Meie tavakujutluses on talvel ikka palju lund  ja kõik jõed järved paksu jääkaane all, kuid tegelikkus võib  sellest pildist mõnevõrra erineda. Nii polegi tänavu veel veebruariski paljudel jõgedel õieti  jääd kuid selle eest on jääkaas jõgede luhtadel. Me lähemegi nüüd vaatama, milline näeb välja küünlakuine soomaa,  kuid me ei piirdu üksnes looduse imetlemisega,  vaid uurime ka, kas ja kuivõrd on sattunud ohtu soomaa metsad. Kõik inimesed küsivad ja kes siin käivad? Või kes uurivad asja, et kas see luht on ikka ohutu,  et, et mis seal all on, selle jää all. Kui sügav seal on? No siin on juba auk sees, aga no jää on ikka korralikult paks,  aga palju see noh, see on kirves, kirves on täpselt luha maa peal,  nii et kirve jagu on sügavust. See on siis isegi kummiku jagu, ainult. Aga, aga jää, jääpaksus iseenesest on, pole siin mõõdulinti,  aga nii paks. Aga sa ütled, et kõik see väli on siin siis nii-öelda vee  all ja siis praegu siis jää all? Jah, viis kilomeetrit sinnapoole, viis kilomeetrit sinnapoole,  nii et see on üks, üks ja sama suur tervikluht. Peaaegu kuus-seitsesada hektarit ja laiust on kohati poolteist,  kohati mõnisada meetrit. Selline vägev liuväli lihtsalt vajab testimist,  võtame välja matkakelgud ja paigaldame päästevarustuse. Nii jala all on mul nüüd naelad käes on mul sellised küüned  ja olen valmis jääle minema. Lükkame ja läheme siis luhale. Kelgutamine on ikka tõeline talvesport. Võtab võhmale küll. Üle ujutatud ning jäätunud luhad on soomaal soojadel  talvedel üsna tavalised. Tihti on jää peegelsile nagu mõnel linna uisuväljakul. Jäämeistriks on loodus ise, mis õigel ajal maad ujutab  ning järsku külmetab. See peab olema selline kehvem talv, nagu öeldakse. Et just need kaks viimast talve, mis võib-olla linnas  tunduvad kuidagi koledad ja porised, siis siin siin on just  see hästi lahe. Üleujutatud metsast aeg-ajalt kostvad raksatused tähendavad,  et ilm on muutumas ja veetase langeb. Puude ümber olev jää murdub pauguga ja sinna kuiva jalaga  naljalt ei pääse. Ega siin metsa vahel ikka jää ei kanna, jah,  no ei kandnud ja nagu sai räägitud ja metsa vahel ta ei teki,  nii paks ei ole nagu et kes tuleb siia luha peale,  siis võib turvaliselt tunda, aga metsa ikka minna ei tasu,  nagu näha. Aga just metsa vahele me täna lähemegi, sest ajakirjanduses  ilmunud artiklid, mille järgi on Soomaa rahvuspargi metsad  ohus ja ahned metsnikud võtavad siinset rikkust maha,  panevad meidki kukalt kratsima. Toome metsaga teema osapooled ja küsime,  millest on praegune kära sündinud ja kui rangelt ikkagi  sooma väärtuslikke metsi kaitstakse. Soomaa rahvuspargi territooriumist 75 protsenti on sihtkaitsevööndis. Et kogu territooriumist, nagu nimigi ütleb,  Soomaa 50 protsenti on soode ja rabade all Metsamaid on siis kogu looma territooriumist jah,  nagu 42 protsenti ja. Osad metsad jäävad siis sihtkaitsevööndisse,  osad piiranguvööndisse, no see piiranguvöönd on nagu  puhverala selle rangelt kaitstavate alade ümber. Sihtkaitsevööndis, kus asuvad väärtuslikud lammimetsad,  ei saa mingit raiumist olla. Kuid piiranguvööndi metsades, mis on kevadel samuti üle ujutatud,  on harvendusraie vastavalt kaitse-eeskirjale lubatud. Mida see harvendusraie Täpsemalt tähendab siis harvendusraie on selline metsa  kasvatuslik võte, kus kohas siis? Tehakse puistud natuke harvemaks, et järelejäänud puud  saaksid paremini kasvada. Valgustingimused oleks paremad toitainete saamine parem,  et ei tekiks seda loodusliku konkurentsi,  vaid inimene lihtsalt abistab natukene seda konkurentsi siin  lahendada ja saab ka natuke puitu. Selle arvel. Sellest harvendus raiest ju praegu mingisugust suurt tulu  siis ei tule. Tulu ei tule, ta on ikkagi rohkem metsakasvatuslik võte,  suurem tulu tuleb lageraiest, aga kuna me oleme siin soomaal,  siis soomaal on sellised erisused just nende kaitsemetsade majandamisel. Siin lageraijat üldse ei tehta. Harvendusreede tehakse ainult. Soomaa kaitse-eeskiri võimalda siin nagu metsa lagedaks raiuda,  et. Metsa majandamise nagu eesmärk on ikkagi säilitada püsimetsa Piiranguvööndis on majandustegevus lubatud  ja majandatavas metsas on omad reeglid, kuidas seal tuleb  nagu käituda, et kui me tahame, et oleks puutumatu,  siis me paneme ta sihtkaitsevööndisse. Kui me lubame seal majandada, siis ei ole nagu  keskkonnaametil põhjust nagu vastavalt reeglitele tehtud  töid keelata. Laaste küll lendab, aga päris lagedaks piiranguvööndi metsi  siiski ei raiuta kuid iga tegevusega mõjutab inimene mingil  määral loodust ja siin tekivad kohalikel küsimused,  mida tegelikult nende metsade raiumisega saavutatakse. Meil tegelikult puudub ülevaade, mis siin väärtused on,  selleks et kogu see raiete kooskõlastamise  ja raielubade asi käib puhtalt nagu andmebaasi põhjal,  et keegi ei tule nagu siia koha peale vaatama,  et kas siin tegelikult nagu on mingid väärtuslikud liigid  või kas see on nagu väärtuslik elupaik. Et need tööd on kõik tegemata. Ja ametnikud vaatavad andmebaasist ja andmebaas on täiesti lage. Kõik need uuringud, mis Soomaal on tehtud,  on tegelikult varsti 20 aastat vanad. Et just on valminud sooma kaitsekorralduskava,  kus on kirjas, et kõige suurem oht, mis me praegu võime teha  on raiuda. Kuna me ei tea, kus me täpselt raiume  ja mis väärtused seal on. Ja praegu on niimoodi, et 2015 aasta on tegelikult  kaitsekorralduskavas kirjas see, et tehakse metsaelupaikade  uuringud ja inventuurid. Mis tähendab seda, et, et see aasta hakatakse neid tegema. Aga see aasta on RMK-l juba 160 hektarit raiet peal metsades,  kus nad ei tea, mis väärtused on. Õppida tuleks teiste vigadest, näiteks Soomes  ja Rootsis on ulatuslike metsamajandustööde tulemusel sajad  põlismetsa liigid hävimisohus. Nüüd kulutatakse seal elupaikade taastamiseks kõvasti  maksumaksja raha. Meie peaksime seda ennetama. See tähendab seda, et ikkagi osa nendest soomaa metsadest  võib raiuda ja peabki raiuma. Jah, sest et. Nagu see kaitseala nimi, ütlebki rahvuspar,  et ta ei ole päris looduskaitseala, et me kaitseme siin loodust,  aga ühtlasi rahvuspargis kaitstakse ka kultuuripärandit. Aga selleks, et siin see kultuuripärand,  luha, heinamaad säiliksid, peaksid siin ka inimesed elama. Sest et Eesti looduse eripära on see, et  nii paljudki liigirikkad ja väärtuslikud kooslused on  tekkinud inimese ja looduse mõistliku koos eksisteerimise tulemusena. Me ei ole nagu selles mõttes raiete vastu 100 protsenti onju,  aga me oleme küll nagu selliste raiete vastu,  et et me lihtsalt raiume, ilma et me teaks,  mis loodusväärtused seal on. Ma arvan, see on lihtsalt väga lühinägelik  ja nagu mingi aastaplaani täitmine. Tegelikult ei taha ju keegi loodusele halba. Aga kas metsade majandamisest saadav tulu kaalub üles  võimalikud kahjud seal elavatele liikidele? Meil on veel palju korralikult uurimata alasid,  mida ei tohiks lihtsalt sinnapaika jätta. Keskkonnaamet on nüüd planeerinud, et sellel aastal  järgmisel aastal viiakse läbi elupaikade täiendav inventuur  ja siis vastavalt sellele, mis siis need inventuurid näitavad,  kuidas olukord on. Siis istume maha ja mõtleme selle asja uuesti üle,  et kas on vaja kaitset rangemaks, uut või midagi muud siin teha. Kui tuleb ikkagi sel talvel see RMK traktor siia peale,  ega te ennast puu külge ju ei ahelda või aheldate? Siin on olnud igasuguseid mõtteid. Ja kui nad tulevad, siis me kindlasti nagu midagi teeme,  et me lihtsalt ei kavatse seda kõrvalt vaadata,  kuidas nad metsa raivad. Sest olgu, et nagu seaduse mõttes on kõik kõik justkui korras,  on ju siis nagu meie arust On asi sellest kaugel, et kõik korras oleks. Emotsioonide jahutamiseks tuleme metsast välja  ja läheme luhale, kuhu osooni tungival nõudmisel tõmmatakse  ka kanuu vaba vett, peaks soomaal süda talvelgi olema. Talvine kanuutamine vaatame. Mis suust välja tuleb? Läheb ise. No ja lähmegi ja kuna nüüd on juba turvaline,  nüüd on. Kuna vool on kiire, siis läheb ise juba. Ühisele meelele jõudmine on maailmas üks raskemaid asju,  kusjuures siin kehtib üks huvitav eripärasus,  aga nimelt mida sarnasem on maailmavaade? Laias laastus seda vägevamini omavahel kembeldakse. Nii on see ikka olnud toogem näiteks või läinud sajandi algu  poolel sotsiaaldemokraatidest välja kujunenud kommunistid  kelle suurimateks vaenlasteks polnud ei kapitalism  ega perealism vaid hoopiski teised sotsiaaldemokraadid,  Menševikud, kadetid ja nii edasi. Kas looduse, inimeste ja looduskaitsega tegelevad asutuste  vahel on oodata samasugust vaenuvärki samasugust kemplemist,  et kes on see kõige õigem ige kõige hoolivam hoolija,  kõige vägevam looduse sõber või suud võtaks ikkagi jõuda  kõigi kõige õigemate ja kõige tublimate vahel üksmeelele. See pole mingi raketiteadus, vaid märksa keerulisem värk. Okei. Võimas alates 2010.-st aastast tegutseb Euroopa  kosmoseagentuuri juures telerobootika labor. Nende eesmärk on arendada robotsüsteemide kaugjuhtimine selliseks,  justkui oleks inimese käsi see, mis kosmoselaeva küljest  tööd teeb. Kasutades robotkätt sama sujuvalt kui inimkätt,  säästab see astronaute missioonil olles ohtlikest välitöödest. Robootika on üks kosmoseteadusega kaasnevatest tehnoloogiaharudest,  mida lisaks raketi orbiidile saatmisele arendatakse. Kosmoseteadus on midagi palju enamat kui valgetes  skafandrites kosmodroomile jalutavad filmikangelased  ning eestlased ei ole enam ammu kõrvaltvaataja rollis. Juba poolteist aastat tiirleb maa orbiidil Eesti esimene  satelliit ESTCube 1. Käesoleva aasta veebruarist on Eesti Euroopa  kosmoseagentuuri täisliige. See annab Eesti teadlastele ja ettevõtjatele veelgi paremad  võimalused Euroopa kosmosetööstuse arengus kaasa rääkida. Suur osa sellest sünnib Hollandis Nordwikis. Euroopa kosmoseteaduse ja tehnoloogia. Keskuses. Põhjamere rannikul asuv teaduskeskus on ümbritsetud  maaliliste suvituslinnakestega. Kümnete kilomeetrite pikkused luidetega palistatud  liivarannad on suvisel ajal populaarseks sihtkohaks  paljudele eurooplastele. Eks keskkonnale ole roll ka teadlaste koondumises. Suur osa Euroopa kosmoseagentuuri satelliitide  ning kosmoselaevade konstrueerimisest ja arendamisest toimub  just siin. Nii ka tulevased kaugjuhitavad robotsüsteemid. Kuigi esmapilgul võib-olla meil siin tegemist ühtede  äärmiselt kalliste ja eksklusiivsete mänguasjadega,  siis tegelikkuses see nii ei ole. Paljud kunagised kosmosetehnoloogia arendused on meie  tänapäevase elu igapäevane osa. Näiteks Teflon, mida kasutatakse deflon pannidel  ning GPS. Juba aasta lõpus on plaanitud katsetada maal asuva kulguri  juhtimist 400 kilomeetri kaugusel asuvast kosmosejaamast. Kosmosetehnoloogia arendamine on rahvusvaheline tegevus. Eriti tuleb see välja suurte projektide puhul. Nii nagu ka 2016. aastal Mercuri poole teele saadetava  kosmoselaeva Pepi kolombo ehitamisel. Testikeskuses on see moodul Pepikolombost,  mis hakkab tegema teadust, mille külge kinnituvad igasugused  aparatuurid ja mis hakkab mõõtma Merko planeeti. Meil on suurepärane võimalus näha seda kõike lahti võetuna  ilma kaitsva katteta. Pepi Kolombo on kosmoselaev, mis 2022. aasta jaanuaris  Mercuuri orbiidile jõudes peab vastu pidama ennenägematutele tingimustele. Keraamilised fiibrist kest kaitseb süsinikraamile ehitatud  laeva 400 kraadise kuuma ning tohutu UV-kiirguse eest. Pepi Colombo transpordimoodulil asuvad ksenoonmahutid,  mille reaktiivjõudu kasutatakse selleks,  et laeva pidurdada päikese gravitatsioonist põhjustatud  tõmbejõu vastu. Siin minu selja taga on Pepikolombo teadusmoodul. Meil on suurepärane võimalus näha seda lahti võetuna ilma  kaitsva katteta. Ja ta on pandud siia maha niimoodi, et see pealmine pool,  mis hetkel üleval on, sinna külge tulevad teadusinstrumendid  ja see on see pool, mis jääb alati Merkuuri poole. Kõik, mis on seotud Pepi Colombo kosmoselaeva ehitamisega on  äärmiselt salastatud ning kõrgelt turvatud. Näiteks ei töötanud mingisugustel arusaamatutel põhjustel  meie raadiomikrofonid. Samuti näidati väga täpselt ette, mida me tohime filmida  ja mida mitte. Ning lõppkokkuvõttes vaadati ka üle kogu meie poolt filmitud materjal. Eesti kosmoseteadlaste ülesandeks ei ole astronaute  orbiidile saata ega veenuselt maavarasid otsida. Küll on meil aga pikaajaline kogemus ning huvi kaugseire  valdkonna vastu. Tegemist on ka ühe igapäevasema ning kõige otsesemalt Meie  elu mõjutava valdkonnaga. Kes meist poleks satelliidipiltidelt oma maja taga otsinud. Satelliit nimega sentiline üks saadeti maa orbiidile eelmise  aasta aprillis. See on esimene kuuest Kopernikuse programmi satelliidist. Järgmised seitse aastat tiirleb see satelliit 700 kilomeetri  kaugusel planeedist, maa seiretes meie keskkonnas toimuvaid muutuseid,  näiteks üleujutusi, merejää teket ja maakasutust. Esimesed kõrgekvaliteedilised sentineli fotod saatis  satelliit maale eelmise aasta lõpus ning need on  kättesaadavad igaühele. Kopernikuse programmi raames saadetakse 20 aastase  ajaperioodi jooksul järjest üles erineva fookusega  satelliite ja nii saavad satelliitinfot arendavad ettevõtted  välja töötada teenuseid, mis baseeruvad kindlal teadmisel. Et satelliidiinfo on konstantselt ning tasuta kättesaadav  pikema ajaperioodi jooksul. Imeline oli näha ka kosmoseteaduse mitmekesisust  ning teada, et juba lähiajal hakkavad eestlased võrdse  liikmena nendesamade projektide arendamises osalema. Kõik see paneb mõtlema vaid üht. Oleks ehk pidanud kooli ajal rohkem füüsikat õppima,  oleks ka astronoomias hakanud. Selline on vaade rahvusvahelisest kosmosejaamast  ja selline näeb välja elusuuruses rahvusvahelise  kosmosejaama teadusmoodul. Pärast teadusmoodulit jõuame eluruumidesse. Tegemist on ühe tõeliselt miniatuurse WC-potiga  ja veel väiksema magamiskambriga. Ja. Astronaudid poevad igal õhtul sellisesse magamiskotti,  tõmbavad ennast rihmadega kinni ja lasevad silma looja. Eks minagi olen ennast vahel rihmaga kinni tõmmanud  ja silma looja lasknud. Nii juhtub see tavaliselt kaasreisijana autos kalale sõites  või sealt tulles. Sõbrad veel imestavad, et kuidas ma küll  nii kiiresti magama jään. Minul ei ole muud seletus, et kui inimesed jagatakse kassi  ja koer pate inimeste, eks siis mina kuulun just kassi  inimeste hulka, aga kassid on ju super erpõõnutajad,  kes magavad ööpäevas 12 kuni 16 tundi, mõni koguni 20  ja kas olete tähele pannud, et vahel löövad kassid läbi  unega nurrumiks? Mis see on? Midagi samasugust nagu minu norskamine või,  või mis? See maagiline hääl mõjub nii rahustavalt. Mina tunnen ennast suurepäraselt. Aga miks kassid nurruvad? Kassid nurruvad ja mitte ainult mõnu pärast,  vaid näiteks ka sünnitamisel näiteks valu pärast mõnikord nuruvad. Nii et tegelikult see ei ole kindlasti eriti mõnus see valutunne,  nii et, et tegelikult see ei saa piirduda ainult mõnutundega. Aga. On jälle üks niisugune teooria, et kassid üldse kaslased  nurruvad siis, kui nad tunnevad ennast väljaspool ohtu,  olevat. Nurrumise tegelikke põhjuseid mõistab vaid kass ise  ja neid on tal kindlasti rohkem kui üks. Teadaolevalt nurruvad teenekad kassid ka näiteks enne ilmast lahkumist. See, kui hästi mõjuvad nurruvad kassid inimesele saab selgeks,  kui külastame Tallinna kesklinnas Nurri kassi kohvikut. Kasside mõnus olemine on nakkav. Kuidas me aru saame, kuidas nurrumine tekib? Üks tähtis roll nurrumisel on keeleluud,  imetajatel on ta siis saavutanud kõige kõrgema arenguastme  näeb välja niisugune, külgedel liitub siis koljuga. See tagumine osa toetab siis kõrisõlme ja ta paikneb,  näete, umbes niimoodi siin, nagu sellel joonisel on näha. Siin on siis kõri, näete, siin on kõrisõlm. Nii nii-öelda kõrisõlm. Näete, siin külgedelt on siis sellised väiksed luukesed,  millega te ühendab siis kolju külge, näete,  siin on siis niinimetatud nibujätke tagumine osa toetab  siis seda kõri, kõri, kõri, seda ja, ja see tegelikult see  hääle tekkimine on küllaltki keeruline. Kindlasti saab see nurumine alguse kesknärvisüsteemist,  keskne süsteem juhib siis nende hääle häälelihaste tööd  nende abil siis vastavalt, siis tekitatakse sinna selline  vastav pilud ja osalevad osalevad selles protsessis  ka siis needsamad keeleluud. Suured kassid möelgavad, kuna neil osa keeleluid on luustumata,  on kõhrelised ja väiksed kassid nuruvad,  kuna nendel on täielikult need kõik need luud luustunud  ja see sagedus on suurtel kassidel, on noh,  mõned suured kassid võivad ka nurruda ikkagi suurtel  kassidel on ta kuskil 20 hertsi ja kodukassil on tal  mingisugune 25 hertsi ja võib-olla ka kuni 30 heltsini,  no nagu teame, et suured kassid, kui nuruvad si võib  ka nuruda. Siis ta nurub sellise jämeda häälega,  eks see tähendab seda, et tal on selline madalam sagedus,  eks. Nii et 20 heltsini sagedus. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kassi ajus paiknev  kesknärvisüsteem saadab signaali hääleaparaati,  mis paneb kassi häälepaelad vibreerima. Häälepaelad ise töötavad ventiilina, mis sulgeb  ja avab häälepilu ning laseb õhul liikuda läbi kassi. Hääleaparaadi nurrumise teeb veelgi erilisemaks asjaolu,  et kass nurrub nii sisse kui välja hingates  ja meile jääb mulje, et nad nurruvad katkematult. Mõnede uuringute kohaselt mõjub kasside nurrumine inimestele suisateraapiliselt. See rahustab meid ja aitab vähendada igapäevast stressi. Kui te olete täna tavapärasest rohkem aega veetnud voodis  ja võib-olla koguni nurru löönud ei tasu ennast laiskuse  pärast hakata hukka mõistma, sest täna ongi kõige õigem  põõnamise päev. Tänasel luuvalupäeval ei pasigi ringi rahmeldada,  karelda joosta või tantsu lüüa. Tuleb hoopiski hellitada oma luid ja liikmeid. Nädala pärast on hoopis teine lugu, sest järgmine esmaspäev  pole enamat ega vähemat kui vastla laup.
