Hilissügisene ja talvine mets ei ole teab kui heliderohke paik. Käisin üle-eelmisel nädalavahetusel Tartumaal Vara valla metsades uitamas ja jätsin metsaserva oma salvestusaparaadi oma pead lindistama. Et ma saaksin teada pärast, kuidas sealse metsalindude arvukusega loodan. Ise hakkasin samal ajal põdra jälgi ajama. Kui pärast oma salvestust üle kuulasin, siis umbes pooleteise tunni jooksul oli kuulda vaid ühe rähni toksimist ja korra või paar lendas sealt, et üle ka käbilindude salk. Aga kõige valjem heli, mis salvestaja kinni püüdis, oli hoopiski selline. See heli tähendas muidugi, et läheduses käis jaht ja ma olin enese teadmata sattunud peaaegu et jahimeeste märklauaks. Küllap jahimehed olid nendesamade põtrade järel, kelle jälgi minagi ajasin. Aga täna ei taha ma hoopiski mitte põdrajahist rääkida, vaid pigem talvistest lindudest. Kellest aga räägin, alustan väikese vihjega. Mängin ette ühe helisalvestuse paigast, kus tavaliselt võib talviti toda lindu kohata. Kuulsite Elva jõe sulinat ühel veidi kärestikulisemal lõigul ja seal lõigul võibki talviti näha sellist lindu nagu vesipapp. Vesipapp on omapärase nimega lind. Tavaliselt saavad linnud oma nime kas välimuse, hääle või käitumise järgi või siis vähemalt osa nende nimest viitab sellele, võtame kas või näiteks ühe tavalise linnu nagu suur-kirjurähni kirju tema nimes tähendab et ta on piisavalt mitmevärviline, et ta kirjuks nimetada ja suur tähendab, et ta on kirjurähn ide hulgas kõige suurem. Vesipapi nimi kirjeldab samuti tegelikult selle linnu välimust aga mitte nii otseselt, nagu suur-kirjurähni näitel nägime. Kuna vesipapp on tumepruuni sulestikuga, mis eemalt lausa must tundub aga kurgu all on valge laik siis on üsna lihtne seda, selle välimuse järgi paralleele tõmmata kiriku, et ajaga kellel on musta Laaria valge kaelus. Sel linnul on ka teisi rahvapäraseid nimetusi, mis samale välimuse eripärale viitavad näiteks vee, köster või jõe kirikhärra. Kuidas aga seletada nime esimest osa? Vesipapp tõesti veedab suure osa oma elust vee ääres või isegi vee all. Üsna eriliseks teeb veel asja see, et tegemist on ju värvulisega ning värvulised ei ole tavaliselt tuntud kui ujujad või sukeldujad. Vesipapi näol on aga tegemist liigiga, kes tunneb ennast vees nagu ütleme nagu kala vees. Vesipapp toitub vees elavatest selg rootutest selleks võivad näiteks olla ehmest diivaliste vastsed ehk puruvanad keda kalamehed ilmselt päris hästi teavad. Aga samamoodi võib ta ka muude putukate vees elavad vastseid või valmikuid süüa ja mõnikord langevad tema saagiks isegi pisikesed kalad või kalamaimud. Vesipapp tuleb Eestisse tavaliselt vaid talveks ja rändab pesitsusperioodiks tagasi Skandinaavia mägisematesse piirkondadesse, kus kärestikujõgede kallastel siis pesa teeb. Seetõttu ka tema laulu meil eriti kuulda ei ole. Siiski aga hakkavad mõned isendid veel enne rändele asumist meiegi vete ääres laulma. Oleme paaril kevadel üritanud seda laulu salvestada, aga seni edutult on need linnud, kellele ma olen jälile saanud küll korduvalt seal paikades olnud, aga ei ole kahjuks laulnud. Ja järgnev helisalvestus on tehtud hoopiski Hollandis Eerik EKincampi poolt ning samuti ühelt talvitavalt isendilt, kes juba detsembris laulu lahti lõi.
