Vaata kalli järve peale, kui see vesi on sinine, sinine, kui taeva lagi, kullane, kui päike, ilus. Istuge siin järve ääres halja rohupadja peale, võtkem laulda vastastikku. Aga kes on laulumõistja? Sealt ju tuleb vana Aado, kui ta laulis noorelejal ehka, kui ta pilli ajas, kuulsid teda metsalinnud. Kuule, Aado, meie laulu, ütle, kes on parem laulja, küll ma tahan kuulda Teida, armsad noored poisikesed. Ilusasti paistab kuu meile see ajal, kui ta taevastagi pilve põues tagi oma palet Mõseb tasa, ojagastes. Toredasti läigab päevavalgus meile, kui ta koidutulest musta mere peale ajamas on kulda. Kallis on segaske hõbetema ümber tema juure Alta laksub tasaoja, taan pajulinnuvarjuline maja. Haljas tamm, seal tõuseb pilvedes on tema latt jõevahus seismas, on ta jalad tema otsa pealt ta laulab, ilus ööbik. Pesas tagi lendab armas, pääsu üles üle tamme otsa. Inimeste sõber olles laulab tema taeva selges tuules kalju pealt, ta tõuseb kotkas päeva poole piksemaja poole. Ujub päeva kullas. Inimeste silmad ei või teda näha. Hoiak on elus, kus nii palju lilli, kui siin haljasmetsas puude kändusid. Kui seal põllul lagi viljakõrre syda, ilusama norgu, kus nii palju puida, kui on sõjapõllul mehi, kui on taeval selgeid tähte sida. Kuulge poisid, mis ma ütlen, iga teiste ilust laulab. Aga sinu laulu utun, kui tasa ojakenemiseni jooksmas allikast. Sinul jälle Peedo, armas on, kui suure jõevesi kalju pealt lange mais? Sulle tahan pilli anda, Sulle annan kauni sarve.
