Ta. Tere käes on reede õhtu. Filmirull on poolile keritud. Projektor on käivitatud ja me oleme valmis reisiks minevikku. Head vaatamist. Kuidas siis ikkagi filmimisega alustada,  kas võtta kaamera, täita see filmirulliga  ning hakata filmima? Õnneks on olemas erialakirjandus, mida ka omal ajal leidus  küllaltki palju. Näiteks abiks filmiamatöörile. Filmimise tehnika. Amatöörfilmi montaaž. Nii et kõigepealt viige ennast teooriaga kurssi,  nii tuleb odavam. Enn panfilov filmiamatööri lühisõnastik. Filmimine see on loominguline protsess, mille tulemusena  saadakse kinematograafiline kujutis. Filmimise käigus peavad kõik tehnilised võimalused olema  allutatud kujundilise mõtte teostamisele. Nii, nii et ennekõike tuleb leida mõte, et see  siis vahendeid enda tahte järgi allutades realiseerida. Lihtne. A. Sügis 1985. Tegevus toimub mardi tänaval keskturu taga  siis oli selle tänava nimi lennuki. Need olid Dvigateli majad. Minu isa töötas selles tehases ja nii me endale ühetoalise  korteri sinna saime. Meie majas oli palju noori peresid, kel olid üheealised lapsed. Lastel oli väga lõbus. Kui hommikul kooliminek oli, läksime kümnekesi koos. Tähe. Lennuki tänava lastel oli elu ülipõnev sest uute  paneelmajade vahel olid alles veel vanad puitmajad,  kus sai hoovides ringi seigelda. Meie käisime seal mängimas mädamuna rahvastepall kull. Nende vanade majade hoovid olid igasugust põnevat prügi täis  ja meie käisime seal koristamas. Tegelikult aga otsisime endale põnevaid asju. Igatahes olime suures elevuses igal kevadel,  kui saime seal ringi uurida. Vanematele meeldis mõte, et lapsed koristavad  ja meid ei keelatud. Ja keegi uurinud ka, mis on meie tegevuse täpsem sisu. See on mu enda jalgratas, aist kokkupandav. Suvel teenisin rohimisega raha ja ostsin. Ma nautisin väga seda ratta. Vaata sõitu. Veel ükskord. Minu lapsepõlv oli suurepärane. Jooksime mööda trepikodasid ja ma usun, inimesed olid meist  täiesti tüdinenud. Trepikodade uksed olid lahti ja meid ei keelanud keegi. Jaa. Peisaaž ehk maastikuvaade Maastikuvaadetel on filmides suur osatähtsus  ja tihti lülitub kujutise kõrvuti loodus pildiga  ka inimene. Kõige sagedamini on loodustaustaks, millel areneb tegevus  näiteks taustal raba ja kaadri keskel mees  ja naine või näiteks taustal mets ja kaadri keskel. Mees ja tüdruk. Inimese juuresolu täidab maastikuvaate uue sisuga  ja tugevdab filmikaadri väljendusrikkust. Järgnevad kaadrid ei oleks omal ajal riigi televisiooni  eetrisse päris kindlasti kohe jõudnud. Mina tuletama üldse ei mäleta ja isa tuleb seal. Miks ta nii musis on? Ma ei tea. Päike väljas ja. Aga kas see on läinud, ei ole Tartu turg ja. Siis elasime Tartus. Kartulid vist jah, ja meil olid suured nimekirjad tehtud hästi,  teatraalselt oli kõik kirjutatud siirdumine kaubandusvõrku  ja nii edasi ja siis niimoodi, et kõik oli  nii hästi naljakas, alati. Vist 1967 äkki või kaheksa või kuskil jah,  ma ei teagi täpselt. 67 kaheksa jah. Minu isa läheb seal turukaubaga, aga kuhu poole kodu poole läheb? Ikka, jah, ma arvan, et see on üle ühe, toome mae,  me käisime alati, see on taara puiestee ei,  see on taara puiestee ja Tartus Taara puiestee. Puhkuse veets, mis kuskil. Üle kahe nädala olime telgiga puhkuse ajal. No me tegime jah, niisuguse nagu ütleme oma kodulipu,  must ja valge. Nii et ühesõnaga, et maailm on must ja valge. Tegelikult ta on ju kirju. Aga hea küll. Ja siis. Lipu heiskamise tseremoonia ja kõik niisugused asjad. Mis, mis seal kanistris on? Sina me tegime seda kalja. Need looduskaadrid on nii ägedad. Jah, huvitav nad välja tulid. Hästi, no see oli augustis oli hästi toredad,  tähistaevad. Noh, see on ka nii ilus, minu arust Ega ta siis ei näinud ju, mida ta filmib,  seal ei olnud mingit eelvaadet või. Ilmutas ära ja siis nägi alles ja. Üritasite mingit filmi teil oli filmi senaar? Me tegime isegi stsenaariumi, see oli jälle väga  teatraalselt üles kirjutatud. Kuidas, kuidas siis noh, kõik ei saanud läbi viia. Jaa. Mina ootasin alati, kui tema süüa tegi. Ma ei teinud süüa. Tema oli kokk, mina magasin, siis oli hommikul kohv valmis tehtud. Ma kuulsin küll, kuidas tegutses. Ja siis. Aga seal oli üks lehmakene ja siis tädi käis,  näed, ja koerakene ja lehmakene ja siis me käisime  ja vaatasime, et oh, seal vesitseb ja aitasime tal kokku resitseda,  need ei nad kõik kuhja panna ja. Ja siis ta tõi meile piima. Ja maasinki tõi ja värskeid kartuleid ja. Minu meelest on see normaalne. Kuna see oli ka selline üksik koht, siis seal ei liikunud  eriti inimesi ja minu meelest miks mitte  siis paljalt ujuda ja päevitada. See on tegelikult palju tervislikum kui mitte ujumisriietega  olla kogu aeg ja mingid niisked riided ümber keha  ja jah, minu lapsepõlv möödus ka samas vaimus,  mu vanaema oli ka surnud ist. No tema praktiseeris nudismi juba kuskil kolmekümnendatel aastatel,  ma olen tema päevikust lugenud, et, et jälle olime Eeva  ülikonnas ja jälle päevitasime paljalt. Nii tore, et eks meil on see suguvõsas levinud niimoodi,  et tunneme ennast vabalt ja. Aga jah, kui inimtühjas kohas ikka sellisest mitte. Ma mõtlen, da, sina nüüd natuke oli edasi läinud  selle koha pealt, aga meie vaatasime ikka,  et noh, et ikka rahvarohkeid kohti ei ole seal täielik,  ümberringi ainult mets. Noh, loomulikult. Mida ta veab seal lõkkematerjali aga ma ei saa aru,  milleks? Nojah, maha kukkunud puid, sealt võis vist noh,  ededa kuivad ja siis oksi oli küljes ka vist. Hästi ilus mets on seal. Me alati käisime Elva ja Peedu ja nende ümbrusest käisime  alati nädalavahetustel ja niimoodi siis avastasime  selle koha. Kohutav killavoor, kuidas või minema hakkasime,  aga mis sa seal ümbred? Ma arvan, et ma toppisid padja püüri siis seinu. No see oled sina täies hiilguses. See oli salaskivil juba jah. Ühesõnaga, see oli nii, et see oli lootuse saar  ja seal me lootsime, et me saame ükskord maale elama minna. Jah, ja siis lõpuks läksime maale elama. Õppisin mesinikuks ja vana metsavahikoht. Ta oli täielik niisugune terapõrgu. Nii et et seitse kilomeetrit olid ühelt poolt läbi metsa  ja neli kilomeetrit oli maantee peal ja teiselt poolt,  no see oli heinamaid ka ja sealt sai minna,  aga autoga sealt ei saanud. See oli kohutavalt palju lilli, see oli niivõrd võrratu koht  loodus või ma hakkasin, käisin niimoodi metsas alati,  et olid. Ja siis linnumääraja ja taimemääraja oli kaasas  ja binokkel ja nii palju oli looduskaitsealasid taimi seal. Ja ja lindi oli nii, et ma ei kujutanud üldse ette,  kui ma linnas elan siin maailmas või Eestimaal võib  nii palju linde olla. Ja loom ja kõik. Loomad olid mul seal, käisid üle trepi ja. Hommikul ei saanud ust lahti, oli lumi ära tuisanud,  kõik, aga mets ja jäljed ja karu jäljed on. No isa pani mulle Fidel gastro järgi nimeks fidel. Talle väga videoastro meeldis? Jah, need olid ikka ilusad ajad küll. Jaa. Järgnevad kaadrid on salvestatud Hiiumaal 1970.-te aastate keskpaigas. Elu on sellest ajast palju edasi läinud ning paljud tegevused,  mis seal filmis näha on, võivad noorematele inimestele jääda mõistetamatu. Need kaadrid on filminud minu isa Hiiumaal  ja see on meie kodu. Mu vend teeb esimest sõitu oma jaava 350-ga. See oli tema unistuste mootorratas. Ta käis tööl, teenis raha ja kui lõpuks 700 rubla kokku sai,  siis ta endale selle ilusa punase jaava ostiski. See oli meie armastatud koer reku. Talle meeldis väga lastega mängida. Talle tuli visata ronti ja siis ta tõi selle tagasi. Vahel vedas ta ka ise neid kohale, et märku anda oma mängusoovist. Kui koer ära väsis, ronis ta veetünni puhkama  ja ennast jahutama. Kui külalised tulid ja tahtsime näidata,  kui õpetatud koer meil on, ütlesime reku,  mine tünni ja ta läks. Inimesed olid vaimustuses. See on kevadine aeg ja isa koos oma sõbraga lõikavad küttepuid. Saag oli traktori külge ühendatud ja jõuvõtuvõllil oli ülekanne,  mis pani sae tööle. Elektrit ei olnud vajagi ja diisel oli omal ajal. Väga odav. Meie kodus tähistati seati pidulikult karjalaske päeva. Selle päeva puhul lasti loomad esimest korda peale pikka  talve õue. Loomad olid värskest õhust joovastuses  ja jooksid mitu tundi mööda õue, sabad seljas ringi. Reku oli tuntud ka oma vägevate hammaste poolest. Meil oli üks pehme rõngas, mille nööriga puu otsa sidusime  ja nii ta seal kiikus. Kalal on meie peres kogu aeg käidud on varahommik,  isa ning vend lähevad õhtul merre pandud võrke välja tooma. Lipp tähistab võrgujada algust ja selle järgi leidis kalur. Püügivahendi üles. Paadi keskel oli sump. Sinna pandi väärtuslikumad kalad siiad. Ülejäänud rändasid paadi põhja. Siiad loeti pärast ükshaaval üle ja pandi eraldi kotti. See kõik käib ka tänapäeval samamoodi, ainult et siiga on  meres palju vähem. Minu isa töötas 1962. aastani merel kalurina  siis tuli maale ja ta pandi Furselaria osakonna juhatajaks. Furcelaria on agarak ehk punavetikas, mida omal ajal  kasutati toiduainete tööstuses. See on seesama, mida kasutati marmelaadi tootmises. Furselariat püüti Hiiumaa lähistelt ja traaleritega toodi  see sadamasse. Edasi tuli seda kuivatada. See oli keeruline protsess. Prooviti erinevaid seadmeid, kuid kõige parema tulemuse  andis ikka päike. Vetikas laotati mõrralinade peale laiali  ja rehadega, siis tuli seda seni pöörata,  kuni see oli piisavalt kuiv. Kuna töö sõltus ilmast, siis vahepealset aega kasutati  orjaku sadamas lõõgastumiseks. Minu mõlemad vanemad töötasid seal ning orjaku sadamas  möödus ka minu lapsepõlv. Olin nelja -aastane, kui seal käima hakkasin. Tänaseks päevaks on pilt palju muutunud. Ehitatud on uued sadamahooned. Kalapaate on väga vähe, kuid neid vanu kaadreid vaatan heldimusega. Kalurid tegid omal ajal kõvasti ka sporti. Peeti suuri kaluri, kolhooside partakiaade  ja lapsena käisin korduvalt neil võistlustel. Rahvast oli jube palju, võisteldi kergejõustikus,  ujumises. Mäletan, et võrgu kudujatele olid omad võistlused. Nemad pidid kiiruse peale auke parandama  ja nii said oma kutsemeisterlikkust tõestada. Isa oli kõva käsi sõudmises koos oma sõbraga moodustasid nad meeskonna,  mis noppis tihtipeale kõrgeid auhindu. Ta. Aitäh. Kui Furze larja tööplaan augustikuus täis sai oli tavaliselt  mingi suurem väljasõit kas Lõuna-Eestisse  või Lätti. Tihti käidi aga kõrgel aiul. See on 30 kilomeetri kaugusel Hiiumaast. Mindi tavaliselt sellesama traaleriga, millega vetikat püüti. Kaasa võeti naised, lapsed ja vahel oli tegemist,  et kõik ära mahuks. Kaasa võeti kindlasti hea tuju õlle ankur  ning alati oli kaasas ka. Akordion kuna saar on suur, jagus seal tegevust kõigile. See, kes pilli mängib, on meie naabrimees Endel Türi. Tema oli elukutselt arst. Pedaalidega auto oli iga väikese Poisi unistus. Neid oli erinevalt tavalistest autodest poes vabalt saada. See sinine Moskvitš maksis 15 rubla ja Margus oli väga rõõmus,  kui sai sellega õue peal ringi sõita. Ja siin tema selja taga olen mina. Üheteistaastane. Meie peres oli ka teine moskvitš selle eest hoolitseti väga  ja see teenis meid truult väga pikka aega. Nii suur. Kinofilm, kui ka amatöörfilm on viimase 20 aasta jooksul  teinud läbi väga suure arengu. On paradoksaalne, et mida rohkem levib digitaalne salvestamine,  seda rohkem kogub fänne analoogmaailm. Olgu selleks siis vinüülplaat, magnetlint  või meie kaheksa millimeetriline film. Uued kaadrid teie ees saates kaheksa millimeetrit elu juba  järgmisel reedel. Nägudeni. Ja. S.
