Tere, minu nimi on Imre Kose ja täna reisite minuga Itaalia  ühes avastamata maakonnas Lemarke. Ja me oleme Market piirkonnas Pinetalis ühe toreda pere  oliivipõistanduses ja praegu, novembris on tõesti parim aeg,  kui temperatuur on jahedam. Selle rikkaliku saagi koristamiseks oliivipuud võivad elada  kuni 1000 aastaseks ja on teada, et trooma lähedal on 900  aastaseid puid, mis siiamaani annavad rikkaliku saaki. Need puud siin on 18 aastased ja lugu nimelt selles,  et 1956 oli väga külm talv, siin. Ja see kahjustas oluliselt vanemaid puid. Hullu pole midagi, nimelt et oliivipuud hakkavad andma saaki  juba kolmeaastaselt, nii et need aastased puud on üsna  rikkalikult kaetud väga kvaliteetsete oliividega. Kvaliteetse oliiviõli puhul on oluline see,  et see korjamine toimuks käsitsi. Ja nimelt on see, et kuigi ka ütleme, massoliivõli puhul  kasutatakse traktoreid ja maste, mis raputavad puid  siis ikkagi asjatundjad on seda meelt, et mida. Vähem seda puu oliivipuud aetakse stressi,  seda kvaliteeti, mis oliivõli tuleb oliivõlisid on Itaalias  väidetavalt kokku loetud peaaegu 600 erinevat sorti,  ehk siis kui selle kohaliku oliivpuhu ilmestamiseks. Ma küsisin, milline see omadussõna võiks olla. Sa ütlesid, et see meenutab artisoki ehk ma usun,  et see peaks andma meile vihjeid sellisest rohelisest väga  värskest ja rikkaliku maitsebuketiga oliiviõlist. Siinkandis on Alberiinide pere juba 19 sajandi algusest  kasvatanud oliive ja tootnud oliivõli. Vanaisa Franco on 84 aastane kuid käib ikka iga päev tööl,  nagu kõik teisedki pereliikmed. Ja me oleme jõudnud sellest õliväljadelt siia õlitööstusesse  ja nagu te näete on siia kokku kogunenud koos nende lehtede  kuidas see seal korjata. Aga kõige olulisem on see, et see etapp ennem kui hakatakse pressima,  vot selline masin eraldab marjad lehtedest. Selles õlitehases on kaks erinevat tootmisliini,  üks neist on traditsiooniline ja teine moodsam. Mõlemad on ühtmoodi kasutusel. Nagu näha, näeb sellest imelisest õlimarjast saab niivõrd  palju erinevaid tooteid, mis on võimelised pakkuma igaüks  sellise erineva elamuse ja mitte ainult,  ma usun ka parim osa sellest tuleb välja siis,  kui me lisame sellele toidule, mis teebki teletoidu niivõrd  külluseikuks ja imetlusväärseks. Otse loomulikult näitame teile nüüd, kuidas võib oliivia  lõunaks veidi teistmoodi pakkuda. Siin vanas reedel kolle mõisa aias hakkame valmistama süüa  koos tõeliste meistrite Klaudia ja moreenoga. Vaadake neid siilini mägesid ümberringi ja salvestada oma  mällu kogu see ilu. Meie toidu tänane nimi on Oliveera, mida tehti siin juba  Rooma aegadest peale. Tõlkes võiks öelda lihtsalt täidetud oliivid. Around. Olite Estonia, nii et me lõikame need oliivid,  mis me hakkame täitma, on kividega oliivid selliselt,  et ümber kivi, aga et see liha jääks kõik ühes tükis kuna  meil on pärast lihtsam täita neid oliive. Ja kui me oleme valmis saanud kivi, näete,  selline jääb välja spiraal, nii siis paneme siia külma vette,  et natuke seda soola sellest oliivist välja saada. Ütleme, et need on nagu väga sellise puhta maitsega,  kuna see enda kasvatatud, siis noh, siin liiga palju soola  tegelikult ei olegi, aga ütleme, et see lõpliku maitse tulemus,  see mõjutab. Ja nüüd me segame selle täidise, mis läheb oliivide sisse korralikult,  kõik läbi. Parmesamm kanamuna oli siin vähekene muskaati. Ja mahlakuseks lisasime vähekene veel piima ka. Maja sõbrakesed. Ja nüüd me klopime selle sidruni rohelise sidruniga. Okei, Oliveto. Nii kurnasime ära oliivid. Selline kogus lihatäidist läheb siia oliivi sisse. Nissima. Ja ahah, nagu näha, see nüüd nii lihtne polnudki. Nüüd läheb siit jahust läbi see, ehk me tegelikult teeme  sellele topeltpaneeringu nii-öelda jahu,  kanamuna, kus oli rohelist sidrunit, riivitud  ja hiljem riivsai. Nii ja paneme siit läbi. Nii nüüd me asetame, meil on õli, on tuline. Meil on selline huvitav fritüür siin. Millega on väga mugav pärast välja tõsta. Ja nüüd näete? Nüüd paneb natuke vist kuumust juurde kui nagu mõelda,  et kanamuna sisse me riivisime rohelist sidrunit  ja kõik need rikkalikud maitsed, mis selle täid sisse läksid  ja kolm erinevat sorti liha. Ma arvan seda, et, See on üks väga tore näide sellest, kui palju itaallased on  valmis nii-öelda, ma ei tea, kas nägema vaeva,  pole selle õige sõna, aga panustama. Ja et sünniks ühed väiksed toredad suupisted,  mida me valmistasime siin tund aega. Mis on hea uudis, on see, et kuna see on suhteliselt ajamahukas,  neid võib ette valmistada, panna sügavkülma,  kui tuleb isu või saabuvad üllatus, külalised. Külma hea valge veini juurde pakkuda sellist ascoli tüüpi,  täidetud oliiv oliivtallaskona. Ja nüüd me oleme tulnud siia õue, nagu näha. Siin on mõned toredad sõbrad ka meil liitunud. Mis saab paremat talle kui sellise taustaga maastikuga,  mis ma kindlasti usun, et inspireerib ja aitab. Kaasa sellele, et see värske pasta valmiksin õues  ja ma arvan, et saaks lisa sellist energiat,  seda, mis Itaalia toidust teeb Itaalia toidu erinevate  kastmete jaoks tegelikult on erineva kujuga. Ja täna me teeme tellet, kuna see on selline rikkalik  liharaguu ja mõte on selles, et see imab rohkem seda kastat kaasa,  kui me sööme ja naudi me seda. Ja samas, kui me nagu kuumutame selle pasta koos kastmega läbi,  siis lõppkokkuvõttes mõjub see väga nagu maitsemeeli,  nagu ütleme siis üllatavalt, ütleme jah. Nii et me alustame värskepasta valmistamist. Kanamunast ja siia nüüd lisame nagu jutuks oli kahte sorti jahu,  üks oli peenema jahvatusega, ta läheb 80 grammi  ja pisut jämedama jahvatusega läheb 20 grammi,  ehk siis see on see põhiretsept, soola siia ei lisata. Sool läheb hiljem keeduvette ja nagu kuulda oli,  armastab väikse tilga ke oliivõli ka panna sinna mõned panevad,  mõned mitte siin majas pannakse. Ja hiljem kui me oleme saanud selle ühtlaseks,  selle taigna massi, me rullime siin selle laua peal,  näete, meil on sellised juba taigna rulli moodi asjad siia  valmis pandud. Selle. Täis munapasta tegelikult iseenesest. Juba on selline elassus kaku looma see taigen nagu näha,  vähe ilusat kollast värvi on see. Ja kui pasta ei hakka enam käteküljele kinni,  siis pigem jahu pole enam vaja. Nagu nüüd näha jah, et see on väga oluline. Kui meil on see taignapõhi nii-öelda valmis  siis me tegelikult. Anname talle sellist nagu elastsust sellise vormimisega  tegelikult juurde. Nüüd on see faas, kus me selle pasta, kuna meil siin masinat  parasjagu laua peal ei ole, mis ongi tore tegelikult,  et see on puhtalt selline ütleme, käsitsi,  valmistub pastaga sõna otsesemas mõttes. Ja nüüd me, ta rullime selliseks vastavalt,  kui õhukeseks me soovime, tähtis on ka see,  et see pastaleht tegelikult siis et see oleks võimalikult  ühtlaselt ühepaksune. Aga näiteks ütleme, et, et ennem seda, kui me sellest  hakkame lõikama, tänasel puhul küll Darlatellisid sellest  võib vabalt näiteks teha ravioolisid värske pastataigen  või kasutada seda, mis, kes on korra söönud lasanje,  mis tehtud värsketest pasta lehtedega. No kui vähegi võimalik, siis enam kuiva pasta lehte ei kasuta. Nii et igal juhul sellest ühest taignast saaks siin peaga  valmistada mitu-mitu erinevat. Mis on kõige toredam, on see, et ei peagi ostma järjekordset  masinat endale koju vaid nagu te näete, natuke lisame siia  jahu juurde. Meil on värske pasta, siin on nüüd üks oluline moment on see,  et ennem kui me selle pasta keedame kuskil üks,  15 20 minutit on hea pisut lasta kuivada. See mõjutab hilisemalt seda pasta eel astsust  ja struktuuri ja seda rohkem on võimalik,  et see pasta jääb. Aitäh. Sama kirglikult kui pastasse suhtuvad itaallased  ka keraamikasse. Boside pere on siin väikeses Montenenone külas keraamikat  teinud juba seitse põlvkonda. Emanuele. Botsi otsustas pärast keskkooli jätta küla  sinnapaika ja läks linna telekommunikatsiooni õppima. Mõeldud, tehtud kuid millegipärast hakkas väike koduküla  siia tagasi tõmbama ja nii on ta praeguseks siin piirkonnas  tunnustatud kunstnik. Kui siin savilõhnalises stuudios natuke aega olla,  siis tekib tahtmine hakata savist ka midagi ise valima. Emanel oli hea õpetaja ja mina püsin olla hea õpilane. See võib tunduda esmapilgul lihtne aga kes korragi esimest  korda proovib, saab aru seda, et üks väike vale liigutus  ja see tasakaal ei pruugi olla enam endiselt see,  et kõik seinad oleks täpselt ühepaksused. Nii et me mõistame nüüd seda, kui me vaatame siia üles,  et kõik näevad täpselt ühesugused välja. Et miks see võtab nii kaua aega, et seda kunsti õppida. Nii, aga no me anname endast parima, mul on hea õpetaja,  siin. Kusjuures see on tõeliselt nagu plastiline on see materjal,  kui praegu On sinist okei. Väga lõbus kogemus. Viinamarjade kasvatamiseks on mark ja maakond lausa ideaalne  ja igal teisel maeleval ongi viinamarja istandused. Siin kasvavad kõik need sordid, mis armastavad seda kliimat. Maria Pia kastelli isa rajas siia istanduse kõigest 17  aastat tagasi. Maad on neil kaheksa hektarit, kuid kui villimiseks läheb,  tuleb oma 25000 pudelit imelist veini välja küll. Miks ta Baikani heaks siin peetakse? Marke piirkond on looduse poolest tõepoolest õnnistatud  ühelt poolt kõrged apenniinimäed, teisel pool Aadria meri  oleme linnas nimega rotamaare, mis asub siin mere ääres. Praegu on küll hooaeg lõppenud, mis kestab siin maikuust oktoobrini. Selle aja jooksul jõuab külastada seda linna ligemale pool  miljonit inimest. Hetkel siin rannal näeme vaid kalureid. Küll aga külastavad hea meelega kohalike itaallased linnakest,  et saada osa selle linna köögivõludest. Marge maakond ei ole ehk nii kuulus kui Toscana kuid nagu  aimu saime, on see vägagi põnev ja inspireeriv paik. Hingematvatele vaadetele vahelduvaid iidseid linnu täiendab  teiselt poolt lõputuna näiv mererand. Itaalias oled ümbritsetud ilus ühel ehk teisel moel. Igal juhul. Jäägu need toredad muljed inspireerima teid. Nägemiseni.
