Lihtne on elu mul siin Liivimaal. Ma teen tasapisi tööd ja mu lemmiklaul on pastoraal. Kõlab tuntud rokklaulu refrään ja selles refräänis peetakse  Liivimaa all ilmselt silmas Eestit. Kas sellega pannakse väga mööda? Nii ja naa? Riigi nimed ja seal elava põlisrahva nimetused ei ole  ajaloos sugugi alati kokku langenud. Nii 800 aasta eest mõisteti Liiv Landina seda ala,  kus praegu asuvad Eesti ja Läti. Hiljem kuni 1900 seitsmeteistkümnenda aastani jagunes aga  praeguse Eesti ala Eestimaa kubermangu ja Liivimaa  kubermangu vahel. Viimases oli kubermangulinnaks Riia linn,  aga veel kuulusid sinna ka Võru, Valga, Tartu,  Viljandi, Pärnu ja vahepeal koguni Saaremaa. Seega ei pane me sugugi väga mööda, kui ütleme,  et ka meie või vähemalt osa meist on nii-öelda levlandlased. Päris liivlased ise on paraku koos kunagiste territoriaal  üksustega kadunud või peaaegu kadunud. Meie tänane plaan on nautida hunnituid, vaateid Läti  kõrgeimast liiter tuletornist ikkagi 82 meetrit üle merepinna. Kuid esimest korda Lätimaal veedetud nädala jooksul sekkub  meie plaanidesse ilm. See ei ole majaka vaht, see on rahvuspargi töötaja. Majaka vahte siin enam ei ole. Ronime siiski üles, et hea õnne korral näha horisondil  killukest Eestimaad. Siit sliiter tuletornist algab meie teekond liiter rahvusparki,  mille alla kuulub 16000 hektarit maismaad  ja 10000 hektarit merepinda ja vaid 30 kilomeetri kaugusel  siit asub Saaremaa, täna ta küll ei paista,  küll aga paistab rannajoon, mis on meie eestlaste jaoks  eriti oluline, sest sellel Liivimaa rannikul asub kümmekond  endist Liivi küla. Kurseme kuulub merele, ütleb ju laulusalmgi  ja 40 kilomeetrit puutumatut rannajoont ning liivatüüne  teevad sliterest lätlaste au ja uhkuse. Just see rahvuspark pakub suurt huvi ka geoloogidele,  sest tuletorni juurest alla mere poole laskudes viibime see  balti jäämere kallastel. See Euroopa rahade eest ehitatud ühe kilomeetri pikkune  ülimugav laudtees liiter ja rahvuspargis ei ole õnnistus  mitte ainult inimeste matkajate jaoks vaid meeldib väga  ka kõigile metsloomadele. Me oleme siit leidnud juba rebase ja nugise jälgi. Nad on kõrgemal kui teised loomad ja kuulevad hästi kõike seda,  mis metsas toimub. Laialehisest metsast, kus kasvavad ka Läti kõige  põhjapoolsemad taksuspakatad ehk harilikud jugapuud satume  ootamatult sohu. Seal elavad sookilpkonnad ja maod ning kaltsiumirikas pinnas  kasvatab taimi, mida tavalistest soodest naljalt ei leia. Koht ütleb Vilnis, kus Läti botaanikud lähevad arust ära. Kuigi liiter on neljast Läti rahvuspargist väikseim,  mahub tema sisse palju ja erinevat looduse kätetööd. Kolka neemel on näiteks meeletust tuulest hoolimata peaaegu  alati rohkesti rahvast. Tehakse pilte ja imetletakse merd. Wapshem ta. Kolka Košrak Masirbe Need on vaid mõned iidsed Liivi kalurikülad,  mis meenutavad meile kõige kaugemal läänes elanud soome-ugri rahvast. Kahjuks peab neist kõneldes kasutama minevikku  sest põlisliivlased saab kahe käe sõrmedel üles lugeda  ja needki on mööda maailma laiali pillutatud. Nemad on küll alles, aga liivlaste järeltulijad käivad seal  vaid suvitamas. 1900 kolmekümnendatel, kui liivlaste käsi hakkas juba  kehvasti käima, ehitati Maasirbel külla Liivi rahvamaja. Kolmekümnendatel oli see kõik siin ümberkaudu igav liiv  ja tühi väli ja siis äkki selline maja. See oli midagi suurt. Elavat liivi keelt meil Läti ekspeditsiooni jooksul kuulda  ei õnnestunud. Küll aga saate seda nüüd ehedal kujul kuulata 1966. aastal  valminud tõsielufilmi Liivi rannal abiga. Tol ajal elas sealkandis umbes 300 liivlast. Varmas sellist, kui me isad liivad nagu kiviisa Siin Slitere rahvuspargis kahjuks ei näe enam liivlasi  ja ammugi ei kuule enam liivi keelt. Aga kui veel mõnikümmend aastat tagasi liivlane tahtis liivi  keeles rääkida ja kodus ei olnud kedagi,  kes seda oleks mõistnud siis ta läks, kas metsa? Või tuli surnuaiale? See on küll kurb tõsiasi, aga paraku tuleb meil tunnistada  liivi keel surnud keeleks just nagu ladina keel. Kuna mullu suri viimane liivlane, kes kõneles liivi keelt  emakeelena Niruvõitu lohutuseks võib aga olla ehk see,  et meil, eestlastel on liivi keelt õppida hõlpsam kui  näiteks ladinat. Üks, kaks, kolm, neli on liivi keeles üks,  kaks, kolm, nelja. On akk ja vares on variks. Haki ja varesed on inimkaaslejad enamasti  mis tähendab seda, et kuhu läheme meie sinna,  tulevad nemadki. Meie läheme nüüd Tartusse. 20 34 50 100 150 200 250 300 350 400. 15 37 450 lindu suunas Narva mäelt Fortuna tänava maja taha. Suur osa hakid, kõik. Selline vaatepilt suurtest linnuparvedest on tartlastele  viimastel aastatel päris tavaliseks saanud. Kahjuks on olukord pigem negatiivne, sest muidu rohelises  linnas on vahel raske puhast pinki leida  ning tihti tuleb ka selge ilmaga pargipuude all vihmavarjuga käia. Inimene ongi nii, et, et ühtepidi on ta nüüd loonud selle,  selle keskkonna, kus varastele ja hakkidele meeldib ööbida  pesitseda ja, ja teisipidi on nüüd niimoodi,  et, et selliste ilmadega nagu täna on ja,  ja kui see koloonia on päris suur, siis tundub,  et oled sattunud Hitchcocki filmi. Et kraaksuvad ja, ja madal pilvisus ja inimene hakkab kohe  ennast kuidagi ebakindlana tundma ja ja,  ja siis nad hakkavad linnavalitsuse poole pöörduma,  et võtke midagi ette. Tartu linn otsustas asja käsile võtta ning paigaldas  kesklinna postide otsa kolm spetsiaalset seadeldist,  mis peaks ümberringi ühe kilomeetri raadiuses vareslased ära peletama. No mis kisa sealt nendest mustadest kastidest nüüd välja tuli,  siis? See oli igale linnuliigile, mida me siin peletame,  sellele omane hädakisa. Ja alguses oli siis meil hakikisa ja peale seda oli  siis varesekisa. Linnu hädakisad on salvestatud loodusest  ja pärast on need igasuguste tehniliste vaestega hästi  puhastatud igasugustest muudest helidest. Et see jääks siis see puhas hädakisa heli. Ja see peaks nüüd siis niimoodi jätma mulje,  et siin on mingisugune oht ja selle tõttu need hakkid  ja varesed lähevad minema siin. Jah, see annab linnule sellise. Kuidas öelda annab sellise märgi aiu talle,  et see on selline ohtlik piirkond ja siis seda piirkonda? Ulu tuleks vältida. Kui me selle seadme sisse lülitame, siis tegelikult ongi see,  et linnud tulevadki vaatama. Et see ei olegi see, et linnud hirmunult kohe ära lendavad,  linnud tulevadki ja tihtipeale on ka see,  et kui on hästi palju varasid, siis me oleme. Vaadanud seda sadu oresid, tulevad selle seadme kohale,  endal on täitsa hirmutav kohe, aga tulevad seda  siis seadme kohale ja kui seade jääb vait,  siis nad lendavad ära ja lendavad ära mitte lähedale,  vaid lendavad ära just kaugemale, et see ongi see asi ees. Lindude ja linlaste kokkupuutes on esinenud juhtumeid,  kus tiivulised on inimesi ka rünnanud, kuid tihtipeale on  viimased selles ise süüdi. Ühed inimesed väga armastavad linde ja nad on valmis neid toitma. Nad rikuvad ka tegelikult ökoloogilist tasakaalu. Sellega, et, et nad toovad oma toidujäägid kuskile välja ja,  ja noh, ütleme ka sellega teatud keskkonnareostust  põhjustavad teisipidi on nii, et, et tänu sellele  siis kolooniat palju Neil ei ole looduslikke vaenlasi linnas,  ka nad ei suuda oma arvukust reguleerida,  nende paljunemine on tegelikult plahvatuslik. Ja, ja siis jälle inimesed tunnevad ennast kohutavalt  häirituna sellest, et, et. Nii palju linde. Nüüd läheme Tartu linna katustele ja asume hakke  ning vareseid üle lugema. Ja siin ongi siis Tartu üks kõrgemaid kohti,  kus on hea linde vaadata. Jah, siin on kogu see kesklinna piirkond on kenasti nagu peo  peal olemas, et need põhilised Varraslaste kogunemispunktid  on siit kõik näha. Nii botaanikaaed kui ka siit see turusild paistab sealt  ja fortuuna tänava maja ja selle tagused kased,  kuhu neile meeldib koguneda, et need on need põhilised kohad  ja need on ilusti näha ja. Ja näeb ka kaugemale, kui vaja. Et teada saada, kas lärmavatest peletitest  ka mingit kasu on, tulid Tartu Ülikooli teadlased linnale appi. Nüüd määratakse ära sügistalvine Tartu vareslaste arvukus,  kaardistatakse nende pesitsuskohad ja hinnatakse kolooniate suurus. Praegu on vareste kisa üsna hästi kosta,  aga tegelikult on see linnuperet, mis seal jõe ääres asub. Päris varesed on kuskil kaugemal. Kuidas sa nad ikkagi ära loed, see on, see on ju tohutu kogus,  kui nad koloonia lendavad. Mismoodi see ornitoloogi linnu lugemine üldse käib? No, ega see jaht tegelikult niimoodi üks ühekaupa neid üle  jõua lugeda, et kui suur parv üle lendab siit  siis on niimoodi, et tuleb lugeda niimoodi,  kas 10 kaupa, 50 kaupa või 100 kaupa, eks see nõuab muidugi kogemust,  et päris nii ei ole, et tuled katusele suvaliselt lugema,  et ennem tuleb seda asja harjutada ikka. Et kui suur parv läheb siis juba sul, kui on kogemus olemas,  siis sa oskad öelda, et palju seal linde on,  on seal 100 või 200 või 300? No praegu meil ei jää muud üle, kui lihtsalt kuulata. Praegu on vaikus, näha ei ole midagi, kuid õige pea hakkab  päike loojuma ja Tartu ümbruse põldudelt  ning äärelinnast tulevad linnuparved peaks kohe kesklinna jõudma. Haki jää, kosta näed, vähemasti kaks, kaks hakki lendas siit  praegu mööda. Ma igaks juhuks ütlen nad lindi peale ka. 15 30 kuus-kaks hakki suunas botaanikaaed. Fortuna üks. Lisaks on näha, et Anne kanali äärsete puude latvadesse on  hakanud linnud kogunema. Miks nad siia linnadesse üldse tulevad, miks nad elavad linnas? No väga hea küsimus, miks inimesed linnadesse tulevad,  eks see ole põhjus ole täpselt samasugune,  et linnas on palju ressurssi, neil on hea turvaline,  siin on olemas pesitsuskohad, palju toitu,  kiskjad ei tule linna järgi reeglina miks nad ei peaks tulema,  siin on lihtsalt hea ja mõnus elu. Ja, ja eks need vareslased ole lihtsalt ka oma oma arengu  jooksul evolutsioonilise arengu jooksul juba harjunud  ka inimestega nii-öelda kaasas käima pidevalt,  nad on tüüpilised inimkaaslejad. Inimeste meelest, ega need varesesed väga ju ei ole laululinnud,  nad kisavad ja karjuvad, miks nad niimoodi koledad. Seal teevad Inimeste meeles, nad ei ole laululinnud,  aga, aga teaduse mõistes nad on laululinnud,  neil on olemas see laulukõri, mis liigitab nad laululindude alla,  aga. Aga no jällegi no kes oskab seda öelda, et  mis linnulaul on ilus, see on puhas inimeste subjektiivne suhtumine,  et, et kas, kui ilus nüüd kellelgi laul on? Mis see kogus linde võib siin Tartu linnas üldse olla? See, mis siin kesklinna kohal käib ringi,  see punt võiks jääda 5000 linnu kanti, umbes et väga palju  rohkem neid ei ole. Seal tuleb mingi parv, tuleb tõesti äärelinnast. 200 250 300 350 400. No 450 hakki, kui see sinna kesklinna parki maandub,  see on ikka väga suur kogus ju. No see on niisugune, ma ütleksin, et see on niisugune  keskmine kogus, see ei ole üldse, see ei ole üldse väga palju. No mis sa arvad, kas, kui nüüd linnu peleti on sinna pandud,  seda nüüd siin testitakse, proovitakse, et kas see aitab midagi,  kas nad tunnevad mingisugust ohtu siis kui see hädakisa seal on? Nad õpivad selle suhteliselt kiiresti ära,  et see kisa, mis sealt tuleb, ei ole nende jaoks reaalne oht  et see pelgalt hädakisa ette mängimine, see ärritav heli,  see ei ole väga efektiivne varese peletamiseks üksinda. Et küll oleme juba näinud, et nad praktiliselt istuvad juba  selle peleti peal seal õhtuti ja aga, aga selleks,  et ta efektiivseks muuta, vot seda, seda peabki nüüd  tulevikus tegema, et neid asukohti, kus need peletid on,  neid tuleb muuta aeg-ajalt, et mitte kogu aeg ühe koha peal hoida. Lisaks võiks sinna veel juurde panna ka mingeid visuaalseid  ärritajaid kas või mingisuguseid kullisiluette  või mida tavaliselt kasutatakse. Varem on Marko uurinud ka lindude stressi  ning tuleb välja, et kuigi linnas on palju häiringuid,  on üldiselt linnas lindude stressihormooni tase madalam kui maapiirkonnas. Mitte kuskil maailmas ei ole suudetud vareslaste probleemi  lahendada niimoodi, et see oleks jäädavalt likvideeritud,  et see, see lootus, et me suudame nad täielikult siit minema tõrjuda,  see, see ei, seda ei maksa üldse loota. Ainus, mis me saame teha, on see, et, et nad suunduksid  kuskile mujale linnapiirkondadesse, just et nad väldiks seda  kesklinna piirkonda, mis on siis kas turistidele atraktiivne  või lihtsalt linnakodanikele meeldib siin jalutada. 40 50 60. Umbes 70 paistab neid arv. Ja ja sealt läksid needsamad, kelle ma ennem ära loendasin,  et. Tigutorni juures lendab praegu. Noh, see parv, mis seal praegu tiirutab siin õhus,  ma ütleksin, et siin on umbes 900 kuni 1000 lindu koos omavahel. Üks kindel viis vareslase linnast eemal hoida oleks kaotada  kõrghaljastusehk pargipuud, aga seda ei taha ilmselt keegi. Roheline ja elurikas linnakeskkond on meile kõigile vajalik,  seega tuleb harjuda lindudega koos elama. Vares vaga linnukene lendas linna uuritsale,  sealt tema lendas katusele, kõrtsimamma matukesele on  laulnud varesest meie rahvasuu. Teistest lindudest oleme ka muidugi laulnud,  näiteks et va va varblane või tid tihe, täpsustamata küll,  et kas põldvarblane või koduvarblane tutt,  tihane või salutihane või sinitihane või kes. Ega me neid linde ühekorraga naljalt klaariks saagi. Seepärast võtame ikka üks suleline korraga. Oma esimese foto tegin ma umbes nii 10 aastaselt  ja sellele fotole jäid just nimelt rasvatihased. Sel ajal oli kodukülas levinud arusaam, et hallid on  emaslinnud ja kollased isaslinnud. Tegelikult on need erinevad liigid. Hallid on salutihased ja kollased, rasvatihased. Rasvatihane on meie kõige suurem ja ka levinum tihane  kelle tunneb ära kollase kõhualuse sellele asetseva musta  pikitriibu järgi. Emaslindudel on triip kitsam kui isastel. Lisaks on rasvatihastel must müts, valged põsed  ja sinakas roheline selg. Rasvatihane on küll metsalind, kuid ta tunneb end mugavalt  inimeste läheduses. Nimelt leidub inimeste lähedal turvalisi sooja paiku talvel  ning sobivaid pesaõõnsusi kevad-suvel. Sügistalvisel ajal liigub rasvatihane koos teiste tihastega  nagu näiteks tutttehase, põhjatihase, sinitihase  ja musttihase salkades ringi. Hulgakesi märkab paremini raudkulle või värkake,  kes nende elu kallale kipuvad. Rasvatihane on võrreldes teiste tihastega üsnagi kaalutlev  ja äärmiselt uudishimulik. Rasvatihasel on ka pätikombed. Ta kipub teiste tihaste eest toidupalasid röövima. Mida rohkem on ümberringi sagimist, seda vähem vargusi  tähele pannakse. Konkurentide ees ajavad rasvatihased tiivad laiali,  väristavad neid ning hoiavad nokka lahti. Rasvatihane on kõige sööja talvel on tema menüüs valdavalt  seemned ja marjad. Hea õnne korral satuvad nad ka mõnele raipele  ja ei ütle ära inimeste poolt pakutud rasvast  ja pekitükist. Suurem osa populatsioonist elabki karmi talve üle tänu  inimeste poolt pakutule. Rasvatihane valib hea meelega inimese poolt üles seatud  pesakasti ja nii on teda võimalik lähemalt jälgida. Ta on üks enim uuritud linnuliike Euroopas  ja on täheldatud, et mida laiem on isaslinnu sõnavara  ja mida häälekam ta on, seda edukam ta ka pesitsemisel on. See oli osooni 801. saade, mis tähendab,  et nädala pärast arvuta, kuidas sa arvutad,  peaks tulema justkui 802.. Jääbki ütelda vaid tavapärane lõpulausung sedapuhku küll  liivi keeles.
