Omni mutantur, nii internet üteldi juba antiigis. Kõik muutub, miski ei kao. Inimesele, kes on äsja kaotanud rahakoti suurema summaga,  on see milinternet. Miski ei kao küll nadivõitu lohutuseks, kuid laiemas laastus  sobib maailma tõlgendamiseks üsna hästi. Erinevalt näiteks keskajast. Millal maailma võeti eriti lõplikult valmisolevana võetakse  tänapäeval kõige muutumist kõige püsimist liikumises  enesestmõistetavana ülehomme lõppev aasta oli Eestis ju  lausa liikumisaasta. Silmas ei peetud küll galaktikate liikumist universumis  või elektronide liikumist aatomis, vaid inimeste liikumist  tervise ja matkaradadel. Osoon läks liikumisega kaasa. Seekordsest halvemat, eks oleme valinud kõrvemaa,  rabad ja metsad. Lahkume kärarikkast tsivilisatsioonist ja suundume rahulikku metsa. Narva maantee äärest liiapeksist siseneme RMK matkarajale  läbides Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala. Kahepäevane teekond, mis lõpeb aegviidus,  tõotab tulla mitmekesine ja huvitav ning talvine ilm. Ettearvamatu. No Martin paar kilomeetrit on kõnnitud, mul on päris palav  juba olla. Et kas nii peabki olema? Jah, tavaliselt ongi, et kui kipub olema jahedam ilm,  siis pannakse rohkem riideid selga. Ja siis kui hakatakse liikuma, siis hakkab palav ma  järelikult liiga paksud, riides, et natuke peaks kuskilt  maha võtma. Lisaks riietuse testimisele on esimesed kilomeetrit head  ka matkakaaslastega tutvumiseks. Seltskond on huvitav teletöötaja, kinomehaanik,  kindlustusspetsialist, keskastme juht, lasteaia õpetaja,  keemik ning palju teisi ametimehi. No minusugusel algaja matkamehel on esimene võhm juba väljas. Õnneks on meil puhkepaus, nii et saab võtta väikest kehakinnitust. Kaua meil aega ei ole, sest varsti läheb pimedaks  ja sooja sööki teha ei jõua. Vaatame on kodus kaasa pakitud, kõigepealt soe tee,  loomulikult kulub marjaks ära. Siis, mis meil on, siin on midagi head. Või leivad, mis kodus sai tehtud, on värskes õhus eriti maitsvad,  nii et sööme nüüd need ära, joome teed peale  ja siis kõnnime edasi. Järgmine nõuanne, mis ma kogenud matkameestelt sain,  oli, et jalgu tuleb hästi hoida. Ma tunnen, et vasaku jala tald hakkab juba hõõruma. Ei ole vist väga head matkasaapad. Vaatan kohe üle, mis siin on. Siia võib tulla vill. Paneme selle. Klaaste siia peale. Ja villi ei teki. Tänase retke korraldajad teevad selliseid matud  aastaringselt iga kuu. Alati otsitakse uus marsruut, peaasi, et oleks huvitav. Mis need põnevad ajad sinu jaoks on, kas on see suvine,  kus on soe või on niisugune talvine? Igal ajal on omad eelised. Et ütleme niimoodi, et noh, suvel on alati teisi matkajaid  ka ja ei pruugi kohta leida, kus oleks ruumi telki üles panna. Aga samas talvel, talvel just ongi see ilma ootus on põnev,  et mis ilma peale satub, kas saab tuisku  ja tormi või või tuleb mingit lörtsi. Seda ürituse paneme paika juba kuu aega varem umbes  ja ükskõik, mis ilm siis on nagu tänagi ootasime ju tormi. No see torm võib meil veel tulla, nii et praegu juba tuul kogub. Vaatame, mis mõne tunni pärast meie ees ootab. Kohe näemegi ilma muutliku palet kõnnu suursoosse jõudes  paisuvad tuuleiilid kohati nii tugevaks,  et tahavad suutelt lausa minema puhuda. Nagu ma enne kurtsin, et on palav olla ja higi voolab  siis minutitega, ilm muutus, läks tõeliseks talviseks  ja tuuliseks ja mul on päris hea meel, et ma  selle sooja jope endale selga panin. Kogenud matkamehed ei tee aga tuulest väljagi. Vaikne ilm olekski liiga igav. Mis valu ajab ühe inimese matkama, kui ilm on ikkagi  nii külm, tuuline, selle asemel võiks kodus istuda ja,  ja puhata. Tegelikult see see külm ja tuuline ja halb ilm on pigem  ikkagi sellises riietuses varustuses kinni. Aga teistpidi jälle see värske õhk. Megamega ilusad loodusvaated eelmisest aastast jälle hea kogemus,  et käisin üksinda talvel jussi ärve äärest telkimas ja,  ja kala püüdmas. Õhtuks, kui kõik oli loodus täiesti vaikne  ja kui sa kuuled kuskil nii-öelda hundituluvad ja,  ja siis sa ikka mõtled, et, et kas ikka inimene on iga kord  selle toitumisahela tipus või, või, või siis mitte. Et ühtepidi, eks selline teatud looduse võlu ja,  ja kogu selline võib-olla iseendaga olemine või,  või siin praeguses seltskonnas nagu heade sõpradega looduses olemine,  see on tegelikult selline väärtus, mida sa sellises  linnamüras ju tegelikult ju ei leia. Ega siin ei ole ainult üks sile laudtee,  vahel tuleb ka mägesid vallutada. No kuidas see õige matkatempo üldse valida,  et ma vahepeal alguses juba väsisin nii ära,  kõik kõndisid nii kiiresti, aga praegu on päris mõnus juba. Noh, tegelikult, Eks see looduses liikumine ikka see, et igaüks peaks endale  vaatama omale sobiva tempo. Et eriti just see grupis käimise probleem ongi see,  et, et esimesed suured sportlased kihutavad ees minema  ja siis need, kes pole nagu harjunud, need jäävad maha  või üritavad alguses nagu sammu hoida ja  siis on nad juba veerand päeva või poole päevaga on väsinud  ja siis on neil tuju halb, et tegelikult peab grupijuht  ikkagi jälgima, kuidas see grupikogu nii-öelda selline  võimekus on ja pigem ongi nagu hea, et üks kogenud matkaja  läheb ees, kes nagu nii-öelda rada otsib  ja siis teine kogenud matkaja on viimane,  et kui juhul, kui kellelgi peaks midagi juhtuma,  siis on kohe saab nagu aidata ja, ja, ja nüüd abi kutsuda. Kohe-kohe on käes matka kõige põnevam osa  ehk saabumas on pilkane pimedus. Mitte midagi enam ei näe, kuid selle vastu on rohtu. Paneme pealambi pähe. Põlema ja matk saab jätkuda. No see osa matkast on juba päris ekstreemne pimedas mööda  libedat mäe kallast alla lasta ei ole päris igapäevane tegevus. Hopsti siin peab kelgutama lausa Tervena väsinud, kuid õnnelikult oleme lõpuks laagris jussi  järvede juures. Ümberringi on kottpime vilunud, seame üles telgid,  toome järvest vett ning süütame lõkke. Mahajahtuv keha vajab sooja toitu, mis minutitega pajas  podisema hakkab. Et ei külmetaks, tuleb kõigepealt ka sokid ära vahetada,  sest jalad on väga tähtsad kõigil matkalistel kuivad sokid  jalga ja siis saab sooja suppi nautima hakata. Nii. Järgmine nii, mina supile. Mis supp siis on? Värske arst värks värske kapsabors. Ja liha. On kõvasti sisse pandud, ma vaatan. Tummine, supp. See peaks matka andma nagu sooja küll jah. Ja hapukoort saab sealt. See, kes suppi tahab juurde, siis suppi saab juurde ka,  nii et. Puudu õnneks ei ole. Nüüd on söömise ja lõkke ääres mõnulemise aeg. Õhtul liitub seltskonnaga veel matkajaid,  kes tulid just selleks, et magada üks karge öö telgis. Palju, näiteks sina käid aastas üldse matkamas? Vot seda on raske öelda, ma olen nagu arvutanud välja,  et palju ma telgis ööbinud olen, et et võib-olla selline  selline kuu-poolteist tuleb nagu telgis ööbimist iga aasta. Et seda muidugi sisustab tugevalt ka see sama see puhkuse aeg,  et, et siis sööbid võib-olla kaks-kolm nädalat jutti. Aga mis teeb ühest matkast ühe korraliku matka sinu jaoks? Minu jaoks teeb esiteks see, et, et oleks hea seltskond,  et oleks selline marsruut, mis oleks ikkagi väljakutseline  näiteks noh, ütleme talvises Eestis võib-olla selline 15  kuni 20 kilomeetrit päevas ütleme ja suvise  siis ütleme, 20 kuni 25 kilomeetrit päevas võib-olla isegi 30,  vahest. Vahepeal on valmis saanud jook otse loodusest. Nüüd ma maitsen siis seda huvitavat kuuseokkateed,  mis pidi olema tervisetooja ootama. Oo o. Väga huvitava maitsega soovitan pange ports kuuseokkaid  vette keema ja järve vette keema ja veidi aja pärast on  suurepärane tervistav tee. Nii nüüd on kõht täis. Jätke jutud räägitud riidest lahti, magamiskoti sisse  ja magama. Järgmisel hommikul algab kõik otsast peale pakime vilunud  liigutustega laagri kokku osutuseks, võtame sooja sööki,  jooki ning esimesed kilomeetrid on taas riietuse  ja tempo testimiseks. Küngastest üles ja alla kilomeetrit saabaste all kadumas. Unustame argimured ning tunneme rõõmu vaid matkamisest. Liikumise rändamise vastandiks on paigalolek paiksus. Kujutame ka ajalugu ette, nii et kunagi olime rändavad kütid,  kurilased, siis hakkasime maad harima ja rajasime endale  niisuguse asja nagu kodu. Tänapäeval on meie kodud reeglina kandilised. Ristkülikulised, täisnurksed, tahukad, vorm,  mida looduses õieti ei esinegi. Ümaramaid, onne või iglusid kohtame siiski Aafrika hõimudel  või põhjarahvaste juures. Siin Euroopas tahame aga kõike kandiliseks teha. Kuuldavasti aretatakse isegi tomateid, mis oleksid  kandilised ja mahuksid niimoodi paremini kastidesse. Oma nooruses õppisin ma mõnda aega arhitektuuri  ning kavandasin enesele kodu, mis oli teokarbi kujuline,  aga elu läks nagu läks ja elan ma ikka sellises tavapärasest tahukas. Mõni mees erinevalt minust viib oma nägemuse aga ikkagi ellu. Me oleme Hiiumaal, Sarve poolsaarel soonlepa külas  romantilisel karjateel. Osoon käis täpselt siinsamas, neli aastat tagasi uudistamas  üht imelist asja. Ma üritan siia ehitada ühte sellist hoonet,  mis tegelikult võiks olla nagu minu jaoks üks uutmoodi  või innovatiivne elamismudel. Et antud juhul on ta, see hoone on kasvanud pigem nagu  seestpoolt väljapoole. Inimesed otsivad rahu ja tasakaalu ning mida kiiremaks  muutub maailm, seda olulisem on leida iseenda jaoks koht,  kus saab aega peatada. Enamasti on selleks paigaks kodu, aga kodudki on väga erinevad. Kellele meeldib pilvelõhkuja, kellele püramiid  või püstkoda? Soonlepamaja peremees sai oma idee hoopis merelt. Ühel ilusal sügisel Kui paat oli juba talve korterisse pandud hakkasin ma mõtlema,  et huvitav, et paat on hästi pisikene. Temas on tegelikult olemas kõik eluks vajalik,  tema kuju vastab ka sellele, mida on vaja,  on vaja merd sõita ja on vaja, et inimesed sinna kõigi oma  asjadega ära mahuksid. Ja sellest ideoloogiast lähtudes hakkasin ma tasapisi  joonistama seda asja üles. Et milline võiks olla selline asi, mis asub küll maa peal,  ta ei sõida merd ja tal ei ole peal mootorit,  aga aga sellest hoolimata. Ta oleks seal hea elada. Ja et ta oleks nii suur kui vaja ja nii väike kui võimalik. Idee võib ju olla hea, väga hea või isegi geniaalne aga  selle elluviimine on hoopis teine asi. Tõnise kerakujuline maja sai igatahes valmis  ja seisab hoolega valitud tema jaoks kõige õigemas Eestimaa nurgas. Nagu jää oleks mere peal. Mis sind Hiiumaaga seob, Tõnis? No tegelikult ma küll ise otseselt Hiiumaal ei ole sündinud  ega koolis käinud, aga aga veerandi jagu hiidlase verd võin  ikka enda sisse nimetada, et et ema, mul oli poolhiidlane,  et ju ma siis veerand äkki olen ehk ja mingi asi nagu  siiapoole ikkagi tõmmanud on, et kui kunagi sai seda suvila  kohta otsitud, siis lõpuks ikkagi jõudsime Hiiumaale välja. Majast mere äärde jõudmiseks kulub Tõnisel paar minutit aga  maaliline lahesopp ise on tõesti nii madal,  et suveks lapatakse merre mitmekümne meetri pikkune bantoonsild. Ja kuumade ilmadega käib elu just seal keset loodust. Mis sind Hiiuma? Oma looduse juures võlub. Üldse Eestimaa ja ka Hiiumaa looduse juures siin on ju  tegelikult väga harukordne, et Euroopa mõistes,  et, et see asustus on väga hõre ja tänu sellele on see  loodus ikkagi olnud suhteliselt puutumatu  ja puhas ja inimene on ikkagi elanud ka siin suhteliselt  ka kooskõlas selle loodusega. Et ka siin minu juures igasuguseid loomi on  selle aja jooksul nähtud, kuna siin looduskaitsealad on  ümberringi ja, ja kitsed ja metssead on igapäevased  külalised ja rebased kipuvad vahest seltskonna vahelt läbi jalutama,  et nad ei ole isegi õppinud inimest kartma  ega pelgama. Siin. See ongi nüüd siis seesama karjatee, tänu  millele sa lõpuks otsustasid selle koha kasuks ja,  ja tänu millele on nüüd kogu sellel mõisal peaaegu uus elu  ja hingamine. Siin jah, vanasti olid ju loomad, kes lasti sealt lautade  juurest mere äärde, et nüüd kõnnime meie siin sinuga  ja tegelikult on siin veel kahel pool väga ilusad kiviaiad  ja tasapisi on seda karjateed ka järjest puhastatud. Alguses oli see ainult kitsas raja rada,  kust veel läbi pääses ja see kiviaed jooksis kunagi  väidetavalt üle ümber terve küla, et selle kiviaia pikkuse  järgi ka mõisa rikkust mõõdeti. Tollal. Küllap on kohalikud Tõnise suurejooneliste plaanide üle  isekeskis korduvalt aru pidanud. Kas pole see puhas edevus, et inimene ehitab endale  kerakujulise maja? Kera on suurima ruumala juures vähim pindala  ja seetõttu läheb sinna ka kõige vähem materjali tema ehitamiseks. Aga võib-olla tähtsam oli isegi see, et et neid samu inimese  vajadusi oli, oli sellise kujuga kõige lihtsam lihtsam nagu  piiritleda või et niimoodi tekkis see põrandapind seal kõige  ratsionaalsemal kujul, nii et ei tekiks mõttetuid kasutuid,  nurki ja nurgataguseid. Mis tegelikult ainult raiskavad materjali ja,  ja sooja ja millest mingisugust kasu ei ole? Ta ei ole selles mõttes tehtud niivõrd arhitektuuri  või ehitus ideoloogia järgi, kus, et hakatakse kõigepealt  vundament ja paksu betooni valama, et siin ta on tegelikult  21-l peenikesel kruvivaiakas seal metallist,  mis pandi ka ühe päevaga keerati maa sisse,  nii et kui need siit ka pärast välja keerata,  siis siis puhas, puhas plats järgi, et pigem on siin  niisugune nagu auto või paadiehituse ideoloogia. Sul olid vanad ilusad hooned ja selle uue 21. sajandi maja  kooskõlla panemine selle vana kompleksiga oli ilmselt kõige  raskem asi kõige raskem ülesanne, mis sinu ees seisis. See ei olnud tõesti väga lihtne, sest see ümbrus on,  on väga ilus, siin on ilus loodus, siin on väga palju  maakivist hooned, siin on puidust hooned  ja sobitada siia nüüd üks tänapäevane ja ultramoodne. Ehitis. Võttis natuke nuputamist. Tundliku teema vana ja uue vahelise harmoonia lahendas Tõnis sellega,  et pani maja merepoolse külje julgelt loodusele vastanduma. Kuubikujulise tagumise osa kattis aga laudisega,  mis meenutab pleekinud laudaseina sealsamas kõrval. Ja kerakodu aknaraamide punakaspruun haakub maitsekalt  naabermaja kivi katusega. Aga see maja siin on ikkagi aastaringselt kogu aeg soe tänu  tänu päikesele ja ja õhk on siin kuiv ja talvel on ikka ülimõnus,  tuled tuled õhtul viimase praamiga ja. Uksest sisse ja soe õhk tuleb sulle vastu külmal talve ilmale,  siis see, see on ikkagi mõnus, tegelikult. Keramaja soojus kulub meilegi ära ja nii läheme uudistama,  kuidas näeb välja kõik see, mis neli aastat tagasi oli veel pooleli. Kui ma ise peaksin selle maja jaoks loosungi välja mõtlema,  siis see võiks olla umbes, et iga asi selles majas teeb  mitut tööd. Ja see on tõsi, et ja see oli ka muide üks eesmärk,  et et kui me vaatame kasvõi sedasama päikesepaneeli seal väljas,  siis see päikesepaneel ühe ühekorraga on  nii tuuletõkkeplaadina seinana. Konstruktsiooni elemendina. Ka välisviimistlusena muide lisaks sellele,  et ta ülesanne on elektrit toota Sa oled palju maailmas reisinud, kas sa midagi sarnast oma  maja moodi maja oled kusagil kohanud ka? Üllatusena, ja kui see maja oli just parasjagu püsti saanud  ja arvasin, et ma olen mõelnud välja midagi enneolematut,  siis sattusin Indoneesiasse ja ja avastasin,  et traditsiooniline Indoneesia elamu meenutas sedasama ideoloogiat. See, mille sa oled valmis mõelnud ja ehitanud,  see on 21. sajandi maamaja. Jah. Et ka üllatusena pöördusid minu poole vabaõhumuuseumi  töötajad ja, ja nemad olid sellest samamoodi aru saanud  ja nad küsisid, et kas ma tahaksin rääkida tänapäeva maamajast,  et tõepoolest, ma püüdsin luua midagi, mis,  mis sobituks. Tänapäeva elukeskkonda ja maakeskkonda ja kus,  kus ilusad vaated, mis aknast avanevad, et need oleks  võimalikult ka avatud. Mis aastaajal siin majas kõige uhkem on olla? No mõnes mõttes on siin hästi tore olla talvel,  sest et kui Et aknast välja vaadata ja, ja suured akna akna taga suured  hanged Siis sa oledki tõesti nagu sõna otseses mõttes omas mullis,  sul on hea ja soe, aga tegelikult sa istud justkui keset  lumehange ümberringi vaikuse rahu. Kui vahel koosneb meie saade tervikust, kuna looma-linnu  või kalalugudest, siis täna on seni olnud fookuses inimesed. See asi tahab nüüd parandamist. Et aga aasta lõpp on juba väga lähedal, siis mõni suur  kopsakas uluk sellesse aastasse enam ei mahu. Ja me vaatame kedagi päris pisikest. Viimasel ajal on olnud metsaskäik osa minu päevaplaanist. Peale pildistamise ja jalutamise olen viinud  ka lindudele pisut noka sist ja nad on hea meelega  selle vastu võtnud. Ühel hämaral õhtupoolikul aga jalutasin taas metsas  ja jõudsin söögiplatsini peale hilja peale jäänud tihaste,  kes toidumaja kiigutasid, märkasin rohu ja sambla sees  tegutsemas ka tumedaid vilkaid varjusid. Jäin ootama. Rohutuustide vahel siblis meeletu kiirusega leethiir. Tegemist on hamsterlasega, kes on üsna vilgas  ja tegutseb peamiselt metsade alustaimestiku varjus kuid  teda võib kohata ka niitudel ja mina olen kohanud siga aedades. Leethiirel on saba lühike, kõrvad pisikesed  ja karvkate rooste karva pruun. Vaatamata kaitsevärvusele soovib leethiir jääda märkamatuks  sest vaenlasi tal jagub. Leethiirepalast ei ütle ära kakud kärplased,  kulli, kassid, rebased, isegi metssead. Leethiired on kõige sööjad, Nende menüüs on pungad,  lehed, marjad ja putukad. Linnusöögiplatsil käis Leethiir lindude poolt maha aetud  päevalilleseemnete järel, mida ta üritas võimalikult palju  enda põske mahutada ja siis arvatavasti enda peiduurkas toimetada. Leethiir oli iga päev hämara saabudes kohal  ja ta polnud üksinda. Sambla vahel tegutses ss üks pisike karihiir. Karihiir on Eestis muidugi mitu liiki, kuid neid eristada  palja silmaga on üsna keeruline. Eriti aktiivse eluviisi tõttu. Karihiired on samet ja tumeda karvastikuga. Neil on pisikesed silmad ja kõrvad. Minu kodukülas kutsutakse neid pika ninaga hiirteks ikka seetõttu,  et karihiirte koon on pikk. Karihiir liigub väga kiiresti, kulutades palju energiat  ja sellepärast peab ta kogu aeg sööma. Ööpäevas sööb ta isegi rohkem, kui ta ise kaalub  ja kui ta peaks üle 10 tunni toiduta olema,  tabaks teda näljasurma. Vaenlasi on karihiirtel palju, kuid süüa teda väga paljud  liigid ei soovi arvatavasti muskuse lõhna tõttu. Ega teda tabadagi kerge pole, kuna ta liigub mööda käike  sambla all ja talvel lumekatte varjus. Sageli võib tunduda, et hiir on hiir kuid kui varuda pisut  aega ja tähelepanelikumalt näiteks metsalust jälgida,  siis võime kohata pika koonuga pisikest karihiirt  ja temast pisut suuremat lühikese sabaga lethiirt. Kuna nad väldivad liigset tähelepanu, siis võime neid leida  oksarisu alt ja rohu seest. See oli 2014. aasta viimane osoon ja me kohtume juba uuel aastal. Enne kolmekuningapäeva. Vahele jääb aastavahetus ja kõva paugutamine. Miks me seda teeme? Asi on iidne vägeval lärmi, paugutamise ja tulevärgiga on  ikka peletatud pahatahtlikke vaime. Kas me võiksime järeldada, et mida kõvem paugutaja seda  vägevamad deemonid tal ka kallal käivad? Aga olgu inimestega nagu on. Ärgem unustagem vana aasta õhtul kanda hoolt oma kodu  ja lemmikloomade eest. Nemad ei tea meie kalendrist midagi ja nende jaoks võib  aasta lõpp tunduda tõelise maailma lõpuna. O kolm. Osoon.
