Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Eetris on raadio kaks ja saade, mida te kuulete, kannab pealkirja puust ja punaseks. See on saade, kus te saatetunni aja jooksul ülevaate ühe valdkonna viimaste nädalate kõige põnevamatest uudistest ja räägime siis teadusest ja tehnoloogiast. Igastahes vaadates on meil üks kindel valdkond ja täna on selleks taaskord psühholoogia sukeldume inimvaimu võiks öelda lõpmatutesse sügama juustesse ja vaatame eri tahkude pealt, mis siis toimub meis, kuidas mõtleme, kuidas siin maailmas käitume. Ja mul on täna taas abiks Tartu Ülikooli psühholoog Andero Uusberg. Tere, Andero. Tere. Ja oleme teie jaoks välja valinud viis teemat, mida siis siin pikemalt lahkame. Alustame ühe võiks öelda päevakajalise teemaga juba on plakatid tänavatel Me näeme ilusaid inimesi. Redutseeritud lipsustatud kleidistatud plakatid tuleb tänavatele aina juurde, valimised on ju lähenemas. Aga üks uurimisrühm on inimeste poliitilisi eelistusi vaadanud üsna ootamatu nurga alt. Nimelt selle asemel, et näidata neile ilusaid valimisplakateid, näitasid neile kõiksugu pilte, nende seas ka üsna koledaid veriseid, moondunud pühasid ja kõike selliseid. Ja nende väide on, et sellest reaktsioonist, kuidas inimeste aju neid pilte vaadates toimib, võib tegelikult ennustada, kuidas nad valimistel käituvad või õigemini millised on nende poliitilised eelistused. Andro kui ootamatu selline tulemus on, et, et meie poliitilised hoiakud on mingil määral meisse loomuga, varaselt sisse kodeeritud. Autorite tõepoolest esitavad oma oma tulemusi niimoodi, et nad rõhutavad selle selle erakordsust just nagu selle loogilise nurga alt, et, et see, mida nad siis tehniliselt tegid, oli, oli see, et nad võtsid inimese ajuaktiivsuse mustri nende piltide vaatamise ajal. Ja kasutasid kasutasid sellist nagu matemaatilist võtet, mille nimi on masin-masinõpe või masinate algoritmid, mis lubab niimoodi suhteliselt pimesi püsida pimesi selles mõttes, et ei, ei, ei olnud hüpoteese selle kohta, et millises aju piirkonnas aktiivsus peaks siis olema seotud liberalismi ja konservatismi, ka need on siis need kaks sellist telje äärmust, millele inimesed olid paigutatud ja seda asukohta sellel teljel siis aju aktiivsusest ennustati. Ja tõepoolest midagi sellist pole varem tehtud, et, et puhtalt ajuaktiivsuse pinnalt arvestamata mingisuguseid eelteadmisi, selgub, et, et see masinate algoritm leiab poolest üles need kohad, kus aktiivsuse erinevused käivad koos inimeste konservatismi ja liberalismi iga. Samas muidugi, sisuliselt see, see päris esimene kord ei ole, kus midagi sellist on leitud, et on, on andmeid selle kohta, et poliitiline helistus ei, ei ei kuku niimoodi nagu kivina taevast või, või ei ole inimese, ainult inimese mõtlemise juurdlemise või, või isegi ainult tema võib-olla lapsepõlve või, või sotsiaalsete mõjutuste nagu vili, vaid seal on mängus ka ka mingisugused sellised pigem emotsionaalsed protsessid ja ja sellest uuringust ka välja, et et tegelikult see aktiivsusmuster, mille põhjal siis, et kui sina ütled mulle, et, et siin on inimese ajuaktiivsuse ütle mulle, kas, kas tema eelistab pigem parempoolsed või vasakpoolsete poliitikute poliitikat, et, et ma oskan sellele küsimusele selle uuringu põhjal vastata ainult siis, kui see pilt, mis sa oled näidanud, on siis tõepoolest vastik ja ta näitab ja vastik spetsiifiliselt selles mõttes, et ta näitab inimkehaga juhtunud niukseid muserdusi, et annad siis vigastused või või ka sellised kehalised puuded. Näiteks kui näidata lihtsalt hirmsaid pilte, kus on liiklusõnnetused või, või, või relvad või ähvardavad loomad. Et nende piltide neile piltidele reageeringutes vahet ei teki. Ja nüüd need autorid on selles suhtes osas ettevaatlikud, et nad ei ei käi välja mingisuguseid nagu väga spetsiifilisi pakkumisi, et miks just need pildid ja miks just need ajuosad, kust need erinevused ilmnesid. Aga kui võtta abiks varasem kirjanduse, võtta abiks see, mis meil nende ajuosade kohta teame, et siis seal seal võib nagu näha seda, et küsimus on just selles, et konservatiivsetele inimestel tekib tugevam emotsioon, otsene reaktsioon nendele piltidele. Samal ajal neil ei teki aktiivsust iseenda nagu keha tajumisega seotud piirkondades, nii et need, et see, mis ma ütlen, ei ole kaugeltki tänaseks selge. Ja, ja see on ainult hüpoteesega, eks hüppades võib-olla see, et see reaktsioon sellisele nagu vigastusele nende inimeste puhul erineb natuke nagu selle poolest, et need nii-öelda liberalismile kalduvad katseisikud võib-olla suutsid nagu samastuda selle selle kehaga pisut enam ennast kajastus kuidagi seda niimoodi pool empaatiliselt ja, ja nende emotsionaalne reaktsioon on pesnud selle tõttu või mingil muul põhjusel oli madalam, aga need, kes siis konservatiivset reaktsioon tugevam Ameerikas on sellist katset lihtsam läbi viia, kuna sealse poliitiline spekter ongi väga, üsna selgelt lõhestunud parem- ja vasakpoolse selleni et meil siin Euroopas on need asjad pisut keerulisemad ja ka meie erakondi vaadates ei ole ju nii võimalik neid ideoloogilisi tunnusjooni nõnda selgelt esile tuua niimoodi, et ilmselt seda öelda ei saa, et vaatame siin Eestis näiteks inimese ajupilti, näitame talle neid õõva pilte mõõdame aju ja siis saame ennustada, kuidas ta valimistel käitub, aga aga mingi selline eluhoiak tundub, on siiski ju sisse kodeeritud. Tõepoolest, siit, mitte nüüd nii väga, siit uurimusest vaid varasematest uurimustest on teada küll see, et tõepoolest, see, kas kas sulle tundub ühiskonnas olulisem õiglus või, või toetamine näiteks, mis siis esimesel juhul iseloomustab pigem konservatiivset ilmavaadet ja teisel juhul siis pigem liberaalselt, et et me oleme valmis ohvriks selle, et need asjad ei ole päris mustvalgelt õiglased, niikaua kui, kui me abistame neid, kes vajavad abi ehk siis selliste erinevate ühiskondlike nagu väärtuste asukoht inimese isiklike prioriteetide seas. Et et see on on siis ennustatav niukestest bioloogilistest teguritest ja see omakorda jah, loomulikult ei, ei määra üks-üheselt seda, kelle poolt mäletad ja ilmselt see üks ühesus väheneb, mida, mida mitmeparteilise süsteemi me vaatame, aga ta siis on üks tegur, mis, mis määrab, määrab ära selle kummalt ilmavaate spektri poolelt sa siis oma neid lemmikuid võib-olla enamasti otsima asud. Huvitav, kas, Mõnel parteil oleks mõistlik tehagi kampaania sellisena, et panevad õõva pilte tänavatele, et kas see kuidagi häälestab inimesi rohkem nende poolt valima või toob esile nende sellise ilmavaate ja paneb mingitele sellistele asjadele mõtlema. Siin on võimalik korra niimoodi astuda väga libedale jääle ja öelda, et, et ega see, mis inimestes tekitab vastikust, ei pea olema ainult õõva pilt vaid, vaid me ei pea kaugelt otsima näiteid sellistest katsetest rakendada inimestes mõningates inimestes vastikust tekitavaid fenomen nagu poliitvankri ette, et et kooseluseaduse ümber toimunud debatis on, on üks aspekt see, et on inimesi, kelle jaoks kooseluseaduse debatti tuumaks olev tegevus on, on, on ilmselt psühholoogiliselt küllaltki selline ebameeldiv ja, ja siin on, on kindlasti üks näide sellest, et et võib proovida aktiveerida teatud ilmavaatega inimesi seeläbi, et portreteerida olukordi kuidagi selliselt, et need asjad, mis tekitavad õõva, et need asjad noh, neid oleks vajanud, kuidagi peatada või nende vastu võidelda. Õlva juttudele vahelduseks kuulame natukene ilusamat muusikat ja siis läheme teiste teemadega juba edasi. Puust ja punaseks. Saade puust ja punaseks raadio kahes jätkub, stuudios on psühholoog Andero Uusberg ja saatejuht Arko Olesk. Täna vaatame psühholoogia ja aju-uuringute valdkonnast tulnud viimaste nädalate teadusuudiseid ja üks selline põnev ja üsna ammendamatu meeskond on ju evolutsioonipsühholoogia, ehk siis kuidas meist on saanud täpselt need, kes me oleme. Ja siin on üks risk teadlasi püüdnud jälile saada miks on siis ikkagi mehed teinekord Parema orienteerumisvõimega, kui kui naised ja kas ka siin orienteerumisvõime kuidagi neile ka kasuks tuleb, eks ta kindlasti tuleb kasuks, kui oleme kusagil võõras linnas või kas oma linnas ja uitame seal ringi võib-olla kõrvaltänavale ja pärast leida teed tagasi. Aga minevikus, kauges minevikus, siis, kui me kõik veel jooksime mööda metsi ja step ja rohumaid siis ilmselt oli see oskus üsna oluline ellujäämise jaoks. Andero mida see uuring, mida me siin oleme nüüd vaatluse alla võtnud, täpsemalt kirjeldama? Uuringu unikaalseks aspektiks on see, et et vaadeldakse Namiibias elutsevad kahte suguharu, kelle elulaad on on võimalikult sarnane sellele ajastule, kus, kus evolutsiooniliselt survet siis inimese aju ka märkimisväärselt mõjutasid, ehk siis, et tegemist on, on sellise, poolenisti veel küttimiseste korilusest elatuva elatuva ja üsna üsna looduskeskse elulaadiga. Ja, ja nende idee on siis kontrollida paari hüpoteesi, mis on juba varasemalt välja käidud ja mille kohta on on tõendeid. Et kui nüüd tõesti vaadata inimestevahelisi erinevusi sellises orienteerumises ja ruumilises võimekuses siis päikesega kõrvalpõikena võib öelda, et, et need erinevused on tõepoolest olemas, nad ei ole nii suured küll reaalsuses kui vahel vahel räägitakse. Sest üks oluline aspekt selle juures, mis on ka nagu teaduslikult tõestatud, on see, et et naistel, olenemata sellest, kui head on nende võimed on madalam eneseusk oma orienteerumisvõimesse ja madal eneseusk me omakorda teame, võib olla täiesti halvav mingisuguse tegevuse juures sageli paista, et naisterahval on tegelikult kehvem orienteerumisvõime. Aga kui tõesti võtta keskmisi erinevates kultuurides paljude paljude uuringute, siis siis iseenesest see keskmiste vaheline erinevus on tõepoolest olemas. Ja evolutsioonipsühholoogid otsivad. Nagu sa sissejuhatuses välja tõid, otsivad siis vastust sellest, et järsku see erinevus on arenenud sellepärast et kunagi eelajaloolisele andis erinevuse omanikule mingisuguse eelise. Ja, ja need evolutsiooni seisukohalt võib-olla eelist kahesuguseid evolutsioon tegelikult soosib neid tunnuseid, mis teevad, teevad jämedas joones ühte kahest asjast, et nad lubavad sul ellu jääda kauem või Nad lubavad sulle rohkem järglasi, vaata ja nemad omakorda üles kasvatada ja, ja nad mõlemad mehhanismid on välja pakutud ka selle orienteerumisvõime juures ja ideed on siis sellised, et meesterahvad paremat orienteerumise võimet ühelt poolt selle poolest sellepärast, et nemad tegelesid rohkem jahindusega ja, ja need mehed, kes said orienteerumisega paremini hakkama, nemad said oma oma saakloomi suuremal maa-alal julgemalt küttida, sest sest nad lihtsalt jõudsid koju tagasi, erinevalt nendest meestest, kellel kellel oli kehvem ruumiline võimekus, kes siis ka uljalt saaklooma taga ajades sattusid kaugustesse ja ei jõudnud kunagi koju tagasi ja niimoodi esimesed mehed said rohkem lapsi ja nende geenid on siis meieni edasi kandunud. Ja siis teine mehhanism, mis, mis on muidugi intrigeerivama, et, et kui, kui mehel on see suurepärane orienteerumisvõimet, siis ta võib ka naaberkülanaiste juures käia ja nad naaberkülad lähevad siis järjest kaugemaks ja ta siis selles mõttes nagu konkureerib oma oma kolleeg meestega edukamalt, sest tema, tema saab käia niimoodi kurameerimas suuremal maa-alal. Ja lühidalt öeldes selles uuringus eriti sellist nagu mitte päris üks-ühest, aga, aga, aga vähemalt vähemalt esmast toetust mõlemale hüpoteesile. Ja, ja täpsemalt siis mõõdeti ära Nende, nende suguharumeeste ja naiste ruumilist võimekust, leiti, et jah, tõepoolest sooline erinevus on olemas, siis uuriti seda, et, et kui palju nad liiklevad, et kui, kui palju nad ringi käivad, kui kaugel nad käivad, kui sageli küsiti ja, ja vaadata neid andmeid ja lõpuks siis uuriti ka seda, et, et kui palju meestel lapsi ja kui mitmete emadega on neil neid lapsi ja, ja, ja põhiline, selline nagu positiivne tulemus või, või see hüpotees, mis kinnitust leidis, oli siis see. Ja need, need mehed, kes viimase aasta jooksul olid rohkem ringi rännanud. Et nendel meestel ei olnud küll rohkem lapsi kui teiste teistel meestel, aga aga need lapsed, kes neil olid, olid rohkemate emadega mis siis on väike selline tõestus sellele, sellele seksuaalse valiku hüpoteesile, et et see, et see võib olla üks kasutegur evolutsioonilises mõttes, mida orienteerumine inimesele siis eelajaloolisel perioodil andis? No kuidas sulle tundub, et mis seal see mehhanism taganed, kas ongi lihtsalt see, et mehed lihtsalt käivad rohkemates kohtades ja ilmselt ka näkkab seetõttu rohkem või ongi niimoodi, et naistele meeldivad mehed, kes tunnevad maastikku ongi atraktiivsemad, need, kes ei pea lugema kogu aeg, ütleme niimoodi, tänapäevases mõttes. Seda hüpoteesi see uuring otseselt ei kontrolli, aga siin see seos on selles mõttes kindlasti olemas, et et kui me nüüd võtame selle esimese väljapakutud mehhanismi, et kui see hästi-hästi maastiku tunned, siis sa ilmselt oled edukam kütt. Et sellel võis olla omal ajal kindlasti ka see kõrval mõjuvad eduka kütina, olid sa siis atraktiivsemad, seda, seda me teame, et seksuaalsus valikus niisugune ressursi, ressursi kojutoomine on, on, on ilmselt no midagi, mis, mis nagu naisterahvaste geenidesse võib-olla natuke kodeeritud, et nad peaksid eelistama taolisi mehi. Mehhanism tõepoolest autoritega ise möönavad, et, et ega me ei tea, kas see on põhjuslik, sest siin vabalt mängus minu minu meelest võib mängus olla ka selline lihtsalt seiklushimu, et kui me vaatame küsimust, et kui palju seal viimase aasta jooksul seigelnud ringi ringi tuianud, et võib-olla seesama kihk, mis viib mehe kodunt kaugele, on seesama kiht, mis, mis paneb ta paljude emadega lapsi saama. Sest selles uuringus ootuspärased seosed ei tulnud välja näiteks see, kui palju mees on kogu oma elu jooksul maha käinud ei olnud seotud tema tema laste arvuga ja samuti tegelikult ei, ei jõudnud statistilise olulisuseni seos mehe ruumilise võimekuse ja laste või tema laste emade arvu vahel, ehk siis, et, et täielik jada sellest ruumilisest võimekusest selleni, kui palju inimene ruumis ringi tuiab, kuni selleni, kui hästi tal siis seksuaalselt läheb, et see jada tegelikult kõikides lülides ei leidnud kinnitust. Et päris nii ei ole, et, et kui kui ma võõras linnas kaaslasega väga niimoodi sujuvalt ja osavalt ringi orienteerunud, et see tõstab minu aktsiaid automaatselt tema silmis et see ei ole päris niimoodi evolutsiooniliselt sisse kodeeritud, ilmselt. See seda me siit välja lugeda ei saa ja mulle tundub jah, et, et siin on ka ka selline suurem risk, et kui hakata oma kaaslast võluma oma orienteerumisvõimega, et siis võib sageli juhtuda et, et orienteerumise rolle meesterahvale sattunud ainult selle naisterahva madalama eneseusu tõttu ja see võib kõik lõppeda üsna niimoodi piinlikult kui, kui lõpuks see, kes, kes välja aitab, on, on see, keda üritatakse võluda. Ja lõppeks on ju meil tänapäeval kõigil olemas GPS-i niimoodi, et kuivõrd oluline see meie sisemine võimekus nii väga üldse ongi, aga kuulame siia taas natukene muusikat. Raadio kahes jätkub saade puust ja punaseks, kus täna on vaatluse all psühholooge, teemalised teadusuudised, stuudiot, psühholoog Andero Uusberg ja saatejuht Arko Olesk. Oleme jõudnud sellise uudiseni, mis seob omavahel kaks inimkeha valdkonda, mis seni tundus, et võivad olla üsna teineteisest vähemasti iseseisvad. Nimelt on ilmunud uurimus ajalehes Imjon Avatši, et võib olla seos selle vahel, kui hästi me ennast tunneme, kui hästi me endast mõtleme. Ja kui hästi meil nagu füüsiliselt tegelikult kuidas toimib meie immuunsüsteem, see muidugi tundub. Teadlased on selle välja selgitanud siis sellised asjana, mille kohta paljud inimesed ütlevad, et aga tegelikult me ju teadsime seda oma sisetunde põhjal juba ammu. Et kui meie tunneme ennast hästi, siis on meil ka tervis parem ja samal ajal praegusel perioodil eriti, et kui meil on ikka eriti stressirohke, siis need külmetushaigused on ka märksa kergemad külge hakkama. Kas see seos Andero on nüüd päris nii ühene, mis sealt uuringust välja tuli? Uuringust välja tuleb, seos on muidugi kõike muud kui, kui lihtne ja ühene selles mõttes, et me teaksime ühtegi kindlat sündmuste ahelat organismis, mis siis neid neid inimeste sisetundeid seletaks. Aga, aga ma arvan, et see on peaaegu selline nagu pöördelise tähtsusega. Kas need uurimusi ise, aga ütleme, ajahetked, et tegemist selle uurimuse näol on ülevaate artikliga, kus siis autorid vaatavad viimaste aegade jooksul ilmunud selliseid konkreetseid uurimusi ja püüavad neid natukene üldistada ja nende nende peamine sõnum on see, et et on aeg võtta väga-väga tõsiselt seda, mida siis tõepoolest inimesed on, on aastatuhandeid aastaid tuhandeid erinevates mõtlemissüsteemides arendanud seda ideed, et mingisugune seos psüühika ja keha vahel on, on olemas ja ega seda nüüd keegi väga ei eita, aga aga et niikaua, kui kui teadus ei tea neid samme või lülisid selles ahelas, siis siis raske võtta nagu teaduslikku seisukohta selles küsimuses. Ja nüüd need autorid siis võtavad vaatluse alla tõesti immuunsüsteemi ja selle seosed inimeste emotsioonidega. Ja üks üks näide, millest see nende lugu nagu algab, on näiteks see, et, et ilmselt paljud HIV-viirus, eks ole, mis põhjustab AIDS-i nimelist haigust, et see on just immuunsüsteemi talitlusega seotud sündroom. Ja, ja on väga hästi dokumenteeritud see, et, et HIV kulg, see, kui kiiresti arenevad välja sümptomid ja kui kiiresti see võib võtta tõsiseid pöördeid. Et, et see sõltub inimese emotsionaalsest seisundist, et kui, kui on palju stressirohkeid sündmusi, kui on inimesed, iseloomustab Niuke kõikuv kõiku meeleolu, siis, siis see haigus kulgeb palju kiiremini ja see on esimene, selline kaudne tõend sellest, et kui see nüüd on haigus, mis, mis ennekõike hävitab immuunsüsteemi, seda haigust kiirendavad emotsioonid, siis järelikult miski aitab seda immuunsüsteemi hävitada. Ja artikkel räägib väga konkreetsetest sellistest biokeemilistest mehhanismidest, mida, mida mina ei ole, ei ole ettevalmistatud läbi hammustama, teiega jagama. Aga, ja see selline levik, sõnum, mis sealt välja koorub, on, on, on minu meelest tõepoolest väga oluline, et seal siis ühelt poolt leiab kinnitust see, et meil on alust arvata küll, et inimese emotsionaalne seisund mõjutab immuunsüsteemi. Selleks on siis kaks vähemalt sellist üldist teekonda, üks on, on läbi autonoomse närvisüsteemi, mis siis on, on aju selline suhtluskanal erinevate erinevate organud süsteemidega, mis, mis, mis põhiliselt toimetab nagu kahte sellist üldist funktsioon, et et osa sellest autonoomsest närvisüsteemist nimetatakse sümpaatiliseks paneb inimese valmis ressursside kulutamiseks ja teine osa, mis siis on parasümpaatiline, paneb inimese valmis pigem nende ressursside taastamiseks. Ressursside kulutamine näiteks näeb välja nii, et et lihaseid pingulduvade hingamine, südamerütm kiireneb, toitained jookseksid organismis ladusamalt ja et inimene suudaks näiteks võidelda või põgeneda või, või teha midagi füüsilist. Ja teiselt poolt siis varasem faatiline poolt niimoodi lõdvestab ja soodustab seedimist ja nii edasi ja nendele süsteemidele on siis oma selline seoska nagu immuunsüsteemi immuunsüsteemi rakkudega siis teine, teine selline ülesehituslik suhtlus, temal on siis läbi selliste hormoonide. Ja jälle on on siis näiteid sellest, et et sanktsioonidel on mõju noh, üks selline võib-olla nagu hoomatav näide on näiteks see, et et, et kui inimestele tekitada viha mingitel sellistel kontrollitud meetoditel, mida emotsiooni uurijad tunnevad, näiteks palutakse teil meenutada väga-väga tugevaid huvitavaid olukordi elus. Et siis on võimalik näha reaalseid muutusi vereproovist võetud immuunsüsteemi rakkude teatud rakkude siukses sageduses ja, ja need on siis just nimelt rakud, mis võitlevad sellise võimaliku vigastuse korral võõrkehadega, eks ole, mis võivad, võivad sattuda organismi ja, ja see kõik on, on evolutsiooniliselt küllalt loogiline, sest enamus muutusi, mis inimese kehas viha korral tekivad, on, on just nimelt seotud sellega, et lahendada mingisugune selline ebaõiglus või mingisugune takistus inimesed teel. Olgu see siis olgu see siis keegi, kes võtab ära midagi, mis, mida inimene tahab või mida iganes selle all nagu silmas peame ja, ja sageli see viha, eks ole, jällegi nendele eelajaloolistel perioodidel, kus evolutsiooniline süsteem kõik välja areneda, vähendas ikkagi füüsilist füüsilist võitlust selle kellegagi või millegagi ja, ja on üsna tõenäoline, et füüsiline võitlus tõi kaasa vigastusi ja üsna mõistlik, et kehad sellises olukorras, kus ta ennustab vigastuse tekkimist, hakkab, hakkab valmis seadma oma immuunsüsteemi. Nii et see on, see on nagu üks pool sellest sellest loost ja minu meelest teine ja, ja veel selline võib-olla kummastavam pool, mis ka ei ole, ei ole jällegi nagu päris uudis, aga, aga leiab siin head kinnitust, on see et mõju on ka vastassuunaline see seisund, millest leiab ennast immuunsüsteem puhtalt niimoodi biokeemilises mõttes, et millised on seal erinevate rakkude tasakaalud. Et see seisund võib inimese psüühikas peegelduda emotsioonina, et see on üks, üks selline, noh, oma omakorda pikem jutt, aga, aga Xi intrigeeriv seletus sellele, et mis asjad on õieti, emotsioonid ütlebki seda, et et kui, kui näiteks. Me meie muud meeled annavad meile informatsiooni selle kohta, et mis toimub välises keskkonnas, saame teadlikuks sellest, mis on meie ümber nägemise, kuulmise, eks ole, maitsmise ja ja kompamise ja haistmisega, et emotsioon on mõnes mõttes peegeldus keha sisemisest seisundist. Et meil ei ole, ei ole nagu otseselt meeleorganeid, mis ütleks meile, et kas meie kõhus on parasjagu selline selline mikroorganismide tasakaal paigas või mitte. Ja üks variant on see, et võtad seda, selle meeleorgani aseaine ongi emotsioonid, et emotsioone ütleb meile, millises seisundis on meie, meie keha. Siin need autorid viitavad ka sellele, et kui me, kui me näeme seda seost, et emotsioonid võivad mõjutada keha seisundit, siis sellel on olemas teatav ravi potentsiaal. Isegi kas oskad hinnata, kui kui reaalne või tugev see olla võib, et kas, kas me kõik tulevikus hakkame ka teatud moel saama näiteks õnneteraapiat selleks, et mingitest haigustest paremini kiiremini Kaini välja tulla? Absoluutselt, siin on ka, ma arvan, tegu, tegu mõnes mõttes sellega, et et selline biokeemilised või, või üldse bioloogilisem teadus nagu jõuab järele sellele, mis mis näiteks psühholoogias ja elus üldse juba mõnda aega toimida, ehk siis, et nad toovad siin ka näiteks näiteks jällegi dokumenteeritud juhtumeid sellest, et kui inimesel on näiteks psüühikahäire ja ta saab selleks mingisugust mingisugust farmakoloogiliselt ravi, ta mitte ei saa ainult hapet, vaid ta võtab ka mingisuguseid tablette. Et nende tablettide efektiivsus on otseselt seoses selle sellega, et et kas, kas tema emotsioon reaalses elus on samal ajal kõik hästi või halvasti, ehk siis, et jällegi me näeme emotsiooni mõju. Ja mõnes mõttes on, on ju väga ammu olemas ravivõtted mis, mis toetuvad siis mittefarmakonidega, et kui me räägime psühhoteraapiast, psühhoteraapia, eks ole, üks üks niisugune vahetama eesmärk on, on justkui nagu psühholoogiliste hädade kustutamine või leevendamine, aga, aga seda me teame, et see, see psühholoogiline tervis on, on siis omakorda seotud füüsilise tervisega. Nüüd, mis, mis veel sedasorti uuringutest nagu juurde tuleb, mida siinses uurimistöös vaadeldakse ja millest üldistusi tehakse, on, on jällegi selline üsna üsna konkreetne spetsiifiline raku rakutasandil toimuvate muutustega jälgimine näiteks üks, üks üsna jälle minu jaoks mõtlemapanev leida on see, et et on näidatud, kuidas psühhoteraapia ja sedasama psühhoteraapia, kuidas on Eestis ka palju viledatakse kognitiivkäitumuslik teraapia. Et, et selle teraapia läbinud ajus toimuvat geeni ekspressiooni muutused. See tähendab siis seda, et need geenid, millega sa oled sündinud, need on seal kogu aeg küll kaasas, aga see, kui palju neid geene kasutatakse keha ülesehitamisel valkude kirjutamisel nende geenide pealt, see sõltub igasugu erinevatest teguritest. Ja, ja nüüd see, et me näeme, et selline ravivõte, kus keegi sind ühegi nõelaga ei torka, ühtegi tabletti sai võtta, ehk siis et et otsest sellist keemilist sekkumist siin organism ei ole. Et sellel ravivõttel on, on sellel raku bioloogilisel tasandil mõõdetav efekt, et, et see on olnud üks selline puuduv lüli selles ahelas, mida siis võib-olla milles psühholoogia, ma arvan, ei ole juba mõnda aega kaheldud, aga, aga võib-olla sellised bioloogilisemad teadused veel olnud. Väga põnev ja ilmselt on ka niimoodi, et tegelikult paljud sellised traditsioonilised ravivõtted toimivadki pigem just selle mehhanismi kaudu kui selle reaalse asjaga, mida siis, nagu selle ravimiisik käigus tehakse, niimoodi on selline all olev mehhanism, tegelikult vastutab selle mõju eest mitte see nagu konkreetne raviviis ise. Ma arvan, et see on hea hüpotes küll jah, et, et see vana hea platseebo efekt seisneb selles, et kui ma lihtsalt usun, et miski mind paremaks teeb, siis ta teeb, teeb mind paremaks, et nad platseeboefekti mõjuahelad on ilmselt küllaltki venelased neile, millest, millest siin artiklis meile räägiti, et platseebo efekt esimese asjana tekitab lootuse tunde või vähendab lootusetuse tunnet ja emotsionaalne muutus ja see võib, võib vallandada mingisugused muutused kehas ja millal tõepoolest ei pruugi pistmist olla päris sellega, et mille abil see platseeboefekt või lootuse tunne sul parasjagu tekitav. Suurepärane, nii et hea tuju ja õnnetunne on alati väga hea mõte. Ja loodetavasti järgmine lugu aitab teile seda juurde tekitada. Puust ja punaseks. Jätkame psühholoogia jutt, kui me nüüd eelmises saatelõigus rääkisime sellest, et kuidas meie emotsionaalne seisund mõjutab kehalist olekut meie tervist siis järgmine uudis tegelikult haakub sellega üsna hästi, sellepärast sest et räägibki sellest, millised hetked meie elus panevad meid sügavamalt järele mõtlema selle üle, kes me oleme, mida me teeme, mida me saavutada tahame, ehk siis me vaatame niimoodi raamatupidamislikult oma senised tegevused, ootused ja lootused üle ja ehk hakkame ka nende nimel tegutsema. Ja huvitav on see, mis siis nüüd sellest uuringust välja tuleb. Et me teeme seda teatud kindlatel hetkedel oma elus ja need hetked on seotud kalendriga meie vanusega, ehk siis autorid väidavad, et kui hakkab ette lööma selline ümmargune number. Meie elus kas siis 30. 40. 50. eluaasta, kui sinna on jäänud nii umbes aasta, siis see paneb inimesi sügavamalt sellele mõtlema oma elu üle ja võtma ette kõiksugu erinevaid asju. Täpselt nii, selles uuringus väidetakse. Võib-olla alustuseks võime kohe ära ja öelda, et need efektid, mida leiti, ei ole väga suured, räägime muutustest, mis on umbes umbes viie protsendi suuruses muutused, ehk siis et et neid nähtusi, mida siin uuringus eraldi mõjutavad veel paljud teised asjad, aga nende seas siis statistiliselt oluliselt on see, et kas sinu sinu vanusenumber lõppeb üheksaga või mitte. Ja nüüd selle uurimuse üks niisugune tuge unikaalsus on see, et, et mida teevad psühholoogid tavaliselt, kui, kui, kui need küsimused huvitavad, esimene asi, mida tehakse, on see, et küsitakse inimestelt inimestelt endalt, et et mis te arvate, kas nõndamoodi on ja ka need autorid alustasid sellest, aga siis seejärel on nad nuputanud välja mitu lõbusat viisi. Kuidas siis hinnata seda, kas üheksaga lõppev ala eluaastaks käigus inimene mõtleb nagu rohkem elu mõttele ja muretseb sellepärast, et kas, kas see, mida ta siin elus nagu teeb, kas sellel on, on mingisugune niisugune eesmärk kas, kas ta saab sellega, mis ta on valinud hästi hakkama ja, ja kas see, kes ta on, et sellel on nagu mingisugune väärtus tema enda ja teiste silmis. Ja, ja tõepoolest leid esmases ringis. Kui, kui kasutati ühe niisuguse suurema uuringu andmeid, kus inimestelt küsiti posu küsimusi ja nende seas üks küsimus, siis oligi üsna konkreetselt see, et kui, kui palju sa tegeled elus nagu mõtle otsimisega ja selgus, et õige pisut tegelevad need inimesed, kelle, kelle vanus lõppeb, üheksaga tegelevad sellega rohkem. Ja, ja tegelikult, kui vaadata neid teisi vanuseid, siis seal, siis seal see seos on jätkuvalt selles mõttes loogiline. Et tegelemise järjestuses teisel kohal on, on näiteks kaheksaga lõpevad eluaastat sealt edasi ühega või seitsmega, ehk siis selle ümmarguse ümmarguse nagu juubeliümbruses Jah, tegevused, mida nad vaatasid, kust nad siis nagu üritasid tõestust Liidusele omale hüpoteesile olid ka üsna üsna huvitavad. Esiteks nad ju vaatasid seda, kes jooksevad maratoni esimest korda, milline on nende vanus ja sealt tuli seesama üheksaga lõppev aasta seostaga hästi välja. Seal tuli see hästi välja ja lisaks nad kasutasid isegi isegi veel otsesemad vaadet nendele maratoni tulemustele, et nad nimelt vaatasid suisa nagu lõpuaegu ja nende hüpotees oli siis see, et maratoni sooritus tulemus oleme nendel, kes on rohkem treeninud ja, ja nende selle suurema huvi valguses siis siis hüpotees lähtus sellest, et vot, et kui, kui ma leian oma elusat, et ma tahan oma tervise eest hoolitseda, ma tahan kaua elada, siis on suurem tõenäosus, et ma hakkan midagi tegema, hakkan, hakkan sporti tegema, ehk siis, et ma hakkan rohkem treenima ja see viib selleni, et minu lõpuajad on paremad. Ja siis nad võrdlesid näiteks 39 aastast oli 29 aastaste maratoonaritel lõpuaegu kahe aasta võrra nooremate vanematele, ehk siis need 27, kaks kaheksa näiteks ja 30 31 ja näitasid, et tõepoolest kui vaadata erinevate jooksjate tulemused keskmist teda kokku, siis 29 aastased võidavad mõne minutiga seda ülejäänud seltskonda, mis koosneb 27, kaheksa ja 33 30 üheaastastest. Nii et see oli, oli üks selline viis ja, ja nüüd kõigi nende viiside puhul mis on nagu niimoodi teadlase seisukohalt vaadates väga huvitav on see, et, et, et uurijad ei viinud ise läbi ühtegi eksperiment, et nad ei, ega nad ei korraldanud ise maratoni, vaid nad kasutasid olemasolevaid andmeid. Ja, ja need kaks jäänud käitumist, mida nad jälgisid, on samamoodi ilmselt valitud ennekõike sellepärast, et nende kohta on võimalik saada andmeid väga suurelt hulgalt inimestelt, ilma et, et neid peaks nagu spetsiaalselt selle pärast koguma andmeid. Nii et üks, üks idee, mis siis uurijatel veel oli, oli selline, et, et vot, et kui inimene jõuab oma oma seda sellesse üheksaga lõppevasse elu ikka ja leiavad armueluga ei ole kõik asjad hästi, et, et siis on, on suurem tõenäosus, et algatab afääri siis sellise abieluvälise suhte ja, ja ilmselt selle ideeni aitas neil jõuda üks, üks portaal siin artiklis mulle jäänud silma, mis selle portaali nimi on, aga et väidetavalt on olemas selline kohtinguportaal kaal, mis on, on üsna eksplitsiitset suunatud abi abieluväliste kontaktide leidmisele. Ja saalis on inimesel vaja siis registreerumise käigus mainida oma vanust muuhulgas ja, ja nii oligi siis väga-väga suur hulk mehi, kelle, kelle andmeid kasutada ja lihtsalt uurijad näitasid seda, et selle portaali kasutajate hulgas üheksaga lõppevad vanust raporteerinud mehi. Natuke rohkem kui need olema peaks, ehk siis et, et kui, kui vaadata, kui, kui palju erinevas vanuses mehi üleüldse elab. Ja eeldada, et, et kui, kui see, see sinna portaali kasutajaks sattumine oleks täiesti juhuslik, siis me ei tohiks näha mingisugust erinevust selle, selle 29-st 30 949.-te aastate meeste sageduse vahel üldpopulatsioonis ja portaali kasutajate vahel, aga seal väike erinevus tõepoolest tekkis. Ja siis mõnevõrra selline tõsisem mõtlema päev. Olemus, mis, mis kinnitas seda eelmist tulemust, oli see, et, et samamoodi on üheksaga lõppevat vanuste esindajad esindatud inimeste seas, kes sooritavad enesetapu. Ja autorite meelest see, see räägib natukene samast asjast, et kui selle suure juubeli lähenedes sa sa teed oma elu siukest inventuuri, siis siis õnneks väga vähestel, aga, aga siiski võib juhtuda, et sa jõuad invatuuris järeldusele, et ei ole ei ole üldse nagu mõtet edasi edasi minna, otsida mingisuguseid lahendusi. Selline nagu assortii erinevaid käitumisi, mis, mis eraldi võttes kõigiga, nendega võib vaielda, aga kui nad ühte komplekti kokku panna, siis, siis nad moodustavad üsna sellise veenva veenva tõestuse sellele argumentidele argumendile, millest siis autorid alustasid? Et meie elus on hetked, mil on selline sisemine sund teha inventuur, kas oskad nagu kuidagi lahti mõtestada, miks just sellised ümmargused numbrid tekitavad sellise sunni, et kui meil ei oleks neid ümmargusi kas me leiaksime mingisuguseid teise põhjenduse, millest kinni haarata, et niimoodi ring peale teha, et oma oma elule Jaa, absoluutselt need autorid nagu lähtuvad ja sellega ma kindlasti olen nõus, lähtuvalt eeldusest, et see elu mõte inimestele üldiselt on oluline küll, et mõned räägivad, sellest, võib olla kõva häälega rohkem kui teised, aga aga kõigi jaoks põhimõtteliselt, sest on oluline küsimus ja nende väide on lihtsalt see, et, et juhtumisi see, et me loeme oma eluaastaid kümnendsüsteemis, see tähendab seda, et need need uue kümnendi ette keeramine on, on siis selline kunstlik argistraarne piir. Analoog, mis nad toovad, on, on näiteks selline, et et ma ei ole kindel, kas Eestis on seda keegi uurinud, aga Ameerikas on on siis leitud, et et kui me vaatame testi, mis on seal mõnes mõttes riigieksami analoog ja siis vaatame seda, et kui palju inimesed oma tulemusi apelleerivad ja ümber üritavad teha, siis siis enamasti inimesed tahavad ümber teha tulemust, mis on, on eelmise kümnendi lõpus, ehk siis 79 tahetakse rohkem ümber teha kui 81. Ja jällegi, ega, ega sisuliselt ei, ei saaks öelda, et 79 on kuidagi nagu rohkem alla inimese võimete kui 81, kui inimene saab, saab tulemuse talle, tundub, et talle tehti liiga. Aga et ilmselt see see kümnend natuke nagu struktureerib seda, mismoodi me seda olemuslikult pidevalt muutuvat suurust nagu tajuma, ja, ja autorid pakuvad välja, et sama asi toimub siis lihtsalt vanusega, et need, need kümnendsüsteemis mõõdetav vanus aktiveerib selle elu mõtte otsimine otsimise just siiski 10. hakkab otsa saama. Nii et elu mõte sellise teemaga siin hakkame seda saadet kokku tõmbama, me ei öelnud teile, mis on elu mõte, aga me ütleme teile, et see vajadus seda otsida on ilmselt meis kõigis olemas ja me leiame võimaluse ja kui meie eluaasta lõpeb üheksaga, siis see võimalus on keskmisest suurem, et me seda otsime. Ja me soovitame teil kindlasti emme joosta maratoni, kui hakata tegema kõrvalehüppeid või enda elu ja tervise kallale kippuda seeläbi selline tänane saade. Puust ja punaseks. Psühholoogia uudiseid aitas kommenteerida Tartu Ülikooli psühholoog Andero Uusberg. Mina olen saatejuht Arko Olesk ja järgmisel nädalal võtame ette juba füüsikateemalise uudisteringi. Kohtumiseni.
