Klassikaraadio delta saates on külas näitleja ja lavastaja, aga ka helilooja Loore Martma ning me räägime täna Plektrum festivali raames esietendub vast audiaalsest miniaturist. Hunt. Tere Loore. Tere. No hunt on muusikavideo ja teatriga põimitud rännak. Räägi lähemalt, milline see rännak siis hakkab olema? See rännak on minu ja meie jaoks nüüd kui ma ütlen, siis meie, siis ma pean silmas ka Martin Kikas, kes on siis selle lavastuse helimeister ja herko labi, kes on siis sellel aastal produtsent ja ka dramaturg siis meie jaoks on ta jah, on siis selline lugu kus siis vaataja, ma loodan, et saab nii väliste asjade pinnalt kui ka siis nii-öelda nende sisemiste väikeste elementide kaudu siis ühe õhtu jooksul teha väikse rännaku. See kontsertlavastus leiab aset Von Krahli teatri pööningul ja sinna ehitatud loodusrahvaste traditsiooniline püstkoda. Räägi natukene sellest ruumist, see ruum on jah, Von Krahli teatri pööningult ühe korra varem on, on üks lavastus olnud, mis oli siis eelmise aasta talv, kevadel oli Ivo Reinudki ori ja kuna see pööning on? Ta on väga põnev ruum, siis millegipärast ma hakkasin seal aina tihemini käima, nii et kui me selle korda siis saime. Ja, ja kui otsisime hundi jaoks ruumi, et kus seda välja tuua võiks, siis pööning oli, oli selles mõttes nagu ainuvõimalik ja kuidagi nagu need elemendid, mis, mis seal siis on see see niinimetatud siis nagu püstkoda. Aga kuusnurkne põrand ja see, et sinna pööningule mahub ainult 20 inimest, siis need on kuidagi nagu täiesti ise on nagu need elemendid meie juurde tulnud, et meil pole mitte mingisuguseid kitsendusi nagu teinud, aga kuidagi ühel hetkel oli see tunne, et noh, et aga et noh, et kui seal on rohkem kui 20 inimest, võib-olla siis peaks kasutama hoopis nagu teistsuguseid võtteid. Aga mõte oli jah, teha siis nagu selline ruum, mis oleks võimalikult intiimne, võimalikult turvaline, et seda rännakutest läbi viia. Samas ka looduslähedane, et kas see on kuidagi seotud süžeega kindlasti, et loodus on, siinkohal on inspiratsiooniallikaks siis nii-öelda, et kui me hakkasime seda lugu tegema, siis nüüd selle aasta kevadel, siis me käisime väga palju metsas. Me käisime erinevates rabades ja jussi nõmmel ja niimoodi siis helisid salvestamas ja, ja videot ka siis ma mõtlesin selle peale, et noh, et kuidas tuua, kas seda loodus siis nii-öelda nagu inimesele lähemale või kuidas nagu inimeses endas tekitada seda soovi minna metsa või noh, nagu leida üles nagu mets uuesti siis sellest tulenevalt siis tulid ka needsamad metsavideod ja samamoodi nagu metsahääled taotluseks oligi siis nii-öelda nagu luua nii võimalikult, kui, kui see on selline ruum siis keset linna keset suurt Tallinna linna keset Tallinna vanalinna ja nende suurte majade katuste alla, siis selline koht, kus võib-olla äkki siis selle ühe ühe õhtu jooksul seal ühe etenduse jooksul unustada ära nagu see linn. Aga samas jällegi see linna ise nagu töötab nagu selle etenduse puhul nagu mina teda väga hästi kaasa, kuna seal on noh, on Rataskaevu tänav on seal kohe, kus sõidavad autod, on turistid ja sõidab see sinine turistirong ja paha, et noh, et see, et vahetevahel tulevad need linna hääled, oled sisse, ma arvan, et see kuidagi veel toetab seda või siis tekitab siukse ägeda mingisuguse võõristusefekti. Võib-olla ma ei tea selles mõttes, kuna need linnahääled on igal õhtul on erinevad, siis tänu sellele on kaid, iga etendus on igal aastal erinev, et et ma olen väga põnevil, mis saama hakkab. Kas need linnahelid kostuvad siis sinna Von Krahli pööningule otse loomulikult. Ja rääkida selle helidest siis nendes arvestasite neid looduses metsas, et kas siis kohapeal hakkab toimuma mingi selline live elektrooniline töötlus? Ei räägi lähemalt, milline see helikujundus saab seal olema, seal on üks heliline lõik, kus on kokku põimitud nii muusikat, aga ennekõike loodushääli ja need on just üks osa, näiteks on sellest salvestatud ka niimoodi, et seda salvestajat ennast ei olegi seal kohal. Me oleme kasutanud Pinaural helisalvestusvõtet, mis siis tähendab seda, et meil on selliseid kaks endal nagu kõrvaklapid, mis muidu käivad sulle kõrva, aga nad samal ajal salvestavad heli. Aga siis herko siis ühel hetkel otsustas panna need kõrvaklapid ühe puu külge ja läks ise ära. Ja siis Helimisse seal vastuse väga äge, kuidagi nagu selline väga intiimne, et täpselt samamoodi, et noh, et, et inimesed ennast ei ole kohal sellel samal hetkel. Et täpselt, aga see ongi seesama loodushääl. Ja siis, Ma olen väga palju nii proovide ajal kui ka siis nüüd suvel, kus me siis proovi teinud me tegime väga palju muusikat, just inspireerituna Valdur Mikita raamatus lingvistiline mets mis siis ka ühe väga suure tõuke andis selle lavastuse loomisele. Et kus Valduri hästi ilmekalt kirjeldab seda, kuidas kooreüraskil tantsivad, et kui nad seal selle puu peal nagu ma neid keerdkäike nagu teevad, et see on täpselt nagu koreograafia siis nii kaua ma mõtlesin selle peale, et mida see tähendab ja noh, noh ma võin vaadata seda pilti või ma võin vaadata seda puud, kus koore Raska nagu loonud nagu need omasele koreograafia. Kuidas me seda nii-öelda nagu muusikasse siis kanda saan. Siis ma hakkasin laulma, mul on üks, üks pilt, mille ma tegin vargamäel. Kui ma suvel seal etensentsin, siis seal ühe palgi sisse selle hoone palgi sisse oli korraliaski teinud oma selle koreograafia eest. Ja siis ma hakkasin seda laulma täpselt niimoodi, kuidas mulle tundub, et praegu see meloodia siin joosta võiks ja siis sellest sündis üks, üks laul või joig või siis kuidas keegi seda nimetada soovib. Siis on jõudnud siis sinna lavastuse lõppu seal on siis üks koore üraskite tantsust inspireeritud laul tegemist on monoetendusega, et sa oled üksi laval? Jaa, aga mis ei tähenda seda, et see meeskond minu selja taga ei ole, ei ole üldse ainult üks inimene, vaid seal on ikka väga-väga palju inimesi, kes mind on selle loomise teel on näidanud, et mina muutun lihtsalt, et võib-olla siis nii-öelda nagu vahendiks, kes siis nende panust ja nende lugusid siis koondades siis seda edasi kannab. Kas hundil on ka siin mõni osa, hunt on, on üks tegelane, mis siis ühel öösel minu juurde siis nii-öelda tuli ma väga palju usaldan oma intuitsiooni ja ühel öösel siis tuli selline mõte, et et see on hundi lugu ja siis ma hakkasin mõtlema, et aga kes on hunt või mida sa hunt nagu tähendab kui lugeda siis nii-öelda nagu eesti pärimusest. Et milline tähendus on hundil kui loomal eestlase jaoks, siis noh, sealt võib leida väga-väga palju kirjandust ja, ja väga-väga palju põhjuseid selleks, et miks just hunt ja mulle aina enam need paralleelid hakkasid minu endaga nii-öelda nagu kokku jooksma, et mina olen juba olen hunt, kes siin selles urban metsas siis nii-öelda nagu ringi jookseb ja, ja toitub ja mul on oma pesad ja nii edasi ja nii edasi. Aga kuhu see lugu nii-öelda nagu edasi viib, siis, siis see on ikkagi nii-öelda nagu iga õhtu ainukordne võimalus. Et selles mõttes mulle mulle väga meeldib see, et homme küll esietendus ja mul saab nii-öelda nagu selle loo ütleme siis karkass saab valmis seal karkassi sees on see sisu. Aga see, kuidas ta igal õhtul loob ennast ja kuidas ta noh, muidugi ka mind, aga kuidas ta publikut kõnetab siis siis see saab kindlasti igal õhtul olema erinev ja eriline. Et seal on selles suhtes palju ruumi improvisatsiooniline sinu jaoks. No mitte nagu muusikalises mõttes improvisatsiooniline, sest et et see muusika on selles mõttes, on ikkagi loodud ja on, on kirjas. Aga mina usun sellesse, see oli siis, kui ma õppisin Tartu Ülikoolis muusikaõpetajaks, ma võtsingi luudega teatrit ja ma käisin teatriaatse loengutesse seal Annelis ära minu õppejõud ühel tunnil rääkis etenduse energiatest või, või siis nii-öelda nagu nendest energiatest, mis siis ühel õhtul tekib. Ja noh, selles mõttes energia jäävuse seadus on, et energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise. Ja seetõttu mina usun väga, et mina toon ühe, ütleme siis ühe osaku mingisugust energiat sinna pööningule. Aga neid 20 inimest, kes sinna publikusse tulevad, need toovad oma energia, et siis selles mõttes on noh, mul ei ole õrna aimugi, nagu, mis seal saama hakkab ka eelmise aasta lõpus, kui ma tegin soololavastuse, kus oli täpselt samamoodi mina üksinda laval. Aga siis oli 12 inimest ja käsi südamel oligi iga etendusel erinev, sest et see publik oli, oli täiesti erinev energia, kes tuleb kodust, kes tuleb töölt ja kes tuleb tänavalt, kes tuleb hoopis mingisugust teist asja, tuleb vaatama, et noh, et loodab siin näha, ma ei tea mingit ägedat punkrokk-kontserti, mida iganes. Et selles mõttes on publiku tähtsus ja osakaal etenduse loomisel on, on täpselt sama suur, kui on, on minul või siis või siis näiteks Martinil Martin, kes siis aitab seda etendust ka läbi viia helilise poole pealt ja mitmel siis erineva energiaga õhtul on võimalik näha kontsertlavastust hunt, praeguse seisuga me oleme kokku leppinud kuus, et homme on esietendus siis sellel nädalal Plektrum raames on, on veel kaks korda siis laupäeval, pühapäeval, järgmisel nädalal on veel kolme, seal on vist põhjus, miks nagu praegusel hetkel nagunii vähedenzi tuleb, ongi see, et noh, et mul lihtsalt graafik surub niivõrd peale, et Mul ei ole praegu hetkel ei ole rohkem ruumi lisaetendusi anda, aga kui huvi on ja kui saab, siis, siis tahaks kindlasti seda lugu edasi rääkida, sest et mulle on väga-väga meeldinud see protsess, mis meil praegu siis homsega läbi saab, sest ta Domen edenes siis siis prooviprotsess on olnud nagu nii ilusa eriline ta, et ma tahaksin seda lugu kindlasti jagada veel ja veel ja veel. Loore, sa võtsid kaasa ühe muusikapala, mis teosega tegu on ja miks sind inspireeris just täna siia hundijutu järele tooma. Selle loo autoriks on John Mathias, kes on üks noor muusik, helilooja ja ma kuulasin sedasama plaati. See lugu on siis selle plaadi nimilugu ja ma kuulasin seda plaati käesoleva aasta aprillis, kui ma olin New Yorgis ja mõtlesin väga palju siis nii-öelda hundi teemadel, alguses hunt pidi välja tulema siis kevadel, aga siis Plektrum liikus siis nüüd augusti lõpu ja ma kuulasin väga palju erinevat muusikat, mida siis nii-öelda nagu enda pagasisse juurde saada. Ja ma leidsin selle plaadi ja ma leidsin selle nimiloo. Ja see samasse üks viiul räägib minu jaoks mingisugust sellist lugu, mille mina nagu väga ära tunnen. Koordi sadu olen küll, olen siin viimasel ajal seda läbi kuulanud. Et see on ka väga palju mind inspireerinud, nii et ma loodan, inspireerida ikka John Tiies ja kaisterpaare. Suur tänu nooremalt maa klassikaraadiosse tulemast. Tänan kutsumast ja audiaalsete Miatuuri hunt näeb juba alates homsest Plektrum festivalil etendub seal Von Krahli pööningule ehitatud loodusrahvaste traditsioonilises püstkojas. Produtsent ja dramaturg on herko läbi ning helikunstnik Martin Kikas.
