Keelekõrv 264. saade, suvine saade, milles me kuulame mahedat murdekeelt ega murdekeele valdajaid. Väga palju enam Eestis olegi seda rõõmsam olin mu meel, kui helistas liia tõrva, kes on pärit Kodavere alalt Sassokvere külas elanud ja seal koolis käinud ja ise seal hiljem õpetaja olnud ja pärast ka mujal Peipsi kandis ja temale on oma kodukeel nii armas, et ta soovis selles keeles pajatada meilegi mõned lood oma lapsepõlvest. Kuulakem siis. See kadaverekeel mulle meeldib mina taastada kahe tema natukene järgi jääs, kui meie vanused ära lähme. Aga enam ei oska ja ega minulgi on ta juba niiskes vales läinud ja ja täis moodu, aga ikke hirmsast tahased. Et seda Kodavere keelt ka nagu setudki emakeelt keeda, kiidavad hirmsasti. Meil oli ka ilus keeldi, jäänuline ja Vjanuline ja keski osanud Nanamudu ilusas kõnelda, nagu nagu seal Kodaverepuul. Ja seda ilusat keelt mina nüüd oma lõunaeesti tartu keelenatukesega ei hakka siin praegu murret kõnelema. Ma olen väga rõõmus, kui teie jätkate oma kodukeeles. Teie ilusat kodukeelt on ju ikkagi ka kirjanikud jäädvustanud. Juhan Liiv oma palades ja meie tänapäeva luuletajatest Mari Vallisoo. Ja mari vallisoo ka me käisime nagu koos karjas ja tema oli juba siis ka väga tubli. Kirjutas näidendeid, mida meie siis õppisime koos ja ka esinesime ja minul ongi üks selline lugu siis jutustada sellest karjaskäimisest ja selle ma siis jutustaksin. Kodavere kielen. 50. loassal karjan. Sellele aja lasel oli karjan käimine, uubist õis, moodu kui talude ajal. Varem olid ju suured talud, karjad ja omad karjamaad ja põllupeenrad ja igaüks oli omaette Agolhoositleid, Moad kõik segamini. Talu maad olid nüüd kolhoosi omad, õueaiamaale mahtusid ainult kartul ja natuke rükkis. Kohe savil siis lehma või lambatiku paned ja mis siis saab, kui lahti kisuvad sel ajal tõsi, pidada ainult ühte lehma ja ühte mullikat ning lõbuar, lammas kuva veiksed lapsed saadeti siis loomi hoidma nukroavi kallasse ja kitsasse põlluvahelisse ribade peale. Omaco juba kuue ajal vaipoole seitsme paiku ema üles, ise tema pidi ära kolhoosi tööle minema. Mialassinzis lehma laadas lahti, võtsin lambad ketiga järgi ja läksin karjamaale. Kasu ja peale või. Külaotsa kõrvesu karjatee peale koopli peale. Kui ühen kohane, oli karjamaa paljas söödud, siis läksime töise tüki peale. Kõrvesuu peal oli hirmus, alb rohi, vana Joss Mess looma Teisvend. Tõesed lapsed tulid oma punnikute Emaasikutega omokollima hirmus unised veel, lehmad, lambad, kõhe tiku ja ise Baltu riide ja voodri vahele magama. Homokane külm kaste, õli, jalad külmas, et end ja, ja siis oli see oli jah, kerra tõmmata. This tundivill sõitnute tõstsima punnikut Õisega õhta ja ise hakkasime tööle. Meil olid mõnenko. Kas s tehtud Ooesmikud omad lõkkega õhad, kos ühendvõetud kartulid või õunu teha. Veelgi põllud. Aga sel ajal lõikest kella pidime olema kodo, kui emad tulid kolhoosi töölt lõuna ajal lehmi lüpsma. Kuda mesisti, jätsime täpselt kodu olla, karjalasse eluma habe vägell Lõõnajal, Juvariga, L1 ja nõnna, meie siis mõõtsime alati jalg jala ette ja olime täpselt lib see ajaskodo, kui vahes, noh, magama soojab, taevakäsi jäänud. Võtab lõiku aga vastu ööd täis kiigud õlid, Pajoodsan jooksuplatsid kõrgusega hüppamise toikad. Kaugushüppe lepagaikega tegime õda viise, et kooli asemel oli ümmargune kivi. Palja tegime lehmalt kistud karves ja siis mängisime rahvasse palli väljaviskamis, mädamuna. Ja vahel olid meil roamatud ühen, mängisime kooliikke peris, tunnid olid ja, ja paindiega sugusi, indid kopsima, näidendit selges mes isegi Jeerjutasime. Tegime paar kõrda peris pidu naabritaluõue seadsima lava üles ja tõesele puhale panima, pingid realisse jaos. Piletid olid 20 kop, kat ja pealtvaatajaid oli ka paari-kolmekümne ringin. Õmaadisa teemad ja jänesed, omaksed. Oli üks Salizbjaga titt kua, rohkem põlemul neid õltki. Sid Iideebiaali mitmed korrad katki kukkunud, aga ei, see said liistriga kokku pandud. Tõesti, seal olid kõõmad, väsmakud, karjan, ühendõmbleja lovi käes saadud riide tükkesseli hüve õmmelda garderoobi, oma väsmatkitele iile, nõinid boksma. Ühe kõrasa enniscene kvaliteet tõenäoset meist sima suurebajoodsan pimedani, kuni ema tuli, Jabjastasime ide ära. Mõned lehmad olid kua kurjad ja neid sarve müksa saegua lehmad juukseid keeli, kui, kui suured parmud kallal olid. Sabad kui tikud püsti, oksid kui segased, kui v sae käi neile teha. Siis olid juba kõrvatkiKinjaaja edes maid tõowedasketi ka, et see on nagu Ena tuti järgi. Korpisima Kiviraidmis ega üks toksi oma nime suure kivi peale. Vahel oli meil ka kirves, ühel võtsime kraavi pealt jämedid leppa ja tegime püst kodad punusima Vilba Ele Paju lõksu, et tuult läbilases. Sügise poole ole, oli karjan käimises rohkem kõhti kui kolhoosipõllul sae rükisse Aki Vaisi masi alake vahel karjana olla. No siis oli, kellele oma elamine lükki AK Antsivaariu tuule ja vihma ees ega meeneid hakkab, erist sassi ei ajanud. Kui Einatasse direuku, siis oli meil nigu peris majad kahe topsima, ühe rõugu otsa kinni, nii alt ka kinni ja siis tegime ilusas suures tule roogud, õlid salaadi sid täis. Kuidas me siis peitus mänksima ja oli tegemist sealt välja Soada, kui ema järgi tuli? Paju pilla sai kohe igasuguse jäljega. Kuna õlid meil mitmejäljega ja mitme Haaguga pajupillid, siis Saib Erisla lu viisi mängi lepaguarezzelid, vägevad pasunad nagu pasunakoor, veris. Laalud ku selgest Mess, aga keski koskilt kuuld, kõhe Õpaste asjale. Niiske siis oligi see 50 aastat tagasi Sask, vere küla, Lasse aed. Head kuulajad, katsuge Kodavere murdejooni natuke ka jälgida, te kindlasti panite juba tähele seda asemel õli, see on tuttav ka Juhan Liivi Kodavere pajatused, sest nendele, kes Juhan Liivi loomingut tunnevad, aga kes me poleks neid lugenud koolipõlves. Aga siin on ka huvitav jälgida eskaa ja SD kadumist, nende asemel on pikad essid. Ja nii edasi. Kuulame siis ühe loo veel liia tõrva esituses. Ütlen koelin käimine, sealt Sask veres oli kohalini oma neli kilomeetrit. Sel ajal olid ikke ainult obese vankriteed, enamjagu Veiteedid ikka õiges üle põllude tikke rutem Soada, säskeresseli gepaljulapsi, Köderookse rohkem üks USA 96 esimesest seitsmenda klassini, kes kõike maskuali, tarkus. Omaako nagu polnudki kedagi keerulisse. Egas majas tulikegaks on mõnes ka neli viis last ja nõnna Velitsema minna yle põllud, Anerjand soe ja päevaga järve pealt puhuva kõleda tuulega vihmasadu jalumäe toesuga. No ei ela, oli minna, kui päike paistab, linnukesed laulsid. Aga talvel oli ikka tegemist külvaks, õlume Jadoesoga. Kottpimedal tuli hakata astma ja oli, kui sai Roosi obese peale enamast sviidi vana Jersiga, see oli igavene laisk järjukid täis. Sellepärast ei tahtnudki keskidemaga metsa puid minna tegema. Seobenantsis teostajad lapsi kooli vedada, asega Yossile sigi meeldinud. Läks, kui tigu vaieberist seisma ei aedanud, sisu headustega tagumine kannatamine seal üle kraavi põllul kanali põõsas ja kui tallimis Juku sealt läks vitsa võtma. Aziz pidi ta õe kee kärme madise suani peale Soada. Vaat siis olid seljalaadal hirmsas. No meie lapsi oli seal soni pealike palju koa üksnes söe ja kookil ja, ja mõned tagasooni jalusse peal. Suuremat pidin muidugi ikka ise jala omavahel võttis alaterna ja kottpimedas toas on, muudkui läksime. Meie kolmekesi, Sasaban, isa vedas kohaliku Edda ja meie Bru Symaizasa moosisse asju. Eks siis äike võtnud väiksemad sammud, aga äike olid minu ja spikad Antsi asu. Lumi oli koa põlvini, veeldikud õlid ja Alan ja kalossid rikuga ümbert kinni, sellegi pooles kadusid mõnel otsas sära, oh seda õitsemist ja kisa siis. Vahel oli isal Guanaabri tüdrikud järel, veitsis poole tee peale juurikule, seal me siis Nadke suvaiendasime, kogunes lapsi rohkem ja läksime siis ühend teisi enam põld isa vajagi. Koolimaja oli vana mõisahoone ja seal oli ja soe õlla. Märjad saapad panime ahju äärde kuivama, kui tõesed su akadeemias jalga panna. Sokkide peale ei saanud olla, sest koolipõrandad õlid Petroeliga üle tõmmatud nunna tehti kirpel elu põrgus. Quali palju täiu, sellepärast saeti poistel pead paljas vähemalt poolel, kui oli, siis põld täiu peljata. Meil olid kenad lokid Meservaatasinud kohe ära lõigata. Siis võeti pass, Kooelinginny, õpetaja tõmmassisiisisse, kodabidid siis isa emaid kebaljas Sayama. Egan klassinali laenud. Suvaline oli kaks tükki, aga peaaegu aeti päevavalgusega läbi pimedamal Jaan hakkasid siis tunnid natuke hiljem. Las selga küljelisi öko Hasan õli, Tõnissoni koosid Iideebeeki tükk kahe leivaloigu vahel kõige rohkem õli lase lühend koduse rükileva vahel pohlamoos ja pudeliga külm piim. Küll see oli hea ja kõht sai täiskoe. Aglassin oli kaks laskele, ema tüütas, Boadin. Neil oli vahelisegi saia kohasanja Varssi leiva vahel. Seltsis tõmbasid ninaga morsihaisu. Igal vahetunnil pidid kõik suheli minema ja ring mänga tegema, ikke ise laulma ja kui tuli refrääni näen, siis võtsid need, kes ringi sees olid, kedagi tantsima ikke palkat vai valssi. Sedasi Soadi lasele laenud selgest ja pandi tantsima kuva. Agasid kodaminek õli, päevise Modovita. Igaüks ise lahti, no mani pidi viltund, kaks nukan koerus seepärast ülema tõesed, õppisid Mess vil selges Põldsu anud. Ane esimene jäetuselgustaguevatusedaga pauk. No seal oli niiske laudtee kõrgemal, kus õliasju nii-öelda maailma asjus. Talvel oli seal ilmatu yea luu Ime karata ja tagumiku peal allalasse. Nagava ku riided õligi jätanud kõvasku pulgad, siis häid ilm, koda pole jooksma. Vahel tulid kohabarvassad vanemad ja leid väiksemad Kodobale essilise asemele. Kevadel, kui vesi lahti, lei õli kodulegijale, oma muud maakoljatandia ja minna Assoaga Kõnarate peal pori, ei kedagi A-proovi tagasi tulla. Vesi lainetas tee peal Eisva kraavez teleeksis, väiksemad vahtisid sama v jooksu, kuni tulid vanemad ja veid neid seljanile. Siis vil külanguumiki, hullud kallusse, mõnelikke õlid. Aga meil olid koelindumi tehtud saapad, puu Tikega naelutas nõnna kõvas kinni. Koeval ajal olid madalamad saapad aboris elal paska nahast poolsaapad või mõnel oli perissi ärikud. Oli siis ikke lasse liia kolin käia, sae läbi ronitud kõik puud ja põõsad, väiksemadki lohad, kivide, siis käega katsutud ja maailma asju arutad. See oli keelekõrv. Neid murde pajatusi kuulame veel ka nädala pärast. Järgmisel esmaspäeval kuulmiseni.
