Rändame koos Hendrik Relvega. Me rändamas Aafrikas riigis nimega Tansaania ja ma käisin seal eelmise aasta novembrikuus ja eelmises saates mäletate, tegime tiiru peale korrungoro hiid kraatrile, see on tõeline looduse monument kuulus üle kogu Aafrika iidne vulkaanikraater, tulvil metsloomi nagu mingi vabaõhuloomaaed, aga ometi ei ole, tegelikult on hoopis looduskaitseala rohkem kui 20 kilomeetrise läbimõõduga. Aga täna alustame siis rännak tutega Serengeti rahvuspargis. Serengeti, see on ikka üks väga suur tükk aafrika rikkumatust loodusest. Selle kaitseala läbimõõt on rohkem kui 200 kilomeetrit ja seal ei ela praktiliselt mitte ühtegi põlisasukat, seal pole ühtegi küla. Seal liiguvad ainult loodusehuvilised ja nende päralt on. Ja teistpidi on see Serengeti tulvil suuri loomakarju. Ja need loomakarjad on tõesti meeletud ja nad teevad veel igal aastal tohutu kring rändeid. Nii et neid rändeid peetakse kõige ulatuslikemaks suurte maismaa imetajate rändeks tervel meie planeedil. Ja vaat neid muljeid sealt looduse suurejoonelisest, vaatemängust, neid ma tahangi teiega täna jagada. Vaat sedamoodi häälitseb siis üks nuude kari, niukene kari, kes on liikumas avarasse vannis. No eestlase kõrvale tundub see küll peaaegu nagu suure lehmakarja nöögimine karjamaal, eks meie oleme harjunud seostama seda kuidagi koduloomadega. Aga tegelikult kui hoolega seda helilõiku kuulata, siin on taustal kuulda täitsa selgesti tee troopilisi putukaid. Kaate Janek nõude hääled. Need on ikka nuude hääled. Lood kuuluvad antiloopide hulka, aga anti loopida, kas on nad ka väga erilised, ükski teine Anttib lobiliik pole nendega sarnane. Kui niimoodi hästi lihtsalt öelda, siis näevad välja umbes sellised nagu härja ja hobuseristsugutis. Et, et hobuselt on saanud ja nagu oma saba. Ka jõhvidest, saba ja laka ja härjad on jälle saanud niuksed, kõverad sarved ja know kael ja pea, need on niisugused massiivsed noh, meenutavad natukene piisonid ja lõual see korralik habemetuust, see meenutab ka natuke piisonid, nii et vaata, et siis nagu kolme erinevat looma meenutav on see know. Aga, aga suuruselt on ta väiksem kui näiteks hobune, noh, võib-olla nii sihukese väikesekasvulise hobusesuurune ja neid gnoosid on Aafrikas tegelikult kahte liiki üksinda haruldane aga see, kes siin nüüd häälitseb ja kes on ka nüüd seal Serengeti avarustel, tema nimi on sinikruu. Et miks just sininoo, eks teadlased ütlevad, et, et tal on nagu sellist sinakashalli tooni tema värvuses. Nii palju kui mina neid gnoosid, olen seal vaadanud. Seda sinakat ikka peaaegu pole näha, ta on ikka tegelikult niisugust halli värvi ja nuud on väga tavalised loomad igal pool Aafrikas vannides, ma olen neid näinud ka oma varasematel reisidel aga mitte kunagi nii määrata suurtes hulkades nagu siin Serengetis. Ja sellel päeval, kui me nende karjadega kohtusime. See oli siis me olime Serengeti lääneosas ja seal oli lihtsalt niimoodi, et kui me sinna jõudsime, siis nad olid liik veel ja nad sõna otseses mõttes lõid meie läbipääsu umbe me ei saanud enam, edasine pidime seisma jääma. Ja meie lootse kiitma, seletas, et põhjus on selles, et miks nad on liikuma läinud. Et just siin hakkas paar päeva tagasi piserdama kergelt vihma. Aga sa vannis on see kerge vihma piserdusel täiesti nõiduslik jõud. See muudab uskumatu kiirusega savanni värvime, ise saime seda kogeda. Me mõne päeva jooksul, kui me seal olime, nägime, kuidas selline koltunud elu, too savanni avarus muutus kevadiselt roheliseks, peaaegu et silma all kasvasse rohi. Kastmisel on siin nii suur mõju ja see omakorda lõigi siis nuude hulgad liikuma. Ja mis meil seal teha oli? Tee oli umbes, seisime ja mõtlesime, kuidas võimas ronka eksis, liikus sellel ei olnud näha. Ei algust. Ta kulges niimoodi, et meie eest need Klootkes läksid. Nad olid sellistes umbes võib-olla nelja-viie kaupa, vahel ka 10 kaupa kõrvuti. Selline lint nuudest liikus kusagil meist paremale sinna lagendikku põõsaste vahele. Ja vasakul oli niuke künklik maastik, seal küngaste peal oli ka näha seda looklevad paraadi, aga selle lõpp, see kadus jälle kuskile sinna künka taha. Ja siis me neid vaatasime, noh üldiselt nad liikusid suhteliselt niimoodi ühtlase hooga, põhiliselt nagu kõndisid hästi kiiresti ja vahetevahel siis mõni osa nagu disikka niukse kappava hooga sisse, siis nad liiguksid kiiremini, mõnikord oli see natukene hõredam, raadiomõnikord oli ta tihedam, aga tal ei olnud puu ja, ja sa vaatad seda, viis minutit, vaatad, 10 minutit, vaatad veerand tundi ja siis sa saad aru, et siia sa võidki jääda, sellele ei tulegi lõppu, sa võid pähe siin olla ja, ja ta läheb muudkui edasi. Ja no muidugi seda nagu ei raatsinud ikka teha. Vaataks ikka midagi muud ka täna siin ja siis lihtsalt autojuht ootas, kui seal vahetevahel tekkis sellesse ahelasse niisugune hõredam koht ja isegi mõned sekundid oli nii, et et sellel tolmaval savanni teel ei olnud parajasti ühtegi luud ja, ja sellel mingisugusel hetkel ta lihtsalt lipsas sealt vahelt läbi. Ja siis me vaatasime seal muid loom ja siis mõne tunni pärast me jõudsime niisuguse koha peale, kus avanes hästi avar vaade, hästi kaugele savanni tasandike üle. Ja see oli tuttav ja see oli silmapiirini täis pikitud niisugusi tumedaid gnoosid. Ja noh, siin oli rohtu, siia olid nad nii pärale jõudnud, nad sõitsin lihtsalt paigal. Ja no see oli ikka vaatepilt, see, ta ületas igasuguse reaalsus ja see on, see oli midagi niisugust, mida ei oska välja mõelda, ta oli nagu liiga metsik, liiga liiga võimas, et olla päris. Ja ometi see oli seal meie silmade ees. Hinnata täiesti võimatu, kui palju neid seal siis on? Kindlasti tuhandeid, võib-olla ka kümneid tuhandeid. Et see oli, see oli see pilk, et mis pisik alatiseks mällu. Sellel päeval me sõitsime veel seal nendel tolmavates anni teedel ja, ja õhtul päris hämaras tulime me sama teed tagasi. Aga vahepeal oli juhtunud see, et ilm oli muutunud ja oli taevas oli läinud täiesti pilve ja oli hakanud sadama ikka tõsist vihma, mitte sellist piserdas, vaid ikka paduvihma, niisugust nagu võib tulla ainult pikas. Ja see oli huvitav, kuidas see maastik oli siis muutunud selle võib-olla tunniajase paduvihma jooksul täiesti tundmatuseni. Et teeäärtes need endised tasandikud olid tihti muutunud v väljadeks sellisteks madalateks aga pindalad sellisteks järve suurusteks väljadeks ja muidugi seal vee sees ühtegi looma ei olnud. Nuud olid kogunenud siis nagu kõrgematel küngastel seisid seal hämaras niimoodi küll külje kõrval nagu mingid mütakad. Ja see oli ka niisugune väga imelik siukene, fantastiline pilt tegelikult puude jaoks muidugi nad, kui nad seal hämaras üleni märjad vest tilkuda seisid, noh, mõtled, et, et kuidagi nagu on neile ebamugav. Ma olen absoluutselt kindel, et kõigiks Nuude südamed hüppasid rõõmust, sest nad teadsid, vihm tähendab siin ainult ühte, see tähendab, et põuaaeg on. Tänavu aastal läbi rohelus tärkab meeletu kiirusega ja kõhu täis on igaks päevaks. Ah niimoodi jah, Need, Serengeti luukarjad siis röögivad kui nad liikvel on, mõnikord liiguvad nad tegelikult ka vaikides ja neid on tõesti noh, võiks öelda pöörasest paljudest. Loomauurijatel on selle kohta ikka väga täpsed andmed. Nad ütlevad, et Serengeti väljadel vannidel elab kokku mitte sadu tuhandeid, vaid vähemalt miljon nuud. Ja igal aastal lähevad nad liikuma, teevad sellise kuudepikkuse ringi, mille pikkus on kokku 1600 kilomeetrit ja miks nad liikuma lähevad. Põhjus lihtne, loomulikult toit ja toit. Muude toit on ainult põhiliselt üks savannirohi ja see on kindlat seotud vihmadega. Nii et tegelikult kulgevad need meeletud Kloode karjad vihmade kannul. Ja kogu see suur ring. Püüan seda kirjeldada võimalikult lühidalt, aga see käib siis niimoodi, et et kui nad on siin kusagil aprillikuus siin Serengeti lõunaosas, siis saan siin põud juba läinud nii sügavaks, et loomad on jäänud väga tõsiselt janusse ja nälga ja nälg ajab liikuma mitte ainult gnoosid, vaid kõiki elusolendeid. Ja siit nad lähevad siis liikuma. Mõnisada kilomeetrit põhja pool on olukord natuke leebem. Seal midagi ikka kõhusoppi saab, aga see lõuna poolt tulev põud see jõuab ka siia järgi. Jälle on nälg majas jälle lähevad nuud liikvele ja selle liikumisega nad haaravad endaga kaasa tohutu tul hulgal muid rohusööjaid. Loomateadlaste hinnangul siis näiteks selle miljonilise kruukarjade hulgaga liitub umbes 200000 sebrat ja sadu tuhandeid erinevaid anti lobiliike, nii et lõpuks kasvav mass on üle pooleteise miljoni. Ja nad on ka üksteisele toeks. Kas ka seda on zooloogid uurinud, näiteks sebrad ja mõned anti lobiliigid, kes seal GNU hulkade vahel on? Nemad on tegelikult palju terasemad, kuid nuud nad märkavad ohtu selgemini ja kiiremini kui nuud. Ja nii kui nad midagi märkavad, annavad alarmi ja üle terve selle lõputu välja on teadet? Jah, siin on mingi oht. Tavaliselt on see oht väga konkreetne, seal seal keegi lõvi või siis ka võib-olla üks hüvenide salk, mingisugused kiskjad. Ja nüüd, kui mõelda jälle sellele suurele võimsale looduseprotsessile kiskja pilguga teise poole pilguga, siis on, nende jaoks on muidugi see et ühel päeval on väljad silmapiirini täis igasuguseid sõralisi. See on kindlasti rõõmusõnum. Toit tuleb ju otse suhu kätte. Lihtsalt selle tohutu massi sees leidub alati kusagil keegi, mõni, kes on vana või haige või muidu tähelepanematu ühesõnaga keegi, kes on piisavalt nõder, et ei suuda lõvi või hüveni lõugade eest kõrvale põigelda. Aga kui mõelda kogu selle sadade kilomeetrite pikkuse põhja suunas marsruudi peale siis kõige suurem ohte ei ole nendele tohututele karjadele isegi mitte need kiskjad, kes neid varitsevad vaid väga laiad savanni õed. Näiteks selline, mille nimi on mara jõgi, Marre jõgi asub täpselt Tansaania ja Keenia piiril. Ja ta on ikka sadu meetreid lai, väga kiirevooluline ja väga sügav. Ja siia jõuavad tavaliselt siis need loomakarjad kuskil augustis neli kuud pärast seda, kui nad sealt lõunast liikuma läksid. Ja siin on ainult teatud kindlad kohad, kust üldse üle jõe on võimalik minna. Ja seda teavad muidugi suurepäraselt mara jõe krokodillid ja nad kogunevad nendesse kohtadesse pulkadena. Ja siis juhtub see, et vist on neid dokumentaalfilme päris palju näidatud, kuidas kruukarjade jõele vastamine käib, kui raberemaid loomi ahmivad veest üles kerkivad krokodillide lõuad. See on muidugi väga dramaatiline vaatepilt, ma ütleks, isegi julm ja jube ja kui sa neid filmilõike vaatad, siis sa mõtled, et no siin saavad vähemalt pooled nuudesti otsa seal ei tamisel krokodillide lõugade vahel. No tegelikult see nii ei ole, filmides tegelikult võimendatakse seda traagilist poolt, et see on ju see nii-öelda minev kaup. Sellised kaadrid müüvad hästi ja loomauurijad, kes on sellised kained ja, ja on asja uurinud. Nad ütlevad, et tegelikkuses pääseb üle jõe ikka väga valdav osa nendest määratutest loomahulkadest. No umbes nii, et 1000-st nuust saab siis hukka või ohtlikult viga ja ülejäänud pääsevad täiesti ilma igasuguste vigastusteta üle jõe. Muidugi lõppude lõpuks, kui need nõudehulgad ja loomade hulgad on nii suured, siis, siis on neid hulkuvaid loomi muidugi tuhandeid. Aga see on nii väike protsent, et ta ei mõjuta Nuude kogu arvukust seal tserengetis mitte kuidagi. Ja kui nad on siis nüüd üle jõudnud sellest mara järsu servalisest jõest teisele kaldale, siis nad, ega nad seda ise ei tea, aga nad on jõudnud uude riiki, nad on jõudnud Tansaanias Keeniasse, nad on jõudnud ka uude rahvuspark, ehkki see ei ole enam Serengeti saanud Maasai Mara. Ja see ei ole kaardi pealt vaadata, siis Maasai Mara on nagu pikendus sellele väga suurele Serengeti pargile seal Keenia poolel ja need piirid, need Maasai Mara Serengeti kokku moodustavad nende rändavate loomade jaoks ühtse territooriumi. Ja need piirid on loomulikult tehtud siis selle järgi, kuidas see loomade ränne igal aastal toimub. Ja vot siin Keenia poolel kõige põhjapoolsemas vannide osas on siis nagu kõigi nende Nuude ja muude rohusööjate jaoks nagu päästerõngas sest siin on nad kusagil septembrikuus. Ja see on nüüd ainus koht kogu sellel rändeteel, kus sel ajal on olemas rohetavat rohtu, nii et saab rahulikult kõhu täis süüa. Kogu lõunapoolne osa on koltunud ja, ja äärmiselt kuiv. Ja siis hakkavad juba need vihmad seal sadu kilomeetreid lõuna pool tasapisi kastma neid vann. Uus vihmahooaeg hakkab saabuma ja jälle lähevad suured loomakarjad liikuma nüüd juba lõuna poole, nii et septembri lõpust lähevad nad siis taas lõuna poolema mitmesaja kilomeetrisele teekonnale, kuni lõpuks avavad sinna, kus alustasid lõuna tseringetis. Nii need olid siis need jällegi NEDC nuugarjade häälet seal Seren ketis ja meie ise olime seal novembrikuus. Ja ma olin muidugi enne siia tulekut väga hoolega ennast ette valmistanud, selle ringi üksikasjad täpselt selgeks teinud ja ma teadsin, et praegusel ajal peavad nad olema juba teel sealt põhja poolt lõuna poole peavad olema just värskelt. Sisenenud Rengetisse kuskile sinnas kirdesse Rengetisse meie ööbimiskohast seal võib-olla rohkem kui 100 kilomeetrit põhja pool. Ja siis ma muidugi ka ütlesin meie loodusgiidile, et, et noh, et kõigepealt me ju läheme ikka seda meeletut rännet vaatama, sinna kirdes renetised, et teeme siis homme näiteks selle selle kirdeotsa ära. Ja see meie kiit, tema nimi oli bitter tal pantu loomulikult niukene lühikesekasvuline hästi otsusekindel sihukene, tegus, asjalik, töötanud siinseringetis juba üle viie aasta. Ja tema vaatas mulle otsa ja ütles, et ma pole üldse kindel, et, et nad praegu seal kirde Serengeti son. Küsisin siis nagu loomulikult astud, noh, kus on, tema vaatab jälle rõõmsalt otsa ja ütleb, et ma ei tea, kus nad on. Et siis ma juba jäin täitsa pika näoga teda vaatama, et tema siis ütleb, et noh, mitte kunagi ei tea, päris täpselt koos need suured karjad just tänavu aasta parajasti on, aga ära sina muretse, et ma uurin selle õhtuks järgi, et seal, kui me läheme ööbimispaika, siin on neid teisi loodusgiide, kes on siin juba üle nädala paigal olnud ja nemad teavad, kus praegu parajasti need suured loomakarjad olemas on. Ja nii oli, õhtul tuli ta hilisõhtul, tuli siis seal minu ööbimispaika ja ütles, et ta homme hommikul me läheme läänese Rengetisse. Ma mõtlesin, kuidas see võimalik on, et kirde ja lähene, kui te natukene mõtlete, need on peaaegu vastassuunad. Kuidas nad saavad seal olla, see, see ei ole võimalik. See on täiesti vale koha peal ju. Ja siis Petervega rahulikult seletas, et tänavune aasta on siis selline, et vihmasajud tulid teistmoodi kui möödunud aastal ja oli niimoodi, et, et kas siin lõunas hakkas sadama juba põua ajal natukene piserdas ja loomad olid juba teel põhja poole. Aga poole tee peal vaatasid, et, et rohtu jätkub, jäid paigale ja siis, kui hakkas seal lõuna pool veel rohkem sadusid tulema, siis nad pöörasid otsa täiesti ümber. Nad jätsid selle põhja hiigeltiiru tänavu aasta lihtsalt vahele ja tulid otsemaid sama teed siia tagasi. Sellepärast annab praegu parajasti just Lõuna ja Lääne seringetis. Ja see oli mulle küll niisugune paras üllatus, et, et tore on, et et kui sa teooriat väga täpselt oled õppinud ja kui sa oled koha peal, siis selgub, et vot see tegelikkus, see on ikka see tegelikkus. Ja ma isegi järgmisel päeval, kui me juba sinna lääne poole teel oli, mis küsisin twitteri käest, et kuidas see siis nüüd on, et et kui tihti selliseid asju siis juhtub, et nad muudavad täielikult oma seda klassikalist teekonda ja tema ütles, et aastad ei ole vennad, kunagi ei tea ette, kuidas tänavu tuleb, et üldiselt on see ikka see suur ring, see on tavaline, aga tuleb igasuguseid aastaid ja vot tänavu aasta on siis nagu selline. Ja et üldiselt see hiidränne sellel tuntud tallata marsruudil, see, see käib ikka edasi. Ja noh, meie muidugi tulime ikkagi siis nüüd siis juba siia läände ja siis nägimegi neid hiigelkarju, mida ma siin saate algul kirjeldasin, mis jätsid aga põrutava mulje. Aga huvitav on mõelda, et kusagil ütleme sadakond aastat tagasi polnud inimestel vähimatki aimu sellest võimsast rändest, keegi ei teadnud, teated siin ja siin väljadel on suured loomahulgad, kuhugile nad lähevad, kui palju neid on, kuhu nad lähevad, mitte midagi sellest ei teatud. Ja see selge pilt, selle saamine, see on nüüd seotud selle nimega, kellest meil on olnud varasemates saadetes juttu. See oli siis saksa zooloog Bernard Symek. Mäletate, seal Koron kooro kraatri esimeses saates, seal oli temast juttu, kuidas ta siin kuskil 50.-te aastate lõpus uurimistööd tegi, lendas kohale koos oma pojaga sihukese väikese lennukiga, mis oli värvitud imelikult sebra värvi triibuliseks. Ja ma ei rääkinud tolles saates sellest, et kuidas siis tegelikult selle Ximekite elu oli seotud just reketiga ja see algus oli niisugune, et tegelikult, et isa ja poeg Symekid olid juba Aafrikas tegutsemas, Nad olid seal kuskil Kongo kandis uurisid loomi, väntasid võimsaid filmikaadreid ja 56. aastal ilmus raamat metsloomadele ei ole kohta samal aastal 56. tuuli siis linale ka samanimeline film, mõlemad olid ka populaarsed, said Euroopas ja Ameerikas kuulsaks need film ja raamat mõlemad ja mõlemad rääkisid, noh, jämedas joones sellest ideest, et Aafrika on kuni siiamaani lihtsalt jahimeeste tappa talgude areen ja keegi ei mõtle selle peale, et kas seesamamoodi jätkub, siis on nendel savanni looma hulkadel peagi lihtsalt lõpp käes ja just nimelt selle filmi eest sa nendeks Imekid väga võimsaid rahvusvahelisi auhindu, need olid ka rahaliselt hästi kopsakad. Ja Bernhard imet mõtles, et endale ma seda raha küll ei jäta, et sa pead minema selleks, milleks ma selle Fimmigi tegin Aafrika loomade kaitseks ja ta tuli sellele mõttele, et, et ma kingin kogu selle raha Serengeti rahvuspargile. Serengeti rahvuspark oli just mõned aastad tagasi loodud. Et siis nad saavad osta maid juurde, laiendada seda rahvusparki. Aga tolleaegne pargi juht, temal oli hoopis uus idee. Et me ei tea ju, mis osas me võiksime seda parki laiendada. Praegu paneks õige selle raha selle peale, et uurida seda loomade rännet. Ja see mõte silmapilkselt sütitas ka seda professor Bernard küsimekit ja ta võttiski ise selle uurimise käsile. Ja siis saigi nende rahadega ehitatud see sebra värvil lennuk ja ja lennatud aastaid siinse reketi kohal ringi ja siis juba neid sündmusi Cinzeringetis, kirjeldab ta siis oma raamatus ka mille pealkiri on Serengeti ei tohi surra. Raamat on ilmunud eesti keeles väga-väga hurmav raamat tänase päevani. Ja seal ta kirjeldab siis väga värvikalt neid, neid raskusi, millega ta siin kokku põrkas. Et tol ajal oli ju niimoodi, et kellelgi polnud, aimub palju neid loomi on, kui suurel alal nad liiguvad. No mitte midagi ei teatud, et kuidagi tuleb neid loendada, kuidas seda teha, ja siis Bernhard Ximekki idee oli siis see, et me lihtsalt lendame süstemaatiliselt nende savanniavaruste kohal ja loendame mõlemast lennuki aknast päev-päevalt iga päev lihtsalt neid loomi kokku ja, ja nad tegidki seda kuude kaupa. Ja nad said, et väga täpselt tulemused, see on seal raamatus ka kirjas ühel hooajal näiteks nägid nad Kõnuusid täpselt 99481 ka selle täpselt 194654 sõbrasid täpselt 57199. Kas ei tundu jabur palja silmaga lugeda kokku kümneid tuhandeid loomi? Tegelikult oli neil oma metoodika, Se on seal raamatus kirjas, ma ei hakka seda pikalt kirjeldama. Aga nad said kindlasti mitte nüüd muidugi ühese täpsusega tulemusi, aga nad said esimest korda senisega võrreldes väga teaduslikul viisil teada, kui palju siin ikkagi üldjoontes neid loomi kokku on. Aga siis see, et, et milline on nende rändemarsruut, et see oli jälle tolle aja kohta täiesti kaelamurdev ülesanne. Ja meenutame ka seda, et, et Serengeti oli tol ajal ikka üks väga tagumine aafrika kolgas oli Inglismaa asuma. Kõik oli väga metsik ümberringi ja nad võisid loota ainult iseendale. Bernhard ja Mikael küsimärk ja, ja siis nad mõtlesid igasuguseid väga kavalaid võtteid välja, näiteks viiekümnendatel aastatel oli see täiesti uudne mõte. Nad püüdsid lingudega kinni sebra karjast sõbrasid ja, ja siis, kui nad olid niimoodi maha vajutatud need loomad, siis nad värvisid nende seljad erekollaseks. Või siis näiteks uimastasid selle uinutilasuga mõne tiloobi ja panid talle kaela sellise krae suure, niisuguse nagu suure suure heleda krae, mis hästi kaugele ära paistab. Ja nüüd oli siis niimoodi, et kui nad lennukiga lendasid, siis nad said jälgida seda karja, kus oli see kollaseks värvitud sebra või, või kraega loom. Ja, ja nad said selle järgi vaadata kuude kaupa, kuhu see loomakari liigub. Ja vot niimoodi visa mitmeaastase tööga said nad siis teada selle ringrändemarsruudi. Ja huvitav on mõelda, et tol ajal nad said siis täiesti usaldusväärsed andmed, et tol ajal oli ignoosid siinserengetis kokku 300000. Ja kui me nüüd mõtleme praegusel ajal on neid üle miljoni siis on ju rõõmustav sõnum, see tähendab seda, et Serengeti kaitsmine on andnud tulemusi loomakarjade, kui on kasvanud, nende elutingimused on paranenud. Ja veel üks asi, tol ajal juba see Bernhard küsimekese kirjutab oma raamatus Serengeti ei tohi surra. Et teatakse piisavalt kogu meie planeedi suurte loomade rändeid. Ja juba siis 50.-te lõpus oli selge, et kusagil mitte ühelgi mandril ei ole säilinud sellist võimsat suurte imet teaterännet. Varasemas ajaloos on need olnud teistel mandritel, näiteks paarsada aastat tagasi kas või Põhja-Ameerikas seal preerias, kes need meeletud, piisonite hulgad või siis veel võib-olla tuhandeid aastaid tagasi kindlasti ka isegi Euroopas meil siinsamas Euroopas, aga inimese mõju on kasvanud ja selle tõttu on need ülejäänud ränded tänaseks hääbunud. Ja ainult üks on järel. Ja kui nüüd mõelda selle Bernhard küsimekki raamatu pealkirja peale kirjutatud, siis üle poole sajandi tagasi Serengeti ei tohi surra. See on täiesti päevakohane nimiga Serengeti jaoks praegu ja ka tulevikus. Selline suurejooneline lootsevad. Mäng ei tohi tõesti meie planeedilt kaduda. Ja jätame siis hüvasti selle muu karjaga aedama häälitsustega seal Serengeti avarustel. Ja loeme. Tänase saate lõpetataks saate, mis kõneles rohkem kui pooleteise miljoni suurimetaja rändest Serengetis rändest, mille edasi-tagasi pikkus on üle 1500 kilomeetri ja mis toimub igal aastal enam-vähem igal aastal ikka uuesti. Aga järgmises saates võtame veel kord Serengeti oma rännaku siiks ja ja seal ma tahan rääkida kohtumistest Serengeti kiskjatega. Ainult nende suurematega kõigist ei jõua, aga siis lõvi, gepard, leopard, need on seringetis kõik olemas. Nendega sai üsna meeldejäävaid kohtumisi ja vot nendest ma tahangi järgmises saates kõnelda. Rändame koos Hendrik Relvega.
