Võib-olla piidlevad praegugi kellegi silmad siia sattunud inimest. Ja see elutus, rahu ning vaikus on ainult näiline. Võõra sissetungija poole pööratud pole. Ja alles siis, kui inimene suudab liituda  selle talvise vaikuse osaks, süübida temasse. Eesriie ning varjuelu muutub lihaks ja vereks. Elumängu suurel looduslikul laval. Metssead hoiduvad talvel ikka karjatsi kokku vaid võimsad  kuldid hulguvad oma pead. Kohus on kergem läbi paksu lume ja külmunud pinnase toitvate  juurikate läbi murda. Ainsaks vahendiks kivikõvaks jäätunud mulla kaevamisel. Oma isiklik kärss. Väga krõbedate külmadega kärsast enam abi ei ole. Ja siis ootab metssigu näljasurm. Nii nagu see juhtus 39. 40. aasta külmal talvel  mil metssigade populatsiooni Eestimaal hakkas praktiliselt olema. Hea kuulmine ja haistmine hoiatavad neid aegsasti vaenlaste eest. Kuigi ega neil vaenlasi peale inimese ja hundi meie metsades polegi. Ka see väike hiirelaadne olevus on kärsakandja karihiir meie  kõige tillemaid loomi. Tema sugulushiirtega vaid nimetusega piirdubki. Tegelikult on karihiir kiskja, putuk, toiduline loom  lähimateks sugulasteks hoopis kodu ja vesimutt. Nõrgast ainevahetusest tingituna on karihiire alaliseks  kaaslaseks nälg. Ööpäevas vajab ta toitu tunduvalt rohkem,  kui ise kaalub ja söömata suudab ta olla vaid üsna lühikest aega. Nii möödubki terve karihiire elu peamiselt toitu otsides. Pidevas näljahädas, sööb ta kõik, mis liha on isegi liigikaaslasi. Eestimaal ei saa kaugeltki mitte kõik nirgid särav valget talverüüd. Mõnel muutub suvekarv ainult osaliselt valkjamaks. Jahipidamist ja varjumist see muidugi takistab kuid  mis parata, elada tuleb. Ainult osa loomadest uinub talveunne järgmist kevadet  ja suve ootama. Ülejäänud aga jätkavad aktiivset elutegevust,  mõned lumelagedal, mõned aga kaitsva valge vaiba varjus. Soe päike meelitab nad lumele uut kevadet uudistama  ja siis jätkub ka siin elu lõputu peitusmäng surmaga,  kus sõltumata tulemustest jääb ikkagi alati võitjaks elu. Ja siis. Ühel hiliskevadisel päeval tavaliselt on selleks ajaks  enamus lund juba sulanud, tunneb isa tuhkur isesugust  erutavat lõhna. Lõhna, mis sunnib unustama nii jahikire,  tühja kõhu kui muud igapäevased askeldused  ja kutsub vastupandamatu jõuga. Isatuhkur on lühiajalise kirepalangu ammu unustanud  ja elab kusagil oma väike kiskja tavapärase elu. Ema tuhkrul on aga urusügavuses peidus seitsekond,  väikest olevust. Tavaliselt ei ole inimesele antud võimalust näha tuhkru ema  hellust sest väimagi ohu puhul kannab ema oma pojad ära  mujale kindlamasse paika. Emapiimast saavad pojad kasvuks ja arenemiseks kõik vajalikuma. Peaaegu terve suve jagub nüüd ema aeg vaid jahiks  ja poegade eest hoolitsemiseks. Ilma ema masseeriva keeleta ei saa pojad esialgu isegi piima  seedimisega hakkama. Nirk ja tuhkur on kärplased nagu isegi. Väidetakse, et kärp olevat looduses märksa sagedasem kui tuhkur. Kuigi inimese kohtumised temaga on vast veelgi harvemad. Ka temal on praegu pojad pesas ootamas. Kärp on nirgiga üsna sarnane vaid veidi suurem  ja pikema sabaga, mille ots tingimata tume. Uurijad on jõudnud järeldusele, et just see tume sabaots  päästab üsna tihti kärbielu röövlinnu või mõne teise suurema  kiskja käest. Sabaots juhib vaenlase tähelepanu olulistelt kehaosadelt kõrvale. Kui keegi ei sega, tähistab kärp oma õnnestunud jahti  ülemeeliku võidutantsuga murtud saagi juures. Kõikidel kärplastel hoolitseb järeltuleva soo eest emasloom  üksi isaslooma sattumine oru juurde. Olgu ta siis võõras või oma ei tõota pesakonnale tavaliselt  midagi head. Kärpidel on täiesti ainulaadne paljunemisstrateegia ainult  kümnekonna päeva vanused, veel pimedad ja suletud kõrvaavad,  aga kärbilapsed on juba sigitusvõimelised. Nende kutselõhna peale isa kärb siia urgu,  ilmuski viljastatud lood ei haka kohe arenema,  vaid ootab kuni tilluke kärbiema, hakatis saab täiskasvanuks  ja alles siis läheb kõik oma loomulikku rada. Tänu niisugusele erilisele paljunemisviisile On 99 protsenti  võimalikest emastest kärpidest kandmis perioodiks tiined. See aga garanteerib soo jätkamisega väga ebasoodsates tingimustes. Kuigi tuhkrupojad pole veel võimelised liha närima,  tassib ema juba saaki koduurgu. Liha lutsutades ja lakkudes saavad pojad vajaliku lisa piimale. Solongoi on ka kärplane. Levinud on ta Kesk-Aasias, kõige enam esineb teda vast Kasahstanis. Käitumiselt suuruselt ja olekult on ta üsna lähedane meie  kärbile kuid tal puudub hele kõhualune ja must sabaots. Stepituhkur on meie tuhkru ehk metsatuhkru kõige lähem  sugulane kuid erinevalt meie omast on ta valdavalt avamaade elanik. Täpiktõhk aga on pärit kõrbetest ja poolkõrbetest  üliharuldane loom, kes kantud üleliidulisse punasesse raamatusse. Colonokk on tuhkru lähem sugulane Siberi aladelt. Levinud on ta Euroopa idaosast Kaug-Idani. Tuhkrupojad on märgatavalt sirgunud. Neil on tekkinud uus loomusund. Järgneda emale ema aga püüab neid ikka veel harjumuspäraselt säästa,  nii nagu titeperioodil ohu puhul tukast kinni  ja varjulisse paika. Kärbipojad on väikestest suhkrutest märksa vilkamad  ja osavamad. Mängulusti näikse neil jätkuvalt lausa lõpmatuseni. Just niisugustes mängudes omandatakse eluks vajalikud  kogemused ja oskused ja kärbile iseloomulik kiirus,  kergus ning omapärane mänglev elulaad. Väliselt on nad juba väga sarnased täiskasvanud loomaga. Ainult kogenud silm suudab neid veel eristada. Nii kärbi kui tuhkrulapsed on märkamatult mängides  ja hullates astumas täiskasvanud kiskja ellu. Sellel viimasel suvekuul eralduvad nad üksteisest võõrduvad  ja asuvad täitma oma rolli suures looduse eluteatris. Võib-olla meie inimesed ei suuda alati mõista  selle rolli osatähtsust asendamatust kuigi ajas püsima  jäänud liik on juba ainult selle faktiga oma eluõigust tõestanud. Võideldes oma olemasolu ja eluõiguse eest oleme suhtunud  kiskjatesse ikka vaenulikult kui ohtu, kui konkurentsi  või kui jahisaaki ja hävitanud neid igal võimalikul juhul  leides ikka uusi tõestusi oma tegevuse põhjendamiseks. Vaevaliselt, ja pikkamööda, kuid seda kindlamalt on meieni  jõudnud teadmine, et oma rolli oleme võimelised täitma vaid siis,  kui meid ümbritseb aegade jooksul väljakujunenud elu. Oma terviklikkuses ja täiuses. Ja et kiskjadki oma eluviisidega ei hävita vaid säilitavad  elu täiuslikust ja terviklikkust. Surma lä täna pu as seda maad, kus me kohtume kõik. Üle latvade lailapüks õik. Üks linn. Sündis Enese tuhas. Oi Koit äkki nii noore linnu silmades muistsel mäel. Üks leek seisab paremal. Laul lõhub loogiast.
