Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossib vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere, saade puust ja punaseks on taas raadioeetris head uut aastat kõikidele meie kuulajatele. Saaks isegi öelda, et saada, alustab uue hooga, kui ta juba ei olekski minu arvates selline üsna hoogne saada, sest teadusuudiseid tuleb peale kogu aeg nii suure voona, et nendega järge pidada on üsna keeruline. Me oleme seda siin saates üritanud teha, võttes iga kord ette mõne erineva teadusteema ja kutsunud meile külla spetsialisti, kes aitab neid pisut lahti seletada. Ja nüüd uuel aastal esimeses saates alustame looduse teemaga ja mul on siin väga hea meel taas tervitada. Tuul, sepa tervist. Tere, tuul on siis Tartu Ülikoolibioloog teadur? Valdavalt vist linnu-uurija? Jah, loomaökoloogia erialalt. Ja tänases saates me saamegi rääkida lindudest, räägime nii mõningatest rekorditest, mis on pärit, et loomariigist ja vastuse saab saate lõpuosas ka üks kuulajaküsimus. Nii et temast meil on, millest siis alustada austreid võib-olla ühest rekordist, mis on seotud ka linnuriigiga. Nimelt siin anti teada, et vaikses ookeanis Midway saare peal on üx albatross, kelle nimi on võistom emane albatross, kes sai omale jalarõnga umbes no peaaegu 60 aastat tagasi. Ja tänu sellele on teadlased saanud teda jälgida ja välja selgitada, et selle linnu vanus on vähemasti 63 aastat. Ja näe ta igal aastal endiselt tuleb tagasi sinna saare peale, ehitab pesa ja hakkab munema, nii et ka möödunud aastal just äsja lõppenud aastal munes ta 63 aasta vanuselt ja see on vähemasti teadaolevalt linnuriigi rekordonnid. Ja, ja seda, et see vist on vähemalt 63 aastane võib ka olla vanem, sellepärast et on teada, et sellel esimesel aastal, kui ta rõngastati, ta juba munes ja nad saavad täisealiseks siis või siks suguküpseks kuskil nelja, viie aastaselt, et ta võib ka olla täiesti vanem kui 63 aastane. Aga just nende merelindude puhul ongi see huvitav, et nad kipuvad olema väga pikaealised. Ja, ja sellepärast, et linnud ka väga head vananemise uurimise mudelit, eks. Sest et enamik pisikesi loomi elab suhteliselt lühikese elu, meil on ainevahetus hästi kiire ja siis kere kulub nagu kiiresti ära. Aga linnud on just kuigi hoolimata sellest, et neil on väga kiire ainevahetus, nad peavad kogu aeg energiat palju kulutama lendamiseks näiteks siis nad elavad väga kaua ja, ja selle võrra annad heaks mudeliks ka inimese vananemise uurimisel. Et me siin Eestis oleme kah uurinud vananemisega seotud teemasid just merelindudel. Kala kajakatel ei hakka, meil oli sel aastal üks nii-öelda rekord, meil oli kakrarahul Matsalu rahvuspargis. Oli kalakajaka kolooniasse kõige vanem lind, 33 aastane kalakajakas, kes kah munes see aasta muna nagu ka eelnevatel aastatel. Ta on siis koos elanud oma partneriga, kes on 25 aastane, juba 20 aastat on olnud üksteisele truud ja, ja siis nemad said ka siis see aasta eduka pesitsemistega hakkama sarnaselt selle 63 aastase islamiga. Kas tuleb välja, et need merelinnud on üsna sarnased inimestele selles suhtes nagu palju vanus kipub olevat üsna pikaealine kuigi inimese linnu suuruse vahe on üsna üsna oluline, aga ütleme, kuuekümnene inimene on ka juba üsna niimoodi eakas ja, ja nad elavad pikalt paarid omavahel koosneb, kas tõesti võib nagu võrrelda, et nad on mingil määral sarnased. Kindlasti võib võrrelda ja sellepärast kasutatakse Lindega just inimese käitumise uuringute modelleerimisel, sellepärast et looduses ei ole palju loomi, kes sellist Monogeensed kooselu üldse harrastaks, ilmselt inimesed. Ja, ja siis lindude hulgast suurem enamus, et inimesed nimetajate hulgast suhteliselt erandlikud selle poolest parem sellepärast sellist kooselu vormi stuuride lindudel kui, kui teistel imetajatel inimesega võrreldes mida siis sealt huvitavat üles leitud on lindude pealt, et kas mida võib-olla annaks võrrelda inimeste maailmaga? Üks asi võib olla, mis on üsna sarnane inimese maailmaga, on see monogaamia, kooselu on tihtipeale nii-öelda näiline või, või siis noh, monogaamia öeldakse sotsiaalne monogaamia, et pealtnäha küll ollakse üksteisele truud, aga siiski on küllalt palju kõrvalhüpetest saadud poeg, et just nüüd viimase aja uuringud, mis võimaldavad nende poegade geneetilist päritolu uurida, näitavad, et päris paljud võivad olla naaberpesa linnu isa omad. Siis, kui me läheme tagasi sinistele Albatrussi võistoni juurde, siis 60 kolmeaastaselt sünnib munetud muna teadaolevalt siis linnuriigi rekord vähemasti vabalt elavate lindude jaoks. Mida see meile ütleb? Igal juhul see ületab küll inimeste saavutusi, sellepärast inimeste puhul peaks olema vani loomulikult teostatav tud sündinud laps 59 aastasele emale seal kunstliku viljastamise ja nende meditsiinitrikkidega on seal küll jah, juba 66 isegi vist 70 olnud ema vanuseks kui ta, kui ta sünnitab, aga niimoodi loomulikult tundub, et Alba trossid püsivad kauem modi, elujõulised ja munejad, kui näiteks seda suudavad inimesed. Jah, et tundubki veski nagu ütelda nende väga vanaks elavate merelindude puhul seda, et nende keha nagu ei vananeks aastaid tuleb küll ja, ja noh, neid väga vanasid on selgelt väga vähe, sellepärast et enamik neist saab looduses ikkagi mingisuguste õnnetuste teel surma, et ka näiteks meie kalakajakate see 30 kolmeaastane on ikka oma vanuseklassis väga üksik, et enamik neist üle 10 aasta ei ela, et võibki, siis ongi nagu välja pakutud, et looduses võib-olla vananemist kui sellist üldse ei pruugigi esineda, sellepärast et enamik loomi sureb hoopis muudel põhjustel kui vananemine, et see vananemine hakkab avalduma alles siis selles eas, kuhu loomad, loomad ei pruugigi jõuda. Ja just selle massi Kalbatrassi puhul võib ju tunduda, et ilmselt ta keha ei olegi veel vananema hakanud. 60 kolmeaastaselt. Et inimene vananeb, kas siis sellepärast, et loodus ei oska meie kehaga enam mitte midagi ette võtta või siis on. Kuna inimene elab kauem, siis on meie jaoks konstrueeritud mingisuguseid protsesse meist ikka lõpuks lahti saada, kuidas sulle tundub? No üldiselt inimese maksimaalset eluiga ei ole me suutnud meditsiiniteel kuidagi pikendada, et ta midagi elati, ilmselt ka mõned inimesed sadu aastaid tagasi, et see on lihtsalt see keskmine eluiga, mida me oleme suutnud pikendada, et me lihtsalt väldime neid õnnetusi ja haigusi, mis, mis looduses enamikke loomi enne vananemist juba maha niidavad. Aga ma arvan, et me saame sellele albatross ile seal Midway saarel vaikses ookeanis veel mõnedki aastad loodetavasti kaasa elada. Kas lindudega on niimoodi, et nemad on nagu inimeste puhul, et nemad ühel hetkel lõpetavad munemise ära, kui nad jõuavad mingisuguse vanuseni? Seda on näidatud küll, et kusjuures on niimoodi, et nad nagu tajuvad ette, kui, nagu lõpp on lähedal ja see viimane aasta enne suremist on meil nagu eriti edukas sigimise poolest, nad panevad kõik välja, et just see just see viimane oleks, oleks, siis annab, annab endast kõik, et ei jäta midagi varuks, et selle võrra on isegi võimalik, nagu ennustada, et järgmine aasta see säilinud võib nagu kolooniast kadunud olla, et kui tal on olnud vanas eas väga edukas sigimine. Aga mitte nagu inimesel, kes teatud vanuses lihtsalt ei ole enam suguvõimetu, ei hakkab täitma vanaema ja vanaisa kohustusi. Ja lindudel, seda vanaema ja vanaisa varianti ei ole, väga ei ole väga näidata. Räägime varsti edasi veel lindudest, aga seni kuulame pisut muusikat. Tuut. Puust ja punaseks. Raadio kahes läheb edasi saade puust ja punaseks saade, mis on pühendatud teadusuudistele ja täna oleme ette võtnud erinevad elusloodusega seotud teemad. Uurime lindude, kalade, loomade elu ja mida teadlased on sellest siis avastanud. Stuudios on Tartu Ülikooli teadur tuursepp ja see pisut kähistava häälega saatejuht, siin on Arko Olesk. Rääkisime eelmises saatelõigus Alba trossist, kes munes 60 kolmeaastaselt. Jätkame linnujutul, liigume hoopis pisemate lindude juurde ja päris huvitav tavatähelepanek on teinud Ameerika teadlased, kes jälgisid siis ühte Ameerika linnuliiki. Nimelt paistab, et linnud tajuvad päris hästi seda, millal tuleb torm ja lähevad selle jalust ära. No tuul ehk kirjeldad täpselt seda olukorda, mida siis teadlased jälgisid ja mida nad siis tähele panid? Nad olid varustanud raadiosaatjatega mingisugune kümmekond kulti Säälikut, sihukest väikest põõsalinnusarnast, meie põõseline sarnast lindu. Noh, nad ongi Ameerika linnud ja nad märkasid, kui nad siis kunagi hiljem need linnud kinni püüdsid, need raadiosaatjad ära võtsid ja siis neid andmeid analüüsima hakkasid. Et tornaado piirkonnast konda pärast pikka rännet jõudnud linnud lahkusid sealt paar päeva enne tornaado tulekut, ehk siis nad olid just tulnud pikalt rändelt. Aga millegipärast nad jõudsid pesitsuspaika ka paar päeva enne tornaado tulekut, kõik sinna piirkonda jõudnud raadiosaatjatega varustatud linnud lahkusid ja tulid siis pärast tornaadod tagasi. Ja tolleks hetkeks, kui nad lahkusid, ei olnud veel ilmastiku kaudu mingeid vihjeid selle tornaado tuleku kohta, et analüüsiti ka õhurõhu ja niiskuse andmeid ja leiti, et et selle põhjal ei saanud linnud seda tornaadod ette ette näha, aga teadlased inspekuleerivadki, et või on võimalik, et need linnud tajusid mingisuguseid väga madalaid helisid. Infrahelisid ja nende põhjal said ette hoiatused. Ilmastikuolud lähevad väga keeruliseks ja, ja siis lahkusid sellest piirkonnast. Nii et liikusid turvalisse paika Ja, ja see ränne oli neil isegi lisaränne, mille nad ette võtsid, oli isegi üle 500 kilomeetri, et see on niisama teise puu otsa lendamine, see oli ikkagi korralik energiakulu, aga ilmselt see tasus neil ära sellepärast et tornaado räsis seal päris korralik. Nii et nad olid enam-vähem äsja tulnud Lõuna-Ameerikast on ju mitu 1000 kilomeetrit lennanud, said paar nädalat olla seal Tennessee osariigis, kus nad arvasid, et siia võiks teha nüüd pesa ja siis ühel hetkel. Kuidagi said aimu, et kõrvaosariikides möllavad tornaadod, mis on sinnapoole teel. Astusid nüüd pakime kohvrid ja lendame nüüd jälle 500 kilomeetrit lõuna poole, kus on hea ja rahulik. Jah, ja seda, et linnud infraheli tajuvad, seda on varem ka näidatud, et selles mõttes päris lambist idee pole võetud, et ennegi on näidatud, et oma rännetel nad planeerivad mingil määral intrallik helist lähtuvalt ja ka teistel loomadel on näidatud, et infraheli kaudu nad võivad omavahel signaale vahetada, näiteks elevandid löövad jalaga vastu maad ja siis vaikselt see maapinnavõngete kaudu, kui jõuab, siis infraheli teise elemendi. Niimoodi nad saavad omavahel suhelda. Ja see infraheli on siis selline väga madalasageduslik, midagi, mida inimesed ei kuule, aga paistab, et linnud kuulavad ja siis tundub, et Tornado siis ilmselt mingisugust sellist heli tekitab, mis kostub sadade kilomeetrite taha ja siis annab märku lähenevast tormist. Me teame ka seda, et loomad vist ilmselt tajuvad ka näiteks maavärinate tulekut, aga mida, inimene ei ole senimaani suutnud kuidagi lahti hammustada, mis võiksid olla märgid, mis meile seda ütlevad. Huvitav, kas, kas lind annaks kasutada tormihoiatuses või tegelikult Meil on vist ilmateenistus, kes piisavalt hea juba selles. Ma ise ka mõtlesin, et see on nagu esimene küsimus, mis sellist uurimist nähes nagu võiks tekkida, et kas oleks võimalik siis lindude käitumise põhjal kuidagi tormi ette ennustada, aga samas esiteks sul peavad need linnud olema nende raadiosaatjatega varustatud, et üldse seda nende käitumist jälgida. Ja teiseks hakata nüüd iga linnuliikumise põhjal linnasid evakueerima, et, et see on ka nagu suhteliselt selline kahtlane tegevus ja tõepoolest, et ka need teadlased ise siin selles uurimuses kirjutavad, et selle tornaado ajaks meie olime ka juba evakueerunud, et inimesed saavad masinate abil täpsemaid ennustusi. Ja tegelikult nii palju, kui mina olen lugenud, siis ka seal maavärinate ennustamine loomadega käituda toitumise abil on teadlaste silmis siiski pigem selline nii-öelda anekdootlike tõenditel põhinev leid, et siiani teadusuuringutes ei ole suudetud tõestada, et see loomade käitumise jälgimine oleks reaalselt rakendatav. Ja tegelikult selleks peaksime ilmselt ka loomadele panema raadiosaatjad külge saada, nagu jälgida nende reaalset käitumisest, sest ma kujutan ette, et ega linnud on seda teinud ilmselt aastatuhandeid tajunud seda alles nüüd, kui me saime nendele panna need pisikesed raadiosaatjad külge, läheme nagu jälgida, kus nad käivad ja kuidas nad käituvad, et muidu meil tegelikult sellist võimalust ei olnudki. Ja ja tegelikult selle uurimise tulemused ongi huvitavad eelkõige just sellise lindude käitumise vaatenurga alt, et tõepoolest nad tulid just sellelt pikalt rändelt ja kui üldiselt arvatakse, et ränne on väga kurnav ja nad on pärast seda omadega väga läbi ja peavad kõvasti ennast kasutama, siis nad suutsid vaid paari päeva pärast võtta ette järjekordse päris pika rände. Et tundub, et need ränded ei pruugigi lindude jaoks olla nii kurnavad kui, kui varem on arvatud. Ja huvitav on ka ju see, et tegelikult ei olnud ju niimoodi, et nad oleks nagu võtnud kampa? Ma ei tea, juht oleks öelnud, et kuulge, torm tuleb, et nüüd lähme kusagile ära, tegelikult igaüks neist lendas täiesti iseseisvalt eraldi, isegi erinevatesse kohtadesse niimoodi turvalisse paika ja siis organiseeritud käitumist ei olnud, et, et igaüks nagu teadis, kuidas ta käituma peab. Jah, et siin ongi, siis tundub, et igaüks võttis eralisele signaali vastu, järelikult neil pidi olema mingi mehhanism, et seda tajuda, mitte nad ei lähtunud lihtsalt kellelegi ühe linnu sisetundest, et siis kõik koos minema. No õnneks meil Tornado siin ei ole niimoodi, et raske öelda, kas, kas meil on selliseid torme, mis nagu ajaksid meie linde minema, kas, kas meie linnud võiksid samamoodi käituda, ega seda vist ei ole uuritud. Seda ei oska öelda jah, aga mida suured tormid meile teevad, on, on see, et nad toovad meile selliseid huvitavaid linde, kes, kes siis nende tugevate tormituulte mõjul oma rändeteedelt kõrvale kalduvad, et just noortel lindudel võib see juhtuda, kes oma esimesel rändel on, et siia on sattunud seeläbi siukseid väga huvitavaid, võib-olla isegi nagu eksootilisi liike, keda muidu ei muidu Eestis. Eesti teatavasti on vist peaaegu maailmarekordi lähedane siin nähtud linnuliikide poolest. Nii et võib-olla kui tuleb järgmine torm, siis saab veel paar liiki lisaks ka kuulame siia vahele taas pisut muusikat. Puust ja punaseks. Jätkub saade puust ja punaseks loodusteemalistele uudistele pühendatud tund tänasel reedesel sel aasta esimesel reedesel päeval lindude juurest liigume nüüd natukene suuremate elukate juurde, nimelt et siin veel eelmisel aastal tuli ühes mainekas teadusajakirjas nimega Science välja üks põhjalik uurimus. Kuigi seal Ameerika ajakiri, siis just seal avaldasid teadlased artikli selle kohta, kuidas läheb Euroopa suurtel kiskjatel karul, hundil, ilvesel ja kaljukassil. Nemad siis sisuliselt lugesid kokku. Kõik Euroopas olevad loomad analüüsisid nende viimaste aastate arenguid, kus neid esineb kus on nende arvukus kasvanud, kus kahanenud ja annavad siis seal ajakirjas neile vaata seal. Autorite seas on ka Eesti teadlasi ja modi uuringu kokkuvõte. Lühidalt öeldes tundub, et on igati positiivne. Suurtel loomadel läheb Euroopas hästi, eks ole. Suurkiskjatel jah, just, ja eks muidugi, kiskjate hästiminek põhineb ka sellele, et nende saakloomadel läheb hästi, et siin ongi näidatud, et kõikide nende kiskjate arvukus on, on suurenemas Euroopas näiteks karusid loeti üle Euroopa, kokku 17000 hunte 12000, Ilveseid 9000, Ahme on siis vähem või neid kaljukass on veidi üle 1000. Ja, ja miks pärast see teadlaste jaoks nii rõõmustav on, on see, et üldiselt 20. sajandi alguseks olid suurkiskjate Euroopast üsna kadumas, et üldiselt suur kiskja või näiteks kasvõi hunt ja inimene kõrvuti väga hästi elada elada ei taha, et nad on üksteisele väga tugevateks konkurentideks. Inimene tahab siia sedasama lammast, keda hunt. Ja, ja seetõttu neid ongi siis selle uurimuse leiuks see, kui on asi seadustega piisavalt hästi reguleeritud, siis saab ka suur kiskja ja inimene kõrvuti elatud. Sellepärast et Euroopas on see looduskaitse küllaltki erinev sellest, kuidas mujal maailmas tehakse, et kui näiteks Ameerikas püütakse tekitada hiiglaslikke kaitse klaasid, kus siis kuhu inimene oma nina ei pista ja seal siis saavad loomad rahulikud, teised loomad rahulikult elada siis Euroopas ei ole meil lihtsalt ruumi selliste kaitsealade tegemiseks. Me elame siin kõik liiga tihedalt koos ja tulebki siis leida selline meetod, kuidas inimene ja suur kiskja seaksid kõrvuti elatud ja tundub, et Euroopas on enam-vähem see valem leitud. Et meil on olemas esiteks oskavate talunikud hästi toime tulla nende kihke riskidega näiteks teevad korralikud aiad oma lammastele ümber, miks käia paljudes kohtades Euroopas, kus suurkiskjaid ei ole, siis lambad ja lehmad elavadki niimoodi igal pool. Vabalt jooksevad ringi. Näiteks kas või Šotimaal, kus hunte ei ole või, või Inglismaale seal lambad on igal pool ja aga neil on nad ilusasti elektrikarjuse sees ja võib-olla on seal veel üks karjakoer kah valvamas, et niimoodi on võimalik inimesel ja hundil kõrvuti elada, lisaks on siis ka kompensatsioonid murtud lammaste eest, et eks ikka juhtub ja et siis inimesed liiga kurjad ei oleks nende suurkiskjate peale, et just see inimeste soodne suhtumine või nagu pooldav suhtumine sellesse, et meil on metsas hunt ja ilves ja karu, et see on väga oluline. Ja tundub, et siinkohal ongi siis kasu on sellisest üleeuroopalises seadusandlusest, et elupaikade direktiiv ja mis need suured sead sellel on, mis siis kehtivad kõikides Euroopa riikides ja loomad ju ei tunne riigipiire, nemad liiguvad ühest riigist teise ja ja kui see seaduslik reziim on igal pool sama ja sarnane, siis tuleb väga kasuks nendele loomapopulatsioonile. Ja need seadused siis ühelt poolt piiravat, ilmselt kui palju tohib neid lasta või kuidas neid reguleerida ja teisalt siis kuidagi toetavad inimeste pooldavad suhtumist. Et tõesti ei, ei hakata neid nagu iga paha asja peale maha laskma, vaid kuidagi leevendatakse talunike pahameelt, siis teistel viisidel. Jah, ja, ja noh, kuigi siin räägime, et Euroopas läheb neil hästi, siis kui nüüd vaadata neid kaarte, mis selles uurimuses on avaldatud, siis ega neid Kesk-Euroopas siiski ei ole, Prantsusmaa, Saksamaa isegi isegi Poola on suhteliselt tühjad, rääkimata sellest, et, et siis seal Suurbritannias mõnda suurkiskjat oleks, et ei, ei, et üle 100 aasta ei ole seal neist ühtegi nähtud. Aga, aga just siin ida pool ja põhja pool on, on, on see asi palju parem, et siin on ilmselt ka ikkagi loodust ja metsa rohkem, kuskohas need suurkiskjad saavad endale oma kodupiirkonna leida? Jah, tõesti, et siin nagu Skandinaavia poolsaar, Soome ja Eesti on sellised sinakamadeksi, mis näitavad sellist arvukust ja siis me näeme, et seal Balkani poolsaare kandis on Rumeenia ilmselt väga populaarne koht, palka, kani maad, kus neid kõiki veel leidub ja ja tõepoolest mujal Euroopas on neid juba üsna napilt, et on ka riike, kus ühtegi nendest neljast loomast ei leidu Karu illastega kaljukassi näiteks siin Holland, Belgia, Luksemburg, Taani on sellised väga tühjad maad tühjad selles suhtes, et neil ei ole ilmselt ka selliseid asualasid, kus need suured loomad saaksid ennast niimoodi vabalt tunda. Nad, ilmselt vajavad kõik ka palju ruumi, eks ole. Ja, ja kui näiteks vaadata siin ka meie naabermaid, siis kui meil on olemas nii ilves kui hunt, kui karu, siis juba näiteks Lätimaal karusid peaaegu ei olegi, vähemalt mitte püsiasurkond nii palju, kui nad meilt siit üle piiri käivad. Ja Leedus ei ole enam enam ka Ilveseid, et me oleme selle koha pealt väga jõukad, et kui niipalju kui need, mis me suudame neid kokkupõrkeid metsloomadega neutraliseerida ja inimeste sihukest positiivset suhtumist hoida, siis võib seda vaadelda kui, nagu omamoodi. Kust nii, et tõesti rahvuslik rikkus? Ma arvan, et igaüks meist sooviks salamisi metsas käies. Ühelt poolt ta kardab seda poolt, soovib näha mõnda nendest loomadest. Ilmselt on vajalik muidugi see, et oskaksime nendes olukordades ka ise käituda, et mitte tekitada kahju ei loomale ega ka endale. Aga kuulame siia vahele pisut muusikat, enne, kui me hakkame rääkima kaladest. Te kuulate raadiot? Nüüd võtame ette taas ahel loomariigi rekordi, mille teadlased on välja selgitanud. Nimelt Nad saatsid kaamera Mariaani süvikusse taas vaikses ookeanis, maailmamerele kõige sügavam koht, selline sügav lõhe, mis jookseb pikalt pikalt, kus on ka nagu tõesti absoluutne sügavik, mis on peaaegu 11 kilomeetri sügavusel, kus on käinud vaid kolm-neli inimest oma aparaatidega. Kuid nemad, Need, teadlased seekord sinna kõige sügavamasse kohta ei läinud, nemad olid pisut kaugemal pisut madalamas kohas, aga endiselt peaaegu 8000-ga 200 meetri sügavusel, ehk siis pisut üle kaheksa kilomeetri. Nad panid sinna üles oma kaamerat, panid ülesse sellise sööda, et meelitada ligi kohalikku elustikku sinna kaamera pildi peale, lisaks kirp vähilistele, eks sellistele testib krevetilaadsetele elukatele seal all. Neil õnnestus pildi peale saada ka üks kala ja see pilt on nüüd rekord selles osas nii sügaval ei ole kunagi varem ühtegi kala nähtud, ehk siis 8200 meetrit on see kõige sügavam piir, kus tuleb välja üldse kalad. Teoreetiliselt on võimelised elama no tuul, mis takistab kaladel nii sügaval elamast? No kui kujutada ette, et kui palju vett sul seal kaheksa kilomeetri sügavusel seljas on, et siis saab aru, et, et see on ikka tohutu rõhk, mille all millega peavad süvamereloomad toime tulema, et see Mariaani süviku põhjas on rõhk rohkem kui 1000 korda suurem kui, kui veepinnalt. Ja päris seal Mariaani süviku põhjas põhjas ikkagi elu ei olegi, et seal on seal ikkagi keegi elada ei saa, et need teadlased just siin mõtlesidki, et kõik lähevad oma kaameratega sinna päris põhja ja ei näe seal mitte midagi, et nemad olid natuke kavalamad, panid oma kaamerad üles sinna nõlva peale ja siis kohe nagu näkkaski neil seal 8200 meetri sügavusel. Et nägid sellist kala, mida, millist keegi varem ei ole näinud. Ja, ja selleks, et see kala oleks võimeline seal 8000 meetri sügavusel elama, selleks tal peavad olema väga spetsiifilised kohastumused just selle rõhuga toime tulemiseks, et et ongi leitud, et neil on kudes selline eriline aine, mis muudab nende rakud vastupidavaks, et need rakud lihtsalt muidu surutakse selle rõhuga kokku, kisu, tuleb kõik välja ja ei tule sealt mingit looma elu, et just ongi üldiselt nende loomade Kalade sügavus maksimum, kus arvati, et nad saavad elada, on 7500 meetrit ja, ja nüüd siis nihkus niimoodi hoobilt 700 meetrit allapoole, et aga nüüd arvatakse, et äkki see on siis nüüd see päris kõige madalam punkt, kus kohas nüüd need ained seal rakus suudavad selle rõhu tasakaalustada. See kala ise, tema eestikeelne nimi on umbes nagu kulleskala ametlik nimi vist ongi kulleskala ja kui saab vaadata seda videot, et mis teadlased on filminud, siin me näemegi, et ta ta meenutabki natuke nagu sellist suurt konna, kullest sinakat, võib-olla tuleb kaamera valgusest raske öelda peaaegu nagu läbipaistev, selline nagu ümar pea ja siis saba seal taga. Aga teades ka ütlevad, et tegelikult nad arvavad, et tegemist on nagu täiesti uue liigiga, keda ei ole varem kohatud kirjeldatud nähtud. Aga ega nemadki ei saa seda teha, kuna ainus tõend, mis neil on, ongi see kaamerapilt. Neil ei olnud võimalik seda kala kinni püüda. Kui seda kinni ei püüa, siis ei saa ka talle Sist ametlikku nime anda, nii et tegelikult paistab, et seal mere sügavikes on veel päris palju sellist elu, kellest me mitte midagi ei tea. Jah, ja ilmselt just sellised ligipääsmatud paigad ongi need, kus, kus on võimalik veel maailmaliikide nimekirja täiendada, et sellised inimesel lähedal elavad liigid, et me oleme kõik üles leidnud ja enam-vähem kuna määranud, aga just sellised kõige sügavamad mere süvikud ja, ja siis kõige ligipääsmatu džunglit on, on need, kust seda liikide nimekirja veel täiendada saab. Ja need on ka paigad, kus meelset kohta meil kõigeneid, ekstreemsemaid liike, sellepärast et kes ka laiendavad meie arusaama sellest, et kus üldse elu võib hakkama saada, sest nagu sa rääkisid, see rõhk seal on meeletu, mis tähendab, et see kala peab olema kuidagi hoopis teistmoodi üles ehitatud või ütleme oma omalaadset rakustruktuuridega, Uta ainetega, mida, mida me senimaani pole osanud üldse võib-olla mõeldagi või kohatagi mitte kusagil. Teiselt poolt sellised leiud annavad ka inspiratsiooni igasuguste inimesele vajalike leiutiste tegemiseks, et kui juba on näha, et mida see kala seal näiteks seal tuhandekordse rõhu all teeb, et ellu jääda, siis, siis võib-olla on sealt võimalik leida ka mingeid meetodeid, kuidas inimese lihtsustada sellistesse kohtadesse minemist. Võib-olla selline utoopiline tulevik ongi see, et me saame süstida omale kehasse niukses süstlatäis neid Osmo lüüte, mis muudavad ka meie rakud vastupidavateks. Me saame sukelduda maailma merepõhja, mine tea, võib-olla siiski liiga utoopiline hakkad. Teadmine, et sellised kalad on olemas, on meil nüüd olemas ja tõesti sügavamalt kui kunagi varem. Puust ja punaseks. Jätkub saade puust ja punaseks, mis vaatab täna loodusteemalisi uudiseid. Oleme rääkinud lindudest, loomadest, kaladest, nüüd on ka aeg võrdõiguslikkuse huvides, kui nii võib öelda võtetega sisalikud ja üks päris põnev uudis on tulnud evolutsiooni vallast nimelt kui kiiresti üldse võivad sisalikud kohaneda uute oludega, me teame, et, et see on nagu see evolutsiooni põhimõte. Kui tekivad uued keskkonnatingimused, siis jäävad ellu need, kes suudavad paremini kohastuda. Ja see ongi Sid evolutsiooni taganttõukav jõud, miks liigid tekivad, miks liigid muunduvad ja nüüd on teadlased näidanud seda reaalsed protsessid toimimas ja see on toiminud tõesti üllatavalt kiiresti, vaid 15 aastaga on need muutused olnud näha. Millistest sisalikest me räägime, mis on siis need tingimused, millest see eksperiment looduslik eksperiment läbi viidi? See oli, toimus siis Florida väikesaartel sellistel soojas meres, kus siis elasid sisalikud nendel väikestel saartel ja oli ka looduslikult siis sinna saartele sissetunginud uus sisalikuliik, kes konkureeris seal kohaliku sisalikuga ja kuna selline olukord looduses tekkinud oli, siis teadlased said üles ehitada sellise katse, kus nad mõnele väikesaarele siis takistasid nende uute sisalike sissetungija teistele, siis lasid nad sisse minna ja, ja mida nad leidsid, oli see, et nüüd siis vaid mõne aastaga oli toimunud nende kohalike sisalik elus suur muudatus. Seal, kus need sissetungijad olid ennast sisse seadnud, jäid ellu ainult need kohalikud sisalikud, kes suutsid toituda kõrgemal puuvõras ja kellel olid suuremad varba padjandid, mille abil siis seal kõrgemale puu otsa ronida. Ja nüüd, kui võrrelda, siis neid sisalikega saartel, kus sissetungijaid ei olnud, siis, siis nood elasid endiselt madalamal ja neil olid väiksemad tallaalused patsiendid, mis siis näitas, et juba mõne aastaga toimus siis selline suur muudatus nii loomade käitumisest kui siis nendega ehituses. Mis on siis ilmselt põhjustatud sellest, et nüüd see konkurents nii palju tugevnes ja teadlased näitasid ka, et ei ole see lihtsalt see, et nüüd need sisalikud ronisid ülespoole ja kasvatasid, endal surevad padjad, mis siis ei oleks evolutsiooniline muutus, et see siis oleks lihtsalt selline noh, siis võiks nagu iga sisalik kõrgemale kolida ja suuremad jalapadjad kasvatada, aga kui nüüd neid sisalikke siis nendelt erinevatelt saartelt võeti laboritingimustesse ja neid seal siis kasvatati samades tingimustes, siis ikkagi need, kes, kes siis sellest sissetungi, aga saarelt pärit olid, kasvatasid endale sellised suuremad jalapadjad, mis näitab, et tõepoolest tegemist oli juba evolutsioonilise muutusega, et olid valikuliselt ellu jäänud need sisalikud, kes suutsid elada kõrgemal ja kellel olid suuremad Jalapadjad, nii et sisalikud, kes sisse tungisid, nemad samamoodi ronisid mööda, puutüvesid, toitusid samasugustest, putukatest ja nendele, kes seal varem elasid, ei jäänudki muud üle, kui kolida ülespoole jäidki, pigem siis ellu need, kes suutsid ülevalpool olla, kellel olid siis nagu paremad varbad selle jaoks, et ülespoole ronida. Ja kes seal üleval siis üldse ellu jäid ja kes suutsid sealgi siis ka sigida ja oma tunnuseid järglastele edasi anda, et põhimõtteliselt nii lihtne evolutsioon ongi, et kui üldiselt arvatakse, et see evolutsiooni on katseliselt väga raske jälgida, sest et see toimub nii pika aja jooksul, et kümned ja sajad põlvkonnad siis mõnikord loodus ise pakub välja sellise sellise võimaluse nagu evolutsiooni reaalajas jälgida ja sellised on olukorrad, on teadlaste jaoks nagu väga tänuväärsed. Ja tõepoolest, nüüd on juba väga raske vastu vaielda, et evolutsioon toimib ja ta toimib enam-vähem samamoodi nagu Charles Darwin selle 150 aastat tagasi meile välja pakkus. Kuulaja küsib? Saates saab vastuse ka üks kuulajaküsimus. Nimelt Urmas on meie Facebooki küljele postitanud juba novembrikuus ühe päringu. Tema tahab teada, miks küülikud mõnikord murravad ja söövad oma poegi ja masin palungi. Tartu Ülikooli teaduri tuul sepal sellele küsimusele vastata. Iseenesest selline käitumine tundub väga ebakohane, kui nüüd kasutada sild evolutsioonilise bioloogia terminit, et üldiselt kõikide loomade eesmärk peaks olema võimalikult palju oma geene edasi anda ja oma poegi kaitsta. Selliste infantitsiidi või lapsetapu on imetajatel küll päris palju esineb, aga see on pigem niimoodi, et isane murrab teise isase pojad, selleks, et emane oleks uuesti viljakas. Küülikutel on näidatud ka seda, et emane tapab teise emase poegi. Näiteks kui toitu on vähe või pesapaik on vähe, siis ta lihtsalt tapab oma poegade konkurendid ja tee peale selle võrra siis oma poegade elu lihtsamaks. Aga oma poegade tapmine selle kohta ma natuke uurisin ja tõepoolest seda küülikutel esineb ja on välja pakutud, et see võib toimuda siis, kui emane on ette siis nagu hinnanud olusid paremaks, kui nad tegelikult on ja on sünnitanud rohkem poegi, aga tuleb välja, et ikkagi on näiteks toiduga lood kehvad, et siis ta sööb mõne poja ära ja sellega siis nagu adsorbeerub tagasi need toitained, mis ta nii-öelda raiskas või kulutas ülearuse poja peale ja ütle selle arvelt saab siis neid ülejäänud poegi paremini toita, imetada on ka näidatud, et küülik näiteks suudab valikuliselt oma kõhus olevaid looteid tagasi nii-öelda imenduda toitaineteks. Aga see ressursipuudus ja seleta hästi seda, et mikspärast niisugune käitumine võiks puuris toimuda, mis ilmselt see lugeja küsimuse eesmärk olijaid puurides, tavaliselt loomadel on point toitu nii palju kui vaja. Aga noh, samas jälle see puuriloomade käitumine võib teinekord olla lihtsalt ka ebaloomulik just sellise kunstliku või stressirohke olukorra, et kui see põhimõtteliselt niisugune käitumisjoon küülikutel olemas on, et siis võib ta lihtsalt valel hetkel puuris olema, seetõttu sisse lülitada. Kas me teame ka mingite teiste loomade või elusolendite kohta mingit sarnast käitumist või on see küülikute puhul üsna ainulaadne? No küllap ikka esineb, et kui küülikutel, siis esineb ilmselt ka teistel loomadel, aga just seda emapoolsed Intanditsiidi on, on ikkagi väga vähe, et ma isegi tegin sellise teadusartiklite andmebaasi otsingu ja just sellist emapoolset infantitsiidi nagu peaaegu ei olegi kirjeldatud, sest see lihtsalt tundub nii loomuvastane ema üldiselt peaks ikkagi tegema kõik, et tema poegadele Et ei läheks nii, loodetavasti Urmas sai siit oma küsimusele vastuse ja kui teil head kuulajad on tekkinud ka veel mingisuguseid loodusega või mistahes teadusega seotud küsimusi, siis meie saade ootab neid endiselt. Me otsime neile vastused, te saate neid küsimusi meile postitada Facebooki küljele, R2 puust ja punaseks on see nimi, mille järgi ta selle üles leiate. Meie saatele on ka foorum saata kodulehel või raadio kahe kodulehel, R2. Ja kes tahab, võib saata meile ka kirjapuust ja punaseks, et r punkt. Ee. Ja selline oli siis meie tänane loodusuudistele pühendatud puust ja punaseks saade. Abiks siin täna neid teadusuudiseid otsimas ja analüüsi mas oli Tartu Ülikooli teadur, tuul Sepp, suur tänu sulle. Palun. Mina olin saatejuht Arko Olesk ja nädala pärast vähemalt teid taas uued uudised, uued teemad. Kohtumiseni ja head uue aasta algust. Veel kord.
