Ründame koos Hendrik Relve. Täna jätkame oma rännakuid seal kaugel Indias ääretult suurel ja mitme palgelsel maal. Käisin seal vähem kui aasta tagasi ja eesmärk oli tegelikult just Need India kuulsad rahvuspargid. Aga sellega seoses sattusime nägema ka India külaelu. Eestlasele tundub see väga eksootiline ja eelmises saates oligi sellest jutt. Aga täna sukeldume siis India loodusesse, see on ka tohutult põnev meie jaoks. Ja tänases esimeses India looduse saates läheme siis sinna Kasi Ranga rahvusparki. See on väga suur ja väga loomarikas. Kaitseala asub India ühes kõige kaugemas sopis kirdenurgas assaami osariigis ja kasi Ranga loomadest on kõige kuulsamad, mis need kaks hiiglast elevant ja ninasarvik. Ja vat sellest Kasi Ranga pargist ja kohtumistest nende suurt. Elukatega nendest ma täna rääkida tahangi. Kui seda linnulaulu siin nüüd ikka teraselt kuulata, siis on ju selge, et see ei ole eesti lindude laul. Ma salvestasin selle helipildi seal Kasi Rangas ühel hommikusel ajal kell oli kuskil kuus ja see kuu. Ja sel ajal oli seal juba nii mõnusalt soe, et, et täitsa hea oli olla ja päike oli juba tõusnud. Märtsikuu on üldse seal selline kuiv ja põuaaeg ja seda veepuudust oli näha selgesti ka. On ka maastikel, kui me seal metsloomi otsides ringi sõitsime. Paljud puud olid sel ajal aga kus, sest mullas polnud vett ja avarate luhtadel oli kõrge hein. Aga see oli täiesti koltunud ja oli kohe näha, et kogu loodus ootas nagu pikisilmi vihmade tulekut. Sest enne seda oli olnud ju veel pikk talv ja see on seal Indias ju samuti vihma Ta ja põuane. Nii nagu igal aastal suured vihmad pidid siiakanti jõudma juunikuus, siis kui algavad need mosoonid. Nendest persoonidest india väga eluliselt tähtsast loodusnähtusest oli meeles varasemas tõsijuttu. Ja praegu Singasi rõngas oli ka jõgede ja järvede veetase väga madal. Nagu meie kohalikud, et teejuhid ütlesid kõige madalam veetase kogu aastast. Ja seda veetaseme tohutu suuri kõikumisi aasta ringi. Seda seletas meie loodusgiid just siis, kui me olime praama putra jõe ääres. Prama putra jõgi asub Kasi Ranga rahvuspargi põhjapiiril. Jaanika üüratu suur jõgi, tohutult palju suurem kui muud siinsed jõed ja isegi praegu kõige vee vaesemale ajal oli ta ikka tõeline hiiglane. Seisime seal tema kõrgelt kaldal ja vaatasime seda vetevälja, noh, see oli nagu mingi suur järv, mitte jõgi. Draama putro on tõesti India üks suuremaid jõgesid üldse. Ta saab alguse Himaalaja mäestikust tuhandeid kilomeetreid pikk. Ja ma olen ühel oma varasemal maailmareisil näinud ka seda Brahma putra ülemjoon seal kaugel Tiibetis kõrgel kõrgel Tiibeti platool, seal ta lookles pruuni ja sogasena ja oli sealgi juba päris lai. Aga noh, siin mitu 1000 kilomeetrit allavoolu oli ta ikka tõeline nagu järv. Ja meie giidid seletasid, et et see on kõige viletsam praam. Tra vaade, mida aasta ringi üldse näha võib, sest vesi on kõige madalamal üldse kogu aasta jooksul. Ja siis vesi hakkab tõusma õige kiiresti siin juba õige varsti, kui seal Himaalaja mägedes hakkab kevadel sulama lumevesi ja kui siis tulevad veel juunikuus pealane mussoonvihmad, vot siis läheb draama putra täiesti ohjeldamatuks. Ta valgub üle oma kallaste ja ujutab üle kõik ümbruskonna tasandikud kakasi Ranga ja siis laiuvad siinsamas ümberringi sellised täiesti piiritud veeväljad. Ja kas Iraan ka loomad kogunevad selleks ajaks kõrgendikele ja seljandikele, kuhu vesi ei ulatu ja jäävad sinna mitmeks kuuks veevangi. Ja siis kuskil sügise poole ükskord kui vesi alaneb, siis jälle juhtub see, et, et need tasandikud, mis vee alt välja tulevad, nad kattuvad värskelt rohelusega. Loomad laskuvad sinna rohumaadele ja neil jätkub seda ninaesist paljudeks paljudeks järgmisteks kuudeks. Ja see meie lootuse giid seletas, et vot see ongi see võti, see, see saladus, miks kasi Rangas nii võimsaid loomakarju tänase päevani on. Et seal on aastaringne see veetaseme Rütt väga täpselt paigas. Ja isegi praegu, kõige kuivemad ajal aastast. Me nägime seda ka oma silmaga, on seal tõesti seal, kasi Rangas ikkagi järel päris palju selliseid veesilmi, suuremaid ja väiksemaid ja on ka selliseid, päris laiu niisugusi, soomoodi, Lõõnsikuid, nii et vesi ei lõpe kassirõngas mitte kunagi ja see on, see on ääretult tähtis siin Indias. Ja et siis igal suvel toovad tulvaveed siia niitusele jälle uut kes seda jõemuda ja kastavad, neid luhtasid siin. Ja niimoodi see elu küll siin püsib. Kui. Ainult inimene seda oma mõtlematut tegudega tasakaalust välja. Ja niisugust linnu sädinatma seal Kaziranga rahvuspargis varahommikul salvestasin. Ja kui mõelda, et millised need Kasi Ranga kõige tüüpilisemad maastikud olid, mida me nägime noh, need olid niisugused väga laiad tasased luhad hästi avarad selles mõttes looma vaatlusteks, aga head. Et sõidad seal mööda seda väikest teed ja saad väga kaugele vaadata, et kas loomad on näha. Ja, ja teisest küljest jälle tegi asja keeruliseks see, et see rohi oli tegelikult väga kõrge ja väga tihe. Peaaegu nagu meil Eestimaal, ütleme, pillirootihnik seal kusagil mere ääres paigas Kasi Rangas palusin giidilt eriluba, et kas ma võin natukene kõndida seal sügavas rohus. Tehnikus üldiselt on see keelatud aga ta siis andis loa ja ma tahtsin lihtsalt võrrelda, et mis tunne on Eestimaal ma olen pillirooväljadel ikka päris palju matkanud. Ja siis läksin ja õige kiiresti, kui sukeldusin sinna, sattusin nihukesele peale. See ei olnud kindlasti inimese rada, see oli soli lai rada võib-olla isegi laiem kui inimese tehtud, aga see oli loomade tallatud, ma arvan, mingi ninasarvikurada ja liikuda oli seal kerge. Aga teisest küljest kõhe, sest vaatevälja ja ei olnud, et need rohu tuttide ladvad, ulatusid peaaegu mu silmade kõrgusele ja mitte midagi ei näe, mis seal järgmise raja käänaku taga ees on? Seal võib sattuda vastu, kes iganes. Ja metsloomade jaoks ja läksin, kasi rõngas, see on ju suurepärane peidupaiku. Nad võivad liikuda seal rohu tehnikutes kilomeetreid ja kilomeetreid, ilma et keegi neid näeks. Ja ma arvan, et see oli ka põhjuseks, miks me siin kasi Rangas ei kohanud mitte kordagi seda India suurimat kiskjat tiigrit. Neid pidi siin olema ja päris palju. No kusagil 80 ringis koguga siranga rahvuspargi pealegi. Ja täiesti võimalik, et mõnikord me võisime väga lähedalt mõnest tiigrist mööda minna aga me isegi aimanud seda, sest rohutihnik oli talle täiuslikuks varjaks. Aga noh, neid kõige suuremaid, kasi Ranga loomi. Neid see isegi väga kõrge rohi varjata ei suutnud, sest elevandi turjakõrgus on ju ikkagi oma kaks ja pool meetrit. Kasi rõngas, elab neid metsikuid elevante üle 1000 ja see on tegelikult väga suur hulk arvestades seda, et see metsik india elevant on jäänud kogu Indias ja õieti kogu Aasias väga haruldaseks. Ja me sattusime muidugi nende elementidega seal. Minu jaoks oli see uus kogemus, sest Aafrikas ma olin neid elevante seal savannides mitmeid kordi näinud, aga india elevanti vabas looduses mitte kunagi. Ja vot see esimene, see uluk, elevant, kes meile seal vastu juhtus, see oli hoopiski metsas seal kasirõngas, et ta oli seal puude vahel sõi mingit puulehti ja teda oli pigem kuulda kui näha ja see oki oli juba teistmoodi kui minu Aafrika kogemust, sellepärast et Aafrikas savanniavarustel on ikka niimoodi, et see elevant lagedal ja, ja metsas see savannielevant Aafrikas ei ole mitte kunagi. Aga india elevant elab hea meelega metsas. Tegelikult on tal ükskõik, võib elada sama hästi metsas ja saame hästi rohu lagendikel. Ja nüüd järgmistel päevadel me muidugi nägime neid veel juurde. Ja järgmine kord näiteks, kui me nägime nagu lagedal seda india elevanti, seda, seda metsikut elevanti see oli siis nii, et seal oli selline kolmeline elevantide rühm. Ja noh, siis ma nagu võrdlesin mõttes, et, et aafrika elevant, keda ma olin seal näinud ja seda nüüd siin enda ees. Et noh, suurus oli ka ikka võimas hiiglased on nad igal juhul kuigi raamatutes kirjutatakse, et aafrika elevant olevat nagu tsipakene suurem. Aga noh, mis on selge vahe, kui see niimoodi vaatad, siis kõrvad Aafrika elevandil, nad on tohutu suured aga india elevandil palju, palju väiksemad, vähemalt kaks korda väiksemad, et see on esimene selge tunnus, mille järgi sa aru saad, et see on india elevant ja siis muidugi need Võhad, et nendel kolmel siin olid Võhad, kohe võis öelda kindla peale Nende nisa elevandid. Aafrikas sa nii kindlalt seda öelda ei saa, sest aafrika elevantidel on Võhad nii ema kui isa, loomadel aga india elevantide ema loomadel kunagi õhku ei ole. Noojab nüüd kui mõelda niimoodi, et kui suured need elevandirühmad seal olid, noh kõige suurem, keda mina nägin, oli niimoodi üks kümmekond looma pundis ja vahel nägime neid kaugemalt vahel lähemalt ja et kas mõnikord nagu kuidagi riskantset olukorda ka nendega tekkis ükskord kergelt nagu oli. Et siis oli niimoodi, et meie olime just mööda teed sõita olemas ja siis nägime, mõnekümne meetri kaugusel läks üks emaelevant hästi väikese pojaga. No see väike poeg on ka tegelikult päris paras hiiglane. Kahekesi üle tee, rahulikult läksid, auto peatas kinni, ootasime, läksid, nad ei teinud vist üldse välja. Ja kõik paistsid nagu möödas olevat, aga just siis tuuli sealtsamast veel üks elevant välja ja vot see oli eelmistest palju suurem. Ja ta oli ta kahtlemata emaelevant. Ma oletan, et see võis olla selle lapsega ema, tädi või mingi muu sugulane, sest tavaliselt elementidel on nii, et emaelevandid sugulased hoiduvad kokku. Ja vaat see, kes need järgi tuli, vot see hakkas nagu meid niimoodi põrnitsema jäi, keset teed seisma, pööras pea meie poole. Ja hakkas nagu tammuma esijalgadel niimoodi ühelt jalalt teisele. No need olid ilmselged märgid, et, et nüüd ta on närvis ja nüüd kindel olla, et mis ta nüüd järgmiseks ette võtab ja, ja meie autojuht läks ka närvi, ta hoidis autot paigal, aga hoidis jalga gaasipedaalil. Et ta oli iga hetk valmis tagurdama hakkama õige kiiresti, kui elevant hakkab meie suunas juba liikuma. Aga tegelikult Ta ei hakanud tammus lihtsalt ja kõigutas niimoodi pead ja siis läks järgi oma kaaslastele. Nii et see juhtum siis möödus nagu rahumeelselt. Aga kui mõelda veel üldse India elevantide ja pangaelevantide peale, siis seal teeb selle asja keeruliseks õieti ju see, et india elevant tean ju kahte moodi, Ühed on siis need metsikud, need uluk, elevandid, keda on looduses väga vähe järel ja teised on jällegi need kodustatud elevandid. Kodustatud elevant Indias, see ei ole mingi haruldane pilt. Üldiselt, aga Singasi Rangas oli nüüd see, et kui on mõlemaid, et kuidas nendel üldse vahet teed, et noh, loomulikult, kui elevandi turjal istub inimene, siis on selge, et see on koduelevant, kui selline vastu tuli. Ja kui mõni elevant oli seal tee ääres jälle näha, et tal olid mingid rakmed või päitsed inimeste juures küll polnud, noh, see oli ka selge, et see oli koduelevant. Aga noh, kui midagi sellist ei ole, niukene elevant lihtsalt on seal tee ääres, et kumb ta siis õieti on, et kuidas vahet teha. Ja muide, see ei ole üldse kerge, sest asi on selles, et liigi poolest on see täpselt üks ja see sama element. Ja siin on ka, kui võrrelda aafrika elevandiga ikka päris suur vahe. India elevante on aastatuhandeid taltsutatud ja neid ongi kerge taltsutada ja aafrika elevante on väga raske taltsutada ja näiteks nendel Aafrika käikudel, mina olen oma silmaga ainult ühel korral näinud sellist pilti, kui tõesti elevandi turjal ratsutas ka inimene. Nii et Aafrika elevant on siiamaani praktiliselt taltsutamatu. Aga siin kasi, Rangas rääkisid siis külainimesed. See vahe selle kodu ja metsiku elevandi vahel ongi vahel väga-väga segane. Sest mõnikord tehakse siinkandis ikkagi ka niimoodi, et võetakse sealt Nende metsikute elevantide hulgast püütakse kinni mingisugune noor elevant, selline lapseohtu, see on küll ametlikult keelatud, aga vahel seda tehakse. Siis, kui on vaja uut kodu, elevant tuuakse koju ja taltsutatakse see loom ära, see on üsna vaevaline ja raske tegevus, nõuab oskusi ja ma olen lugenud selle kohta, et vahel kasutavad ka india külamehed selle noore elevandi nii-öelda murdmiseks päris jõhkraid täid, aga taltsaks ta tehakse. Ja mõnikord jälle pidi juhtuma täitsa vastupidi, et mõni kodustatud elevant, et niisugune ohjeldamatu lihtsalt põgeneb peremehe juurest ära, läheb sinna looduses elavate suguvendade juurde ja ja täiesti kohaneb selle metsaeluga ja ei tule iialgi tagasi inimese juurde. Jääd mõnikord no seda aeg-ajalt kasin Kasi rõngas juhtub, et mõni looduses elav element hundipull tuleb siia kodu elevandi emasele külla ja pärast tuleb niisugune poeg, kes on siis pooleldi koduloome, pooleldi metsloom, neetika, segased lood selle vahe tegemisega ja siis ma küsisin meie looduse giidi käest, et kuidas sina siis vahet teed, et kui nüüd me siin kuskil mööda teed sõidame, näeme elevanti. Et kumb ta siis on. Ja tema ütles, et jaa, et ei teegi hästi, et see on lihtsalt niimoodi, et kui me oleme kuskil küla lähedal seal on elevant siis ta küllalt Bon kodu, elevant ja kui me oleme kuskil kaugel asulatest ja jälle näeme elevanti siis küllatada, siis on uluk, elevant, aga päris kindel ei ole. Ja ma ise ka ikka nendel päevadel seal neid elevante vaadeldes mõtlesin päris omast peast ühe niisuguse omamoodi võimaluse, kuidas, milline määramistunnus on siis sellel kodu, elevandi ja mets elevandi vahetegemisel ja teate, milline see on? See on niimoodi, et sellel metsikul elevandil on juba eemalt vaadata mõttes väga selgesti näha, et tema selja peal tema turjal vahel ka pea peal on näha linnusõnnikut kodu elevandil, mitte kunagi. Ja noh, põhjus on ju see, et, et lindudele meeldib kangesti nende looduses elavate elevantide seljas ratsutada ja hästi pikalt kohe. No sealt on ju kuninglik vaade ümbrusele ja teine asi, et seal elevandi ümber tiirutavad igast kärbsed ja putukad, neid on ka linnul seal hästi kerge püüda ja elevandil pole selle vastu ka midagi. Tore ju, kui tüütuid tülitajad eemale hoitakse. Ja ega siis see looduses elav elevant siis just iga päev ennast ei ju, ei pese ka ikka päris. Aga koduelevant vot tema turjal linnud naljalt ratsutada ei saa, sellepärast et seal ratsutab hoopis tihti külainimene ja teine asi, et need külainimesed ka neid oma koduelemente päris hoolega küürivad ja kasivad, nägime mitmeid kordi, kui nad pesid seal elevante hoolega ja ja noh, kes see siis ikka räpase kodulooma seljas tahab ratsutada toda, nii et mulle tundus, et see tunnused, kas elevandiselg on puhas või linnusõnnik pikkune seal kassi Rangas aitas täitsa. Edukalt vahet teha, kas ta on siis kodu või metsaelement. See oli siis taas rahulik hellid pildikenesi sealt hommikusest India loodusest. Ja nüüd siis sellega siranga rahvuspargi kõige kuulsama loomaliigi juurde. Ta ju samasugune hiiglane või peaaegu samasugune hiiglane nagu see elevant. See on siis india ninasarvik, india ninasarvik on üldse looduses kogu maamunal väga haruldane loom, ta on väljasuremisohus. No õigupoolest on ju ka väljasuremisohus need kaks Aafrikas elavat ninasarviku liiki. See laimokk-ninasarvik ja teravmokk-ninasarvik, eriti sellel teravmokk-ninasarvikud on tume tulevik, praegu on teda kogu maamunal järel kuskil kõigest 5000 looma. Aga seda india ninasarvikud on maamunal järel veel kaks korda vähem. Et see on ikka tõesti. Häbemata vähe, 2500 looma, näiteks 2010. aastal arvestati kogu Aasias kokku ja Nad elavad väga laial alal seal, Aasias, nendel kaitsealadel ja kõigist nendest kokku üle poole täpsemini isegi üle kahe kolmandiku elavad ainult ühel kaitsealal. Ja arvake, mis on selle kaitseala nimi? Nooja õige vastus on muidugi Kasi Ranga. Ja eks nende india ninasarvikute nägemiseks Me siia kaugesse rahvusparki õieti tulime äkki ja tõesti lootused olid kõrged. Ma ei olnud kunagi indi ninasarvikud looduses varem näinud ainult kuskil dokumentaalfilmides piltide peal. Ja me ei pidanud Singasi rõngas pettuma. Esimene hiiglane sattus meile vastu juba esimesel Päeval esimestel tundidel, kui me seal rahvuspargis ringi sõitsime tooli mõnekümne meetri kaugusel tee ääres nihukese rohu lageda peal siis rohtu ei teinud üldse välja. Siis mõttes ma kiiresti võrdlesin, et noh, et need selle Aafrika ninasarviku-ga võrreldes, milline ta on, suurus, samasugune hiiglane nagu need aafrika ninasarvikud. No tegelikult, kui sa teda näed, ta on ju enam-vähem samasugune koloss nagu nagu elevant, ainult et tal on palju madalamad, tantsivad jalad. Ja nüüd see india ninasarvik tume mõttes, võrdlesin kiiresti aafrika ninasarviku ta. Siis ta oli kuidagi efektsem, kuidagi mõjuvam. Ja see tuli sellest, et tema tuuri, tema selg, tagaosa, need on kaetud nagu selliste suurte nahksete kilpidega nagu selline imelik kummaline turvis on tal peal nagu mingisugune sõjasarvik endine raudrüütel ja, ja teisest küljest ja see mõjus ka kuidagi selline välimus nagu, nagu väga ürgselt. Ja sarv selle india ninasarviku sarna oli teistsugune kui aafrika ninasarvikutel. Aafrika ninasarvikutel on ju tegelikult nina peal kakssarv üks väiksem, teine suurem aga india ninasarvikud on ainult üks ja selle järgi on saanud isegi oma ladinakeelse nime. Unik Kornus unikkornus tähendab tõlkes nagu ükssarv. Nojaa, muidugi, kasi rõngas, kõigil neil päevadel, kui me seal olime, aina nägime neid ninasarvikuid, nad ei olnud suurtes rühmades kõige rohkem, võib-olla seal mingi kolmeline rühm. Aga näiteks õige tihti oli näiteks kahekaupa, vahel oli näiteks ema lapsega igasuguseid variante enamasti siis söömas, aga mõnikord näiteks niimoodi, et soos nii kaelast saadik soos mõtled, et, et ei tea, kas ta nüüd hädas hakkab ära uppuma. Kaugel sellest, ta Matsutab seal süüa sootaimi ja naudib seda nii kõvasti, et Matsutamine kõlas lausa meie juurde välja. Ju need olid siis seal mahlasemad, need taimed, kui seal kuskil rohumaa peal. Ja mõnikord jälle mõni ninasarvik mudavanni mas. No niisugune ninasarvikute spaa või niimoodi seal muda sees. Ja, ja mõnikord me sattusime päris lähestikku kokku nende ninasarvikute ka ja ja kui nüüd mõelda, et milline see kõige teravam juhtum Nendega kokku sattudes oli siis üks natukene nagu tõesti oli selle niimoodi, et me olime siis parajasti tee peal ja meie tee kõrval paremal oli niisugune madalorg ja seal oru põhjas olid ema ninasarvik koos oma pojaga rohtu söömas. Vaatasime neid isu, sai otsa, sõitsime hästi aeglaselt edasi, et äkki tuleb veel mõni elukas tee ääres nähtavale ja, ja siis järsku märkame, et selles teeäärses orus, need ema ja poeg on ka liikuma läinud ja liiguvad kiiresti kui nii kiiresti, et kiiremini kui meie out, noh ja varsti kadusid nagu ära, aga siis korraga näeme, et seal tee ääres paremal pool juba võsast pistab ema nina välja, et tahab ilmselt üle tee minna, mis seal ikka auto seisma. Rahulikult läheb ema ees, poeg järel, aga siis, kui nad olid juba üle tee saanud jaa, võsasse läinud. Vot siis oli niisugune lugu, et, et see emasarvik pööras tagasi tuli tee peale ja hakkas meid päris korjalt põrnitsevalt. Ja siis Läks liikuma jooksma kiireneva tempoga, otse meie auto poole. No ja edasi need sündmused käsiti hirmus kiiresti. Ma kirjeldan neid pikalt siin võib-olla, aga, aga need käisid tõesti mõne mõne hetkega, ainult et, et nii kui ta jooksma hakkas, siis samal hetkel hüppas meie autost välja püssimees Singasi rõngas on alati see reegel, et on autos kaasas turvamees kaitseks nende suurte metsloomade vastu ja see mees hüppas välja ja võttis püssi kätte, aga ta ei suunanud seda üldse ninasarviku poole, vaid nagu taeva poole. Samal hetkel oli ninasarvik jõudnud umbes paarikümne meetri kaugusele meist. Ja suure hooga tuli järsku pidurdas hästi, järsult, pidurdas hetke, vaatas mehe poole, pööras oma suure kere kohta väga kiiresti ja niimoodi paindlikult. Enda kohe täiesti teistpidi ja läks tagasi, jooksis tagasi oma poja juurde seal põõsastes. Ja noh, kui me siis olime maha rahunenud, siis ma küsisin, et mis siin nüüd toimus ja giid seletas, et, et noh, see oli nüüd siis seal, ninasarviku hoiate rünnak. Et emale vist oli tundunud, et poeg on ohus ja tuli siis poega turvama. Et ega ta ei kavatsenud ju tegelikult rünnata. Jaagu püssimees jälle välja hüppas, ega temaga ei kavatsenud ninasarvikut tulistada, ta kavatses ainult hoiaku. Nendel Kasi Ranga püssimeestel seal rahvuspargis on niisugused hästi iidvanad püssid, need on kusagilt esimese maailmasõjaaegsed. Nendega saab pauku teha, aga näiteks ninasarvikut tappa pole võimalik. Aga nad teevad väga võimsa paugu. Ja vot siis siin ongi see, et kui püssimees näeb, ninasarvik tuleb ikka veel edasi siis ta laseb õhku pauku, nii kõva, tavaliselt ninasarvik kohkub, pöörab ümber ja pageb minema. Aga mina küsisin, et aga mis siis saab, kui ninasarvik ei kohkugi sellest paugust ja tormab edasi? No Tiidüts on juhtunud jah, sedagi, et noh, siis ta tuleb otse peale ja põrutab selle jeebi pihta paar korda ikka päris kõvasti. No auto võib saada päris kõvasti viga, inimesed tegelikult viga ei saa ja kui ta niimoodi paar korda ICOM sarvega põrutab, siis vihahoog läheb nagu üle ja siis ta pöörab ikkagi minekule, et inimesele see ohtlik ei ole autole küll, et auto mõnikord pidi saama ikka päris hullud peale, sellisel juhtumil. Aga nisukesi juhuseid teab tema ainult paari-kolme, mida ta on ise nagu läbi elanud. Ja kui ma nüüd mõtlen nendega siranga, ninasarvikute ka kohtumiste peale neid oli palju, et, et mis nagu minu jaoks nagu elamuslikul kõige meeldejäävam oli, siis see ei olnudki, see hoiatusrünnakuid oli hoopis üks niisugune rahulik juhtum, kui said kokku kaks, kasi rõngahiiglast. Ehk siis elevant ja ninasarvik ja kui nad kokku said, et kuidas nad omavahel suhtlesid. Ja see juhtum oli niisugune, et ükskord me Läksime varahommikusele elevandisafarile. No see käib ju niimoodi elevandi turjal istub seal kõige eesajaja ja tema taga siis meie neljakesi seal niisugustes erilise sadulates kõrgete tugedega kõhu peal turvavööga kinni, et maha ei kukuks ja see oli huvitav kogemus. Hobusega ratsutanud olin aga elevandiga mitte kunagi. Ühesõnaga, vahe on nagu selles, et, et niukene, palju sujuvam ja rahulikum on see elevant minek. No seal oled seal üleval umbes nagu paadis. Siis lained niimoodi rahulikult siia-sinna nagu õõtsutavad. Ja muidugi elevandiga nagu loodusretkele minna, seal on mitu eelist, esiteks see, et sa istud kõrgel, nähtavus on palju laiem kui autost ja teiseks ta ju liigub ilmateedest, et kus iganes, kuhu see huvitav tundub. Ja, ja nii oligi. Me nägime igasuguseid loomi, kes käsitlesid seda elevanti nagu lihtsalt ühte metslooma enda hulgast ja ajasid oma tavapäraseid asju ikka tavalisel viisil edasi ja vot ükskord seal siis sattusimegi mägema eemalt sellist ninasarvikut ja siis meie elevandijuht suunas elevandi otse tema suunas ja element läks, see oli ka huvitav vaadata, kuidas teda suunas. Elevandi ajajatel on enamasti mingisugune kepp, millega nad siis nagu juhivad seda elementi, ta ei kasutanud seda, tal olid hoopis niimoodi, et paljad jalad olid mõlemal pool nagu elevandi pea. Ja siis, kui te tahtsite, elevant pööraks nagu vasakule, siis surus Palja Parempoolsed päkaga vastu elevandi põske. Nii et see, et see jala päkk peaaegu kadus sinna elevandi põske ära ja siis element pööraski paremale ja siis jälle vastupidi, et niimoodi ta juhtis teda vaikselt ja rahulikult ja element läks ninasarviku Poola ja olime õige lähedal ja siis järsku elevant jäi seisma. Ta keeldus sõna kuulamast ja siin oli tunda nüüd sõjalise looduslik nähtamatu piir elevandi ja ninasarviku vahel. Et nad teadsid, et ei tohi nüüd lähemale minna ja ninasarviku jaoks oli juba seegi väga imelik, et mis elevant sind otsib, miks ta mulle nii lähedale tuli? Sirutas oma kaela välja, pea püsti ja tal on ju niisugused tundsid silmata eriti ei näe midagi. Uurib ikka, et mis nüüd on ja siis tal on lehtri moodi, kõrvad kikitas neid tõmbas oma suure ninaga õhku ja nad seisid seal mitu Niukest õnnist sekundit täiesti vaikides, suhtlesid mingis tummas loomade keeles, millest meie aru ei saa. Ja siis tegi elevant mingisse imelikku häält, niisugust vaiksed Niukest nurinat Tõi mühinat või niisugust kummalist häält oma londist. No ma ise mõtlesin, et võib-olla siis need ninasarvikud on niimoodi, et et vaata, et sa nüüd aru, et, et ja et me tulime sulle tõesti väga lähedal, aga katsu seda välja kannatada varsti kohe. Me läheme minema. No ja läksimegi ja, ja nii see juhtum oligi. See oli minu meelest ääretult põnev elamus. Kuidas kaksindia hiiglast, varahommikuses looduses? Kahekesi kokku saavad ja omavahel suhtlevad. Nii ja selle märtsikuise india linnulaulujupiga siis tänase saatega lõpetaks see saade siis India ühest kõige tuntumast. Loomarohkemast rahvuspargist Kasi Rangast aga järgmises saates jätkame neid India looduserännakuid ja põikame hoopis teise India äärde, sealt idapiirilt hoopiski lääneosasse. Seal on siis selline osariik nagu ratsiastan ja seal on hästi kuulus rahvuspark, Rathamboore see on just eriti kuulus oma tiigrite pärast ja vot need tiigrid ja teisi põnevaid elukaid mesis vaatama lähemegi. Rändame koos Hendrik Relve.
