Spordipühapäeva saadet jätkame rahvusringhäälingu Tartu stuudiost, Martin Mooses on meile külla tulnud. Tervist. Tere ja õnnesoovid siis selle puhul, et sel nädalal sai ametlikult kaitstud doktoritöö. Ja doktoritöö, mõneti uurib siis sellist küsimust või sellist probleemi, mida noh, ütleme nii, et kergejõustikuringkondades on ju arutatud küll akadeemilise poole pealt küll vähem akadeemilisel poole pealt päris palju. Ehk siis üks osa sellest oli võrdlus kesk- ja pikamaa jooksjad Eestis ja, ja kesk- ja pikamaajooksjat Keenias või siis Aafrikas ja mis nende edu taga on, mis edu taga on võib-olla selline kõige lihtsam ja provokatiivsem küsimus. Et senimaani ka teadusmaailmas sellist ühtset seisukohta, et, et mis võiks selle edu taga olla, et on pakutud ühelt poolt toitumine, seejärel geneetika ja seejärel kuidas nad on treeninud treeningmetoodika. Kuid kõige sellise levinud seisukoht, arusaam, millele enam-vähem hakatakse üksmeelele jõudma, on see, et väga-väga olulist rolli mängib selline sotsiaalkultuuriline taust ehk see keskkond, kus need Ida-Aafrika jooksjad, et mitte ainult Keenia, Etioopia, Bea, Uganda, Eritrea jooksjad tulevad, mis tähendab seda, et suuresti see linn, kus nad pärit on, põhineb jooksjate kultusele, kõik näevad, kes on olnud endised edukad jooksjad, kes on võitnud suuri maratone, nad on edukad, nad on rikkad, nad suudavad enda perekonda, mis sageli nii-öelda väljub ema, isa ja lapsed raamest ka, mitu põlvkonda tagasi neid toita ja, ja kogu see kultuur suuresti põhinebki selles, et kõik näevad, jooksevad, lapsed näevad, et nende iidolid jooksevad ja nad tahavad joosta, et lihtsalt selline keskkond on väga palju jooksul üles ehitatud. Ja et kui sageli räägitakse ka sellest, et kas nagu on oluline seal see raha, et kas need jooksevad nagu raha pärast, et siis see on peamiselt selline kõige põhilisem asi, et ikkagi selline väline motivatsioon. Et nad näevad, et kui sa oled ikkagi kõrgel taseme jooksja, sellega suudad elatist teenida ja see on nii-öelda üks võimalus pääseda vaesusest, sellepärast et suures osas enamus selliseid jooksjad on pärit väga väikesest piirkonnast maapiirkonnas, kus nad ongi üsna üsna kesise elu järel, aga jooksmine on siis üks väljund enda nii öelda kõrgemale positsioonile ühiskonnas, testimiseks. Ma mäletan, Pavel Loskutov on rääkinud tema siis maratoonar, kes ilmselt et on olnud oma karjääri tipphetkedel seisus, kus maailmarekord on paari minuti kaugusel, nii et ikkagi päris muljetavaldava seisukohas maailma tipptasemel, et kui ta väike oli, siis ta kõndis hästi, palju pidi 10 kilomeetrit kooli kõndima ja ja vahepeal pidi paljajalu kõndima, et see, ütleme selline eeldus juba vist ilmselt Aafrika jooksjatele on ka ikka jõuliselt olemas. Ja sellepärast, et esiteks suurem osa lahtisi kõnnib paljajalu, jookseb paljajalu ja mitte sellepärast, et nad ei tahaks olemas kanda, vaid lihtsalt Need ei ole vahendeid, et seal on siis osta. Sageli arvatakse, et Keenia jooksjad ja lapsed, et nad liiguvad paljajalu, et nad tahavad või et see tugevdab nende jalgu ja nad on sellega eesmärgi pärast teevad tegelikult põhjus selles, et neil ei ole variante, et seal on siis osta, kui on, jooksevad sellisel tasemel, et tal on raha, et osta jalanõusid, siis Keenia jooksja ostab jalanõud, ükskõik kas nad annavad endale suured, kas need on väiksed, kas katki tal on jalanõud, et, et paljale jooksma selline sunduslik asi, mis omakorda tegelikult see on ühelt poolt võib-olla nende selliste väikeste üsna madala vigastuste riski eeliseks on väga palju ülikond paljajalu, pöiad on tugevad ja seetõttu hilisemas karjääris igast ei saa nii palju. Mis aga puudutab sellist koodi, kuju, liikumist, ehk siis see on küll õige, et Keenias jällegi enamus jooksis, tulevad siis maapiirkondadest, kus neil on väga sageli viis kuni 10 kilomeetrit kooli liikuda ja kui Eestis sa lähed hommikul kooli ja tuled siis pärast lõunat koolist koju, siis Keenias tähendab see, et sa lähed hommikul kooli, tuled lõunaks koju tagasi, sööd kodus lõunat ja, või ideed kis ka mingi majapidamistoimetusi Tizeerlad uuesti kooli ja tuled siis pärast lõunat tagasi, ehk et see päevane liikumine siis tuleb nii-öelda poole suurem, kui esialgu arvata, et kui keegi geenius ütleb, et ta liigub viis kilomeetrit kooli ja Eestis ma ütlen, et see ei olegi väga palju rohkem kui mina liigselt linnas, võib-olla ka kolm, neli kilomeetrit, liigun jalgsi, siis tegelikult Keeniasse toimub kaks korda päevas. Kooli minnes hommikul lapsed näevad, kuidas suured treeninggrupid rada kasutavad, nad jooksevad mööda jällegi selline motivatsioonid, nende iidolid ja liiguvad nendega koos, sama teed pidi nende kõrval iga päev ja, ja sageli lapsed kohati jooksevad kaasa ja kooliminek on selline osatiga mäng, et näha, kuidas teised iidolid jooksevad nendega kaasa liikuda. Kui musta ja valget võrrelda, siis kas ikkagi hapnikku maksimaalne tarbimine või siis kehakoostis on seal mingit vahet, on see põhiküsimus? Kogu aeg küsitakse. Jah, see on nagu selline, peame küsimusega, et sellist ideaalset võrdlust teha, siis meil oleks vaja Ida jooksjaid, kes ütleme, et see jooksjate grupp võiks joosta maratoni keskmiselt kaks tundi 20 minutit. Meil oleks tegelikult vaja leida täpselt samasugust gruppi siis Euroopast, kes täpselt see grupi keskmine maraton aeg oleks ka kaks tundi 20 minutit. See nagu üks probleem, mis minu teada isegi nagu lahendamata, sellepärast et meil kõigil Eesti jooksjate grupp, aga nende sportlik saavutus, see tase oli kindlasti madalam Keenia jooksjate grupp, et me siis nagu võrdlema kahte erineval tasemel jooksjat. Aga üldisemalt ka teaduskirjanduse põhjal, et et võib öelda, et need Ida-Aafrika jooksjad, et ma siin Skaznandeeriumis Ida-Aafrika, kuna kuna ei ole ainult Keenia jooksjad Etioopia ja, ja kes on nagu sarnasest piirkonnast pärit Nende kehamass on hästi-hästi madal, et Eesti jooksja võiks ja 65 70 kilo olla ja ta on eesti tasemel jooksja ja isegi rahvusvahelisel tasemel jooksja, siis seal on reeglina kehamass kuskil viis kandis 58 kilogrammi. Kui sageli tervisesportlaselt sportlasele arvestades kehamassiindeksit pikkuse-kaalu suhet, siis ütleme, maratoni jooksmine ikkagi oluline on see, et mitu kilogrammi sa pead neli kahe kilomeetri vältel edasi ükskõik mis su pikkus on, et kui sa oled 70 kilo, siis saab 70 kilo edasi viima, kui sa oled 50 kilesse või 50 kilo ta siin. Et üks selline on selline Kehamass kindlasti, mis väga palju rolli mängib. Teiselt poolt sellise hapniku tarbimise võimekuses ei ole siis kindlad tõendid, et see nüüd Ida-Aafrika okstel väga palju kõrgem oleks. Ehke Euroopa jooksjatele on see üsna sarnasel tasemel. Küll aga on mõningatel juhtudel välja toodud, et ökonoomia, ehk siis see, kuidas seda hapnikku kasutada. Seda maksimaalset hapnikutarbimist küll mõõdetakse siis kui väga tugevalt pingutad. Aga selline maratonijooks on ikkagi sinu maksimaalsest kiirusest natukene rahulikum ja et kuidas selle rahuliku kiiruse juures hapnikku kasutad, mida vähem sa kasutad, seda ökonoomsem sa oled, et siin võib võrdluse tuua autodega, et, et ükskõik, mis seal see tippkiirus on, aga kui sa tahad väiksema kütusekuluga 100 kilomeetrit läbi tähtis, kes väiksema kütusekuluga teeb ökonoomsem, et täitsa mangaandioksiidi juures ehk et need Keenia jooksjad idas peost üldse võtavad sellise madala kiiruse juures enda kättesaadavad nagu efektiivsemalt ja kulutavad vähem energiat, et see on nagu üks selline peaaegu alati sobilik vastuseid. Kui keegi küsib, et miks need jooksin palju paremad on, siis seis on selgelt võib öelda, et meil on parem ökonoomsus aga samal ajal kuidas ökonoomsust parandada, kuidas arendada, et see on selline üsna lahtine küsimus, millega väga paljud. Mitte siin väga kiire tempo on ka suhteline ses mõttes, et kui maratoni tipud jooksevad kiirusega 100 meetrit umbes 18 sekundit, siis see on ikkagi päris korralik tempo, aga aga praegu ilmselt keskmaajooksu maailma kõige kuulsam treener Alberto Salazar Kuubalt, kes on päris palju tippe olümpiavõiduni aidanud ja kas või ei tea mitmekordseks Euroopa meistriks, nagu hiljuti selgus, siis tema lähenes ka umbes sama loogikaga, et tegelikult nagu erinevust valge ja musta mehe vahel ei ole, tema läks Aafrikasse, hakkas vaatama, mida nad siis teevad. Et kas see ongi üldine tendents, mida siis maailma tipptreenerid praegu harrastavad. Pigem võib öelda niimoodi, et enamusel idast jooksta, kes Euroopas võistlejad on Euroopast pärit, siis mänedžer või treener. Et niikaua, kui need jooksjad on sellisel geenia tasemel, nad jälle rahvusvahelisel tasemel jõudnud, nii kaua nad treenivad sageli siis hästi suurtes gruppides. Väga tavaline, et hommikul kell kuus, 15, et see on selline aeg, kui läheb valgeks kogunevad jooksjate grupid, mis ei ole mitte kaks, kolm inimest, vaid reeglina on 20 30 kuni 50 inimest jooksjad. Et mitte inimestele jooksjate selles ühiskonnas võib öelda kogu need kokku ja lähevad treeningule sageli teinud täpselt sama niimoodi, et keegi ei küsi, et kas sa oled keskmaajooksja või kas sa oled pikamaajooksja, sa jõuad ei jõua, et et see treeningul ühe tugevamana ja, ja niimoodi regulaarselt ja siis, kui sealt grupist nii-öelda leitakse mõni talent, et kes nagu võiks jõuda rahvusvahelisele tasemele või Euroopa treener suudab oma hoole alla, siis treening läheb natukene spetsiifilisemaks, arvestatakse individuaalsust veidikene rohkem. Et selles mõttes võib öelda, et väga suur jooksjate seltskond, kes teevad ühtemoodi treeningut, kes sellest suurest jooksjate grupis siis nii-öelda ilma vigastusteta pääseb või ilma ületreeningute pääseb siis teda nii-öelda tõstetakse ka juba kõrgemale tasemele, aidatakse väljastpoolt, et võib öelda, et peaaegu puuduvad andmed sellest, et kui palju on Keenias nii-öelda sportlast, kelle ületreeningu tõttu on lõpetanud oma jooksutegevuse või vigastuse tõttu lõpetanud jooksutegevuse. Et pigem ütleme võrdlus, et kui me Eestis leiame jooksja, kes natukenegi edukam on, või kõrgemal tasemel, et siis me teeme kõik, et ta ikkagi jooksu juures püsib, et Keenias on pigem see, et kui üks ei jookse, siis meil on sadu samal tasemel jooksjaid, keda keda nii-öelda jooksma võtta. Jah, ma olen kuulnud ka lugu, et ma ei tea, kas on ka, sa oled Saariga juhtunud, aga igatahes läks Aafrikasse ja mingi mees hakkas grupiga kaasa jooksma ja siis lastigi kaasa joosta, siis pandiga võistlustele aga lõpuspurti ei teinud, sellepärast treeningul polnud seda ette nähtud, aga aga pidasin silmas võib-olla ka seda, et kas on sellist tendentsi, et just seda Aafrika Ida-Aafrika sellist loogikat dünaamikat, et kanda üle siis valgetele eurooplastele, sest noh, nagu me ka viimastel suurvõistlustel oleme näinud näiteks Zürichi Euroopa meistrivõistlustel keskmaajooksus ikkagi valge britt tuli hõbedale näituseks, nii et kas selline üle kanna otsene, et rakendada sellist Ida-Aafrika loogikat keskkonda siis kuidagi ka valgetele eurooplastele. Siin võib öelda niimoodi, et, et drink metoodika ja, ja sellised treeningteaduse võtted on eurooplastel palju paremini kättesaadavad ja palju varem kasutusel. Küll on aga see, et enamus eurooplasi treenib samades piirkondades, kus Ida-Aafrika jooksjad, et nad näevad, et igapäevaselt nad jooksevad samade inimestega koos ja väga sageli võib-olla et Euroopa nii-öelda heal tasemel jooksja jookseb üsna sellise tavalise antud piirkonna nii-öelda külamehega koos selle külamehe isiklik rekord maratonis olla mitmeminutit varem, aga kuna ta on üks Keenia suurest jooksu seltskonnast ehk siis lihtsalt ta ei ole nagu Euroopas Enda tulemusega Keeniast väljaspool ei saa. Et pigem on see, et Europa sportlased treenivad seal. Nüüd Euroopa treenerite mänedžeride nii-öelda hoole all on palju paremad võimalused sellistele abistajatele taustajõududele, et seal on füsioterapeut. Sul natukene täpsemalt selgitatakse jõude, tehingu põhimõtteid, et üks selline väga hea näide, kes jooksumaailmast on kombineerinud nii-öelda teaduse Enda, sellise Aafrika kogemuse taustaga on mophara, et kellele on siis sisuliselt treeninud samamoodi Alberto Salazar Richteri grupi juures praegu aga kus on siis kõik nii-öelda taustajõud olemas ja, ja väga selgelt on ka tema 10. 1000. 5000. olnud maailma valitseja nüüd viimastel aastatel üksenine markantsem näide oli see, et kui ma esimest korrigeenes käisin ja drin keskuses olin, kus ma nägin, et olid sellised takistusjooksu ütleme, heal tasemel jooksjad seal kui nende takistuseks lihtsalt selline puuroigas, mis oli püsti pandud, siis ma küsisin, et kas te näiteks midagi tugevamat ei tahaks ehitada, et siis saate paremini proovida ja siis traagiliselt, kes on maailma parimad takistus, jooksjad, mõtlesin geenlased, vot miks me siis peaks midagi muutma, et sageli seni treenerite suhtumine on üsna kinni enda kogemustes ja selles taustas, mis seal on olnud. Et pigem Euroopa treerid arvaks, et kui me sinna saaksime, siis kaasaegseid treeningu kontrollimehhanisme natukene rakendades, võib-olla nende tulemused paraneksid veelgi, et, et ütleme, et eurooplastena, sellised võimalused treeningteadus taustajõudude koha pealt oluliselt paremad. Seal on võib-olla selline olelusvõitlus, et natukene tugevamini väljarännet eurooplasel kui ta kui te ei saa võistlusele midagi, ei juhtu, aga seal sellel ühel lehel jooksjaid, kui ta saab rahvusvahelisele maratonile, tähendab võib-olla seda, et ta enda suurt perekonda ja suguvõsa toidab paar aastat selle auhinnarahaga ära ja, ja see on nagu see motivatsioon on veidikene selle tõttu keeruline. Kui siis jäta, ütleme, keskkond kõrvale, kui kaugele siis sellest ollakse, et saada täpselt teada ja täie kindlusega, et mis vahe mustale valgel jooksjal on, või Ida-Aafrika jooksjal ja tavalisel Euroopa valgel jooksjal või kas selle täieliku teadmiseni lähiajal üldse on võimalik jõuda? See on väga keeruline, keeruline öelda, et kui tavaliselt on sporditeadus käinud niimoodi, et on sellised teadmised, mida on rakendatud siis treeningprotsessis ja see on siis sportlasi aidanud, siis praegusel juhul geeni jookstega niimoodi kõik jooksevad, me teame, kuidas nad jooksevad, nüüd proovime selgust saada, miks nad nii hästi jooksevad, tavaliselt nagu vastupidi. Et enamus teadlasi ikkagi praegusel hetkel seisukohal, et, et nahavärv ja, ja see, see ei ole niivõrd oluline. Pigem on see treeningu taust, see, kui palju nad on võib-olla noorena liikunud ja, ja mis lõppkokkuvõttes lähebki kõik sellisele kultuurilise keskkonnale kandub üle. Et tõenäoliselt seal midagi võib tulevikus nii-öelda välja tulla või teadlased leida, aga praegusel hetkel seda nii-öelda väga kindlalt väita või isegi soovitada, et nad on sellest aspektist väga palju erinevaid kassis geneetilise poole pealt, siis on natukene liiga vara, et võib-olla sealt midagi veel selgub, aga, aga praegusel hetkel pigem on see treeningutki treeningtaust, kus nad elavad ja, ja kõik see Polulise Aga Martin, muuseas, kellega me räägime, sinu doktori algab ka sellest kergest viitest või statistikast, et top 20. kesk ja pikamaajooksu maailma edetabelites on siis enam kui 50 protsenti ikkagi selles piirkonnas, nii et see on päris muljetavaldav. Ja, ja, ja mis ma-ist ene kaitsmisprotsessi vaatasin veel ka eelmise aasta maratoni maailma edetabelite, et siis ma leidsin esimese eurooplasi, kes oli kas 75. kohal, tema riigiks oli märgitsid küll Prantsusmaaga tegelikult nimi ja, ja taustauuring selgitas, et ainult pärit ikkagi Keeniast, et, et see on nüüd need jooksitka võetakse mujale muudesse riikidesse ja nad esinevad ka neid teisi riike ka Euroopa jaoks on siiski üsna tagasihoidlikud võrreldes Ida-Aafrika arhiiviokstega. Seda enam võime siis rõõmu tunda sellest Loskutov hiilgeajast, mis tegelikult tagantjärele vaadates on päris muljetavaldav, aga võrdled ka natukene keskmaajooksjat ja siis päris pikamaa jooksjad, et mis erisus sealt välja tulla. Et noh, enda töös ma pöörasin suuremat tähelepanu selle eest Eesti jooksjate näite puhul ja, ja ikkagi, mis, nagu siin peamine järeldus on, on see, et ka keskmaajooksjatele, kui sageli arvatakse, et neil selline rahulik vastupidavus, treening võib-olla ei ole nii oluline, on rohkem siis kiiresti intensiivseid treeninguid vaja. Siiski on üsna oluline selline aeroobne, vastupidav ehk et sa ei saa olla edukas keskmaajooksja, kui selliseid üldine vastupidav, see tase on üsna üsna tagasihoidlik. See on nagu selline peamine ka võib-olla soovitus või praktiline väljund sellest esimesest osast praktiliselt treenerile, et kui senimaani mitmed treenerid ikkagi siis keskmaajooksjate pikamaa jooksjad väga suuresti eristavad, et siis sageli selline üldine vastupidamislik pool on oluline ka kestma jooksul ja kui jällegi Ida-Aafrika jooksjate juurde tagasi tulla, et siis seal ei küsi keegi kassat keskma või pikamaajooksjate enamus tehinguid tehakse ühtemoodi, kas maratonijooksjaid, jooksjaid 1000 diisel meetrit, kui minnakse väga spetsiifiliste tehingute juurde, siis seal küll kiirustades on erinevate lõikude pikkustes pigem rõhutada siis keskmaajooksjat üldise vastupidavuse, aeroobse vastupidavuse olulisust, et see on selline peamine väljund selle, selle esimese töö osa juurest. Tööl oli järeldusi või päris palju rohkem, et mis kõige olulisem sinu enda jaksan. Enda jaoks ja samas ka teadusmaailma jaoks, et et kui senimaani on nagu väga laialt levinud seisukohti et need jooksjad, kellel on väga hea ökonoomsus, et siis nendel ka selline sportlik tulemus väga kõrge. Et aga selle Keenia konstruktori kosmiks uuringusse selle geeniuuringu põhjal me pigem leidsime. Et kui sa oled kindlal tasemele juba jõudnud, et siis selle sees seal võib olla küll hea ökonoomsus, kehv maksimaalne hapnikutarbimine või vastupidi, et see penseerid teisega, et see on selline, võib natukene tervisejooksjale Hars sportlasele keerulisem mehhanism aru saada, aga samas, mis nagu selle kogu doktoritöö juurest võib-olla üks sellise olulisem olulisem põhimõte oli, et, et kui sul on küll spordimeditsiin keskusest väga hea maksimaalse hapnikutarbimise näitaja, siis sageli on sellel jooksjal ka natukene kehvem ökonoomsus, samas kui sealses hapnikutarbimisnäitaja veidikene tagasihoidlikum, kuid sul hea ökonoomsus olla, et et alati ei tasu ka selliseid kohtasid ühte parameetrit vaadata, et nüüd mul on seal hapnikutarbimine 58 või 60 ja, ja võrdled seda internetist leitud tippsportlaste omadega, et et siis seal on sellist varieeruvust ja, ja kui üks näitan, natukene nõrgem ei pruugi tähendada, et sa ei jõua joosta, et, et võid teiste asjadega kompenseerida, seda. Sa mainisid korraks ka, et ühe punkti juures, et see võiks olla ka, ütleme otseselt Eesti praktikutele, siis kasulik sellest ühelt poolt kehakultuurialastest lõputöödest ja teooria praktika vahekorrast on päris palju räägitud, aga maailma tipptreenerid Euroopas on päris palju väitnud seda, et tegelikult just sellise teadusliku poolt on väga palju juurde anda Euroopa tasemel jooksjatele üldse maailma jooksjatel, et missugune seis praegu näikse olevat, et kas teaduslik pool on piisavalt praktikasse kasvatatud? Siin on väga palju, sõltub sellest treenerist ühelt poolt ja tema nii-öelda kontaktidest nendele Eesti tasemel rääkides, et siis on mõned treenerid või pigem isegi sportlased, kes aeg-ajalt minut nii-öelda nõu küsivad, kas siis mingite töövõime, testide tulemuste interpreteerimisel dringu paremaks monitooringuks nüüd maailmatasemel on erinevate gruppide juures peaaegu iga sellisena Euroopa spordimänedžeri grupi juures, kus kõigi aafriklased jooksevad või treenivad kindlasti küsimused, teaduslikud või ülikooliga seotud kontaktid, et näiteks mofarafi tiimi juures on ka teadlane, kes varasemalt töötas sama professori juures, kellega ma koos kliinilised uuringud tegin, et tema oli seal sama, professor, doktorant töötab praegusel hetkel ülikooli juures omale selle tiimi juures ka. Ühelt poolt füsioloogiline ja teiselt poolt on nii-öelda Inglismaa kergejõustiku liidu juures ka teiste spordialade juures nõu andmas. Samamoodi oponent, kes minu tööd siin kohapeal oponeerimis käis, oli Jeesus, oli van Marlen, kes samamoodi on teadlane Madridis, Hispaanias, Madriidi ülikooli juures ja kes samal ajal tegeleb tippspordivõistluste organiseerimisega erinevate Ida-Aafrika jooksjate nii-öelda Margeerimisega Euroopasse, võistlustele ja teiselt poolt samal ajal teeb väga head teadustööd ülikooli juures, et on nagu see teaduse praktika seotud. Et siin on ühelt poolt, et treeneri, ekspontaktidiaalsega ja teadlane treeneriga, et kui sul on tõesti teadusega seotud inimene, kes ainult laboris töötab, siis tal on väga keeruline üldse sportlastega nagu suhelda et siis on pigem selline teadlane, kes, et on küll nii-öelda laboriga seotud, aga teiselt poolt on ikkagi kas enda kogemus või isiklikud kontaktid spordimaailmaga ja ka Tartu ülikooli juures proovime nii-öelda seda suunda järjest rohkem ja rohkem rõhutada, et ka väljaspoolt treenerid tuleksid ja julgeksid nõu küsida, kas siis sportlaste treeningute monitooriumisel treeningut juhtimisel või võltsitud soovituste andmisel võib öelda niimoodi, et kõikidel tippvõistkondadele on selline teaduslik kontakt olemas ülikoolidega, et sinnapoole enamus võistkondliku proovivad nagu liikuda. Et Eestis on ühelt poolt ka see, et ei ole selliseid väga suuri ja võib-olla ka finantsiliselt natukene kindlustada maid tiin olemas, et kes saaks nagu teadlastega nii lihtsalt kontakti. Väga sageli ongi see treener ja sportlane ja nad kahekesi kahekesi tegutsevad ja võib-olla on ka väike selline hirm või kartus teadlasega juhtimisel, et mis tema nagu sealt ülikooli juures siia staadionile seotud asjadega teab, aga ikkagi spurdi advustel see nagu üks väljund peaks olema ja see on kõik selle spordiseaduse eesmärk, et see, mida teadlased laborites õpivad, saab teada seda praktikas rakendada ja vastupidi, mida tehakse staadionil, sellele anda ka selgitus ja, ja vajadusel ka seda nii-öelda modifitseerida või anda infot, et seda efektiivsemalt ja paremini teha. Martin Mooses joomisega praktik, mitte ainult teoreetik, nii et päris ära jooksja, aga Mubarak'ist natukene ikkagi võiks kõneleda. Noh, selles mõttes, et tegemist on Somaalia jooksjaga mingis mõttes 12 aastaselt ei tea, kuidas põgenikepaadiga või kuidagi jõudis siis Suurbritanniasse, aga aga kas mingisugune uurimus on ka tehtud, et kas Aafrika siseselt või kasvõi näiteks Ida-Aafrika siseselt on ka mingisuguseid väga suuri erinevusi mingit loogika vastu oksusi? Tegelikult väga palju seda eraldi uuritud ei ole, üks põhjus on ka selles, et enamus Keenia jooksjad tulevad sellise niinimetatud Rift Valley oru serva pealt, see on siis hidden. Eldur, et selline piirkond ja seesama nii-öelda org sõltub ka suuresti Etioopiasse ja ka Etioopia jooksjad, sisulised tuled sedasama oru nii-öelda äärepealt aga lihtsalt Etioopia poole peal siis nagu selliseid uuringuid, et Ida-Aafrika jooksjad nii-öelda erinevate riikidena võrrelda ei ole, ei ole tehtud ja, ja seda ei ole peetud ka otstarbekas just seetõttu, et tegelikult inimesed on pärit samasugusest keskkonnast, et oluline öösel see kõrgus merepinnast, millele tähelepanu pööratakse. Et nad on seal nii-öelda juba noorest peale elanud samamoodi võtta Uganda sisse selle Iideeniga või Eldoretist väga lähedal, mõnisada kilomeetrit on piir ja samamoodi kas peaks seda, Uganda jooksid nagu eraldi grupina võtma, pigem seal veidikene sellist kultuurilist tausta natukene juures, miks ühes riigis võib-olla natuke nooremad jooksjad jõuavad tippumiks teises riigis ka? Vanemad jooksjad ikkagi veel jooksevad, aga aga kui võrrelda omavahel seda väga tehtud ei ole, mis küll nüüd natukene uuem uurimiskui nii kui nii võib öelda, suund on tekkimas, on see, et et Põhja-Aafrika jooksjaid kui Alžeeria, et seda poolt vaadatakse ja neid võrreldakse. Ja esialgu On seal veel suures osas võrdlus ikkagi Hispaania jooksjate, kuna Hispaanias on väga kõrgel tasemel spordialased ja Euroopa mõistes on Hispaanias ikkagi üsna palju jooksjaid erdis. Kui Eestit Eestit võrrelda. Et seesama, kes oli minu oponendiks doktor, oli Van Allen temaga sele, Hispaania jooksjat ja Eritrea jooksjatega lähemalt seotud ja see uurimissuund on nagu temaga üsna lähedalt lähedalt läbi põimunud. Lõpetuseks, mis peamine suund on peamine uurimus, kus seda sa tahad töötada, tegeleda. Niivõrd palju on selliseid uusi uusi valdkondi, et peamine märksõna on ikkagi praktiline sporditeadused, kus ma ikkagi näen väljundit sportlastega need uuringud läbi viidud, jätkata seda suunda Ida-Aafrika jooksjatega, sinna juurde pimeda Euroopa jooksjaid, kuna läbi selle doktoritööuuringute Keenias on tekkinud ka selline kontaktide baasiaid, kellega on võimalik koostöös, ei saa sarnaseid asju läbi viia kindlasti piirduda siin Eesti jooksjate uurimise kanti Eesti sees vaid ikkagi läbi koostööprojektide väljastpoolt nii Euroopa kui ka Aafrika jooksjatega ikkagi seotuks jääda ja sealt samm-sammult edasi võivad tekkida ka nii-öelda muud uurimissuunad, et mis võib olla jooksmisest, lähevad väljapoole, aga ikkagi nii-öelda mingi baasi, mingi kontakt peaks kindlasti jääma praktilise treeninguga praktilisi ja siis vastu pisaladega, et siin ei pea ainult jooksmist mainimata ka yldse vastupidavusega. Aitäh Martin Mooses ja jõudu.
