Rukkilill räim, suitsupääsuke ja paekivi. Need on Eesti rahvuslikud sümbolid. Millise riigi sümboliteks on aga rukki kirääk  ja harilik härjasilm, kelle nimeks on eesti keeles  ka jaani, kakar või kanaperse ja kelle õie abil ennustatakse,  et armastab, ei armasta, armastab, ei armasta. Sellel riigil on olemas ka oma rahvuslik putukas kaks täp  lepatriinu ja koguni kaks rahvuspuud. Tamm ja Pärn. Viimane vihje sellel riigil on ka oma kivistis suksiniit  ehk Läänemere merevaik. Muidugi see on Läti. Oma rahvuslooma neil aga ei ole just niisamuti nagu Eestilgi  kuid selle eest on neil üks inimene, keda kogu Lätimaa  tunneb kui karuema. Sigulda ja Kauja on eestlase kõrvale tuttavad kohanimed aga  samas piirkonnas asuvast liigate looduspargist pole paljud  kahjuks kuulnudki. Siin Liigatnes elab lätlaste jaoks vähemalt niisama oluline loodusinimene,  nagu seda meie jaoks on Fred Jüssi või Hendrik Relve. Velga viituala karude ema on rahvusvaheliselt tuntud nime  all Mother of peres ja miks muidu on osooni võtnud Eestist  kaasa mee purgi? Velga on liigate loomapargis töötanud üle 30 aasta,  see on tema kodu. Meie sõbrunemine võtab aega täpselt pool minutit  ja juba on Velga haaranud kalaämbrid, et minna toitma  hommikust saadik külalisi oodanud emakaru. Teel möödume majast, kus Velga oma perega kunagi elas  ja kus ka karulapsed suureks kasvasid. Karupoeg ilm siit ellujäämise ja üleskasvamise loost sai  Läti rahva rahvuslik järjejutt aga Velga jaoks tähendas see  ennekõike e jalgratta leiutamist millega asendada karubeebi  jaoks elutähtsat emapiima, mida ilmseita pole saanud tilkagi. Kuidas soojendada loomakese juba jahtuvat keha,  mis ei oska haigustega võidelda. Armastus päästab maailma, usub Velga, keda aitas hea nõuga  ka Kaja Kübar Nigula loomade turvakodust. Igatahes on Ilsite ja Velga siiani lähedased nagu ema  ja tütar. Tema laste jaoks jätab karu aga igavesti nooremaks õeks. Nüüd teeme meepurgi lahti ja Läti karu saab kingituseks  Eesti mets. Karude eluloomapargis ei ole siiski puhas meelakkumine. Näiteks ei saa nad magada talveund ning see lühendab  oluliselt nende eluiga. Ja nagu Ilsiit emagi ei oskaks illsiit ise hoolitseda oma  poegade eest mistõttu jäetakse ta pigem järglasteta. Velga ja metsloomade läheduses on igatahes midagi ainulaadset,  midagi, mis on lubatud ainult sellele, kes on usalduse ära teeninud. Ja hetkel, kui meeuk Hakkab tühjaks saama, annab karu mulle ka sellekohase õppetunni. Liigate loodus ja loomapark saab järgmisel aastal 40  aastaseks ja hämmastav oma mastaapsuse ning iluga. Loomadel on hiigelsuured aedikud, kus nad saavad täiesti  vabalt liikuda ning ühe looma juurest teise juurde  jõudmiseks tuleb vahel jalutada kilomeetreid. Velgal on pargis palju hoolealuseid ja ta on päästnud  kümnete ilveste, põtrade, siilide ja oravate elusid. Velga on Liigatne loomapargi süda. Ta teab ja tunneb kõigi loomade hingeelu võib vabalt  jalutada peaaegu igas aedikus. Kui ta pärast ülikooli lõpetamist juhuslikult liigatesse  satub otsustas ta sekundi pealt, et see on tema koht  ja seal tahab ta elada ning töötada. Lätlased peavad Velgat rahvuskangelaseks,  tema kirjutatud raamatud on Lätis uskumatult populaarsed. Pealegi on need ju kõik tõesti sündinud lood nagu näiteks  lugu Fredisest põdravasikast, kes vist ainsa Baltimaade  põdrana on veetnud oma lapsepõlve sukk pükstes  sest tema jalad olid lihtsalt lootusetult haiged. Kes tahab Velga lugusid lugeda ja tema loomadest rohkem teada,  võib otsida üles Valeria räniku eestikeelsed raamatud,  hundijutud ja karu lood aga veelgi targem on panna autole  hääled sisse laadida lapsed ja vanaema peale  ning sõita Lätti. Liigate loodusparki. Elamuse saate sealt kindlasti. Aga kui veab, siis kohtate ka karuema ennast. Homme, 18. novembril on Läti rahvuspüha 96 aastat Läti  vabariigi väljakuulutamisest. Tollesse aega kuulub ka ti soov liita endaga Ruhnu saar. See saar polnud tollel ajal õieti kellegi oma. Ja tõepoolest Saar asub ju kuramaale märksa lähemal kui Mandri-Eestile. Ruhnulased ise, täpsemini seal elavad rootslased soovisid  liituda hoopiski Rootsi kuningriigiga, aga Rootsi polnud  asjast huvitatud. Eestlased seevastu meelitasid ruhnulasi hoolega,  ostsid neilt hülgerasva ja viisid saarele viina  ja püssirohke. Kuni saare elanikud otsustasidki heita endid Eesti alla. Nüüd ongi nii, et Lätil ei ole ühtegi meresaart. Eestil on aga saari ja saarekesi lausa poolteist 1000. Mida selle rikkusega peale hakata? Aastasadu on viidud kevadeti laidudele pudulojuseid et need  seal ennast ise karjataksid, nii mahedasti kui vaid mõistavad. Teoreetiliselt peaks sügisel nende äratoomine olema üksjagu  raskem kui kohale viimine, sest suve jooksul on ju loomad  kaalus tublisti juurde võtnud. Kuidas on asi tegelikult? Läbi tiheda udu popsutades ilmub nähtavale meie tänane sõiduriist. Tõstame varustuse peale ning kaasreisijateks saame koer,  kalle ning suured ämblikud. Kummaline mere reis võib alata. Täna ei lähe me merele kala püüdma, vaid hoopis lambaid  talveks koju tooma. Mis agregaat see on, kus me praegu peal oleme üldse lambaveo  mitte ainult lambaveo loomaveoparv, siis parv selline  trellidega hoiab, et nad merre ei hüppaks,  neil on väga tüütu püüda sealt pärast külm  ka sügisel. Ja see sihtkoht, mis nüüd udust lõpuks paistma hakkas,  kas, mis asi see on kitselaid? Kitsa ja üks väga tore kadakatega laid mitte väga suur? Lambaid esmapilgul näha pole, ehk on kuhugi peitu pugenud  või hoopis laiult minema ujunud. No ants, mida me siin praegu ehitame, nüüd lamba aeda ehitame,  siis ajame koeraga need siia sisse. Ja siis võtame nendega sinna parve poole. Et siin on kõik hästi lihtsaks tehtud, et lihtsalt aed  suunatakse parve ja, ja koer on täiesti oma rollis  ja kõik peaks minema nagu lepa. Se peaks allega oleme me nüüd siis kolmas aasta. Esimesel aastal tulime me peale appikarjet,  kui oli tükk aega joostud ja lambaid kätte ei saadud. See süsteem ei ole ju teil enda välja mõeldud,  et sellist süsteemi kasutatakse igal pool  ja igal pool maailmas, see on, on Uus-Meremaa patent ilmselt  need aiad. Väga väga mugavat kasutada, eks hind muidugi on  ka krõbe, aga kui iga aasta seda tööd teha,  siis tasub. Tasub see ära, aga kuidas see süsteem on praegu siin ma ei näe,  et need läheks parve poole või mismoodi me teeme nii-öelda  lehtri siis sellise, kuhu me üritame lambad sisse ajada. Ja kui nad siin eetris on, tõmbame tiivad kokku  ja siis me saame juba edasi vormida seda aeda  nii nagu vaja on. Selge, ta on väga lihtsasti liigutatav ja võib  ka koos selle aiaga kõndida mitme mehega võtta otsest kinni,  suure töö teeb ära siis see koer Kalle koer. Teda ei oleks, siis oleks. Kui kalle kaasas on, siis saab sellises kohas üksi  ka põhimõtteliselt hakkama, et lihtsalt võtab aega rohkem,  aga aga kui koera ei ole, siis ei saa ka viiekesi. Lehter on valmis, nii et lähme otsime lammud üles. Kallele ongi tänase päeva tähtsam hetk kätte jõudnud. Mõne hetkega on lambad leitud ning nüüd on nad vaja seitsme  hektarise maalapi pealt lihtsalt kõik lehtri ajada. Lihtne see olema ei saa. Lambad on ikka sellised pujäänid, et isegi õppinud koeral on  neid raske siia aadikusse ajada. Ajamine on kõvasti keerulisem, kui ma alguses arvasin,  sest selle laiu lambakari on pisike ja seetõttu ärev. Kohe peaks aga kõik läbi olema, sest aiani on vaid mõned meetrid. Peaaegu. On ikka laiavad lambad, eks ole päris heas toonuses siin sel aastal. Süüa on liiga palju, aga tundub, et nad ikkagi väsivad,  et lõpsutavad et kaua enam vist ei lähe ikka loodetavasti jah,  ma arvan, et paar korda veel ja kinni. Borderkolli kalle on lambakarja ajamise juures kui spetsialist,  kes on oma tööks välja õpetatud juba kutsikast peale. Iga koer sellist ajamist teha ei oska ja ei tohigi. See on mure, mida me sageli näeme lamburitena  ja lammastena, siis see on nende suurim mure,  kui tuleb keegi, kes ei oska lammastega käituda sageli  inimesed arvavad, et nende lemmikkoer, kes tuleb kaasa  siis seda keskkonda siia nautima, mis on ju väga tore  iseendast on, on neile sõnakuulelik ja, ja,  ja tuleb ära, kui vaja on, aga see hasart,  mis neli, teinekord on väga ohtlik ja ja küllalt palju on kogemusi,  kus nii lammastele siis on, on vigastusi koerte poolt  ja see koer võib päris metsikuks minna ja,  ja sinnamaani väga tore perekoer. Üks hetk on jälle endine kiskja murdja, nii et lamba juurde  võib ikka minna ainult kas siis ise nendele nurmedele  ja niitudele kõndima ja seda keskkonda nautima. Või siis, kui koer kaasa võtta, siis igal juhul peab olema  koer rihma otsas ja üldiselt muidugi väga siin. Alapidaja ja loom koera näha ei taha. Hästi tule kale. Tule. Edasi tule kalle. Vasak. Hästi parem, parem. Hästi. Hästi kale too. Kalaja. Täna parvesõit lambad. Kalle oli ikka väga tubli tulemus käes ja selline vaev ikka  Kalle on eelmise laiu peal, tegi jalale liiga,  siis ta on nüüd täna aeglasem. Oli ikka raskusi nende lammastega oli küll  ja need olid väga väga keerulised ajad. Neid on natuke vähe ka ajamiseks, et nad on väga ärevad,  nii väikses pundis. Muidu nad näevad head välja, näe, väga hea välja,  terve suve siin olnud ja, ja rõõmsad nagu pekised,  pekised just parajad jäärare. Juurde minna. Lähme nüüd. Näe, esimesed hakkavad aru saama. Ja põhiline põhjus, miks te nüüd ikkagi talveks ära viite,  on see, et söök saab siis talvel otsa ja lumi tuleb maha. Lumi tuleb maha ja tuleb nad viia sinna,  kus süüa on, et see on kodus, siis kodus  ja laudas ja seal nad peavad kokku saama oma abikaasaga ka. Kui palju üldse ümberkaudu siin? Palju Eestis laidude lambaid on selline hea küsimus,  aga, aga ma arvan, et pigem nagu võib vist tuhandetest lugeda. Laidudel lammaste karjatamisel saadav kasu on kahepoolne. Lambad söövad terve suve mineraalide rikast toitu  ja liigirikkad. Pärandkooslused saavad. Oodatud kui ei majanda, siis ei ole elustiku,  et, et põhimõtteliselt oleks lokaksin roog kõrgematel kohtadel,  kadakas sellega seotud liigid, aga sellist avamaastikuliiki  Need need nagu kaovad, et me avamaastikuliikide probleem on jah,  et meil nagu. Need avamaastikud, mis on, on nagu väga intensiivsed,  et sellist ekstensiivset Mahedalt majandatud ala on nagu vähe ja neil ei ole lihtsalt  kuskil olla. Et noh, selle jaoks nad siin on nagu head,  et, et kas, kas on veis, kas on lammas või noh,  kasvõi niitmine, aga lihtsalt see niitmine oleks nähtavasti  finantsiliselt ei mängiks koge. Lammas nii-öelda niidukina on ikka oluliselt parem. On oluliselt parem jah, et, et niimoodi käsitsi siin noh,  masinaga siin eriti niita ei saaks, masina peale toomine  oleks väga kallis, ega see heina kokku korjamine oleks  ka keeruline. No aga lambad on nüüd siin valmis parve peale teele asuma  ja ikkagi mandri peale saama, nii et ja tegutseme edasi. Peale nii, kes tahab minna? Esimene parve. Palun. Lähevad kõik juba järgi. Lammas on karjaloom ja see teeb võimalikuks. Tema pidamise. Nagu näha, on lammaste vedamine siin laidude vahel madalas  vees imelihtne. Sellise loomaveopargasega paned aga lambad trellide taha  ja sõit mandrile võib alata. Kui pisikesel kitselaiul oli sel suvel vaid 11 lammast,  siis näiteks Hiiumaa kõrval viirelaiul ootab Mehi  kuuesajapealine lambakari mis tähendab hoopis teistsugust ajamist. Lisaks on sügisel iga päev arvel, sest heitlik ilm muudab  lammaste kogumise veelgi keerulisemaks kuid karjatamisest  saadav tulemus on seda väärt. See kogemus on meil ju tegelikult väike veel,  me oskame öelda aastaid, mitte aastakümneid seda kogemust  ja iga aastaga me õpime, iga laid on isemoodi,  iga aasta on isemoodi, iga rannaniit on isemoodi. Väga raske on kohe esimesel aastal minna sinna peale  saavutada siis see tulemus, mis on soovituslik,  aga pikaajaliselt me püüdleme selle poole iga aasta  korrigeerime natuke, teeme vigu. Parandame neid, teeme järgmisel aastal paremini,  nii et see, see selline tore tahe inimeste poolt,  kes seda tööd teevad, see ei ole mitte kerge töö,  see on päris keeruline ja raske, ei ole selline. Lihtne äraelamine, aga ma usun, emotsionaalselt pakub ta  nii tegijatele kui siis ka ma loodan nendele,  kes, kes tulevad seda nautima siia. Nii, laseme peale, jah. Vinge lambad. Nende õnnelike lammaste tee viib nüüd lauta jäära juurde. Uuel kevadel on roheline laid neid taas ootamas. Huvitaval kombel ei leidnud ma Eesti meresaarte nimestikust  ühtegi lambasaart või lambalaidu ehkki rahvasuus nimetatakse  niimoodi mitmeid saarekesi maailmas. On aga olemas terve saarterühm, mille nimeks eesti keelde  tõlgituna on lambasaared. Taani keeles arene. Keeles ja eesti keeles siis fääri saared. Mõistagi on fääri rahvusloomaks just nimelt lammas kuid neil  on ka oma rahvuslind. Merisk. Nagu lambaid, nii saab ka meriskeid vaadelda põhimõtteliselt Eestiski. Kuid Karl Ander ei pidanud paljuks minna vaatama neid Norrasse. See punaste jalgade ja pika punase nokaga mustvalge  sulestikuga fääri saarte rahvuslind on merisk rahvapäraselt merenäk,  mereliisu meremik, plitt, Terlits merekiitsakas  ja likelind. Merisk nagu nimigi ütleb, on merelind, keda leidub  nii rannikualadel ja Venemaal isegi siseveekogude ääres. Kuigi ka meil leidub meriskeid nii rannikul kui  ka saartel, siis mul oli võimalus neid jälgida hoopiski Norras,  kus neid on hulgi. Meriskid saabuvad Eestisse märtsis, aprillis  ja lahkuvad juba augustist septembris. Lääne-Euroopas näiteks Suurbritannias on Meriskid enamjaolt paigal,  linnud. Pesitsemiseks valib merisk avatud maastiku,  millel on madal taimestik. Pesa ei tee nad mitte ainult kiviklibule,  vaid ka järsakutele. Norras nägin meriski paari, kes oli oma pesa rajanud just  nimelt järsakule kalakajaka pesa kõrvale. Võib vaid ette kujutada, milline peavaluse vanematel on,  sest Meriski tibude suurimateks vaenlasteks ongi just  kajakad ja varesed. Alatasa tuli silma peal hoida nii pesal istuval,  kalakajakaemandal kui ümbruses, liikuval kajakaisandal. Sel ajal, kui vanem pesal istus, tegutsesid äsjakoorunud  pähklikarva tibud üsna julgelt. Kui vanemad aga toiduotsingule läksid, pidid tibud olema  võimalikult vaikselt ja liikumatult, et mitte end reeta. Merisk otsib oma pika nokaga madalast veest  või adruvallidest, molluskeid ja vähilisi. Karpide avamisel on abiks terav nokk ja oskus karpa vastu  kive purustada. Poegade eest volitsevad mõlemad vanemad võrdselt. Meris hoiab üldjuhul inimestest eemale ja on üsna ettevaatlik. Poegade kasvatamise ajal on nad äärmiselt töökad. Isaslindudel on vahva komme, Nad kogunevad,  vangutavad ette sirutatud päid ja klõbistavad nokka. Mida see rituaal tähendab, ei oska täpselt öelda. Oma rahvapärase nimetuse piipulind on Merisk minu arvates  teeninud välja enda meeletu piiputamisega. Mida lähemal sa Meriski poega tal oled, seda valjumalt ta  piiputab ja see tähendab, et oleks aeg taganeda. Meriski üheks kaasnimeks on ka meriharakas,  aga harakas teadupärast ei piibuta, vaid hoopiski kädistab. Kädistamiseks nimetatakse ka mõne inimese tavaliselt  naisterahva kõneviisi. Kuid muidugi võivad neiud hoopiski nurruda  või kudrutada. Vanemaks saadakse aga lausa kaagutada. Jõmpsikad võivad vahel täiskasvanutele vastu jutu haukuda,  publikum aga komöödia ajal saalis suisa hirnuda. Mõni täismees võib ajada tõsise näoga hundijuttu  või hülgemöla. Mida mina siin teen? Teen, mis ma teen? Ma teen seda nädala pärast jälle. Kolm.
