Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere raadio kahes on alustanud saade puust ja punaseks, see on saade, kus me vaatame üle huvitavaid teadusuudiseid ja see teadusvaldkond, mis meil täna fookuses on, on arheoloogia. Ehk siis aastal tegeleme vanade asjadega, õigemini uute asjadega, mis on teada saadud vanade asjade kohta, nii et minevik, olevik ja tulevik põimuvad nendes uudistes päris tihedalt ja nägu paaril korral. Varem on meil siin abiks arheolooge teemalisi uudiseid kommenteerimas. Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa, tere. Tere. Ja see külmetusega võitlev saatejuht siin tooli peal, Arko Olesk. Tänases saates on meil teemasid taas päris palju eespool saatest, ütleme nii, on pühendatud tegelikult eelmisena, osta kokkuvõttele või siis selle kokkuvõttele, mida siis tähelepanuväärset ja suurepärast on möödunud aastal arheoloogid, nii Eestis kui maailmas avastanud ja siis saate lõpuosas veel paar sellist päris värsket uudist, põnevat uudist. Arheoloogiavaldkonnast aga võib, alustaski sellisest aasta kokkuvõttest ja kui nüüd visata pilti all endale nimekirjadele, mis on koostatud eelmise aasta kõige olulisematest uudistest, siis vähemalt maailma mastaabis minule tundus kõige kindel on see, et leiti üks laevavrakk vrakke, leitakse aga see pakk, mis leiti kusagilt sealt. Aktika vetest, kannab nime Erevus. Ja see kuulus polaaruurijale nimega John Franklin. See oli inglise maadeavastajad, kes seilas kahe laevaga aastal 1245 või kuus. Alustas Inglismaalt teekonda püüdes läbida kurikuulsat loodeväila. See on siis meretee, mis lookleb nende Kanada Arktika saarte vahel püüdes leida sellist teetis Atlandi ookeanist vaiksesse ookeanisse. See rada on kurikuulus selle poolest, et ta on tõesti väga saare lohke väga jäätunud ja päris paljud maadeavastajad püüdsid leida seda mereteed enne, kui see lõpuks kellelseid õnnestuski. Ammusselvinansenile. Amonsenil õnnestus see vist päris 20 sajandi alguses alles ja kui üks neist, kes üritas, oli siis John Franklini 19 sajandi keskpaigas asutas ta ennast kahe laevaga teele. Nendel laevadel olid üsna kurjakuulutavad nimed, ükse terrar ja teine oli ärevus, ärevus siis kreeka mütoloogiast pimeduse kehastus ja sama nimi on ka allmaailma Ühele osale antud. Ja jõudis Franklin oma laevadega umbes poolele teele, kui ta jäi. Kas see kinni enam ei liikunud edasi ega tagasi. Need laevad olid seal kinni vähemalt kaks pastat. Meeskond umbes 130 inimest selle aja jooksul praktiliselt kõik või tegelikult kõik hukkusid, mõned põgenesid, laevadelt, surid tee peal, mõned jäid laevadele. Neid laevu otsiti päris pikalt, kuni lõpuks möödunud vastal elevus leiti. See ilmselt ei olnud väga kerge teda sealt aktilisest jäisusest üles leida. Jah, no arvestades seda aega, mis on kulunud peaaegu 150 aastat, kui seda otsiti, et seda tõesti ei ole kerge leida. Tegelikult see esimesed ekspeditsioonid läksid välja juba kolm aastat peale, siis Franklini ekspeditsiooni algust, seal oli 13 laeva, mis otsis alguses, aga mitmed nendest jäid sinna jäässe kinni ja inimesed olid väga eluohtlikes olukordades. Ja igasse otsimisolukord ei ole seal täna paranenud, seal on jätkuvalt, on ikkagi tegemist inimtühjade aladega on mäe ja lumeväli, põhimõtteliselt peab odavama lumes ja osad nendest surnutest olid seal maetud igikeltsa jäänud igikeltsa. Nii et situatsioon on seal väga raske, aga samas ka väga ja hea nagu säilimistingimuste mõttes. Tegelikult need esimesed uuringud, sellised põhjalikumad uuringud toimusid kaheksakümnendatel aastatel, kus paati välja osa nendest meestest, kes sinna olid jäetud ja tehti siis analüüse. Et sisuliselt need laibad olid säilinud praktiliselt nii, nagu nad olid siis ainult sinna isegi silmamunad olid alles siis kas küsimuseks oli see, et mis nende meestega seal ikkagi juhtus? Et see ekspeditsioon just nagu väga ka traagiline või erakordne selle poolest et neid mehi oli nii palju ja nad ikkagi pidasid vastu seal külmas suhteliselt pikka aega ka ja nendel oli tegelikult toitu oli kaasas kolmeks aastaks, nad olidki nagu ette valmistanud selleks, et ja ma ütlesin, ekspeditsioon on pikk. Aga keegi ei osanud arvata, et see kujuneb nii pikaks, et praegu arvatakse, et tegelikult viimased mehed püsisid seal elus ikkagi viis-kuus aastat. Viskab vihjeid selle kohta, et, et kui neil seal laevatoit otsa sai, siis nad ei põlanud ka oma kaaslasi ära, nagu ikka nendes keerulistes olukordades. Teinekord tuleb ette kannibalismi. Ja luudel osadel leitud luudel on küll sellised märgid, et üks, mis aitas aru saada, et mis siis nagu võis juhtuda, on see, et veel 10 aastat pärast seda ekspeditsiooni algust 1845 leiti kuningas Williami saarelt juurde nende laevad, kinnijaid üks kivihunnik, milles oli kiri. Selles kirjas oli siis juttu sellest, et et Franklin ise suri kaks aastat pärast seda ekspeditsiooni algust. Aga siis meeskonnast oli veel tegelikult päris palju mehi, selles umbes 100 inimest, et nemad siis otsustasid jätta selle lae maha ja hakata jalgsi kõndima mandri poole. Aga siis hiljem, kui nüüd on neid surnukehasid leitud, siis on nad on olnud mitte kõik koos ei ole surnud, vaid neid on igal pool nagu laiali olnud üle selle saare. Mistõttu on arvatud, et, et võib-olla tekkisid mingid konfliktid või arusaamatused, kuna see seltskond oli juhtimise oma kapteni kaotanud. Nii et osa ja siis ilmsetelkis osa liikus edasi ja osa olevat ka siirdunud laeva peale tagasi mõned nendest, kes siis jäid kuhugi sinnapoole lähedale telkima, et nendel on siis näha, et nad tõenäoliselt on viimases hädas ka pidanud kannibalismi tegelema. Kui palju nüüd selle laevavraki avastamine, selle uurimine võib meile midagi uut teadmist anda, mida, mis seal laeva peal nagu tegelikult üldse olla võib, sellist, mida me mis nagu ütleks meile midagi uut ja huvitavat. No näiteks laeva asukoht juba on selline, mis nüüd aitab seda lugu natukene selgemaks saada, et mis, mis seal ikkagi siis toimus. Et seda laeva Kanada valitsus on otsinud, Franklin mõlemaid laevu 2008.-st aastast saadik. Selle otsimise käigus on tegelikult leitud, see on vähemalt üks teine laev, mis läks kaduma seda Franklini laeva otsides. Laeva asukoha otsimine on sellepärast ka nagu hästi keeruline, et osaliselt on need alad kaardistamata. Siis sonariga otsides tuleb kõik otsitav ala läbi sõita ja kasutatakse vihjed, mille põhjal, et kuidas seal saarestikus üldse kust otsida. Ja nüüd on siis kohalikult innuetidelt saadud teated, kellel nagu suuline pärimus räägib valgetest meestest, kes on seal hukkunud ja siis üks nendest suulisest pärimusest räägib ka laevast, aga see laeva asukoht ei olnud siis mitte enam selle saare juures, millest innuetid rääkisid vaid see oli eemal sellest saarest. Ja alguses seda üldse ei kontrollitud ta jutusest. Varasema Ma nagu teadmiste kohaselt need laevad jäid sinna saare, joote kinni, aga nüüd kunas rebuska avastati umbes 100 miili sellest saarest eemal siis tõenäoliselt, mis siis juhtus, et osa nendest meestest läks ikkagi laeva tagasi ja tõenäoliselt siis ühel aastal ikkagi sulas ära, nii et nad üritasid ikkagi seda looda väina hakata läbima. Nii et nad jõudsid nagu 100 miili sõita sinna, jäid uuesti kinni. Nii et, et juba see, ainuüksi selle asukoha teadmine annab meile uut, arvan, et mis seal siis võis juhtuda. Ja muidugi see laev ise on nagu ülihästi säilinud, et arktilistes vetes seal sugu külmas pime, kuidas kõik orgaanika on suurepärases seisus, et nad loodavad sealt siis välja tuua päevikuid, kus on pehme seda tekst, loetav ja esemeid, mis kõike, mis seal laevas oli. Ja üks teadmine, mis praegu juba on, on see, et et tegelikult Franklini ekspeditsiooni toon oli algusest peale määratud nagu ebaõnnestuma, hoolimata sellest, et ta oli väga hästi ette valmistatud ja need laevad olid tegeletud spetsiaalselt ümber ehitatud sõjalaevad. Et nimelt asi oli selles, et just need aastad, kui Franklin seal Arktikas oli, olid erakordselt külmad ja suvel ei sulanud jää ära, et et need viis aastat erakordseid külmasid suvesid oli nagu saatuslikud sellele ekspeditsioonile. Nii et uued lõigud sellesse traagilisse maadeavastamise peatükki, mis on nõudnud aja jooksul juba nii palju ohvreid ja me teame ka seda, et Sulverni romaan kapten Hatherasest on tegelikult ju inspireeritud teatud määral just John Franklini ja tema reisidest, nii et, et seda tasub võib-olla nüüd selle uudise valguses üle lugeda. Aga enne, kui me läheme Eesti uudiste möödunud aasta kokkuvõtte juurde, kuulame pisut muusikat. Puust ja punaseks saade puust ja punaseks vaatab seekord tagasi arheoloogiaaastale aastale 2014 rääkisime siin legend väärsest traagilisest John Franklini ekspeditsioonist, mille kohta muide saab lugeda ka eesti keeles. Raamatust jäätunud ajas on ilmunud aga kunite vaadata tagasi siis aastale 2014 Eesti arheoloogias siis millised on need kõige olulisemad asjad, mida võiks esile tuua margi konda? Eesti arheoloogias eelmisel aastal toimus päris palju kaevamisi. Lubasid väljastati 100, kuusk anud koguni ja uurimisobjekte suuremaid 140 ringis. Ilmus palju teoseid, arheoloogid tegid, palju avastasin. Aga ma arvan, et kogu sellest tegusast aastast võiks võib-olla tutvustamiseks välja valida mõned kõige olulisemad näitajad või minu arvates kõige olulisemad näitajad. Ja võtame näiteks kaks kõige olulisemat, millised need võiksid olla. Ma arvan, et kaevamistest olid ühed põnevamad haapsalu võllamäel toimunud uuringud ja ütleme, teadussaavutustest raamatutest võiks välja valida umbes Berlingi 500 leheküljelise mono ja Eesti pronksiaegsetest linnastest. Räägime esmalt siis sellest haapsalu võllamäest võllamägi, kas, nagu ma aru saan, nagu nimigi ütleb, et seal oli võllas mäe otsas? Täpselt niiviisi ta ei olnud otseselt mäe otsas, vaid küngas oli spetsiaalselt tehtud. Võllamäe jaoks. Nii et aeti kokku küngas, mille peale pandi võllas, kus siis poodi inimesi? Täpselt nii ja see oli keskajalist üsna tavapärane. Ja see oligi kõige levinum karistusviis. Keskajal inimesi üldiselt vangi ei pandud, et kui kohtuotsused üldiselt olles ka nagu väga kiiresti. Kui oli selge, et inimene oli süüdi kas otseste või kaudsete, siis. Tunnuste põhjal siis otsustati, et maja on inimene hukata karistuseks surmanuhtlus, siis otsus viidi kas üsna kiiresti täide. Sellistes hukkamisviisidest poomine oli kõige tavalisem. Kõige levinum hukkamisviis näiteks varguste ja võltsimistes, valeraha tegemiste puhul. Ja teine hukkamisviis, mida ka võllamägede läbi viidi, oli pea maharaiumine. Seda peeti natukene austusväärsemaks suremisviisiks. Ja nüüd leiti, et mina ilmselt teati, kus Haapsalu linna juures oli see koht, kus neid asju kõiki läbi viidi. Ja seal möödunud aastal siis arheoloogid käisid seal kaevamas. Tegelikult see projekt uurida eesti võllamäärasid on natukene pikem ja natukene suurem on Tartu Ülikooli ühisprojekt Stockholmi ülikooliga ja, ja Eesti poolt juhatab seda Martin valve. Ja eesmärk on nende algne eesmärk oli uurida eeskätt võllamäelt leitud hukkunute luid, et seda, et millised need hukkamisviisid olid saada võimalikult palju ka nende inimestekohtadega. Ja alustati seda projekti Tartust, kus on ka teada. Rahvajuttude järgi oli võllamägi iga suurema linna juures, keskajal olid võllamäed. Aga kui seda uurima hakati, siis sealt ei leitud mitte midagi, et kas see siis oli täielikult ära hävitatud või see koht oli teine. Ja Haapsalu tegelikult üks väheseid kohti, kus on Kaavel noh, arvati, et võiks olla uuritav, sest Tallinna võllamägi on juba ära kaevatud. See oli liivalaia tänaval Swedbanki maja all Rootsi pankade ehitatud eestlaste luudele ja täpselt nii ja nagu teada, on ka Viljandis, aga see asub tänapäevase kalmistu alal. Nii et seda seda ei olegi võimalik uurida, jäi järgi. Haapsalu. Haapsalus on selline koht, mida kutsutakse võllasteks ja see asub täna Päeval kesklinnast umbes pooleteist kilomeetri kaugusel. Aedlinnas on siis siuke küngas aga nagu Tartu puhul oli ka Haapsalu puhul tegelikult noh, kahtlused, kas seal ikkagi on, aga siis, kui kaevamised pihta hakkasid, siis sai selgeks, et jah, seal tõesti on keskaja lõpu ja uusaja varauusaja võllamägi andnud. Et tulid välja ringmüür, mis on siis selline tugev aluskonstruktsioon sellele, mille peale siis olid ehitatud puust võllas ja no põhimõttelise korraga võis seal üks võllatäis oli seitse poodud. Nii et nad olid üsna suure teeksid, et see, kas Haapsalu oman 10 meetrit läbimõõduga Nii et selle eesmärk tegelikult oligi ilmselt paista kaugele mäe otsas ka, eks ole, nagu ta. Ja ta on kõik need võllamäed, need kohad valiti sellised, et nad oleks näha kaugele ja ka haapsalu võllamägi on Tallinna maantee ääres. Aga ta oli omal ajal karjamaal, et väljaspool linnapiiri ja need, kui need inimesi seal poodi, siis poodud võlla külge rippuma ja see on just niisugune noh, et tuletada inimestele kogu aeg seaduskuulekust meelde ja seda, milline saatus sind ootab, kui sa ei käitu nii, nagu ühiskonnas tavaks on. Aga Haapsalu võllamäe kaevamiste juures on tegelikult lisaks sellele, et see objekt ise on huvitav, on seal veel üks väga huvitav aspekt, et pärast seda, kui sa võllas jäeti kasutuselt ära, 18. sajandi keskpaiku on sinna maetud paar surnud, kellel avastati lahkamise tunnused. Ja projekti kuulunud ajaloolased uurisid kirikuraamatutest veel järgi, siis selgus, et ühe surnu puhul oli võimalik tuvastada, et tegemist oli Rein puks Deniga, kes oli vabastatud talupoeg, kes sooritas enesetapu. Ja kirikuraamatus on ka mainitud, et pärast seda ta lahati ja maeti sinna võllamäele. Nii et see on Eesti üks väheseid luustik. On selge, et lahkamise tunnused. Sest noh, neid on nagu suhteliselt raske avastada. Aga kolju on poolitatud perfektselt, nii et on arvata, et ka kohalik kõrgtegi seda väga oskuslikult. Keskajal olid lahkamis keelatud, aga seitsmeteistkümnendast sajandist hakkasid levima nii, et võib-olla ta praktiseeris et saada uusi anatoomilise teadmisi või siis võib-olla ta ka üritas surma põhjust teada saada. Väga põnev, selliseid siis andmed haapsalu, võllamäe, väljakaevamistel ta, nagu ma aru saan, siis neid võllamäeks on veel nimekirjas mõned, mis ootavad läbiuurimist. Ja ma sain aru, Martinist ta järgmisel aastal plaanikos Rootsi kolleegidega uurida Lihula, et aga selle täpne asukoht ei ole teada, nii et kõigepealt nad püüavad selle üles leida. Soovime neile edu pärast väikest muusikapausi hakkame siis rääkima Saaremaa Asva linnusest pronksiaegsest keskusest Saaremaale. Puust ja punaseks saade puust ja punaseks raadio kahes arheoloogia teemadest räägivad arheoloog Marge Konsa ja saatejuht Arko Olesk ja nüüd ütleme sellise möödunud aasta tähtsündmuste või olulisemate tulemuste kokkuvõte viimase aspektina on meil plaanis rääkida natukene Saaremaa Ühest sellisest kindlus linnusest, Asva, mis on siis seal Saaremaa kagurannikul, ehk siis, kui te sõidate üle selle väikese väina tammi Muhumaalt Saaremaale, siis ütleme, varsti keeratasin alla ranniku poole sealse Asva asub ja nagu ma aru saan, siis üks härrasmees on seda paika põhjalikult uurinud ja kirjutanud möödunud aastal selle kohta 500 leheküljelise raamatu. Ja õues Perling, tema on eesti juurtega harioloog, kes elab ja töötab Berliinist. Ja õigupoolest siis kokku kogu varasema uuringu, mis käis Asva kohta. Seal kaevamisi on tehtud kolmekümnendatel ja kuuekümnendatel. Aga need tulemused olid publitseerimata. Millelegi eriliselt tähelepanu pööras on see, et milline võis Asva tähtsus olla Läänemere kontekstis pronksiajal. Eriti põhjalikult uuris ta siis infot metallitöö kohta pronksivalamise kohta ja siis keraamika kohta. Pronksiaeg püüab natukene kontekstis luues andis umbes 4000 3000 aastat tagasi seal selles ajaraamistikus. Ja et üks, mis üks uues Berlingi olulisemaid tulemusi on, see õnnestus ka täpsustada Asva linnuse kasutusaega ja mis osutus üllatuslikult lühikeseks, et see pronksivalamise nii-öelda õitsengu kaheksal, kui Asva osales rahvusvahelises pronksikaubanduses see kestis, et olla 200 300 aastat umbes 800 kuni 600 või 650 enne Kristust olis Asva õitsenguperiood kus siis kohapeal valmistati metallesemeid ja tõenäoliselt neid turustate või vahetati siis naabermaadega. Nii et Eestis Saaremaa on tegelikult toimunud pronksitootmine, kas tooraine tuli ka kohapealt või toodi seda kusagilt sisse? Kuidas pronksiajal üldse, nagu see Eesti sellises globaalses kaubandusvõrgustikus toimis? Ja et tõesti nii üllatav kui see ka ei ole asfalt ei asunud kuskil perifeerias, vaid ta oli nii-öelda täiesti võrdväärne kogu Läänemere ümbrusse just ranniku ja, ja saart vahel toimunud pronksitööstusega. Aga ega kusagil siin lähiümbruses ei ole algaineid looduses saada, selleks on siis vaja vasemaaki ja tina. Enamus neid esemeid, mis siis ka Skandinaavias või, või, või Poolas või Lätis või Leedus või Eestisse sellel ajal valmistati. See vasemaak on siis tulnud Austriast ja tina Inglismaa kaevandustest. Selles suhtes on ka uued, huvitav, et ta toob välja selle võimaluse, et mitte ainult ei vahendatud vanametalli, mis ja nagu üks väga levinud viis kuidas siis toormett saada et ostetakse kokku vanametalli ja sulatatakse ümber vaid ta pakub ka välja, tegelikult võidi vahetada ka ikkagi neid algmaakem ja nendest siis kohapeal metalli valmistada või esemeid valmistada. Aga mis lisaks selle pronksitööstusele, mis uue töös on ka väga hästi huvitav, on ta analüüsis hästi põhjalikult sett linnusest leitud savinõusid. Ja ka selles osas on ta teinud siukseid täiesti uue, toonud välja uued seisukohad. Nimelt tuleb välja, et Asva ja mõnedes teistes selleaegsetes eesti linnustes täiesti omaette nõude liik, mida võib siis pidada kui serveerimislauanõudeks ja mida ei ole kuskil lähiümbruse maades, nii et et see tavaline on siin nagu säilitusnõud, aga see, et sul on tegelikult sellel ajal nagu sisuliselt serviis laua peale panna, et see on nagu väga erakordne ja uue topsis välja, et tõenäoliselt see näitab just selliste pidu kommete ja, ja, ja no umbes söömaaegade olulisust sellel ajal, et kutsuti, et külalised külla ja siis pandi uhke Asva tüüti serviis laua peale. Nii et ka vanade eestlaste või saarlaste toidukombed toidukultuur juba pronksiajal kaks pool 1000 3000 aastat tagasi oli kõrgel tasemel, saime siis möödunud aastal teada ja kuulame siia vahele taas natukene muusikat. Te kuulate raadiot? Jätkame arheolooge juttu siin raadio kahe saates puust ja punaseks. Liigume ajas natukene võib-olla ettepoole võrreldes eelmise sündmusega, kui me rääkisime vanasti pronksile just eelmises lõigus, siis siis nüüd räägime ajast noh, umbes nii 13 sajand, mitte mitte hetkel Eestis, vaid üks värske uudis on tulnud Ameerika kohta Ameerika nendes suurtes soolatasandik kohta, sealt nimelt ühest koopast. Juba mõnda aega asi leiti, hunnik mokas, siine vaktsiinid need nahast pannud, mis on teatavasti indiaanlaste, indiaanlaste jalgades ja kõiksugujuttude kaudu meie kultuuriski üsna tuttavad pärinevad näiteks tõesti umbes 13.-st sajandist. Rahvakillust, kes siis rändas seal tol ajal, leidis peavarjukoopas millegipärast siis jättis sinna maha paarsada paari jalanõusid. Ühel hetkel liikus edasi, ilmselt said nendest siis kunagi Apatšid, teised tuntud indiaanlased. Aga nüüd on teadlased vaadanud neid leide neid mokasiine ja püüdnud siis nende põhjal arusaadav, kuidas see seltskond tookord välja nägi. No mitte nüüd täpselt mis värvi juuksed, silmad vaid pigem seda, et kui palju näiteks oli selles rahva killus lapsi, kui palju täiskasvanuid tulebki lilled seal mokassiide seas on päris palju neid, mis on mõeldud lastele. Ja kuna arvatakse, et tegemist oli siis võib-olla niimoodi kas aja jooksul kuunenud võib-olla khati kloon vaktsiinidega, mis ühel hetkel kõik sinna koopasse ära visati püüdnud selle alusel aru saada, tõesti, kuidas see seltskond oli üles ehitatud ja arvad, et seal tõesti oli keskmisest rohkem lapsi, mis tähendab, et neil inimestel võis minna, on päris hästi, nad küttisid seal piisa neid ja hirvi ja põtru ja elasid päris kenasti, nii et nad võisid päris palju lapsi. Aga no markerid, väga kaudsete andmete põhjal järelduste tegemine, see ongi umbes see, millega arheoloogid nagu igapäevaselt tegelevad niimoodi, et sa vaatad hunnikut, jalanõusid ja põhimõtteliselt püüad selle põhjal aru saada, kuidas inimesed vanasti elasid ja kogu nende rahvastiku struktuur ongi selline klassikaline arheoloogia. Ja kui on andmeid vähe nagu sageli, kui on tegemist küttidega korilase ühiskonnaga siis jah, aga loomulikult kui on olemas inimese luud, siis nende põhjal saaks veel kindlasti täiendavat informatsiooni. Ka jalatsid on tegelikult, et üsna inforikas allikas ja selle kauge välisuudiste kõrvale võib-olla tutvustaks natukene, kuidas on Eestis jalatseid uuritud? Ja et kas meil on ka midagi põnevat, millised, nagu sellist ladu kusagil nagu leitud ei ole. No tegelikult eesti muinasajast ei ole üldse jalatseid säilinud, aga kõige enamaid jalatsid, mis on Eestis selline, on samuti 13.-st sajandist, aga need on siis Eestis linnalisest kontekstis. Aga ega neid jalatseid nii vähe ei olegi, et rohkem ma neid uuritud Tallinnas ja Pärnus ja sealt mõlemast on leitud 400 jalatsi leida, nii et selle põhjal saab juba 15 keskaja inimese kohta öelda. Ja näiteks millest need jalatsid on tehtud, kui hästi on tehtud, mida sa oskad nagu rääkida nendega? Ja no Tallinna jalatseid on uurinud ajaloomuuseumitöötaja Krista Sarv ja Pärnu jalatsid on uurinud Pärnu muuseumitöötaja Margosmorovkov. Nende uurimuste põhjal võib siis öelda, et enamasti Eesti linnades olevad jalatsid, mis on siis kingad või nad on isegi natukene mokas siinide laadsed, hingad, siuksed, poolsaapad ilma kannata ühekordse tallaga ja need valmistati veisenahast kuigi leitud ka näiteks karunahast jalatseid, aga viise nahk oli niisugune kõige tavalisem. Ja mis on nagu veel huvitav, võib-olla tänapäeva inimesele teada, et selliste jalatsite keskmine eluiga oli ainult kaks kuud. Nii et iga inimene pidi talvel järgmiseks. Ta peaks varuma umbes liiskust paari jalatseid et aasta vastu pidada. Ja neid kanti nagu läbi kulumiseni. Ja vaesemad inimesed on ka ise üritanud paigata. Ja näiteks läbi kulumisjälgede uurimine on üks selline valdkond, mis annab infot inimese kohta. Et kui tal on jalahädad olnud ja tal ei ole näiteks olnud nagu tavapärane anatoomiliselt korrektne kõnnak siis tema jalatsid kuluvad ebakorrapärast ilmselt näiteks kellel on seal varbaga seal mingid hädad, et sellel võib suure varba alla kuluda auk või päka alla või ja see on üks võimalus seda teada, millised jalahädad olid aegsetel inimestel ja mida saab samuti jalatsite põhjal uurida, on siis kas nii, nagu selles makassiinide uuringus tehti ja ka Eestis on siis uurijad vaadanud seda, et palju on siis naiste ja palju on siis meestejalatseid ja palju on lastejalatseid. Ja erinevalt siis Ameerika uuringust näiteks meil keskajal on väikelastejalatseid väga vähe leitud. Et kuigi leitud ka selliseid, mida kandsid päris väikesed, kuni kaheaastased lapsed siis üldiselt lastejalatseid väga vähe ja sellele on ka siis üritad mõelda, et mis see põhjus on, et kas siis nagu lapsed lihtsalt jooksid paljajalu ringi. Nad jooksevad senimaani valdavalt ringid, läksid. Või siis teine variant on ka see, et lisaks sellele, et paljajalu ringi jooksid, et kui nad kandsid elamusi, nad kasvasid nendest nii kiiresti välja et neid sai siis korduvalt kasutada, mistõttu see arv on väiksem. Mis siis veel on nendes jalatsites välja tuleb, on see, et jalanumbrite erinevus tänapäevase inimesega, et nii on, et kui tänapäevased inimesed umbes 10 sentimeetrit pikemad kui keskaegse, et nii on ka rahanõudega, et tolleaegsete inimeste jalanõud on väiksemad kui tänapäeval. Meeste suurim number oli näiteks 46. Kiduramat inimesed tänu kehvematele lauludele ilmselt nii, nii et jalanõud uurimisest saab tegelikult päris palju teada selle kohta, kuidas inimesed vanasti elasid, seda siis nii Ameerikas kui Eestis ja siia veel kord üks muusikapaus vahele. Arheoloogiale pühendatud puust ja punaseks saate tõmbame kokku ühe. Ka kunsti võib isegi öelda kunstiteemalise uudisega. Et mis läheb juba ajas päris kaugele tagasi, umbes 400000 aastat. Leitud tollest perioodist on saaremerekarbikildu Indoneesiast ja neid uurides tekib kahtlus, et juba tolleaegsed inimesed olid võib lausa öelda kunstimeelega sest ühel sellisel karbi killul on leitud sellised siksakjooned mille tekitamise, põhjuse või praktilise otstarbe üle on siin nüüd teadlased pead murdnud. Martin, kuidas sulle tundub, et kui sulle satuks kätte selline merekarbikild selliste joontega õnnestub tuvastada, et see pärineb tõesti kusagilt 400000 aasta tagusest kihist siis mida sina selle kohta mõtleksid, kuidas toimib arheoloogi pea, et mida, kuidas ta üritab neid asju kokku panna? Ma arvan, et võib-olla toimiks sarnaselt, nagu selle uuringu läbiviijad on teinud. Et nad kaega kõigepealt kahtlesid, kas ikkagi on tegemist inimese tehtud jälgedega. Ja lisaks nendele kriipsudele, mis karbi Tal oli, oli tegelikult seal muige kellelgi veel, mis seostatavad oma hominiidi või inimese siis kasutusega, et seal olid sihuksed, augud, kummalised augud sees nagu oleks püütud neid karta avada ja siis ühte karpi oli kõrvas teritatud, nagu oleks tegemist tööriistaga. Ja arheoloogi aju hakkab siis tööle niiviisi, et et me proovime siis järgi teha, et vaatame, et milliste tööriistadega ja kas me saame selliseid tulemusi. Ja noh, lisaks sellele, et nad ise proovisid saavutada sarnaseid tulemusi, et ka tegelikult uurisid seda, et millised looduslikud nähtused või loomad või kas nüüd võiksid samasuguseid jälgi tekitada. Pärast niisugust pikka ja põhjalikku kaalumist, menteerimist, tuurijaid jõudsid järeldusele, et need ikkagi on tehtud kunstlikult neid karpe ei saa, niiviisi ei lähe juhuslikult, need augud ei teki sinna sisse, vaid et need peavad olema tahtlikult avatud. Ja kas see, mida on tööriistana loopimiseks kasutatud, et selle serv on spetsiaalne üldiselt ikkagi näha on, et on töödeldud ja need seal samast kihist leidsid ka hai hambaid millega nad siis proovisid järgi teha eksperimentaalselt neid jälgi ja tantsi täpselt samasuguse tulemuse. Ja muidugi seal kogu selle uuringu juurde oli ka haaratud siis kasugused salvestus ja mikroskoobid ja koldeuuringud, et jälgede nagu spetsiifilised uuringud, et et nad meetodite hulk, mida nad kasutasid, üsna suur, nii et mulle tundub see usutav. No mõned, kui need augud olid mõeldud karpide avamiseks, sellest saab aru, no on väga praktiline asi, saab sealt karbisest ilmselt molluski kätte, õhtusöögiks võiski teritud selle ära, härra, samamoodi saad kasutada seda tööriistana. Aga need siksak kriipseldused seal ka nendele vist mingit praktilist otstarvet välja ei mõtlegi. Peale selle, et ju nad siis lihtsalt olid ilusad. Ja eks see eks see on raske nagu mõelda, nii kaugesse aega tagasi, et et siiamaani ikkagi seostame kunstilisi kest, mustrite tegemist homo sapiens või siis kõige enam Andertaallasega. Et et kõned, uurijad. Ta on väga ettevaatlikud järelduste tegemisel, et no üks variant, mis nad välja pakkusid, et äkki sellesama karbi avamisel see hai hammas läks sinna kõrvale ja siis alguses võib-olla juhuslikult tekkisid siuksed kriipsud, aga aga et siis selle juhusliku tegevuse käigus avastati vanad sellised jutid ja passis küüti nagu juba hiljem võib-olla siis spetsiaalselt neid tekitada, et seda nad küll tuvastasid, selle kriipsu mustri tegi üks inimene ühekorraga ja ühe ühte sama tööriista kasutades. Ja no need kõige varasemad homo sapiens i viga, neandertallaste tehtud geomeetrilised joonistus, et eks need on ka üsna sarnased. Tavalised ongi kriipsud siksakkide, sellised hästi lihtsad kujundid. Aga lihtsalt, see vahe on selles, et need varasemad teadaolevad kriipsud ja asjad on maksimaalselt 500000 aastat vanad. Ja nüüd see hoobilt 400000 aastat, mis sunnib meid ümber mõtlema, et et kui, kui targad või loomingulised olid nood inimesed, homo Electused, kes siis tol ajal Indoneesias elasid. Aga selline saigi meie tänane puust ja punaseks arheoloogia teemadel. Meil on siin täna külas abiks Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa. Mina olen saatejuht Arko Olesk ja järgmisel nädalal siinsamas saates Madis Aesma täiesti uute ja huvitavate teadusuudistega. Kohtumiseni.
