Öökullid ehk teadusliku nimega kakulised on linnud, keda nähakse üsna harva. Eks põhjus peitub ikka nende öises eluviisis. Tõsi, kake võib näha ka veel hämaral ajal, kui päris pimedaks pole läinud saagijahil ja eriti suur on see tõenäosus nende liikide puhul, kes inimese lähedust eriti ei pelga ja peavad jahti põldudel või heinamaadel. Üks selline kakuline on kõrvu Gretz, kelle kohtamiseks on ehk linnainimesel või maal elavatel inimestel võimalused kõige suuremad. Aga on ka liike, keda linnarahval on juhuslikult näha või kuulda. Üsna väike võimalus. Ja üks selline öökull on händkakk, kes elab metsades ja reeglina väldib asulatesse sattumist. See võib juhtuda päris suures hädas, kui mingil põhjusel on kehv hiire aasta ja saaki vähe. Ja sellised näljased hädalised händkakud võivad sattuda ka linnadesse. Ja päris sageli võib näha sellist vaatepilti, kui taoline õnnetu näljas kakk on linnas. Teda ründavad varesed. Üksikust varasest võib olla Handkogule, vastast ei olegi eriti hämaruses. Aga päevasel ajal võib selline rünnaku ohvriks sattunud händkakk olla päris hädas ja kambakesi händkaku ründavad varesed võivad tal lausa viga teha. Ja mõni mõnikord võib taoline läbipekstud händkakk isegi surra. Nagu nimigi vihjab, on händkakul kulli kohta pikk saba. Tegelikult küll ei ole tema eestikeelne nimi mitte alati olnud händkakk. Veel mõnikümmend aastat tagasi kutsuti ametlikult teda hoopis Urali. See viitab tema idapoolsele päritolule. Päris paljude rahvaste keeles on siiamaani tema nimi seotud uraaliga ja ka inglise keeles on tema nimeks juurel aul. Händkaku kevad algab juba talvekuudel ja tema territooriumi häälitsusi ja hõikeid võib kuulda veebruaris, märtsis ja aprilli alguses haub emane händkakk tavaliselt pesal juba mune ent kaku käekäik sõltub suurel määral pesakohtade olemasolust metsades. Pesakohana eelistab händkakk murdunud puutüvesid, mille otsa peaks jääma paras õelused. Sinna emaslind munade peale kükitama mahub. Tavaliselt tekivad sellised sobilikud õõnsad tüükad siis, kui mõne musträhni pesa andusega tüvi pooleks murdub just siis selle õenduse juurest. Kuna händkakk on päris kogukas lind, siis ta eelistab jämedamaid puid, kuid metsades, kus on inimmõju raie näol tuntav ei ole puudel eriti võimalust jämedaks kasvada. Siis sellistes kohtades peab ta leppima Cap peenemate puudega. Sealjuures on oht, et pojad võivad üle pesaääre kukkuda. Harvem teeb händkakk pesakullide või kotkaste vanadesse raagudest jookstes pesadesse. Metsades, kus sobivaid looduslikke elupaiku on vähe võib händkakk asustada ka pesakaste, mis on sobivas mõõdus ja inimese poolt üles pandud. Mitmetes Skandinaavia piirkondades ongi händkaku käekäik on paranenud ja arvukus tõusnud. Tänu sellele, et sihiteadlikult on metsadesse üles pandud pesakaste ja händkakk, on need päris heal meelel omaks võtnud helinäitena händkaku häältest. Mängiksin ühe salvestuse, mille saamisel mängis üsna suurt rolli õnn. Selle salvestuse tegin viis-kuus aastat tagasi. Ühel kevadel, aprillikuus, kui olin avastamas Välgi kanti, metsasid ja otsisin õhtul telgi ülespanemiseks sobivad paika. Avastasin ühe raiesmiku, mille servas oli täpselt telgi jaoks sobiv plats ja seal läheduses kasvas üks suurem puunis. Nii kolme, nelja meetri kõrguselt hargnes kaheks ja nende harude vahel haigutas tühimik, milles ma esialgu kedagi ei näinud ja isegi pannud tähele. See, kes seal õõnsustesse oli. See selgus siis, kui ma olin juba telgi püsti pannud, telki magama kobinud. Selles õnsuses oligi tänase loo peategelane, händkakk, pesitsev emane händkakk. Ja öö jooksul kuulsin ma päris mitmeid erinevaid hääli. Ja muidugi peale ema säänd kokku oli seal liikvel ka isane. Ja selles helisalvestuses, mille ma nüüd ette mängin, ongi kuulda emase ja isase omavahelist suhtlemist.
