Olen justkui igatpidi vaba inimene, aga kas ikka olen minu käitumist,  toitumist ja nii edasi? Juhivad meie kultuuriruumis kehtivad hoiakud  ja koguni tabud. Ja ka meil on tabud. Ei sööme putukaid, ei söö me koeri, ehkki Aasias on need  kohati tavapäraseks roaks. Et moslemid ja juudid ei söö sealiha, on üldteada asi,  aga kas teate, et Ida-Aafrikas ei sööda kala? Ära räägi minuga suuga, millega kala sööd,  ütleb nomaad inimesele, keda tahab alandada. See on niinimetatud kusiidi kalatabu kusiidi keeli kõnelevad. Nad kala ei söö. Suurimaks on nende seas roomod, keda on üle 30 miljoni. Kohe kuuleme gi kuidas kõlab see keel, millega kala ei sööda. Küll aga looma linde. Selliste sõnadega võtsime Etioopias aasta alguses vastu  õnnetult hukkunud Läti musta toonekure GPS saatja  mille lõunanaabrite kureuurijatele tagasi toimetasime. Nende jaoks oli tegemist äärmiselt olulise sündmusega. Täna läheme ehtsasse Läti suitsusauna koos Läti kõige  tuntuma musta kurekaitsega. Suitsusauna kutsutakse Lätis otsesõnu mustaks saunaks. Mitte et see mustaks teeks, vastupidi, puhtamat kohta andis  talupidamises vanasti otsida. Sauna tooks oleme oma Läti reisil jõudnud riigi lääneossa. Edole kanti traditsioonilise metsatallu,  kuhu Riias elav ornitoloog Maaris igal võimalusel rahu  nautima tuleb. Siin liiguvad mõtted tema tõelisele armastusele,  mustale toonekurele, kelle uurimisse on mees kogu elu pühendanud. Euroopa kureuurijate seas härra mustad toonekurena tuntud  Maris on üks väheseid ornitolooge, kes on võtnud  uurimisobjektiks üksnes need paksudes. Metsades elavad müstilised linnud. Miks nad talle nii meeldivad? Musta toonekure arvukus on aastatega jõudsalt vähenenud  terves piirkonnas. Nad on äärmiselt tundlikud nii oma pesitsemispaiga kui  ka toitumiskoha suhtes. Probleeme on musta toonekure elus palju. Must toonekurg on saanud Läti looduskaitse lipuliigiks. Populaarne telesaade musta toonekure elulend kajastab  põhjalikult lindude käekäiku, nende uurimist  ja kaitset. Veelgi enam, kohaliku uudistesaate lõpus näidatakse Läti  rahvale spetsiaalset lõiku saatjaga varustatud lindude  rändest lõunamaale. Muga oli üks Läti staarlindudest, kes jõudis kaugele Etioopiasse,  kuid kelle saatja jaanuari alguses vaid ühest kohast  signaale edastama hakkas. Osoon ja Eesti ornitoloogid olid samal ajal samas kandis  sookurg ahja nelja talvitumist jälgimas ning  nii saime oma naabritele appi minna. Urmas, meil on nüüd väga huvitav missioon ees leida üles. Lätlaste kadunud kure saatja. Jah, see on musttoonekurg, et see ei ole nüüd sookurg,  millega me siin ümberringi tegeleme, musttoonekurg,  lätlastel pesapojana saatja saanud ja Lätist lendama hakanud  ja ta jõudis siis lõpuks välja just siia orgu  ja siin siis saatja signaal nagu pidama jäi. Ühe farmi. Maja juures ja lähme siis vaatame, mis seal toimub. Lätlaste must toonekurg on nüüdseks ilmselt surnud,  kuna saatja on juba nädal aega täpselt ühe koha pealt  signaali andnud. Kui seda just lambi ühtriks või kaelakaunistuseks pole tehtud,  saame oma vidina ehk kätte. Ootamatult võtab otsing aga uue pöörde. Situatsioon nüüd selline, et see talu, kus saata  ja viimast signaali andis, selle talu peremees on äsja  surnud ning lesknaine läks kuhugi sinna selle küla  või selle piirkonna pealiku juurde võib-olla  siis lohutust otsima. Meiegi läheme nüüd sinna pealiku juurde üritame rääkida  pealiku ja ka lesknaisega sellest saatjast. Ta uhkelt tulebki, hoiame kaamerat esialgu tagasihoidlikult madalal,  kuni saame loa filmimiseks. Moodne aeg on jõudnud ka traditsioonilisse külla,  külavanemal on seljas hommikumantel peast nokamüts  ja mobiiltelefon on kaasas, nii et tähtsad asjad vajavad ajamist. Viisaka diplomaatia käigus saime teada ka kure surmapõhjuse. Iga informatsioonikild lindude rändest aitab teadlastel  mõista kogu hääbuva liigi käitumist ning abiks olla  olemasolevate lindude kaitsmisel. Liigi hääbumise põhjuseks ei ole ainult metsahäiritus,  vaid ka saastatus õhus lenduvad kemikaalid,  mis mõjuvad juba kuremunadele ja sealt edasi poegadele. Kurja teeb loodusele ikkagi inimene, mõtlemata teistele  ümbritsevatele liikidele kogu tervikuna. Juba tehtut me lihtsalt puhtaks pesta ei saa. Musta toonekore loo juurest liigume nüüd musta sauna,  sest see on lõpuks valmis saanud. Enam kui 30 aasta eest matkasime sõpradega kummipaatidel  Karjalas kereti jõel. Üks asi, mis mulle mällu sööbis, olid avatud mageveekarpide  suured hunnikud lõkkeasemed juures. Alguses ei saanud ma aru, mida need seal teevad. Siis aga selgitas teadjam inimene, et jõe peal on tegutsenud pärliotsijad. Pärle on otsitud ja leitud ka Eestis aga tänapäeval oleks  siin ühe ebapärli karbi avamine sama hull tegu nagu musta  toone kure ärasöömine. See on tabu. Niisugust kummalist vaatepilti võis näha hilissügisesel  hommikul ühel Põhja-Eesti jõel. Jäägu sündmuskoht siinkohal täpsustamata,  sest teema on tundlik ja lugu ise mitme otsaga. Igatahes jagas selgitusi ning juhtis jahimeeste vägesid. Mees, keda osoon usaldab ja kes on oma ala parimaid  asjatundjaid Eestis. Las osa mehi tuleb siia ja hakake siia hunnikusse panema. Siis saate, sest ega muud külje pealt väga ära põtke,  meil on vaja keskkoht lahti saada. Kobraste tehtud tamm, miks need suured mehed  ja üks naine selle praegu ära lõhub? Asi on lihtsalt selles, et see pais tõstis tegelikult vett  üle 70 sentimeetri ja selle paisu kõrgus on tegelikult jõe  põhjas kuskil meeter 20, aga põhihäda on see,  et, et selle paisu taha nüüd eriti sügisel koguneb tohutult  varet ja setet. Ja kui me läheme siit sissevool on juba hästi tume vesi. See on tegelikult orgaanilised seted täis  ja kui vool siin mingil moel aeglustub ja see aeglustub juba  siis kuskil pool kilomeetrit üleval, siis sinna hakkavad  akumuleeruma siis setete madrats põhja ja kui ta on juba üle  10 sentimeetri, siis siia seal olev see ebapärlikarbi  asurkond või, või see koloonia või mis iganes on need  tegelikult jäävad muda alla ja koprapaisud ongi selles  mõttes noh siin jõel on erakordselt kahjulikud sellepärast  et ta põhjustab ebapärlikarbi ulatuslikel aladel suremust. Meil on vaja, et sellel jõel tervikuna kogu valgealal ei  oleks kopra tegevust. See see natukenegi garanteerib selle, et,  et see pärlikarbi elupaik püsiks. See pais on juba kolm aastat siin. Siit alt me enam elusat karpi leia. Meie tänase loo kangelane on Margarit ifera Margarita  ehk teisisõnu ebapärlikarp, mis on Euroopas  ja Eestis muutunud üliharuldaseks. Vaata roputame ta puhtalt. Näed, siin ta on niisugune niisugune ilusa neeria kujuga. Aga noh, see ongi tõenäoliselt on ta elusana siia toonud. Aga siin nad surevad ära. No näed, siin on tegelikult näha, et, et,  et see organism, mis siin sees on, see on kõdunenud siin sees. Aga see on suhteliselt värske, see on, see on tänavuaastane surn. Looma. Kas siin selles jões võib-olla elusaid ebapärlikarpe  ka praegu? Kindel. Raudkindel. See on 100 protsenti kindel siin teda on veel õnneks  piisavalt palju, aga, aga ma ütlen, et see asurkond on  parimate aastatega tõenäoliselt vähenenud neli viis korda. Kas kobras, muide, on ebapärlikarbi vaenlane number üks,  praegu? Siin praegu küll ja mitte mitte, et ta isiklikult oleks vaenlane,  vaid ta tegelikult oma tegevusega põhjustab  selle temale mittesobiva ökosüsteemi muutumise. Ebapärlikarbi elab ainult voolavas vees ja no siin olid kohad,  kus olid niimoodi, et ühel ruutmeetril oli 150 eksemplari,  nad paiknevad kõik niimoodi, vot selliselt. Siit on see sifoon ja nad paiknesid, kõik nad seal on veel  üks tuli, jah, seal seal kindlasti paisus,  on neid tuleb veel välja. See on samasugune kõdunenud seest. See on ka surnud karp tühi. Siin siin ta toob muidugi ka surnud karpi sisse  ja elusa, te kõiki, aga, aga kindlasti nad surevad,  paisus ära. Ma ise olen erakordselt nagu koprasõbralik ja,  ja tahan, et ta oleks teatud ökosüsteemides,  aga on kohti ja, ja ka inimese poolt. Kujundatud alasid, kus ta lihtsalt ei tohi olla. Kopra poolt rikutud vee kvaliteet ei mõju halvasti mitte  ainult ebapärlikarbile vaid puudutab veeelustiku tervikuna. Hävivad vesikakandid ja kamariidid. Forellid ei saa paisudest üles kudema, isegi mõned silmud  jäävad lõksu. Lihtsalt valesti kätega püüdsid praegu veel ära musta,  ta võtab ikka valusasti, ta imeb, jah. Selle jõe jaoks on Selge? Ega mustvesi ei häiri või. Ei ta ei saa ülesse ta paisu alla, siin paisu all võib nüüd  sadu olla. Need on ebapärlikarbid, eks ole, aga rahvas nimetab neid  ka konnakarpi. Sa tead, mispärast, sellepärast et siin on konnad,  sina. Näed? Suurepärane konn. Rohu konn. Kuidas see on kinnine, vaat see on elus,  karp, näed. Paar tükki tuli veel juurde, aga näed, see on elus karp  ja ja see on niimoodi, et no seda lahti sa ei saa,  sest ta tõmbab nende. Lihas jalgade nii tugevalt kinni ja, ja niimoodi ta võib  olla tükk aega. Ja tegelikult seaduse järgi ma ei tohiks  ka seda karpi lahti teha, sest see on esimese kategooria  kaitsealune liik, eks ju? Kukutame ta siia nüüd jõkke, viskame ta siiasamma. Las ta siis olla. Koprad on oma tammi nii osavalt toestanud,  et vesi pääseb voolamaale siis, kui on kõvasti vaeva nähtud. Ja kui jahimehed nüüd lahkuksid, oleks paari päeva pärast  pilt jälle endine. Aga seda ei juhtu. Labidad vahetatakse kahvade vastu ja minnakse otsima kohti,  kus saab kobraste teed tõkestada. Ikka mudan, on jah? No tunnetad, palju on muda umbes. Pool meetrit. Noh, 30 senti küll 30 senti on küll, jah,  aga see ongi see, mis tapab selle karbi nagu kolina ära. Miks te seda teete? See sellepärast, et kui ta meil seal putket paneb,  siis ta tegelikult võib minna kilomeeter maad ülesse  ja siis sa enam ei tea, kuhu ta läks. Kobraste kuningriik kujutab endast muljetavaldavalt  keerulist labürindi ja nende püüdmine on päris keeruline ettevõtmine. Ilma koerte ta oleks see peaaegu võimatu. Sealtpoolt tuleb uudiseid, et kobras On juba nähtud koer teeb häält. Sa võid tulla vaat selle kitsuse koha peale igaks juhuks tagasi. Sellised asjad mõlemad teame, kus peab olema,  aga ma ei oska seda rääkida. Ja kobras kõige hullem kobras ei ütle mitte midagi,  meile vahib nagu tummahammas kuskil põõsas ja. Ega ta võib ju mingi 15 minutit vee all olla. Koprad ei ole Eestis sugugi mitte kogu aeg olnud 1840.-test  kuni 1950.-teni keskeltläbi natuke rohkem kui 100 aastat ei  olnud Eestis ühtegi kobrast siis nad taasasustati  ja nagu näha, edukalt võib-olla isegi liiga edukalt. Need, inimesed, kes täna meie lugu vaatasid,  mõtlevad Nikolai Laanetu olnud kobraste kaitsja. Nüüd täna lugu täiesti teises võtmes, kas ma võin  selle loo lõpetuseks öelda, et siin selles situatsioonis sa  oled kobraste vaenlane? Mina ei ole kobraste vaenlane kunagi olnud  ja ei ole ka siin situatsioonis, aga me peame teadma iga  liigi kohta ökosüsteemis ja me ei tohi lasta vohada liigi populatsioonidel,  mille me oleme ise tekitanud. Me oleme lasknud need kaldad võsasse, vanasti ei saanudki  siin kobrast nii palju olla ja siin on täpselt seesama. On kohti, kus tema ei tohi üldse olla, sellepärast et me  muidu ei valitse teda. Ja see ongi meie looduskaitse. Me peame tegelikult ökosüsteemi toimimist sügavuti mõistma. Kui me seda ei mõista, siis ega siis direktiivi meid ei paranda. Ebapärlikarbi elupaikade taastamise projekt tõi jahimehed  ja keskkonnakaitsjad kopraid välja püüdma  ja nende tamme lõhkuma et selle meile nii olulise jõevesi  muutuks taas ebapärlikarpide jaoks soodsamaks. Nagu näha, on, et siis jõevesi on väga sogane  ja eesmärk olekski see jõevesi puhtamaks saada  ja kõik voolutõkestused nii kopratammid kui  ka vette kukkunud puud vähemalt suuremas mahus siit välja saada. Kuidas see projekt nüüd edasi läheb, et te saate  selle jõevee puhtaks ja mis siis teie kõige paremates  illusioonides juhtub? Kõige paremates illusioonides juhtub see,  et ebapärli karbile on tekitatud soodsad elutingimused,  kuna praegu on kõik ühel meelel, et need elutingimused ei  ole soodsad. Karp on halvas seisundis paratamatult. Mis on järgmine samm? Järgmiseks on nüüd plaanis kevadine väljapüük  siis me hakkame vaatama kalade vastseid,  et kuna siis karbi peremeesorganismis on just lõhelised  ja teiseks siis vaadata ka seda karbi, noh,  seisundit praegu, et et kas noori karpe on näha,  sest et praegu on teada, et ainult vanad karbid on jões,  aga noori karpe ei ole praegu keegi veel otsinud,  et siis me kevadel loodame ka noori karpe otsida. Iga puu otsas pesitseks musttoone, kurg ja igas jõekeses  oleks lademeis ebapärlikarpe. Kas siis oleks Eestis paradiis? Ei siis need liigid kuuluksid lihtsalt kategooriasse tavaline,  nagu praegu kuuluvad sinna paraad, keda 60 aasta eest polnud  meil ollagi. Haruldase ja tavalise vahekord looduses on muutuv. Kusjuures meie eripäraks on see, et me tunneme hoopis  suuremat huvi haruldase vastu. Tulemuseks on vastuoksused. Sageli me teame, tunneme hoopis paremini neid liike,  keda looduses ei kohtagi. Kui neid vatavalisi. Keda on meie ümber ja silma all alatasa? Eestis on näiteks tavaline puukoristaja kuid kas me oleme  osanud teda ka vaadata? Kuidas keegi, aga Karl Ander küll? Sel pimedal ajal võib tunduda, et enamik linde lahkunud  lõunamaale siiski võib metsas jalutades sattuda peale  vilkale tihaseparvele. Ja kui on piisavalt õnne, siis nende keskel tegutsevale linnule,  kes puutüvel pea alaspidi, liigub. See sinakashalli selja ja musta silmatriibuga lind on  puukoristaja pea alaspidi, puutübedele on tal võimalik  liikuda tänu pikkade varvaste suurele siruulatusele  ja ka tänu pikkade teravatele küünistele. Ta ei kasuta tasakaalu hoidmiseks saba, nagu seda teevad rähnid,  vaid just oma jalgu. Kindlasti ei jää märkamata puukoristaja üsna pikk  ja terav nokk, mida teised väikelinnud kardavad,  kui tuld. Puukoristaja nimi viitab otseselt tegevusele. Ta metsasanitär puhastades puid erinevatest putukatest  ja nende vastsetest. Pikk nokk on hea nii seemnete tassimiseks pähklite  lõhkumiseks kui ka puukoore hekseldamiseks. Talvisel ajal liigub puukoristaja küll tihaste  ja borridega salkades, kuid ta on pigem isepäine  ja agressiivne. Olen märganud, et rohkem kui kahte puukoristajat ühes  korralikus tihasesalgas ei kohta. Kevadel märtsis hoiavad puukoristajad juba omaette. Käes on pulmaaeg, isane puukoristaja valib välja  territooriumi ning kuulutab seda ka konkurentidele. Pesa teevad puukoristajad pigem puuõõnsusesse,  mida nad kohendavad vastavalt vajadusele. Pesa ümbruses on puukoristajad väga häälekad,  tihti võib näha kaunist viletamist mõnel pesa lähedasel oksal. See on arvatavasti ainuke hetk, kus unustatakse vilkad  tegevused ning võib näha ka paigal seisvat lindu,  mis on puukoristaja puhul väga haruldane. Kuigi puukoristaja võib olla üsnagi agressiivne,  ei ole see ainus viis pesa kaitsmiseks. Pesaõõnsus kaitseb ta muda ja saviga. Nimelt kohandada pesa ava vastavalt enda suurusele. Põhja-Ameerikas tegutsev valgepõsk puukoristaja aga topib  pesaõõnsuse ümber villimardiklasi. Need haisevad jubedalt ja see hoiab eemale  nii vaenlasi kui konkurente. Täna algas Detsember kalendriaasta viimane ehk 12. kuu. Nimetus tuleb ladinakeelsest sõnast. 10 ja tähendabki kümnendat kuud, sest vanas Roomas ei alanud  aasta jaanuaris, vaid hoopiski märtsis. Ja detsember oligi 10., mitte 12. kuu. Kelle kirglik tõejanu ei kannata, aga nimetada meie  kaheteistkümnendat kuu 10.-ks kuuks ehk detsembriks see võib  öelda hoopiski, et talviste kuu või talise kuu,  pühade kuu või jõulukuu. Poolas on selle kuu nimeks Gruen. Ukrainas. Gruusiaodis tõlkes siis külmunud maa või külmunud porikuu. Uued sõnad ja uued pildilood nädala pärast.
