Ja järgmine tuleb. Laima mälestused ühest nädala lõpust Minul naisi on üks sõbranna ja sellel sõbrannal on üks suuvärk ja mis asja juures kõige hullem on see, et ta igas asjas ennast kole targaks peab ikkagi oma arstiharidusega saslõkki küpsetaja teab täpselt, keda vardasse ajada. Isiklikult kuulsin omaenda kõrvadega, kuidas ta minu naisele 36,7 tunni jooksul tegi selgeks, et neerukivid tulevad raha lugemisest ja seepärast tuleb puhata vabas looduses ja nii mõnigi suvine nädalalõpp tuleb mööda saata kindlasti ja teegis. Ta rääkis seda nii veenvalt veenvalt, et võtsimegi asja, et teele asudes olime sõbranna mehe närvertriga Tartusse ja kodinaid täis riputatud. No con, see Acodinaid täis. Kirovets oleks võib-olla selle hunniku suutnud paigast nihutada, meetrit paar, aga mitte rohkem. Lõpuks ometi ja loodusesse jõudes võttis teise sõbranna telgi püstitamise juhendamise enda peale. Esmalt kiitis ta kaks tundi värsket õhku, seejärel kolm tundi ilusat ilma ja lõpetas sõnavõtu. Poisid õhtuks annab paduvihma kindlasti järele. Ei andnud. Seepeale ütles naise sõbranna, et viimane ilm ongi parem, sest ta olevat raadios näinud ja televiisorist kuulnud, kuidas keegi ennast aatomielektrijaama katusel päikest võttes päikesega nii ära põletas, et sai teisel päeval liikuda ainult neljakäpukil tagurpidi ja kõht ülespoole. Kuid peale viinatalongide üleminekut niimoodi liikuda ärni ja üldse olevat õige romantika kuuvalguskalad, igasugused. Roostikus lupsu muuseas näiteks tema isa, vana kalur olevat angerjat rosinatega püüdnud ja üldse peetud räime tomatis Vanas-Egiptuses pühaks loomaks. 12 ja pool minutit enne päikeseloojangut lõppes vihm, jõudsime sõbranna mehe ja õngedega vaevalt jõeni, et õhtusöögi uhhaa le toormaterjali hankida, kui sõbranna sus meid imeilusat musta-valgekirjut põdravasikat vaatama. Sessiga ei olnud musta-valgekirju põdravasikas vaid süsimust koer Rabolask kes kadus põõsastesse, meie lüline ja ainuke leivakott hambus. No õnneks oli meil kalasaak üle ootuste tipp-topp, väga rikkalik. Ühe viidika saime ja kaks vaat nägime ja koi siis rikkalik loomus lõkke kohal podises lõik, sõbranna põsed õhetama ja taaka. Ja seda oli nii ilus kuulata, sest kui ta laulab, siis ta õnneks ei räägi. Ontika nur romantikat oli nii palju, et anna või arenguriikidele ära ja siis hakkas müristama ja sadama ja välku lõi ja me tahtsime minna telki, vihmavari aga sõbranna ei lubanud, ainult ise puges telki ja esines meile pooleteisttunnise sõnavõtuga teemadel, mis võib juhtuda, kui müristab ja välku lööb ja teekond suurte puude all. Kahjuks ei juhtunud mitte midagi. Paigaldasime igaks juhuks telgi teise kohta koos sõbrannaga ja siis tulid sõbranna telgis välja ja hakkas meid sõimama ning sõimas meid üks tund ja seitse minutit. Miks teie paigeldasite Teili sipelgapesale? 15. laagrikoht oli igati õnnestunud ja vihm jäi üle ja ainus, kuid koht meil nelja peale oli joogiveepudel. Selle me olime unustanud linnas joogiveega täitmata siis läkis sõbranna meile 3,4 tundi tervislikust unest ja päike oli juba kõrgel kõrgel, kui õnnestus uinuda. Ja siis jutus härm on naljavend, puges sõbranna magamiskotti ja sealt edasi särki. Jälgime leidsime teisel pool jõge lepapõõsas, aga sõbranna saime kätte alles pärast järgmist päikesetõusu. Kadrioru pargis tamme lakkas, seal ta istus ja luksus ja luksus ja luksus, luksumine oleks talle äärepealt saatuslikuks saanud, sest üks koplipargi pätt oleks äärepealt metsise pähe maha koksand. Kui koos sõbrannaga oli langetatud, sest nii pikka redelit tuletõrjel ei olnud. Siis sõbranna lõpetas lupsumise ja esines kogunenud rahvahulgale ja meile neljatunnise kõne ega sellest, kui kasulik ja tervislik on aega ja konsolideerumise huvides puu otsa tagasi ronida. Muidu möödus nädalalõpp ilma eriliste vahejuhtumiteta ja seoses sellega ütleski sõbranna. Järgmine kord lähme mägedesse, vaat seal alasti puhata. Ma mõtlesin, ei, ei. Noey mammi ennemmale polaarjoone taha jääkaru suudlema, kui sinuga mägedesse puhkama. Aita.
