Kullamaa kihelkond ja kirik on seotud eesti keele ajalooga. 16. sajandi esimesest kolmandikust, teame esimesi Eesti keelenäiteid, mida on kirja pannud Johannes Leelov Kulama vakku raamatu lisas aastatel 1524 kuni 28. Need on palved, Ave Maria, meie isa ja kreedo. Neist leiame mitmeid muistseid keelejooni. Kullamaa kirikuõpetaja Heinrich Gösekeni 1660. aastal ilmunud eesti keele käsiraamatu aluseks on kullamaa murrak. Siin on esitatud kõige täielikum seitsmeteistkümnenda sajandi sõnavara kogu. Siit leiame tänapäevalgi tuntud kõnekäände näiteks, kus on tegijaid, sel nägijad. Häda ajab härja Kaivo sisse. Samuti kuude nimetusi, heinakuu lõikamise, kuu, sügise, kuu ja palju muud. Ferdinand Johann Wiedemanni tundis kullamaa vastu erilist huvi. Peale 1800 kuuekümnendat aastat oli ta oma Läänemaa uurimisretkedel kolmel korral ka Kullamaal ja kogus sõnavara oma eesti-saksa sõnaraamatu tarvis, mis ilmus 1869 Peterburis. Läänemaalaste vähese intensiivsusega häälduse kohta öeldakse Wiedemanni sõnaraamatus lämpamisi rääkima. Keeleliselt kuulub kullamaa murrak koos Lääne-Nigula, Ridala, Martna ja Märjamaaga läänemurde põhjaossa. Olulisematest murdejoontest kulla murakas, mainitagi järgmisi. Rohke järgsilbi o esinemine, öeldakse sugulasi lõhkuma, unustama hobune. Esinevad nõrga astmelised sõna kujutiiv tiiva kurv kurva alb halva. Siin kohtame e ja vaheldust, öeldakse geima käija käima asemel. Samuti kohtame e'd ö asemel case, öeldakse köis kohta. Kahesilbiliste nimisõnadel on teises silbis asemel sageli e-öeldakse kohtes Aeges lautes. Esimeses silbis esineb pikk täishäälik Mäeletama äevitama. Kohtame vaheldust einena teine teese. Järgneva keele näite olen lindistanud 1977. aastal. Jutustajaks on 85 aastane Heleene Tuutma rõõma külast. Esimese loo teemaks on karjalaps, hunti hirmutamas. Kindla aasta ikka. Heegeldatud vehi oli neid ka niimoodi minu kägu aga kõva saue põhi. Jah, aga keerus, minu immer ja põnnid jäävad ja vahivad niimoodi. Ja minul jälle mina lõikasin, mul oli nuga käes, haiga karja ja lõikasin Niiani Antoni lepa tee lepa vemmal, aga kui pikk minu teada ta oligi nii pikk kui sinna. Noh, oli selle kõik, läks ära ja loomad jälle ja tulen koju, naabrimees, sammas. Nende heinamaa poole läks sinna. Nende karjamaa oli ka seal heina, nende kodujuuri ja mina räägin õhtu jälle või lõuna, räägin kohe, et vaata, niimoodi oli ja üks koer käis loomade hulka kõik, mismoodi ma tegin teda. Ema ütleb. Oh, see oli üks Vabelias koer. No aga ta tahtis nüüd rääkida, mitte minu kuuldes rääkida hakkab Zoltsitanud. Maja taga, et küll see oli teie seisu, poliittunded, küla, Teisena jutustab ta külaaedadest ja puunõudest. Teed ja siis külavärava kohalikel karjam talid sisse, Josing jälle oma toast välja, tegi värava kellelegi lahti, tegi teine isi lahti ja siis oli maantee peal ka, oli karjamajadel nokka ja siin ei ole ma näiteks, missugune karjamaid sai tehtud. Ja siis, aga siis igal voice koote nii tihti teavet, loited olid ikka nii. Kahe meetri pikkused või kahe poole meetri pikkust ei, kahe meetri pikkust aitab küll. Jah, niisugune sai pandud, siis sai lõhutud puud, kuusepuud, said lõhki, lõhutud ja need ehk külmark puud, mis puud olid siis haavad ja lepad ja kõik ükskõik mis puu sai pandud. Kas nüüd sai iga iga teiba paadil, sai kaks vitsa pandud sedasi ja siis jäid siis sinna vitsad peale, siis ikka käituks nii palju jäigemaks, tihed, vahed jäid siis siis loomade Ajad olid, kiviajad olid ka, lambad tõesti oli kiviaja, aga, aga siis puuaed oli ikka kõrvidolikesedasi. See sviiter oli aga kuidas seda aeda kutsuti? Poed, põllu aediumut heidaksid kõige ajatelt jõud. Aga mõned tegid nii, et baaris teinud nagu värava kohta või siis läks manid nii põigiti, üldi, rõhtaed? Jah, aga see olidki liikmed, palju aediumid peagi sünnilt Igalpool sünteetud nimede ajada. Nüüd on mõnes kohas küla küla vahel veel on väga vähe, enam ei ole ilma. Ja siis oli pandid, seda modi ehivad, kuulsid, Heived siis pandi niimoodi niimoodi üks leivas, nii. No seda õue tehti õue ajaks ja vaata, siuksed piimaplekid olid, siis olid need vele siis liiva künaalides piima. Kivi põletati ära, niuke põlev sai purust ta taotlenud. Nii kui liiv on nisuke ehk niuke jäme liiv, siis said kõik nühitud puhtaks ja piimapitsid satsid. Siis sai kiir vesise. See oli Hilli üksikute orvuks ja ja lüpsikale oli siis seal kadaka auks pandi sinna läbi piim, kurnati.
