Tervist, mina olen Imre Kose ja täna reisite minuga Itaalias  markee piirkonnas tühvlijahil. Me oleme tulnud siia Marke piirkonna Sibüli mägedesse  trühvlijahile ja need ei ole trühvlid, mis on šokolaadist valmistatud,  vaid need kasvavad tammede all. Selle jaoks on meil kaasas üks selline väga armas,  aga väga selline elevil juba koerspaik, kes on spetsiaalselt  välja õpetatud nende trühvlite otsimiseks. Ja nad on üsna haruldased, sellised koerad loomulikult. Ja väidetavalt on isegi sellise koera kui niimoodi hinnast  rääkis väikse auto hind, tegelikult väidetavalt on see aasta  väga hea trühvlihooaeg ja ilm on ilus, ma usun seda,  et selle väga juba hakkamist täis koeraabiga me leiame täna  nii mõnegi trühvli. Ja siis me pärast hiljem ka ma usun, et näitame,  kuidas ta trühvlit näiteks toidus kasutada. See koer oli nagu tulekera, me isegi vaikselt kahtlustasime,  et küllap talle ei antud hommikul süüa, sest tee oli lausa  hull nende trüslite järele. No aus asja, ehk siis näha on, et see koer väga armastab  trühvleid ja ei läinud nüüd 10 minutit mööda,  kui me siin 1000 meetri kõrgusel Sibilli mägedes lasime  selle kipa lahti siin jooksma ja. Selle järgi võib küll otsustada, et kui ta leidis  nii suure esimese trühvli, on hea trühvli aasta siin Itaalias. Meie pikakarvaline sõber on treenitud just nimelt trühvlite otsimiseks. Ajalooliselt kasutati trühvlite jahil sigu. Nimelt valgetel trühvlitel on väga eriline lõhn,  mis meenutab veidi kuldihormoonide lõhna. Nii saadetigi jahile emased sead. Viimasel ajal on otsus langenud koerte kasuks mitmel põhjusel. Koeri saab õpetada nii, et nad ei söö trühvlit ära. Ja teiseks põhjuseks on lihtsalt see, et koera on auto  tagaistmele mugavam paigutada. Jovanni, kes on meie tänane trühvlijuht,  elab siinsamas, tammemetsa kõrvaltalus. Kõige tähtsamad on Govani taskus olevad maiustused,  mida ta peab koerale iga kord andma, kui see on trühvli leidnud. Trühvlid kasvavad tavaliselt varjulises tammesalus. Nad võivad ka mujal kasvada, neile ei sobi vaher  ja seeder. Tavaliselt peab tamm juurde kasvatama 40 aastat,  enne kui trühvel tema all kasvama hakkab. Kuid tänapäeval on aretatud ka tammesid,  mille juurte alla hakkavad juba 10 aasta pärast tekkima trühvlid. Trühvlijaht lõpeb alati istumise ja söömise joomisega. Ka ebareaalselt kaunis looduses. See on järelemõtlemise ja kokkuvõtte tegemi. Meie saime terve väikese kotitäie trühvleid  ja kohe näete ka, millist kastet saab nendest valmistada. Me oleme jõudnud nüüd tagasi mägedest oma saagiga  ja loomulikult jätsime meie lõuna jaoks kõige suurema  trühvli alles. Trühvleid võib kasutada erineval viisil,  kuidas kellelegi meeldib. Üks kindel hea põhimõte on see, et les sis mor Mida vähem me lisame sinna asju, mis selle trühvli maitse  ära peidavad, seda parem. Ja Marenal on üks hea kohalik retsept nüüd siin. Kuidas seda täpselt nende põhimõtete järgi nagu teha,  me teeme hea pastaka astme nüüd. Siin natukene keeduvett sinna ja sest et  siis need maitsed imenduvad paremini. Aga muidugi triplit läheb nüüd. Et. Nad on küll. Kas nüüd on kiirtoit? Itaallased oskavad luua balanssi, ma tegelikult ausalt koera  arvanud seda, kui ma olen midagi trühvlitega teinud,  et ma pole, olen ettevaatlikult lisades väga intensiivsed komponente,  paraleks küüslauk, silli ansovis ja see,  kuidas nad koos selle trühhvliga oskavad luua. Sellise hea tasakaalu on muidugi imetusväärne,  nii et on, mida õppida. Me viibime Ascalipienos, mis on market piirkonna üks  olulisemaid ja tõepoolest kaunimaid linnu. Hetkel oleme linna peaväljakul peatse tel Popolo,  mis tõlke see tähendab väljak inimestele  ehk inimeste väljak. Ja tõepoolest itaallastele ise meeldib siin väga olla,  koguneda, suhelda, vahetada uudiseid, et olla osa sellest  nii-öelda nende jaoks teisest elutoast. Linn ise aga nihitub olulisele soolateele  ehk viia salarile, et transportida soola siitkaudu. Rooma soola tähtsusest ehk räägib kõige täpsemini see,  et tänase päevani on säilinud sõna palk itaalia keele Salaria. Kuna soolas maksti kunagi palka iga valitseja sellele  linnale lisanud omalt poolt toredaid kihte. Ja see müstiline tervik on muutumatuseni säilinud tänase  päevani meie jaoks. Keskajal oli linn kuulus oma tornide poolest. Neid oli siin lausa 200 13-l sajandil Palermo kuningas  Federic teisele need tornid ei meeldinud  ja ta lasi lammutada 90 torni lihtsalt oma võimu näitamiseks. Praeguseks on järelenud neid vaid 50. Kui hoolikalt vaatate, siis silm peatuma siinse erilise ehitusmaterjali. Kogu linn on ehitatud heledast verivist,  mida saadakse siit lähedalt asuvast kivimurrust  ja nii juba paar 1000 aastat. Kui meie üheks põhitoiduks on kartul, siis Itaalias on  selleks pasta. Olime siin pea nädal ja igal lõunaajal pakuti meile  ka pastat ja oleme ausad, et see oli kuidagi väga hea pasta,  mida siin kandis sõime. Ei tea, oli see päikesest või trühvlikastmest igal juhul  kõik lõunad olid suurepärased. Muidugi on siin erinevaid pastatehaseid,  väga soositud on väiksed tehased, nagu see Luigi kremona oma. Koos oma naise Mariaga on nad pasta siin valmistanud ligi 10 aastat. Möödunud aastal valiti ta marke maakonna aasta meheks. Nende tehase Ta on väga kvaliteetne ja seetõttu läheb igal  aastal ligi 20 protsenti mittestandarditele vastavast toodangust,  kirikutele ja teistele abivajajatele. Ja näeb Aldo käsitööpasta välja valmis pakituna valmis  liikuma maailma luksuskaubamajades ja kulumeepoodidesse. Montessan justo küla on väike, kuid liiklus on siin tihe  ja nagu ikka, on iga suurema tee ääres restoran,  mida nad siin hellitavalt tratorias kutsuvad. Tulimise järjekordset pastatmaid lõuna ajal oli rahvast palju. Siin on vägagi kombeks käia lõunat väljas söömas meie laua  ümber sõna otseses mõttes jooksis keller nimega Roman. Nüüd ongi meile serveeritud seda kohalikku tunnustatud käsitööpastat. Proovime järgi, kuidas see meile maitseb. Arvan ilus ja näha sellist elastset tekstuuri. Ma väga ootan, et see on altente. Uskumatu ülimalt nauditav, ilma erilise kastmeta. Romanil pidi ikka palju pealehakkamist olema,  et Ukrainast, Lvovi lähedalt väikesest külast siia Montessan  justosse jõuda. Me oleme mandra linnakeses ja ma kutsun teid triflifestivalile. Paari trühvli leidmiseks mitu tundi aega,  siis selle koha sinna mandala mägilinnakeses  trihvlifestivalil leidsime üles lausa lõhna järgi. Ja nagu näha, on laud kaetud sõna otseses mõttes hea  ja paremaga. On valgeid trühvleid on musti trühvleid,  trühvli hinna tapab peale siin 2000-st eurost. Vastavalt suurusele hind kahaneb 1500 eurot. Püüan siin selle kinda ka ettevaatlikult võtta. Ja väiksemat sorti valget trühvlit on 1000 eurot. See hind võib esmapilgul tunduda kallis,  kuid rääkides siin kohalike trühvlijahimeestega. Peaks peetakse hinda vägagi mõistlikuks suhteliselt,  kuna, kui see trühvlid jõuavad paari päeva pärast suurlinna  restoranidesse nagu New Yorki Londonisse,  Pariisi on hind oluliselt kõrgem ehk vabalt võib hind  küündida nelja-viie 1000 euroni. Järeldame sellest, et ilu ja rikkust kõlbab patta panna küll. Nii palju siis marki piirkonnas ja trühvlitest,  sel korral Itaalia maitsete ja lõhnadega jätkame kindlasti  järgmisel laupäeval. Kohtumiseni.
