Teadust kõigile vulkaanilist räägime täna kõigepealt Islandil purskama hakanud tulemäge, tutvustab saatas geoloog Heidi Soosalu, kes on just nimelt Islandi vulkaane pikalt ja põhjalikult ise uurinud. Teiseks põikame korraks tarmustati meteoroloogiasatelliitide keskuse andmehoidlasse ja uurime, kuidas seal ilma teavet talletatakse. Ja kolmandaks teeme juttu ühest heas mõttes omapärasest Eesti teadusasutusest, mis hiljuti tähistas kolmekümnendat sünnipäeva. Olen saatejuht Priit Ennet. Kaheksa päeva tagasi nüüd tänasest võtta siis eelmise nädala laupäeval üllatas Island ühe huvitava loodusnähtusega meid, mis on ka mõnes mõttes ohtlik sellises vulkaanipurse ja räägime täna sellest vulkaani purskest ja Islandi vulkaanide, seda üldse võib-olla natukene lähemalt ka meie labori saates minu kõrval. Siin on Heidi Soosalu, kes on geoloog ja töötab praegu Eesti geoloogiakeskuses aga on varem töötanud ka lausa Islandil selsamal saarel, kus praegu sisse vulkaan purskab. Ja seal ka neid vulkaane uurinud. Kas praegu siin Eestis olles tegelikult ei oleks seda tahtmist, et praegu võiks olla just sündmuspaigal? Kui mõned ilusaid purskamise pilte ja filmilõikeid näen, tõepoolest, ma arvan, et hetkel olen ma valel maal. Mida seal praegu teha oleks geoloogil? No praegu, mida Geo teadlased teevad, nad esiteks, sõidavad lennukitega seal ümberringi ja vaatavad nagu peab poolt, et näiteks või võidakse vaadelda, et kui suured on laavavoolud ja milline on see aktiivsus, näiteks, et kui kõrgele tõusevad seal nüüd on praeguseni tule sellised sambad või nagu purskkaevus purskab kivim sealt praost välja, mis seal laupäeval hakkas avanema. Ja muidugi no neid tuhapilvi võib vaadelda ja gaasi pilvesid ja siis on juba kohale saadud, et võetud proove sellest tuhast ja laavast, et mis selle keemiline koostis, mis on näiteks Islandi purske tuhale, on probleem, et nad on tihti hästi flooririkkad ja suures kogudes foorum ohtlike element. Ja seda, et näiteks, et kas peab loomad sisse panema, et kui üks loom söödaheina või joob vett väljas, kus on palju floori, siis tekib fluori mürgitus, aga see vist seal purskele kõige suurem probleem praegu ei ole. Aga ma saan aru, et ikkagi veel selline järelpurse praegu ka jätkub, et selline suurem plahvatus on nagu üle läinud, et see oli laupäeval. No mis praeguseks on toimunud päeval avanes maapinnale umbes pool kilomeetrit pikk pragu ja see selleks võiks öelda, et siin ka uudistest räägid, et ei olnud mingit seismilisi näitajaid, et see tuli üllatusena, aga tegelikult ei olnud see tõsi, et umbes kolm kuud on see vulkaan praeguseks rahutu olnud, hakkasid väiksed maavärinad, toimuvam muidu seismiliselt vaiksel vulkaanid umbes aastavahetusel umbes 10 kilomeetri sügavuses ja nad järjest tõusesid kõrgemale. Kuni no selle eelmisele laupäeval olid nad juba saanud kuhugi seitsme kuni nelja kilomeetri sügavuseni ja siis oli madalaimad ka. Ja see tähendas siis, et üles sulanud kivim jõudis maapinna lähedale. Ja siis hakkaski see purse. Kas neid väikesi maavärinaid olid ka Eestis juba meie mõõteriistadega? No need olid nii pisikesed sündmused, et neid ei saa nii kaugelt enam mõõta, et need olid ainult Islandi seismojaamad, mis neid näha said. Aga no tagasi sinna purse juurde, et avanes siis lõhe maapinnale umbes pool kilomeetrit pikk ja sealt hakkas purskama nii laavat jaa, tahkes olekus tuhka ja võiks öelda, et siis kui kivim on sula maa all, siis on ta nimi magma ja kui ta saab maapinnale, et kui ta on sulas olekus, voolavas olekus, siis on ta laava ja see, mis tahkena tuleb. No seda võib kutsuda vulkaani tuhaks. Ja seda, kas siis sealt välja tulema, aga mis sealt siis nüüd edasi sai? Noh, pärast seda teadlased on vaadelnud nii, nii palju kui ilm on lubanud, et esialgu oli ilm väga kehv ja oli nagu sellepärast ja nagu esimesed faasid on võrdlemisi, saadakse kaudselt informatsiooni, et vaadatakse päras nüüd kui teame, et on, mis toimub, et vaadake, takse seismogrammi ja vaadatakse geodeetilise mõõtmisi. Aga selle umbes nädala jooksul on see purse ikkagi üsna nagu samamoodi nagu võrdlemisi rahulikult toimunud võrdlemisi nagu samasuguses mõõtkavas, et, et nagu oli väga õnnelik juhtum, et see koht, kus praegu purskab daam palja taeva all, et tegelikult see vulkaan ise leiab jätlajjöökud ta on liustiku all ja kui purskaks liustiku all, siis muidugi seepeale 1000 kraadi, no 1200 kraadi, kuum laava sulatab liustikujääd ja siis tekivad sellised plahvatused ja siis sula, sulanud jääst tekivad suured veeuputused ja see on väga ohtlik. Kuna õnnelikul juhtumil valis vulkaan purskama koha sellisest gurust kahe vulkaani või liustiku all asuva vulkaani keskel. Ja see toimub võrdlemisi rahulikult, et eks ikka see kuum laava sulatada tab lund ja vahest ongi plahvatused ja aurupilved, aga see on ikkagi nagu väiksed. Et tegelikult see see pragu, mis sinna tekkis ja kust laavat välja tuleb, see ei asunud mitte jää all, vaid jäävabal maa, vilja. Jäävabal alal, aga no muidugi areng võib toimuda, et näiteks ei ole teada veel, et võib-olla, et avaneb uus lõhe seal liustiku all või see, mis praeguseks on aktiivne, venib pikemaks. Aga no see teadlaste vaadelda ja no kõige-kõigeks peab valmis olema, aga no mis praegu on või siiani on selle purskamisel ikkagi see käitumine on olnud umbes samasugune, kogu aeg siis huvitava detaili võiks öelda, et sellest vulkaanist voolab laavanõlvast alla ja praegu voolab ta kitsasse kanjonisse järsu seinast kõrgesse kanjonisse ja on hetkel on tekkinud laavajuga, mis on umbes 200 meetrit kõrge ja no seda võib ette kujutada, et punane kivist juga, mis voolab nõlvast alla 200 meetrit ja selle kohta võib öelda, et praeguseks on Islandi kõige kõrgem juga, ongi see laavajuga. Isegi arvestades veejoad hulka, ahah aga selle vulkaani niminerit lipsas siin ka läbi juba, ma ei hakka seda praegu isegi proovima öelda. Aga ma tean, Heidi Soosalu, et sa oskad ka islandi keelt olles Islandil palju aastaid töötanud ja vulkaane uurinud, mis vulkaan sa nüüd õigupoolest Khani nimi on ei afiat Ljöökud ja tegelikult Islandi nimed on, tavaliselt nad ongi, kirjeldavad seda, mis nad täpselt on, et kui lahti seletada vulkaani nimi eesti keeles oleks Saarde mägede liustik. No tegelikult on, kuidas vulkaani nimi võib olla liustik, aga ta asub saarde mägede liustiku all ja on otsustatud et vulkaaninimi on ka see, võidakse öelda ka ei Afjottle vulkaan, mis on nagu staarde mägede vulkaan Kus need saared seal on, Island on ise üks suur saar. Islandi lõunapoolel on vest, mannasaared, mis on ka niisama nagu vulkalismis tekkinud. Seal oli viimati purse aastal 1973. Keset linna hakkas vulkaan purskama ja seda võrreldakse, et ta on väga samasugune purse kui praegune see ja feat laiukud klippursi. Aga nüüd selle Eyjafjatla Jecutli purskega on seoses ka on tekkinud ka tegelikult mõningad, et hirmud või kartused sest ajalugu näitavad, et alati, kui see eia fiat laietkutli vulkaan purskab siis hakkab seal kõrval purskama üks, teine ja hoopis hirmsam vulkaan. Islandi ja kirjutatud ajalugu ulatub 1100 aasta taha ja selle aja jooksul on Eiakset liugur pursanud kolm korda ja igale selle kolmepurske ka seoses rahast on hakanud naabri vulkaan kahtla tegutsema ja kaht laam palju ohtlikum kui eia Beatlajjöökud kuna sellel on nagu suurem liustik ja sellel on suur kaldera selline süvavajunud ala, kuhu võivad kuhjuda need liustiku sulamisveed ja siis võivad tekkida hästi katastrofaalselt suured veeuputused, mis on olnud nagu suureks õnnetuseks Islandi ajaloos. Ja pärast nad praegu teadlased mõtlevadki, et vaatleme seda Iieffet laiukud linduse on tore selline piknikupurse. Aga me peame meeles pidama, et mis hakkab toimuma sale naabril katlal või kas hakkab midagi toimuma, vaat muidugi kolme pursega statistika ei ole väga pikk, aga iga kord on niimoodi toimunud. Ja võiks veel Ta ta selle heliarhiat liugur kli puhul. No vulkaanid on nagu selles mõttes Islandil nagu inimesed, nad hingavad ja mõõdet takse, geodeetilise pannakse GPS-punktid või Sabeliti pildid, nähakse seda, et kas üks hulga tõuseb või ta vajub alla. Et näiteks ei Atla jõe pandi tähele, et märtsi algusest hakkas ta väga kiirelt tõusma isegi üks sentimeetrit, tere päevast, sellise kiirusega ta tõusis ja nagu hingab nagu kopsud täis ja siis hakkas purse. Aga tegelikult seal on veel nagu rõhku sees, et purse on ikkagi, kuigi ta meile näeb selline dramaatiline välja, ta on selle vulkaanimõõtkavas hästi pisikene ja see tähendab, et rõhk on veel kõrges ja leiab jätla jõgutle juures. Ja nüüd on küsimus, et kas rõhk mõjutab seda naabrikatlad ja lapsi saab nagu kuidagi trügima välja materjali ka. Sest arvata võib, et nii-öelda maakoore alt või seal, kus vedel magma nii-öelda mulksub, sealt on need kaks vulkaani võib-olla isegi ühenduses niimoodi. Ja Islandi vulkaanid on selles mõttes huvitavad, et nendel on igaühel nii-öelda oma sõrmejälgi. Keemiliselt on iga vulkaaniline tooted ja laavat erinevad, et näiteks teadlased huviga võtsid proove sellest praegusest pursest ja said kohe näha, et sellel on eia fiat, liukukli sõrmejälg. Et see tähendab, et see sulanud kivimi või selle magma allikas ei ole ühine ja katlal, aga nad kuidagi mõjutavad. Üks see katlanimi on muidugi palju lihtsam. Kas see tähendab midagi eesti keeles, on muidugi väga huvitavat. Katla vulkaan. Ta on tegelikult ta ongi nagu katel või selline kus vett võid keeta ja kakla on ka muinasjuttudes õudsalt nagu hirmus eid või selline nagu paha, ei, et käitubki, nagu niimoodi temperamentsed nagu ka vulkaan ise. No kas see kahtla vulkaan nüüd Peaks purskama hakkama, mida siis karta võib, no uputustest oli siin juba juttu. Suured uputused võivad tulla ja no praegu on Islandi rahvaarv ju suurem kui kunagi varem. Et seda seda hullemad tagajärjed siis potentsiaalselt võiksid olla. Aga, aga ka tuhka ja muud sellist mõju. Väga oluline asi on, on tuhapilve, et kui hakkab üks plahvatuslik vulkaanipurse no selline tuhapilv võib mu isegi 10 minuti jooksul tõusta kuni 10 kilomeetri kõrguseni ja see on siis juba kõrgus, kus need mandritevahelised lennukid, Lenna vaat et kui kahtla hakkab purskama, see kindlasti tähendab seda, et Põhja-Atlandil on vähemalt mõneks ajaks lennuliiklus katkestatud, et kas see nüüd niimoodi, et tõesti hoone päris ohtlik või on see ka ikka nagu igaks juhuks, et riske ei võeta, tähendab see lennuliikluse ohtu ja tuhapilved, aga nendest vee uputustest võiks veel veel öelda, et et kõik inimesed elavad seal selle sealkandis madalmaal. Ja muidugi see madalmaa on tasane, kus on põllumajandust hea korraldada ja no muidugi seal on ka madalatel aladel on inimestel lihtne omad majad ehitada ja põldu harida ja need madalad alad tegelikud ongi tekkinud varemates sellest vulkaanipurske tagajärjel toimunud nendes veeuputused, et see ei tule ainult mägedes, ei tule, vaid seda liustikusulavett, vaid tuleb ka igasugust sellist kivitükke ja muud materjali. Ja eriti sealt katla vulkaan-ilt on nagu see potentsiaal on väga suur ja siis nõlvad on väga järsud, et seal võib väga kiirelt uputada hästi-hästi suured alad, et kuigi see on hõredalt asustatud tud alade ikkagi see mõjutab väga-väga suurt piirkonda ja seal tegutsevaid talusid inimestel on lüpsilehmad ja kõik sellised asjad arvesse võtma, et näiteks nüüd selle Eiakset liugur väikse purse puhul igaks juhuks evakueerida. D 500 inimest, aga no lehmad jäid alles ja inimesed olid kohe hommikul mures, et peab lehmad lüpsma, et sellised asjad peab ka meeles pidama. Kuidas Islandi inimesed üldse praegu suhtuvad sellesse olukorda? Islandi inimesed on väga põnevil kõigist loodusnähtustest ja, ja nagu praeguseks on, nii paljud kui ette võtta saavad, tahab kindlasti seda purset ise oma silmadega näha ja muidugi on paigutatud veebikaameraid sinna lähiküladesse, kust nüüd võiks sihtida vulkaani juurde, aga üldiselt need kuidagi saavad, ostavad lennupileti või rentivad, isegi rentivad ise väikse lennuki ja sõidavad sinna ja tublid matkajad võtavad oma džiibi ja sõidavad kohale ja tegelikud ajalehtedes üteldakse või antakse inimestele nõuti, teatakse, et niikuinii kõik tahavad seda näha, et öeldakse, et no sinna tohib minna, sinna ei tohi minna ja näiteks olid mõned jõgede ääres või kõnnumaa teed Islandil ongi jõgedes ja sellised kohad näiteks on keelatud selle, selle ohutu. Võib-olla sealt tuleb järsku mingi selline suurvesi. Aga üldiselt inimesed on väga huvitatud, inimesed on väga teadlikud ja näiteks reeglina Islandi meedias eksliku informatsiooni ei saa, sest ajakirjanikud on väga kursis kõikide terminitega ja suhtlevad väga tihedalt teadlastega. Ja üldiselt kõik arvavad väga põnev asi, et seda võiks öelda, see Fimber tuhauskus, praeguse purse toimub, see on üks osa, üks kõige populaarsemad matkarajast Islandil ja ma olen ise ka üks suvisel seal kõndinud ja ei olnud aimugi, et seal võiks kunagi purse toimuda. Aga seal on kaks sellist matkajate onni, kus võib ööbida ja need matkaklubid juba nagu räägivad järgmine suvi väga põnev sinna matkama minna, et nüüd on midagi uut ka vaadata. Nii et mõnes mõttes on Island lastel siis sellist meelelahutust tekkinud, need. Ja kindlasti ka, et no muidugi kõik peavad meeles, et Islandil võetakse väga tõsiselt kõik sellised ohutus asiated kõige päästeoperatsioonid on välja mõeldud ja näiteks praegusele kahtla juures on üks väike linn või väike valt ja seal on koolilapsed juba teadlikud, et kuidas evakueeritakse, kui kahtla hakkab purskama, et, et kõik sellised ohuasjad peetakse väga meeles, aga ikkagi no nauditakse seda looduse ilu ja looduse teatrit, mis praegu pakutakse, et seal on nagu kuidagi väga hästi tasakaalus imetletakse, aga ollakse ikkagi teadlikud ohtudest. Ohu ja imetluse tasakaal Islandil imeline maa Heidi Soosalu kõneles Islandi vulkaanist. Teeme lahti postipauna, nagu vanasti öeldi. Tore on saada tagasisidet ja eriti head tagasisidet. Elvis kirjutab meile ja Elvis elab Inglismaal. Ta ütleb nii. Laborisaade mulle päris meeldib, olen nad kõik omale alla laadinud ning iga nädal kuulatavast 20-st saatest on kolm, neli. Laborid ajas liigun järjest tagasi varasemate saadete suunas. Samuti viskan aeg-ajalt lõunapauside ajal pilgu rahvusringhäälingu teadusportaalile ja loen, mõned uudised tundub isegi paremini kulutatud aeg, kui näiteks mõne ajaleheportaalist uudiseid lugeda. Nii arvab siis Elvis Joakit ja see teeb kohe südame soojaks. Aga mida arvate teie teised kuulajad, kirjutage näiteks aadressile laborat, ERR punkt ee või ka meie leheküljele Facebookis aadressiga Facebook punkt com kaldkriips teadus. Aga veel, kui juba arvamuse avaldamiseks läheb, siis vikerraadio soovib oma sünnipäeva puhul teada saada kuulajate lemmiksaateid. Kui soovite hääletada, siis otsige võrgust üles vikerraadiolehekülg, sealt leiate hääletamise juhised ka. Loomulikult võib hääletada ükskõik millise saate poolt. Kalabori poolt. Selle nädala teisipäeval oli meteoroloogiapäev ja sel puhul heidame pilgu ühe suure meteoroloogiakeskuse köögipoolele. Euroopa meteoroloogiasatelliitide kasutamise organisatsioon. Metsata opereerib mitut ilmavaatlussatelliiti, mis mitmesugustel orbiitidel ümber maakera tiirutavad. Nende satelliitide vaatlusandmeid kasutavad eesti ilmaennustajad. Eumetsati peakorter paikneb Saksamaal tarmustatis ja just seal selle hoone keldrikorrusel asub suur andmepank, kus kõiki kogutud andmeid säilitada. Takse. Kuulata, kuidas arvutite jahutussüsteemid sahisevad. Kõik, kes soovivad, saavad neid andmeid, saad keldrisaalis siis interneti kaudu endale küsi anda pangatööd haldav insener Pieter Miia-Maria-Ann ja teises pöördes. Tema ülesanne on tagada, et süsteemid töötaksid ja väärtuslikud ilma andmed säiliksid. Andmeid on meil siin umbes 28 aasta kohta. Kokku on neid umbes 470 terabaiti, mis on paigutatud umbes 23 miljonisse faili. Andmehulk kasvab praegu umbes 200 gigabaiti päevas. Et andmeid turvaliselt ja terviklikuna säilitada, hoiame neid kolmes eksemplaris üks koopia, ühel andmekandjal, teine koopia, teisel andmekandjal ja kõige enam nõutud andmeid hoiame ka kõvakettal. Seda selleks, et saaksime kasutajaid kiiremini teenindada. Kettalt saab andmeid kiiremini kätte. Oleme ajapikku saanud ekspertideks ka andmete ülekandmisel ühest arhiivisüsteemist teise. Seda tuleb teha seetõttu, et tarkvara ja riistvara tootjad ei toeta enam mõne aja pärast oma kunagisi tooteid. Seetõttu tuleb andmed üle viia teise süsteemi. Meie arhiivil on praegu 2650 kasutajat. Nende tellimused küünivad 85 tera paideni kuus. See tähendab, et sel aastal tuleb meil välja saata kokku ligi üks peta bait andmeid, mida on kaks korda rohkem kui arhiivi enda koguma. Kujutaksite ette, kui suur üks, et ta vait on, siis võrdluseks üks keskmine laul on MP3 formaadis umbes viis megabaiti nii et betabaiti mahub ligi 250 miljonit laulu. Kõige suurema Aipod, mida ma tean, on 160 gigabaiti ja selliseid Aipooda läheks kõigi nende laulude mahutamiseks tarvis umbes kuus ja pool 1000. Ja kui palju kuluks veel aega, et kõik need Aipoodid läbi kuulata, see jäägu koduseks ülesandeks. Eumetsate insener Pieter minu selgitas ilma andmete arhiivitööd. Ja nüüd on minu vestluskaaslane Raivo Stern, kes on füüsik ja kes on keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi direktor. KBFI tähistas hiljuti kolmekümnendat aastapäeva. See on rahva seas on see tuntud olnud vähemalt kui Lippmaa instituut võib-olla isegi siiamaani seda selle nime all tuntakse. Kuigi Endel Lippmaa ei ole ammu enam selle instituudi juht, vaid on selle instituudi kunagine asutaja. Aga Raivo Stern 30 aastat on pikk aeg. Me ei hakka siin ajalool praegu peatuma, aga räägime tänapäevast, tänapäeva mõistes. Kaabeeeffi on Eestis teadusasutuste seas suhteliselt eriline, esiteks selle poolest. Ta uurimisvaldkonnad on väga mitmekesised või kuidagi nagu mitmest osast koosneb kogu see uurimistemaatika ja teisest küljest KBFI ei kuulu ka mitte ühegi ülikooli alla, ei ole ta ka riiklik uurimisasutus, juhtus midagi päris omapärast. Jah, KBFI-i kui selline on tõesti Eesti teadusmaastikul unikaalne me oleme siis korrektset sõnapruuki kasutades avalik-õiguslik interdistsiplinaarne teadusasutus ja meie teemade valiku loogika võiks olla selline, et me tegeleme teemadega, kus ühe või kaheprofessori uurimisrühmade kokkupanekust või jõust ei piisa, on vaja laia frondilisemat lähenemist. Ma võin need mõned teemad ka lühidalt käsitleda, nad ei ole nüüd mingisuguses prioriteetide järjekorras, vaid nii, nagu nad mul parasjagu ette tulevad. Võib-olla kõige tuntum praegu on meie tserni koostöötegevus. See puudutab siis seda kuulsat tuumaosakeste põrgut Genfi lähedal. Jah, see on nüüd ikkagi vältimatult tööle asumas ja sellega seoses meie seni teooriat kavandanud rühmal saab olema rõõm osaleda konkreetselt ka selle riista käivitamises ja riistatöös hoidmises, nii et seal selgelt on meil näha tegevuse intensiivistumist. Aga sellele teemale lisaks võib-olla see, mis meid on 30 aastat iseloomustanud, on pigem selline tõsine riiklikku huvi teeniv analüütiline spektromeetriline suutlikus ja analüütiline spektromeetri ja me oleme seda terminit kasutanud, et katta korraga ära kõik oma spektromeetrilised kompetentsid ehk siis need eksperimentaalsed uurimistehnikad, millega on võimalik erinevates energiapiirkondades saada informatsiooni aine, ehituse või ka aine funktsioneerimise kohta laias temperatuurivahemikus. Sellised uurimistehnikad nagu infrapunane, spektroskoopia või moodsamalt tuntud kui terahertsspektroskoopia siis tuumamagnetresonants, ühesõnaga tegelikult on selle taga nii ühelt poolt ainete ise loomustamine ehk siis näiteks Ta kuskilt keskkonnast proov ja tahta saada teada promilli või suurema täpsusega, mis kõik selles proovis sees on. Selleks on vaja läbi käia teatud teatud spektiomeetriline analüüside kompleks. Või teisest küljest, kui me oleme materjaliteadustes sünteesinud, et mingi uue aine siis meid ilmselt huvitab, mis on selle tekkinud aine omadused. Ja siis me tahame jällegi kasutada mitmesuguseid analüütilisi meetodeid, et uurida eksperimentaalselt laias temperatuurivahemikus, mis on siis need konkreetsed, kas peegeldumise neeldumise faasi siiret omadused selles uues aines et väga laialdane ja võib-olla esimesel pilgul mitte väga selgelt suunata taotlus olla suuteline kõiki neid ülesandeid, nii nagu nad uurimiste loogika järgi tekivad, lahendama? Lisaks mitmesugused rakendusuuringud varsti jälle esimesena väärib mainimist oksiidi kütuseelemendi arendus, kus erakapitali ka koostöös me oleme jõudmas esimeste prototüüpide, nii. Kütuseelement on üks märksõna nii-öelda rohelise energeetika poole liikumise teel. Ja kütuseelement. Põhimõtteliselt on mitte neid traditsioonilisi ladestunud energiaallikaid kasutav uus energiaallikas, mis peaks toituma näiteks hapnikust ja mingist vesinikurikast gaasist ja peaks välja andma tarbitavat energiat. Jaa, jääkainena, ainult vett. Nii et selles mõttes väga, mitte küll enam väga uus, aga väga paljulubav energeetika arendus ja meie uurimissuund on seal nende struktuuride disain tahkete oksiidide baasil, mis tegelikult võiks anda tulevikus töötavat prototüüpi ehk mitte sedavõrd autodele, kus ta võib osutuda liiga suureks ja massiivseks. Aga miks mitte näiteks elamute, kohaliku keldris kuskil kasutatava energiajaamana või sellisel muul juba ka tööstusliku tasandil siis sinna juurde. Kuna me oleme interdistsiplinaarne, siis meil on eelkõige huvikeskmes temaatikat, mis ei ole selgelt ainult füüsika või ainult bioloogia, vaid nende sümbioos ja seal on elast raku energeetik, aga mis on suunatud siis kas südame tervise või näiteks ka vananemise temaatika poole? Rakuenergeetika tegeleb siis raku tasemel energia jaotamise, ringlemise, sellise skeemi või, või struktuuri uurimisega, kus üritatakse vaadata, kust tuleb raku sisse energia, kuidas ta raku sees teiseneb. Ja see võiks anda lahendusideid mitmeti raku tasemel tekkivat haigust ja probleemidele, millest südamelihaseprobleemid näiteks on üks prominentsemaid, mida me kõik teame, on väga tõsine, tõsine, ka tihti surmaga surma leviv probleem. Ja viimasena aga kindlasti mitte tähtsusetu muna nimetatud moodne toksikoloogia, kus me eelkõige mõtlema siis nanotoksikoloogia ja nanoosakeste mitmesugustest mõjudest elusorganismidele. Pisikeste osakeste sellised mürgised mõjud. Jah, mitmete ainetega on juba pikemat aega selge, et nende aktiivsus ja nende iseloom kuni selleni, et kas mõni aine on käsitletav mürgina või mitte, sõltub selle aine kest dimensioonist või mõõtmest ja mida väiksemaks minnakse, seda aktiivsemaks need osakesed osutuvad tihti paraku on need aktiivsused elusorganismile mittesoovitav. No võib öelda, et teemade valik on siis tõepoolest seinast seinaasutuse nimeski väljenduse ju tegelikult seal on sees nii keemia, bioloogia kui ka füüsika. Mispärast selline suhteliselt esmapilgul selline juhuslikuna tunduv kooslus tekkinud on? Peab olema selline. Tundub juhuslik, aga tegelikult on selline erinevate klassikaliste ainevaldkondade sidusaladel tekkiv teadvus just see, mis on ost kõige uuem, kõige potentsiaalse uusi arenguid pakku selleks, et mis siin salata, enamus inimestest on leppinud tõsiasjaga, et füüsika on nagu väga ammu valmis, juba keemia on ka peaaegu valmis ja kohati valitseb uskumus, et uued asjad toimuvad tänapäeval ainult bioloogias ja seda ka ainult vast otse meditsiini poole suunata. Arengutes tegelikult pilt petlik ja ikkagi väga huvitavaid asju toimub just nimelt endiselt nii keemia ja füüsika, bioloogia, füüsika, bioloogia, keemia sidusaladel, nii et selles mõttes 30 aasta eest valitud pealkiri või tiitel sobib meile endiselt ja pakub päris mitmesugust tegevusvõimalust. Keemilise ja bioloogilise füüsika instituut, piiripealne juhtum ja piiride ületaja direktor Raivo Stern tutvustas oma kolmekümneaastast asutust. Kuulsime täna saates Heidi Soosalu, Peeter miud ja Raivo Stern. Mina olen saatejuht Priit Ennet ja kui saade meeldis, siis kuulake laborit järgmisel nädalal jälle. Ja kui siis ka veel meeldib, siis miks mitte ka ülejärgmisel? Kõike kaunist, seniks.
