Ning tänane saade on Saksamaa teemadel, täpsemalt Berliinist. Kaupo Kikkas hiljuti käisid Berliinis küll seal oma tööasju samas pildistamas spetsialisti, aga need kohad, kus sa käisid, võiksid pakkuda kindlasti huviga teistele. Ehk siis huvitaks mind see, et kust sa peale selle käisid veel, et sa nägid ära Berliini müüri lagunemise aastapäeva pidustused, sai neid pildistada, aga veel mõned sellised objektid, sest kui võtta Berliin on ikka väga-väga suur linn leida üles sealt need põnevad kohad, mida pildistada, kui inimesed turismireisile lähevad, siis tavaliselt noh, mis ette jääb, tehakse kähku ära, üks klõps ja ongi kõik, aga et leida midagi huvitavat sealt. Berliin on tõesti väga põnev linn, kindlasti seesama müür on sinna jätnud oma väga huvitava jälje, kuivõrd ikkagi selle linnani Lääne-Berliini osa Ida-Berliini osanud väga erinevalt arenenud ja siiamaani näiteks tegelikult nii mõneski kohas, kui sa astud mõtteliselt üle selle piiri, kus kunagi oli müür, sa saad koheselt aru, kuidas linn muutub, kuidas lina nägu muutub. Berliin on äärmiselt karismaatiline ja sinna on ju kokku kolinud viimaste aastakümnete jooksul tohutult palju kunstnikke, disainereid, muusikuid ja, ja tõesti, see annab sellele linnale sellise poeevlasliku näo ja ta ei ole Berliin ei ole kaugeltki nii lanitud ajaloost tulvil ja nii kaunis, ma ütleks, isegi kui Pariis ja London näiteks. Aga seesama karismaatika on seal seevastu jällegi palju tugevamalt tunda. Näiteks kui Londonis, kus, kus, ütleme, kinnisvarahinnad on, on läinud üle absoluutselt igasuguse terve mõistuse piiride ja sisuliselt kogu kesklinnaosa kuulutanud tänaseks investoritele eelkõige siis võib-olla Hiinast, Haabersti, Venemaalt, kohalikud inimesed peavad kolima aina rohkem see, et kesklinnast nii-öelda eemale, eemale, eemale. Tänaseks juba väga Need inimesed käivad Londoni kesklinnas tööl, elavad seal võib-olla 50 kilomeetrit iga hommik rongitee kaugusel, et see on tõesti täiesti tavaline asi, isegi kui nad ei taha sinna võib-olla maa poole kolida, vaid tahaksid linnas elada, lihtsalt see hinnasurve surub neid siis Berliini on jätnud nii elukeskkonnale nii eluterveks suuresti veel see, et seal ikkagi on kinnisvara hinnad talutavad. Näiteks tänasel hetkel Berliinis on odavam olla linnas odavamalt võimalik leida väga heasse kohta endale rendikorter. Toidupoes on odavamad hinnad, nii et täiesti võib öelda vabalt niimoodi, et seal saab vähema rahaga hakkama kui Tallinnas, kus on hinnad väga palju tõusnud. Ka linnades on alati, kui ma pildistan erinevates paikades, siis vahel on, on sellised olukorrad, kus mu kliendid, muusikud on selgelt välja midagi juba vaadanud, välja mõelnud, kas nad tahavad saada pildistatud mõnes kontsertsaalis või mõnes kaunis hoones või lihtsalt mingis linnaruumi peatud punktis, et näiteks vahel muusikat Nad tahavad. Et nad oleksid identifitseeritavad just nimelt kui inglise või sellised briti kultuuri kandjad ja tahavad Londonis aaa punase telefoniputka taustal pilti mis iganes, eks ole. Aga enamasti siiski on, on suur vabadus ja, ja see on see fotograafi töö kõige nauditavam osa, seesama vabadus. Ja muidugi see vabadus annab ka koheselt vastutuse, sest et tegelikult see ongi selle hind, et, et sisuliselt sulle antakse vabad käed, antakse sellega koos ka kogu vastutus, et okei, otsusta, mida sa teha tahad, otsusta, kus sa teha tahad. Olgu tulemus nii hea kui võimalik. Ja seekord oli mul tõesti ääretult sümpaatne sessioon Berliinis Chialistiga, Gaabrieli šaabega, kes andis mulle täpselt samamoodi vabad käed ja Me kohtusime temaga Inglismaal pool aastat tagasi ja ta ütles juba siis, et oi, ma tahan kindlasti, et sa mu plaadipildid teeksid ja, ja nüüd siis see aeg jõudiski kätte. Ma olen väga meelitatud ja min alati hindan väga kõrgelt seda vabadust, mis mulle antakse ja kus, kus selle vabadusega veel meil on võimalik minna Berliini Londonisse tööd tegema, siis seda ma hindan samuti väga kõrgelt. Ma tegelikult planeerisin väga pikalt ja otsustasin kasutada siis pildistamiskeskkonnana selliseid Berliini vanu, väärikaid, aga täiesti ebaväärikalt mahajäetud hooneid. Ja pildistasin siis Gaabrieli kahes sellises kuulsas paigas üks nendest Kontsert House või pal Houskrünov, mis on natuke veel liinist väljas, mis on kunagine siis väga kaunis pompöösne kontserdisaal ja villa, mis siis Berliini juba juba noh, Ida-Saksa poole peal juba enne Berliini müüri lagunemist oli tühi, pärast selle lagunemist on äravand vandaalide poolt rikutud täielikult ja sisuliselt mina isiklikult ei näe üldse mingit võimalust, seda keegi taastama hakkaks, mulle tundub, et see läheb kõige kaduva teed. Miks ta, miks ta nii kaunis on, on see, et kõik see barokne ilu, mis sinna sisse on kunagi koondatud, vananeb, hävineb omas teatud nende looduslikus rütmis, et kõik see, mida inimesed rikkunud, see on väga kole. Aga see, mida loodus tagasi võtab, ehk siis see, kuidas krohv mureneb, kukub aknad kuvada mõne viimase aknaaugu ees, Mõnis ametkond, kardin liigub ja näiteks seal on ka kahjuks vandaalide poolt ära rikutud, isegi lausa tiibklaver rollis sees, et see on tõesti noh, ütleme, see on, see on väga nukker ja, aga samas selline, kuidas öelda kaunilt romantiline romantiline pilt, kuidas üksik klaver, kuhu seal piht sisse sajab, seisab selles lõhutud üles kraabitud parketiga barokksaalis ja ma töötasin taga sealsamas saalis ja tõesti, te võite ainult ette kujutada, kui võimas on tunne, kuidas selline siis mahajäetud, suur suur saal tiibklaveri kõrvale, niisugust sellist ja see saali kõlab suurepäraselt, sest et on tühisel, ei ole inimesi, see on seal on ainult nii-öelda hästi heli tagasi peegeldavad seinad ja hakkab see tšello seal kõlama. See on väga-väga eriline moment alati ka minu jaoks, kui midagi sellist juhtub seal saalis pimeduses tegin ma mõned siis nii-öelda sellised laiemad ja selleks et saada ilusat sellist ajaloolist tausta sõitsin ma veel tegelikult edasi Berliinist ja 40 kilomeetrit välja ühe väga tumeda ajalooga paika. Nimi on beelidzebelitsi hai ja mis tegelikult oli ausalt öelda, pean tunnistama, et kui antakse vabad ja et siis vahest mõtled ka egoistlikult ja lähed sinna, kuhu sa oled ammu tahtnud minna. Mitte et niivõrd oleksin olnud selle kliendiga vaja minna, aga see beelitsi haigla on tõesti üks kurikuulus paik, kuivõrd kunagi siis 19. sajandi lõpus ehitati alguses 600 kohaga kohalise haiglana, siis juba 1200 kohalise haiglana teise maailmasõja ajal, kui sinna viidi siis nii-öelda sõja ohvrit, siis ta kasvas täiesti mõõtmatult suureks. Sealsamas haiglas ei ravitud kedagi muud kui Hitlerit ennast. Aeg läks edasi ja seal tõesti oli aja kohta väga revolutsiooniliselt kõrgmeditsiinilised, operatsioonivõimalused ja kõik muu. Aga see kogu oma arhitektuurilt ja koguma sünguselt ta välja nagu üks selline selline tõeline neetud paik, et sellised, ma ütleksin, lihtsalt totalit, haarse või sellise ülivõimsa arhitektuuri näide. Ja ja seal haiglas lõpetas kunagi ka oma elupäevad Hendrich kõneker, kes hävinenud režiimi maha võetud juhina seal haige mehena lõpetas, aga vahepeal on seal olnud ravitud teise maailmasõja ajal sõdureid ja nii edasi ja nii edasi, nii et see on üks tõeliselt selline sünge ja, ja neetud välimusega paik ja mind lihtsalt tegelikult sinna minnes huvitaski sedasama tunne, et mida ma seal nii-öelda tunnen ja, ja mida me seal näha. Eelnevalt lugesin ka päris palju internetist neid, neid erinevaid muljeid või erinevaid kogemusi, mis seal esimeste osaks oli saanud ja ausalt öelda näiteks seal see koht on lihtsalt niivõrd sünge, et ma tundsin, et selle koha puhul tegelikult see ei ole üldse sobilik valik Ramsi plaadi piltide tegemiseks, nii et ma sinna sinna tegelikult nagu keskusesse sinna hoonetesse sisse trügima asunudki. Aga jah, väga-väga huvitav kogemus, et kui sa alustasid täna selle küsimusega, et kuidas erinevates linnades neid kohti leida ja kuidas seda tunnet tabada, siis minu jaoks ongi suuresti see tegelikult see seesama tunde endast läbilaskmise küsimus. Et sa käid hästi paljudes paikades, annad nendele kohtadele võimaluse ennast kõnetada, oled hästi avatud ja niimoodi sa leiad ja saad ise tegelikult selle pildistamise kõrval tohutuid elamusi, need on täiesti kardinaalselt vastupidised elamused sellele, kui sa lähed kuhugile tuuribussiga, kui su, kui su 50 ekskursioonigrupp kuskil seisma jääb ja nii-öelda giid ütleb, et läheme nüüd kõik siia, et, et seetõttu ma alati soovitan inimestel ikkagi otsida ka neid võimalusi tajuda neid võnkeid ja paiku ja arhitektuuri ajalugu üksinda või, või väiksema seltskonnaringis mitte ainult sellistes paikades, mis on kirjutatud kuulsades reisiraamatutes, et ilmtingimata peatse minema vaatama notar, daam ja Eiffeli torn ja Big Beni, et just nimelt leidma neid neid teistsuguseid paiku ülesse. Ja nagu mu hea sõber, antropoloog kellegi väga palju koos oleme reisinud Ivo Tšetõrkiniga alati ütleb, et kultuur on ka maitsetes helides, tunnetas, et see ei ole niimoodi, et õige kultuur on ainult see, mis on kas raamitud ja seina peale pandud kas arhitektuurselt üles ehitatud või siis või siis leiab aset kuskil teatud ajaloolises paigas, et kultuuri tasub otsida ja tunnetada ja kunsti tunnetada hoopis-hoopis-hoopis laiemat ise tõmmata need piirid laiali ja see on uskumatu, kui palju rohkem on võimalik niimoodi saada. Ma hea meelega kutsuks üles kuulajaid siin, et kui teil on selliseid kohti ja pilte, mida te olete nõus teistega jagama ja neid ka võib-olla natuke tutvustama, siis saatke meile nad aadressil huvitaja TRUE. Tänaseks on nagu kõik aitäh, Kaupo Kikkas ja kohtume nädala pärast.
