Tere algab saade, laste lood, mina olen Kadri kiisel. Olen Tartus koos Miina Härma Gümnaasiumi kolmanda klassi lastega külas hullul teadlasel. Eelmine kord õpetas hull teadlane meid tegema mitut huvitavat katset kuiva jääga mida ta meile täna näitab. Kuuledki kohe. Kui me siit väravatest sisse lähme siis siin on katseseadmeid ja võimalik vaadata, kuidas siis ütleme näiteks 18. 19. sajandi, siis teadlased erinevaid katsetusi tegid. Mis te pakute, mis purgid need võiksid olla, kas need on vanaema moosipurgid või siia koguti mahla. Mahla, ma arvan, et sealmaal ma arvan, veini. Siin on üks puidust kast, mis on täis ülisuuri klaasist purke, millele kõigil on puidust kaaned peal. Aga läbi puidust kaane on meil üks metallist varras. Nendesse punktidesse ei kogutud ei mahla ega moosivaid, nendesse purkidesse koguti elektrit. Nii et sinna purki sai, ütleme, mingi teatud koguse elektrit panna ja siis seda hiljem kasutada. Aga kuidas see välja ei tule, siin on nagu raud juhib elektrit, ega siin peale on ka see raud. Põhimõtteliselt see klaasi elektrit ei juhi, selles ütleme anuma sees metallist pind, mille sisse siis elekter jääb kinni ja siis saab mööda seda purgi kaanest, mis on puidust ja seal antraat keskel saab siis selle elektri uuesti välja võtta. Mixilts nendes purkides elektrit koguti. Et sellega siis katseid teha omal ajal, et vaadata, kui palju sinna elektrit sai, koguda purki ja mis elektriga siis teha sai ja pärast uurime ka natuke elektrit lähemalt. Aga kuidas nad teada said, kas purgi sees on elektrit või ei ole? Ühe võimalusena on proovida seda, kui näpu vastu panna lisasärtsu saad siis järelikult on elekter sees. Aga teine võimalus on niimoodi, et kui kuhugi kaks traati omavahel kokku panna, näiteks ühes purgis on üks like teises purgis, teine laeng, ja kui need kokku panna, siis tekib säde. Ja siis sai ka aru, et seal on elekter sees. Ma kujutan ette, et kui elektripurgis on, siis purk tundub ikkagi täitsa tühi, niimoodi kõrvalt vaadata. Ega seda arvu ei olegi saada, nagu, et seal ütleme, purgis elekter sees on, et ega seda silmaga näha ei ole. Aga seda, kas purk on elektrit täis, vein alles poolikult? Vot seda ka nagu raske hinnata, kas punata täis, kuna ta tühi on, et kindlasti nad teadsid omal ajal said nagu katsetamise käigus kindlasti aia taha, rohkem enam purki elektrit ei mahu. Kas nendes purkides on praegu ka elektrit sees, et siin on kirjeldatud vaatajaid, palume eksponaati mitte puutuda. Praegu siin elektrit sees ei ole, aga kuna need on nii vanad, ütleme katseseadeldised, siis lihtsalt et nad säiliksid hästi, kaua siis neid puudutada, et nagu ei ole mõistlik. Ja ka, kus sa seal, elekter seal liiga kaua on, kas sellega midagi juhtub ka? Põhimõtteliselt, kui seal elekter sees oleks, siis mingi aja pärast see elekter läheb uuesti sealt välja, lõputud sinna purki sisse ja kuigi täna meil on ilm on selline, ütleme pilves, vaatame ühte põnevate kambrisse, mida kutsutakse kaamerops. Kuura ehk pimekamber on, see, selles kambris on nagu ütleme, fotoaparaadi eelkäija. Sinimusta riidega ümbritsetud väikene ruum. Ja siin sees on väga pime, aga on üks ava, kust saab vaadata välja. Ja kui ta augu seest ära tuleb, ta ja vaatas ja teisele poole seina, siis tekib sinna üks pilt. Või kujutis jah, tagurpidi kujutis, et seal on. Kas te näete seda hoonet seal ja puid siin sama, mis, mis seal õues? Jah, täpselt, ses tekib siia ekraanile sama pilt, mis on õues. Kui sa seda tagurpidi vaatad, siis näeb õigetpidi välja. Just niimoodi, see on siis fotoaparaadi eelkäija, praegu oleksite nägude fotoaparaadi sees, läksite, kuidas see pilt sinna tekib, ütleme ekraanile. Aga miks ta tagurpidi tekib, miks ta tagurpidi tekib siis selle tõttu, et sama pilt ka teki meie silma, ütleme, võrkkestale tagurpidi, aga kui te vaatate, siis see valgus, mis langeb sealt august siis ülemine see valguskiir, mis seal seal ülemisel, kusjuures see tuleb siia alla ja vastupidi, alumisest äärest läheb üles ja siis tekibki see tagurpidi kujutis. Aga nüüd ma tahaksin teiega veel paari katset teha, Lähme, vaatame, kuidas üks vana aurumasin töötab. Ja aurumasinal ütleme selline seadeldis, mis on meil aastast 1886 ja selle soojendamisega läheb veel natukene aega. Ma panen siia, ütleme, oma assistendi natukene ta soojendama ja siis vaatame, kuidas ta töötab, samal ajal ma teen ühe teise katsega. Kui me ennem uurisime elektripurke, mida kutsutakse leideni purkideks. Aga kuidas sinna elekter sisse saab, siis on siin ükse masin, mida kutsutakse elektrofoormasinaks ja selle abil on võimalik sinna elektrit purki panna. Ja vaatame, kas me saame selle masina tööle ja tekitada väikest äikest. See on nüüd üsna kummalise konstruktsiooniga masin, siin on ees kaks silindrit ja tagapool on üks ketas ja üks kang, mida ringi keerates see ketas hakkab ise keerlema. Ka kahe käte vahele sai pandud üks villane kangatükk. Ühendamise teised raadis ja teises otsas. Siis vaatame, kas me saame kellad, ütleme niimoodi tööle. Põhimõtteliselt elektrilaengu tõttu agaa tütame kellakuulikesed liikuma. Mina kuulsin. Seda teadet sama ahela elektrostaatilises kellamänguks, et elektri jõul akaalne kellad helisevad Et kui selle kellamehhanismi küljes traadid ühendada sinna varraste otsa, mis ketaste suurest seda elektrit koguvad siis tekib selline kellade helin. Ja teeme ühe suure särtsu ka. Ja ka, miks need asjad selle otsas hakkavad ringi liikuma, aga see, see nöölio tavaline niiti hoiab neid kuulikesi. Põhimõtteliselt on niimoodi, et sind sellele keskmisele metallist osale tegijad üks ühenimelised laengud ja kui on meil samanimelised laengud, siis nad omavahel tõukuvad. Ja kui on meil erinimelised laengud, siis tõmbuvad ja siis see kuulike hakkabki see niidi otseses nagu edasi-tagasi liikuma. Samamoodi nagu magnet enam jah, aga siin magnetit ei ole, vaid on elekter. Nii suure kärtsu kava. Aga nüüd? Siis on põhimõtteliselt see see vana aurumasin ja kui ma seda soojendan natukene, siis hakkas aurumasin tööle ja paagis on vesi, mis läheb keema ja see vesi liigub mööda seda toru siia seadeldis ja paneb selle kolvi liikuma. Miks üldse arumasinate ehitate, kuidas neid kasutati? Aa, väga hea küsimus on see aurumasinaid omal ajal ehitati, sellepärast et näiteks, et rongid liikuma panna või auruvedurit. Nüüd, mida paremini see vesi siin sees keema hakkab, seda kiiremini need kangikesed siin seda ratast ringi keerutavad. Et see ratas on mõeldud nagu, et see olekski nagu rongi Ratase. Jah, põhimõtteliselt võib nimetada, et näiteks, et salongiratas ja siis pannakse liikuma. Aga kuidas siis rong? Mitte niimoodi, et, et see vesi kogu aeg ees Selle jaoks tuli, ütleme teda vett keema ajada, ehk siis pidi kassett ütleme ahju, halsin keetma või, või oli seal puit, millega pandi, rongiratas liikuma. Kas keegi üldse selle peale ei tulla seal nägu jah, ime kiraskite. No selle peale tuli üks niisugune teadlane nagu härrabat, kes leiutas siis aurumasina ja tema, ma arvan, et ta vaatas, et inimestel nagu raske tööd teha, tegid töid hobustega ja siis tal tuli geniaalne mõte, et äkki saaks seda veeauru kuidagi ära kasutada ja sellest mingi masina konstrueerida. Ja lõpetuseks, ma tahan teile lihtsalt ühe kihvti katse teha on mul kaks toru. Seal on kaks erineva pikkusega metalltoru ja kuumuta seda toru seest ja vaatame, mis juhtuma hakkab. Kui see natukene seest kuumutada püsti tõsta, siis teeb sellist häält. Et kas saarel töötab Kaselsiniul? Põhimõtteliselt ta võib öelda küll, et oreli ska õhk liigub, et siin samamoodi liigub õhk. Ja kui me kuumutasime, siis õhk hakkab kiiremini liikuma. Kui te vaatate siin toru sees on üks metall põrestik ja kui ma seda kuumutan, siis selle tagajärjel tekibki see heli. Ülikooli muuseumi hullu teadlase kabinetti külastasid Miina Härma Gümnaasiumi kolmanda klassi õpilased ja toimetaja Kadri kiisel. Kuule laste lugude saatel internetis vikerraadio kodulehel.
