Läbi mitmest saate oleme kiiganud Lätimaale,  et mis neil seal kõik on. Nägime, et seal on elus veel jões ilmu püügiviis,  mida Eestis enam ei tunta. Kogesime Koiva ürgoru iidse ilu. Tegime tutvust lätlaste legendaarse karuemaga  ja saime teada, et vähemalt üks saar See on lätlastel ikkagi olemas. Ehkki see pole meresaar, vaid saar Uusmaa järves,  kuid selle eest hästi puutumatu ja saladuslik. Ja mida kõike veel. Täna tõmbame osooni läti tsüklile pape looduspargis joone  alla piisonite ürgveiste ja metshobustega. Siin on siis maganud mitu viisanit. Mini. Oma Läti reisi viimaseks peatuseks oleme jõudnud riigi  kaugematsse edelanurka, kust on vaid mõned kilomeetrid Leeduni. Siin asub pape looduspark, kus juba 2008.-st aastast elavad  vabas looduses Euroopa piisonid. Euroopa piison ehk pürg võiks üleküttimise  ja kliimamuutuste mõju tulemusena olla praegu välja surnud liik. Suurte pingutustega on tema loodusliku asurkonda taastama hakatud. Kokku peaks vabas looduses elama ligi 2000 isendit,  kellest 15 jooksevad siin pappel aialähistes metsades. Siinsed piisonid elavad metsas samamoodi nagu näiteks põdrad  või metssead ning vabatahtlikult nad end meile täna ilmuta. Papelooduspargis kohtab aga jõulist metsikust rohkemgi. Veiste karjamaad on tarastatud, kuid siiski elavad nad  täiesti vabalt, kujundades maastikku selliseks,  nagu see oli siin 200 kuni 300 aastat tagasi. Otse ürgveiste kõrval metsaserval elavad metsikud hobused,  kes on veistest palju julgemad. Konikud, kes on tagasi aretatud välja surnud ürgse  metshobuse tarpani sarnaseks, olid 15 aastat tagasi esimesed loomad,  kes. Ima looduse fondi poolt siia võsastunud maadele toodi. Nende roll suurendada looduslikku mitmekesisust on hästi  korda läinud. Nagu näha, on hobuse laka peal takkad ja niimoodi ta  siis levitab neid seemneid. Howar living, here the Forest in te mets Te actially. Juua saavad intelligentsed loomad lähedal asuvast papejärvest,  mis koos ümberkaudsete soodega on tähtis rändlindude peatuspaik. Suurte loomade kohalolu on siin vägagi oluline. Rände ajal puhkab siin ümbruskonnas üle 50000 tiivulise. Õhtu jooksul näeme meiegi mitmeid parvi,  kellest nii mõnedki võisid saabuda Eestist. Koduigatsus tuleb peale päikeseloojanguga linnuhäälte saatel  lõpebki meie loodusreis Lätimaale. Panite tähele, et nii ürgveised kui ka mets hobused polnud  päris ürgveised ega päris mets hobused, vaid hoopiski  sarnastest liikidest nii-öelda tagasi aretatud liigid. Miks nii? Eks ikka sellepärast, et viimane ürgveis suri  1627. aastal Poolas ja viimane metshobune 1909. aastal Venemaal. Me võime mõelda ja ka küsida, et on neid  siis vaja taga nutta. Maailma ajaloos on ju välja surnud miljoneid liike. Aga Nende loomade puhul on üks oluline erinevus  ja nimelt Nemad hääbusid peamiselt inimtegevuse tõttu. See tähendab, et oma kasuahnuses oleme endid ise muutnud  hoopistükkis vaesemateks. Ja teeme seda, jätka kuvalt. Kurvaks näiteks on tuurlaste sugukonda kuuluvad kalad. Põhjuseks must kalamari ehk kapior. Kas tulevikus peame me eluga kaluugat või sterletit  nii-öelda tagasi aretama või päästab need liigid meie jaoks  niisugune asi, mida uuemal ajal nimetatakse vesi viljeluseks? Kesk-Euroopa maastikke on sajandite jooksul niivõrd palju muudetud,  et veekogude kalastik püsib suuresti tänu pidevale kala  kasvatamisele ja loodusesse asustamisele. Üheks esinduslikumaks kalakasvatajaks on just Tšehhi vabariik. Tänapäevane kalakasvatus toimub tihedas koostöös bioloogide  ja geneetikutega. Geneetikakeskus säilitab karpkala ja linaski puhtaid liine  pikemas perspektiivis juhuks kui näiteks ökokatastroofi  järgselt tuleks loodusliku päritolu kalapopulatsioonid taastada. Tšeske Budejovites asuv Lõuna-Bömi ülikool on  rahvusvaheliselt tuntud hoopis väljasuremisohus tuurakalade kasvatajana. Tšeske Budejovitši ülikoolis kasvatatakse tuuresid sellistes tiikides. See on üks erakordne koht sellepärast et siin kasvab kokku  rohkem kui 10 liiki erinevaid tuuresid. Kokku on maailmas tuuraliike üle 20 ning siinne  geneetikakeskus loodab oma liikide valikut lähiaastatel  suurendada veelgi. Whi stis Specis Group So importent for you. Geneetikakeskuse basseinides elab palju erineva vanuse  ja suurusega, tuurasid alates nädalavanustest kalamaimudest  kuni mitme kiloste sugukaladeni. Lisaks tuuradele leiab keskusest ka dinosauruse ajast pärit  vaaphauge ja akvaariumitest tuntud kollasekirjuid. Päikesekalu. Lisaks toiduks kasvatatavatele, kalaliikidele aretatakse  siin ka ilukalasid. Ja tema konkreetselt on siis meile akvaariumitest tuttav kuldkala,  aga juba tiigivorm lasemegi ta tagasi siia. Kalade seemnerakkude ja kalamarja kvaliteet  ja ellujäämine sõltub paljudest keskkonnateguritest. Temperatuurist. Ja hapnikusisaldusest. Kui on oskused neid kalu tehistingimustes paljundada,  siis oskame neid kaitsta ka looduses. Suurem osa Tšehhi veekogude kalavarudest püsib tänu pidevale asustamisele. Need, noored tuurad, kes siin kasvavad, lähevad osaliselt  veekogudesse asustamiseks ja osaliselt ka viari tootmiseks. Tuurade sugukarja paljundamisel jääb suurtes kogustes üle  paljundusmaterjali see tähendab hinnalist tuuramarja kaavieri. Tuurasõbralik kaojär on toode, mille puhul on näha bioloogiae,  geneetikute, kalakasvatajate ja looduskaitsejate koostööd. Kogu maailma oleks võimalik kasvanduste tingimustes toota  keskkonnasõbralikku tuuramarja väheneks oluliselt  või ehk isegi lakkaks nende kalade röövpüük avaiga seotud  salakaubandus ning looduses ohustatud tuuraliikidega kauplemine. Mekkisime rahamaitselist musta kaaviari meiegi kuid  kiluvõileiva vastu sa ikka ei saa. Oleme. Täna nagu nipsti, käinud ära Lätis ja pöömimaal vaadanud. Suuri rohtu, söövaid, loomi. Peamiselt limustest ning merekarpidest toituvaid tuurakalu. Nüüd on järg jõudnud lindudeni, täpsemalt linnuni,  kes sööb pisikesi kalakesi ja oli tänavu Eestis aasta linnuks. Muidugi teate, see on jäälind. Ikka väga ilus vaadata, teda võib lausa vaatama jäädagi. Aga nuusutada ei tasuks, eriti siis, kui ta oma pesas viibib. Õnneks või kahjuks ei olegi televisioonile veel külge  poogitud telearoomi ning me ei pea seda iludust vaadates oma  nina kirtsutama. Muidugi, mõni meist kirtsutab oma nina alati,  mis sellest telekarbist ka parasjagu ei tuleks. See on jah, näe, siinsamas uisasunni liiga kõvasti,  rääkisime. Ei, liiga lähedal sattusime peale  ja ematra. Pani niisuguse nägin, nägin, nägin, pani sinna paremale  poole kaldasse. Tegelikult võiks proovida küll, et kui me läheme siit nüüd  metsa seest, et siis me ei ole nii nähtavad,  sest praegu vaatame, tulime lageda peale välja. Et kui me lähme nüüd sealt metsa sees, siis sealt vahetub  isegi mingi kaadri saada. Lähme, proovime. Me oleme sinuga tulnud Eesti ühte kaunimasse kohta  taevaskotta vaatama ühte Eesti säravamat lindu,  jäälindu taevaskoda on selline märgiline koht jäälinnu jaoks,  miks see on nii? Taevaskoda sellepärast, et taevaskojas tegutses minu jaoks  Eesti number üks jäälinnufänn, kes on Erik Umari ja,  ja tema oma uurimustööd siin tegi ja, ja tema võttis siin  väga palju aega. Ja loomulikult, kui me vaatame ringi, eks ju  siis ei ole, ei ole raske mõista, et miks ta seda tegi,  et siin on värvi nii maastikul kui siis ka  siis jäälinnu poolt siia külvatuna. Miks sina oled jäälindu armastama, miks sa oled sellega  nii tihedalt seotud, Sa oled seda väga palju pildistanud ja,  ja väga palju juba järgmine aasta saab 10 aastat. Aga seda on nagu raske öelda, et miks mingi asi niimoodi  hinge poeb, et, et ikka kõik läheb selle esimese kohtumise  emotsiooni juurde, et kui sa oled kuskile juba ära armunud,  et sa ei saa, et kuule, ma hakkan nüüd midagi teist armastama,  nii see ei käi. No milline see esimene kohtumine oli siis? Suhtumine jäi nagu tegelikult oli, minul oli Saaremaal,  see oli jaanuarikuu ja ilus õhtu oli, päike paistis  ja siis nagu suvalises mõtlesin, lähme vaatame ühe koha veel ja,  ja vesipapi asemel hoopis jäälind istus siuke noh,  ka nii lähedal, umbes nagu see paljand on niimoodi üle jõe  ulatuva oksa peal ja, ja noh, päike paistis peale  ja selline noh see oli kohe, jäi kohe mällu  ja sealt peale siis hakkasin ma otsima, otsisin Eerik Umari  materjalid ja hakkasin jäälindu Eestis otsima  ja ja sattus just selline talv, kus tegelikult jäälinnu  talvitus päris palju Eestis ja ühe lõigu peal,  kus mina siis leidsin, oli lausa viis jäälindu. Ja, ja sealt see, see Pillerkaar, see jäälinna armastus minu  jaoks alguse saigi. No elupaik on tal ka niisugune spetsiaalne,  et ta armastab näiteks seda taevaskoda, kus on sellised liivakivipaljandid,  et kus ta, kus ta siin elab. Tema tema tegelikult teeb siia siis neid erinevaid,  siis siukesi, avausi, ööndus, aga ta ei ole selline lind,  kes kindlasti ainult Paljandis elab, et mina olen leidnud  nupesu sealt ka juurte alt. Et ongi, et ta võib täitsa teha kaldavalli,  mis võib olla siis mullane liivane või siis liivakivi,  eks ju. Ta on ju hästi pisike, kuidas ta  selle uru sinna teeb, oi, see on just, see on raske töö,  see on raske töö tavaliselt pruudiga kahasse ehitavad. Ja, ja see on ikka kõva toksimine, alguses esimene kild,  see on kõige raskem töö, et siis edasi läheb juba juba kergemalt,  aga ma arvan, et siin on elupaik nagu väärtuslik. Põhiline, mis määrab ära elupaiga looduses on ikkagi  toidubaas ja kui toidubaas on hea, siis ollakse nõus nagu  selliseid pingutusi tegema, et saaks, saaks  ka hea elu. Aga kuidas tema pulmamäng on, ma olen kuulnud,  et see on kuidagi kuidagi eriline ja pulmamäng jällegi kui jäälind,  ütleme suvel ja kevadsuvisel perioodil on väga häälekas,  siis pulmamängu ajal ta veel erakordselt häälekas ja,  ja siis lennatakse omavahel ringi, isa-emane lendavad ringi,  selleks ajaks on neil juba pesaurg valmis vaadatud. Aga lõpuks peab ikkagi isale tõestama ära,  et tema suudab siis peret toita. Ja enne paaritumist ei toimu, kui isane ema  selle kala püüdnud ja emane selle siis vastu võtab. Ja, ja selle ümber käib ka siuke hoopis teistsugune lennustiil,  et, et kui jäälind muidu lendab niisuguse suht  sirgejoonelised ja kiiresti madalal veepinna kohal,  siis seal tehakse igasuguseid piruette, lennatakse kohapeal,  tehakse nii-öelda sellist hõljumislendu. Et see on, see on väga kihvt ja siis, kui ema nagu nõus,  et tundub, et on taibukas ja tubli isane,  et siis võtab kala vastu ja siis on paaritamine  ja seda tehakse, ütleme ühe kahe päeva jooksul niimoodi  mitu-mitu korda, nii hommikul kui õhtul. Kuna jäälind on väga pelglik lind, siis me proovime talle  läheneda nüüd läbi metsa. Loodetavasti jõuame talle väga lähedale. Närviline olla, ta ei küsi ühe otsa kaua,  et maja ära läks juba edasi, et võib-olla lähme meiega edasi. Ta juba tajus, et me oleme siin lähedal ja ei no see esimene,  see, et nii lähedal talle sattusime, vaata,  see juba sundis seda rohkem lendama. Et kui sa panid tähele, siis lennustii oli  ka teistsugune. Vaata, enne kui me ta kaugelt vaatasime,  onju siis ta lendas niimoodi rahulikult ja nüüd ta pani nagu  torpeedo ja tegi häält ka sai natuke pahaseks. Keda ta sööb siin ta on ju kalastaja, eks kalu ta sööbki,  missuguseid kalu igasuguseid. Kätte saab poegade ajal on niimoodi, et need need kalad,  kala suurus, mis pesale viiakse, sõltub sellest,  kui vanad pojad on. Et tegelikult jällegi üks väga hea vihje sellele,  kes tahab jäälindu vaadelda ja aru saada,  et mis staadiumis pesitsus on, et kui jäälind tuleb  niisuguse ikka korraliku alaga, siis on nad pesitsus juba lõpujärgus. Aga alguses üks keskmised või päris pisikesed,  et siis on teada, et poed on väikesed veel. Aga kuidas see tema kalastamine käib, et siin on kohe hea näha,  et seal see kaares, eksju ja see alumine oks talle meeldib  siuke niimoodi pool kuni meeter veepinnast kõrgemal  ja seal ta istub ja nii ka vaatab, kuni kalavaru alt mööda  läheb ja paneb siis nagu vett sinna sisse niimoodi sulpsaki  ja kaob korraks vee alla ja siis tuleb välja. See on, see on ka üks kindel, kindlasti üks looduse,  üks kihvtimaid vaatepilte, et väike linn,  eks ju, läheb vett, et ta võtab kala ja siis lendab sellega  madalal jõe kohal niimoodi. Linnu inglisekeelne nimetus King Fischer  ehk kuningkalastaja ongi tulnud tema eripärasest kalastamisviisist. Eestikeelne jäälind pärineb saksakeelsest vormist Ice worgel  ning jääga tuleb tal talviti tihti tegemist teha,  sest osa linde jäävad Eestisse ka talvituma. Svengi on kohanud käreda külmaga ühte õnnetut jäälindu,  kes omapärasesse nõia ringi sattununa püüdis kõigest vähest  vee äärel sooja saada. Kuid jäetud sulestik tekitas raske kandami  ja nokk jättus kinni. Oma välimuse tõttu võiks jäälind vabalt hoopis troopikas elada,  kuid tegelikult on oranžia sinine suvel kaitsevärvuseks,  sulandades teda alt liivakivipaljandite taustale  ning kaitstes ülevalt raudkulli eest ning siiani arvati  jäälinde Eestis elavat 50 kuni 300 paari. Aasta linnuks olemine aitas teda rohkem tundma  ja jälgima õppida. Kokku tuli inimestelt üle 700 üksikvaatluse,  kus talvituvate lindude koguseks saadi kuskil 40  ning suvel eristati üle 200 erineva kuningkalastaja elupaiga. Tegelikult on numbrid veelgi suuremad, seega võib järeldada,  et kirevaid jäälinde on Eestis rohkem kui seni arvati. Ongi tänased linnuloomad, kalad nähtud ja tavaliselt ütleks  ma nüüd, et kohtumiseni nädala pärast, kuid täna on mul  erakordne võimalus ütelda, et kohtumiseni juba ülehomme. Jõuluõhtul. Kolm osa on
