Teate minuga juhtus kuu aega tagasi. Säherdune lugu. Et ma sattusin Naistearsti vastuvõtul. Juhuslikult sattusin. Kõndisime mööda tänavat. Vihma 100., külm oli. Läksin esimesest juhtuvust uksest sisse, niimoodi prillid lõi uduseks. Alguses kui ma aru sain, kus ma olen oli juba hilja. Välja ka keegi jäänud, mis te sinnasamasse koridori maha ja ootasin, millal sadu järgi jääb. Mõtisklesin omaette, vaatasin niimoodi põrandat, järsku. Keegi müksab, ütleb, et neiu, teie järjekord. Mõtlesin ära, tõusin püsti, mõtlesin, et ei tea, mis nüüd välja joosta või veel oodata või mis, kuulen üks naine selja taga ütleb teisele, et no mul oli parasjagu pikad juuksed ka, niimoodi tähendab tükk aega juuksuris. Et üks naine selja taga ütleb, et noor veel, et närveerib nähtavasti. Ma mõtlesin, et hea küll, et käin arsti jutul ära, et mis siis ikka, räägin ära, kuidas lugu on. Juhuslikult. Läksin siis tegin ukse lahti, astusin sisse, vaatasin, arst kirjutab midagi niimoodi omaette, ilma minu poole vaatamata küsib, et nimi ma ütlen, et Bergmann töö, eesnimi, ma ütlen, et Hella Hella Hellar. Ta ütleb, et eks te istuge Ellace. Ma siis istusin, tahtsin öelda, et vaadake, doktor, milles on asi, tema ütleb, et abielus olete, ma mõtlesin, et nojah, et äsja nagu aborte on olnud. Ma ütlesin, eye. Ta ütleb Sonjaaellake. Doktorit nüüd ma üldiselt olen küll jah, Bergmann, aga mitte Ella ikka. Hellar, oleneb meesterahvas. Ütleb siis. Et. Imelik, et võtke riidest lahti, kohe vaatame. Isegi kirjutab kogu aeg üldse minu poole ei vaata, ma võtsin siis mööni paljaks, niimoodi läksin otse tema ette. Tema ise kirjutab niimoodi, katsub käega mul rinda. Ütleb, et Haaellakett imikut satel raske toita olen. Ma ütlesin, eks ma toidan siis lusikaga. Ta ütles selle peale ja närvid on teil ka korrast ära, Ellak. Et ma kirjutan teil siin tablett, joogid, et teed piimaga ja nagu laps häälterni, andke rinda. Vot ma ütlen, ma pole elu sees ühelegi lapsele, tähendab kõikide alguses räägite niimoodi, ise kirjutab, et varsti olete dekreedis sünnitanud, et eks siis näeb. Sellel hetkel tõstis ta esimest korda pilgu minule. Ta läks, nõustaks, kollakas rohekas punaseks, karjus, kes te olete. Ma ütlesin, et Bergmann. Siis ma ütlesin, et Hellar üldmaniakk puhkust ega. Ma ehmatasin nii ära, ma olen nii nagu olin, mõjuksin tänavale koheldud. Ma olen sattunud kõik selle loo ära unustada kuni siiamaani saan kutseid günekoloogiline läbivaatusele, kuid raseduse arvel olev naine
