Ründame koos Hendrik Relve. Eelmises saates jõudsime oma India rännakutega ju rahvusparkidesse ja käisime ära esimeses nendest, seal on ka juttu, oli siis kohtumistest nende väga suurte india loomadega metsiku india elevandiga india nina sarvikuga. Ja kui mõelda selle ninasarviku peale, siis on täiesti uskumatu, et et kogu maamuna peal olevatest india ninasarvik kutest elavad siin rõngas tervelt kaks kolmandikku. Aga täna tuleb juttu teisest India kuulsast rahvuspargist. Selle nimi on Randhamboore. Randhambore Park asub otse vastupidi sellest Kasi Rangast. Lääne-Indias Casilanga oli idaserval. Ja nüüd seal atan poore on seal lääneserval. Ja seal meie suurim lootus oli kohad Ta tiigrit, kasi Rangas meie olnud teda näinud. Aga selle lootusega nüüd trantrapors läksime, jäävad sellest, kuidas seda tiigrit otsisime. Ja Kasmedaga leidsime sellest. Nüüd see saade tuleb. Nõnda siis kõlab üks tiigriurin ja see on salvestatud kindlasti džunglis ja mitte loomaaias, sest taustalt kostavad ju džunglilindude hääled. See salvestis on pärit BBC heliarhiivist. Ja mina teda küll salvestada ei saanud. Ma ise olen kogu oma elu jooksul looduses tiigrihäälitsusi kuulnud ainult ühel korral. Ja see oli seekord. Et siis me ei olnud üldse Indias, vaid hoopis Venemaal kuskil Kaug-Ida taiga sügavuses. Ja seal elab selline tiigri alamliik, naguAmuuri tiiger. Me ööbisime tookord kusagil metsas üksildases palkonnis ja tiigrimürin ja mürgamine käis terve öö otsa. Ega see meie unele just hästi ei mõjunud. Ja hommikul siis seletas kohalik metsavaht seal, et tiiger oli murdnud õhtul hirve ja andis nüüd siis kõigile metsaelanikele teada, et hoidke siit eemale. Mina siin parajasti olen einestamas. Ja no üldiselt tiiritest rääkides, tiigrid elavad ju tänapäeval Aasias ja neid on jäänud kogu aeg vähemaks juba mitmeid aastasadu. Ja kunagi oli nende levila hästi suur ja lai. Need on sellest järel ainult üksikud saared ja igas erinevas aasia osas, kus neid saareke, kes on seal on siis kujunenud ka sellised tiigri alamliigid. Se, amuuri tiiger, see on see kõige suurem ja kõige põhjapoolsem, kõige pikema karvaga, tiigri alamliik. Ja vot just nende amuuri tiigrite hulgas on mõned esindajad, kes on suuremad kui mistahes aafrika lõvid. Nii et nad on maailma suurimad kaslased. Aga nüüd on mul niisugune küsimus, et millises maailma riigis elab kõige rohkem tiigreid vastust aimata vist seal tõesti India kõigist praeguseks ajaks alles jäänud tiigritest elavad India territooriumil tervelt kaks kolmandikku. Ja eks sellepärast just on siis ka india lastel täielik õigus pidada seda tiigrit oma rahvusloomaks. Kas aga viimaste sajandite jooksul on selle tiigri käsi siin käinud ikka haprasti? Näiteks 19. sajandi lõpuks oli tiigreid jäänud alles siia Indiasse vähem kui iialgi varem kusagil 40000 looma. Ja praegu mõeldes oli see veel väga fantastiliselt suur arv, sest kogu 20. sajandi jooksul tiigrite hulk pidevalt vähenes. Ja siis kuskil pool sajandit tagasi oli Indias järel ainult kusagil alla 2000 tiigri mõelda vaid vähem kui sajandi jooksul 40000 pealt kuskile alla 2000 ja vot see oli see kriitiline hetk siis india juba valitsuse tasemel saadi aru, nüüd on tõesti see viimane piir, et meie rahvusloom hakkab siit Indiast väljasurev ja siis võeti juba niisugusi otsustavaid asju üle terve India, aitäh. Et laiendati seniseid tiigrite kaitsealasid, rajati neid veel juurde ja need reeglid, mis kehtisid salaküttide tegutsemise vastu. Neid karmistati ikka väga-väga suuresti. Ja siis oli niimoodi, et ka veel siit edasi see tiigrite arv ei kasvanud, kui palju 2008. aastal alles tehti, siis niisugune eriti hoolikas ja tõesti täpne üle Indialine tiigrite loendus. Ja siis saadi teada, et neid on ikkagi alles 1500 ja vot sellest 2008.-st aastast. Edasi on tiigrite arvus toimunud siis pööre, et see on tasapisi olnud tõusuteel. Nii et kui nüüd just väga hiljuti, 2014. aasta lõpus tehti uus hästi range loendus siis saadi tiigrite arvuks 2200 looma. Nii et ikkagi kuue aastaga tervelt kolmandiku võrra rohkem tiigreid, see on ju väga suur saavutus India tiigrite asurkonna ajaloos. Aga tõesti, see tiigrite teema seal Indias. Üks väga suur, väga keeruline ja otsaga probleem, nii nagu õieti paljud muudki väga suured probleemid selles Indias, mis on hiigelsuur riik? No tiigreid on jäänud vähemaks, kas ja nende põhjused pealiskaudselt vaadates on lihtsad, neid on kaks. Esiteks see, et on kahanenud lihtsalt tiigrite sobivate elukohtade hulk. Ja selle põhjus on ka lihtne. India rahvaarv on pidevalt kasvanud, rahvas vajab uut eluruumi ja eks see tuleb siis ju looduse arvelt. Ja teine suur põhjus tiigrite vähenemiseks on olnud nende salaküttimine. Et valitsus ei ole suutnud ikkagi tõhusalt salaküttide eest tiigreid kaitsta. Ja siin nende salaküttide seas on jällegi kahte, kes salakütte, ühed on india külamehed ja teised kutselised salakütid. Need on ka erinevad tegelased. Kutselised salakütid, need on tegelikult tavaliselt nende suurte, lausa rahvusvaheliste hästi organiseeritud jõuguga kudeteenistuses. Ja need jõugud tegelevad siis kogu Aasias tiigrite, kehaosade ja elundite tumedakaubandusega. Põhjus on jälle see, et Aasia maades on traditsiooniliselt alati usutav tuut. Tiigri kehaosades ja elundites on erilist raviväge, mida ei saa mitte kusagilt mujalt. Ja näiteks seesama Hiina maailma suurim riik, teisest küljest India naaber. Seal on just nende ravimite järele siiamaani lõpud too nõudmine, sellepärast on seal põrandaaluse ravivahendite hind kogu aeg kõrge. Ja kogu see keelatud äri õilmitseb tänase päevani järjest edasi. Ja see kohalik salakütt, et kes nüüd on selle kuritegeliku ahela kõige esimene lüli, tema saab naeruväärselt väikese raha selle eest, et ta tiigri tapab, aga tema jaoks on see piisav, et edasi tappa. Aga vot siis need teised tiigrikütjad, need külamehed, näod ei ole tiigrid tapmast sellepärast, et nad tiigrist otsest kasu loodavad. Nad teevad seda lihtsalt sellepärast, et india külarahvas on ajast aega pidanud tiigrit kahjulikuks loomaks, sest maarahva pilgu läbi vaadates on ju niimoodi, et tiiger on ohtlik loom. Ta ohustab nii inimest kui ka taluinimeste karja. Ja, ja see on ju samamoodi tänase päevani seal Indias olles kuulsin mitmetest värsketest juhtumitest, kus tiiger oli tapnud mõne lehma ja see käib kahte moodi. Üks variant on see, et külamehed kas ajavad sihilikult salaja oma karja sinna kuskile üle kaitseala piiride või satub mõni lehm sinna kogemata. Aga nii kui ta seal on, nii võib tiiger ta õnneks võtta ja, ja teistpidi ka, et tiiger võib vabalt ületada mingis kohas kaitseala piiri, minna kuskile küla vahele ja surmata seal mõne lehma. Nii et see on niisugune lõputult pinev teema praeguse aja Indias ja talumehest selles mõttes oli aru saada, et, et tal on tõesti selline Põlis viha tiigri vastu ja lihtsalt Ebaveres niisugune veendumus, et kui vähegi võimalik, mul selle pahategija salaja, küll aga löön ta maha, et siis on parem. See on, see on raudkindel veendumus, aga aga viimastel aegadel on natukene toimunud selles maarahva suhtumises tiigris mingeid muutusi. Ja kui ma seal Indias ringi liikusin, siis, siis ma sain nendele selgelt jälile. Noh, näiteks saime teada, et sealkandis, kus meie vähemalt liikusime praegu kehtimas, selline riiklik seadus, et riik maksab lehma omanikule kinni pudulojus kelle tiiger on maha murdnud ja see raha nii kopsakas, et selle eest saab osta endale uue lehma. Ja, ja on veel üks põhjus, miks maarahva suhtumine tiigrisse on hakanud muutuma, nimelt kaitsealadel, kus leidub veel tiigreid. Need kaitsealad tõmbavad ligi turiste ja kui turist tuleb, siis enamasti rahapuudust tal ei ole, aga tal on vaja ju seal kohapeal kusagil öömaja ja kusagil süüa. Ja kuna ta maksab hästi siis kui kohalikud elanikud suudavad talle pakkuda seda süüa siis tuleb see raha ju nendele küla inimestele. Ja nii on siis külainimesed taibanud, et Nende turistide pealt võib saada suuremat tulu kui kõigi nende maatööde pealt kokku. Ja tiiger on siis justkui kasulik loom hoopiski. Nii et mingeid märke niisugusest nihkumisest tiigrist suhtumises on praegu märgata. Aga ega need kindlasti kergesti ei tule. Ja päris kauaks kindlasti ka edaspidi jääb tiigri ümber neid probleeme küll ja küll. See oli nüüd siis jällegi selline vaba tiigri vabas looduses ähvardav urin, aga kuidas siis läks ikkagi see meie Ratram poore, tiigrite otsimine? Tulime siia igatahes täis lootust. Sest üldiselt on ju Indias niimoodi, et peaaegu kõiki rahvusparke reklaamitakse niimoodi, et et võib olla, tekib teil võimalus näha. Tiigrit ja see võib olla, no see tähendab ju seda, mida noh, looduseinimesed ikka teavad, et et kui sa lähed otsima loodusest ühte haruldast looma, siis mitte kunagi ei saa öelda midagi kindlalt. Alati on see üks õnneloos. Ja seda ma olin ka küll juba ka ette ennast valmistanud ette, et kui võrrelda nüüd seda aasia tiigri otsimist aafrika lõvi otsimisega siis Aasia tiigrite on palju raskem näha. Selleks on palju põhjusi. No esiteks juba see, et, et kogu aafrika tehas elab ikkagi neid lõvisid, kuigi neid on jäänud tohutult palju vähemaks, kui oli varem, neid elab ikkagi palju rohkem, kui neid tiigreid siin Aasias. Teine põhjus on see, et maastikud on ju erinevad looma jälgimiseks, Lõvi elab ju avatud maastikul, see vannis tiiger väga tihti metsas ehk suletud maastikul ja seal on nähtavus tohutult palju viletsam kui seal. Kas Aafrikas ja on veel üks põhjus, miks tiigrite raskem näha, kui lõvi nimelt tiiger kõnnib omapead? Lõvid on ju sellised, kes liiguvad seal Aafrikas ringi rühmadena ehk draididena. Aga tiiger on selles mõttes õige, kas, kas kes kõnnib omapead. Ja kui me juba siin Ratramboore keskuses olime ja uurisime informatsiooni, siis siin oli niisugune kord, et seal keskuses oli üks suur teadetetahvel ja sinna märkisid siis need, kes olid käinud seal rahvuspargis loomaretkedel üles oma leide ja sealt oli hästi näha, et millal viimati tiigrit nähti. See oli siis olnud üleeile üks rühm, no süsteem on seal ju niimoodi, et omapead sa ei tohi liikuda, sa liigud maasturiga looduse giidi saatel ja neid maastureid liigub selle suure suure ala peal ringi ikka päris palju. Ja kui nüüd mõelda kõigi nende retkeliste peale kahe päeva jooksul ühe korra oli nähtud tiigrit, no see ei ole tõesti palju. Ja võib-olla veel natukene sellest Ratramboore rahvuspargist endast, et kuidas ta üldse on loodud selle pargi ajaloo kohta võib nii öelda, et see on üsna ühtemoodi mitmete sealkandi rahvusparkidega. Nimelt kui India oli veel inglise koloniaalvõimu all, siis oli India ülikutele Radžadel ju kõik nende maad ja varad olemas ja nendel olid siis alati olemas mingid jahialad. Ja need maha Ratsjade jahialad, need olid ju tegelikult omamoodi kaitsealad. Selles mõttes, et külainimene mitte mingil juhul ei tohtinud jalga sinna tõsta, kui ta seal tabati, siis karistus oli rangem kui praegu looduskaitsealal oma pead liikujate puhul see võis olla isegi surmanuhtlus. Ja teisest küljest pidasid ka need maha raadiot tegelikult jahti üsna harva. Ega siis iga päev jahile käidud väga harva ja pealegi ühel jõukalt Michal oli neid jahialasid mitmel alal, nii et kokkuvõttes need metsloomad said enamiku oma elu veeta seal jahialal üsnagi muretult. Aga siis, kui see inglise koloniaalvõim lõppes, india sai iseseisvaks, siis võeti ulikutelt kõik nende maad ja varad ära. Ja siis meie India teejuht Shakti, kes väga tihti seletas meile nii-öelda telgitaguseid ja asju, mida raamatutes ei kirjutata. Tema siis rääkis sellest, et, et sel ajal siis paljud maha ratsiad andsid juba enne vabatahtlikult end ja iseseisvunud riigile oma jahimaad üle ja sinna juurde Nad esitasid ainult ühe palve. Et see ahi ala kuulutataks looduskaitsealaks. Ja põhjus lihtne loomulikult see oligi nagu ju ette valmistatud looduskaitseala. Ja siis niimoodi väitis akti see algne end ja oma riigikaitsealade võrgustik siinkandis tekkiski vanadest maha Ratsjade jahialadest. Ja nüüd, millised need siis praegusel ajal välja nägid, kui me seal ringi liikusime, mõelda, missugused on need tüübid tüüpilised maastikud, mida me nägime. Noh, võiks öelda, et kõige tüüpilisemad olid seal grantrampores sellised kuivad hõredad metsad distiga mägised metsad. Ja just sel ajal, kui me seal olime märtsikuus oli kevadpuud, olid alles raagus. Nii et kuigi see oli mets, siis noh, ütleme Eesti metsaga võrreldes see raagus hõre mets oli hästi kaugele läbinähtav ja sellepärast ta nagu loomade jälgimiseks päris hea. Ja sellele esimesele päeval saal, rattran poore pargis, me tegime siis kaks Pikaret, võtke mitmetunnilist ühe hommikul teise pärastlõunal. Ja vot jällegi, et üldse päeva ajased retked tiigri leidmiseks ei ole enamasti viljakad, sest tiiger läheb liikuma tüüpiliselt hämaras siis algatal jahiaeg päeval ta tavaliselt hoopis põõnata, kusagil täiesti raskesti märgatavaks paigas. Ja vahel väga harva Läheb tiiger siis liikuma ka päeval. Selle võimaluse peale me siis seal ringi liikudes mängisime, et äkki äkki on ta täna ebatavalisel ajal liikumas ja need loodusgiidid muidugi nemad on ka väga tiigri otsimisele nagu kuidas öelda häälestatud ja nad kogu aeg, ükskõik, kus sa oled, Nad jälgivad igasuguseid märke tiigri lähedalolekust ja need võivad olla nähtavad märgid, need võivad olla kuuldavad märgid, näiteks värsked jäljed alati nende pealt nad lugesid välja, kui hiljutise tiiger siin oli käinud, kui vana ta on ja nii edasi või siis jällegi tiigriküünis jäljed kusagil puutüvedel, kas nad on värsked või on nad vanad. Aga siis näiteks ka hääled. Sest asi on selles, et kui nüüd see suur vöödiline džungli kuningas ikka metsas juba liikuma läheb siis metsarahvas annab üksteisele alarmi hoiatust. Ja näiteks linnud hakkavad häälitsema täiesti teistmoodi ja selle peale oli meie giidide kõrvad väga-väga täpselt välja treenitud. Ja oli veel hääl, mida nad erilise hoolega kuulasid. Jätsime auto seisma hiirvaikselt mitu minutit, järsku kusagilt kaugelt vaevukuuldavalt kostab sambari häält sambar. Tema täpne nimi on tume sambar, see on selline hirvemoodi elukas, pruuni värvi, niukse, üsna pika karvaga ja selliste suurte harali parvedega. Ja vot see tumesamba on eriti noh, võiks öelda siis nõrganärviline, et kui ta kusagil kasvõi natukene tiigrilõhna haistab või näed teda kuskilt väga kaugelt, siis ta hakkab niimoodi kuidagi eriliselt nagu haukuma, umbes nagu meie metskits aga, aga teistmoodi, sellise kraavama ja kaikovama häälega, nii et see hääl kostab kilomeetrite kaugusele. Ja, ja vot nende häälte peale. Nii kui see vaevukuuldavalt kusagilt kostis selline samba pakkumine, siis me läksime otsemaid selles suunas liikuma mitme kilomeetri taha. Et seal vist on tiigrist selgeid märke. Aga terve see päev kõik need kaks Vetkegi, need pikad tunnid, ei, mitte mingit kiivrit. Me ei näinud. Ja teisel päeval siis jälle samamoodi hommikul pihta ja ega eelmise päeva noh, sellised kehvad tulemused olid natukene seda skepsist nagu sisendanud, aga pidi sa oled ikka elevil ja ikka loodad. Ja siis ka oli see koht, et üks meie giididest väga vaikse häälega hüüatas Tiiger vasakul. Seal oli umbes niimoodi, et, et lõi nagu elektrilöögi kehast läbi. Et no lõiga hoobilt nii ärevuse üles kui üldse saab. Ja siis me uurisime binoklitega seda suunda, kus siiski nagu näitas, et seal ta on uurinemis Me uurime, Me ei näe tiigrit ja siis giid ütleb, vaadake hoolega, et näitas veel täpsemalt sõrmega, niimoodi viitas ja muidugi liiger oli väga kaugel ja ta oli üsna tihedas võsas, nii et aeg-ajalt vilksatas selline noh, selline helepruun või oranžikas vari ja siis oli ta kadunud. Aga me saime aru binoklitega uurides, et see tiiger tuleb meile lähemale. Muidugi püsisin paigal, olime hiirvaiksed ja siis juba mõne aja pärast oli ta nii lähedal, et binokliga oli väga hästi näha juba seal tiigri kollakas kasukas ja need tumedad vöödital seal kehal ja isegi lähedalt, ütleme, binokliga lähedalt vaadates tegelikult ikkagi küll ma pakun 150 meetri peal või kaugemal oli vahetevahel tiiger täiesti kadunud. Muutunud nähtamatuks lihtsalt ei olnud ja kõik. Ja see põhjus oli selles, et ta tõepoolest sulandus täiuslikult sellesse metsa. See mets ongi ju selline seal heitlehine mets, lähistroopiline mets, kui ta raagus, siis seal metsa all on ju täiesti niukene kuldne lehtede vaip. Ja selle vaiba peal on puude okste varjud. Need on niisugused pikad ja peenikesed varjud igas suunas, nad lähevad üle selle kollase tausta. Tiiger, see on ju täpselt samasugune heledal kollakal taustal oranžikas taustal peenikesed tumedad triibud, teisis vahet, et mis triibud need liiguvad ja mis need paigal on, kui tuul veel ka tegelikult lõõtsutab neid puuoksi ja neid varje. Aga tiiger tuli tegelikult ikka meile kogu aeg lähemale. Ja nüüd ma siis juba teleobjektiivist kaamera valmis pannud, siis ma juba nägin väga hästi nihukesi üksikasju, näiteks tema murre, need olid sellised pikad, hästi pikad, kohe ja täiesti valget värvi ja neid oli palju seal. Ja siis tema silmad, see pilk, väävelkollaste kiskja, silmade pilk. Ta vaatas igasugu asju, aga mitte kordagi ei pööranud ta pilk meie poole. Ta loomulikult nägi meid, ta näitas. Ma ei, hoolidest ei paku mulle mitte mingisugust huvi ja huvi, kus talle hoopis üks puutüvi hakkas korraga ühte nendest puudest niimoodi väga hoolikalt läbi nuusutama, pikkamisi, aeglaselt. Ja siis ta sai selle oma uurimistulemuse kätte ja selle tulemusel pööras ta siis oma taguotsa tüve poole, tõstis saba üles ja lasi saba niukse siraka vastu puutüve. No täpselt samamoodi nagu ma olen siin Eestimaal näinud, tegemas kasse. Kassid, tiigrid, Nad märgistavad ja niimoodi oma piire. Ja siin neid lõhnamärke alise tiiger ka parajasti uuendamas neid, neid tõke oma piiride märke, neid Tigritel erinevaid ka üks on siis lõhna märg, tüve peal. Ja see on tiigrile tõsine töö, see võtab palju aega, sest ühe tiigrimaa, see on läbimõõdus ikka mitmeid ja mitmeid kilomeetreid ja käia siis kõik head piirid läbi ja aina uuesti värskendada neid lõhnamärke. See ikka võtab kõvasti aega. Aga need peavad olema värsked, sest tiigrite riigis on reegel selline, et kui sa tunned värsket piirimärki, siis edasi mitte üks samm. Sa ei tohi seda teha. Ja kui sa seda teed, siis on täitsa kindel, mis edasi juhtub. See, kelle piiri sa rikkusid, ründab sind igal juhul. Ja võimsalt ja halastamatult. Ja siis tuleb see tiigrite vaheline võitlus, selline kiskja Ta võitlus seal jaoks alati üksteisele raskeid haavu ja, ja seal võideldakse mõnikord ka täiesti surmani välja. Aga see, meie tiiger seal meie ees, tema oli rahul oma uurimisja nuusutamist tulemustega piiri ei olnud ilmselt rikutud. Ta kõndis väga kuningliku väärikusega meie autost sealt mõnekümne meetri kauguselt mööda ja hakkas nagu teeserva mööda metsa all edasi minema. Mis meiegi siis tegime, me, me siis hakkasime järgi minema aupaklikult nii kusagil sajameetrise vahega ja, ja tema mitte üks põrm ei teinud neist välja. Ja ta ajas lihtsalt oma tiigri asja ja vot see oligi põnev. Mida ta seal siis tegi, nuuskis rahulikult puude ja põõsaste aluseid siis ühe koha peal kraapis kuskile ainult talle teadaolevate märkide järgi maa seest välja ühe niukse suure piraka kondi näris seda natuke aega, siis pani selle sinna jälle tagasi, siis vahepeal ringutas nagu suur kass ringutab, see on võimas vaatepilt. Esijalad ja pea täiesti vastu maad ja siis taguvats kõrgelt püsti. Ja niimoodi ta seal sest toimetas ja tegija ja sel ajal, kui me siis pidulikus paraadist teda niimoodi aupaklikult jälitasime siis meie lootse kiitsis vaikselt, nagu tutvustas meile seda tegelast. Ta ütles, et ematiiger, meie oleme nimetanud tema nimeks mala, sest see tähendab pärlikeed. Ja vot see pärlikee, see tuleb tema triipude eripärast, et vaadake hoolega neitsit binokliga tema triipe, näete, mõned üksikud triibud kehal on katkendlikud, noh nagu nihukesed, punktiirjooned või nagu pärlikeed ja, ja, ja selle järgi me tunneme tema ära. Ja tal on ka teine nimi. Lisaks on ta nimi noor, see tähendab seal Indias siis niisugust tütarlapse nime, Niukest armastatud tütarlapse nime, nii et tal oli mitu nime loodusgiidide jaoks ja see, et neid tiigreid eristatakse just mustri järgi. No seda ma olin tõesti juba enne Indiasse tulekut lugenud. Se tiigrite muster, see on nagu inimeste sõrmejäljed, et igal persoonile On nad teisest erinevad ja nende järgi saab päris hästi kogenud silmaga eristada, et, et kes see nüüd on siin Ratramboores oli praegu 2014 kevad parajasti kokku 61 tiigrit ja kõiki. Neid teadsid need vilunud loodusgiidid nimepidi. Ja tegelikult oskas veel öelda paljusid asju, näiteks, et ematiiger maa-ala on praegu seitsme aastane. Eelmine kord viimati oli tal kolm tiigrikutsikat, see on ühe tiigriemanda kohta ikka haruldased, palju ja et selle mahla ema on ka teada. Tema nimi on Macheli matsli on Ratramboore legendaarne Algne ematiiger. Ta on niivõrd kuulus, et temast on tehtud väga palju filme ja vuta albume ja ta oli selline väga-väga müütiline tiiger siin hulk aega tagasi, nüüd on ta küll surnud, aga tema järglased on siis siin pargis liikumas ja, ja siis lõpuks lõppesse meie jälitamine niimoodi, et tiiger lihtsalt mingil põhjusel otsustas, et keerab järsult sealt tee äärest ristimetsasügavusse. Ja enne veel, kui ta silmist kadus, siis ta veel kord märgistas oma territooriumi niisuguse lühikese Sirtsatusega vastu puutüve ja siis oli ta kadunud. Ja, ja siis, kui see kõik läbi oline, siis tõmbasime hinge ja mõtlesime, et mis nüüd kõik oli. Lõika täitsa täitsa nagu pahviks ja, ja siis noh, et, et kaua me siis olime tiigriga koos olnud pool tundi ja, ja selle poole tunni jooksul me olime niukse jalutuskäiguga läbinud peaaegu kolm kilomeetrit meetrit. Ja see oli tõesti ilus mõelda pooletunnine jalutuskäik tiigriga läbi India metsa. Ja muidugi olime võidurõõmsalt, kui me siis sinna rahvuspargi keskusesse jõudsime, läksime teadetetahvli juurde, panime kohed sinna kirja. Täna nägime ematiigrit nimega mahla teise nimega noor ja teised ei olnud sellel hommikul näinud tiigrit, nii et see oli tõesti vägev elamus. Ja siia vahele siis selle natuke seda tiigri häälitsust. Agara trambore, tiigri seiklused ei lõppenud veel sellega, me ei teadnud seda. Samal päeval, kui me läksime, siis õhtupoole jälle Loomaretkele, siis me saime kokku veel teise tiigriga. Puhas juhus muidugi, aga seal ta oli ja tema oli siis selline, kes oli parajasti tukkumas. Maastub. Kolmas nii nagu päeval enamasti ju teevad ja ta oli sellise kõrge rohuservas, nii et suur osa kehast oli nagu rohu sees peidus, aga siis pea ja esikäpad olid rohusest väljas. Pea oli niimoodi maas, magas rahulikult magusast ja ja noh, ma arvan, mõnekümne meetri kaugusele me selle auto siis seisma jätsime ja, ja ta ei teinud sellest välja. Aga sedasi siis me olime lihtsalt vaikselt veerand tundi. Siis ta tegi ühe silma, lahtist, tegid teise silma lahti, siis tõstis pea öö üles niimoodi unise näoga, vaatas ringi, noh ühesõnaga siis läks ta lõpuks uni ära ja siis kuidagi väga järsku tõusis püsti, pööras ümber, kadus rohu sisse, kadunud läinud ja me mõtlesime, et noh, ongi kõik. Aga meie autojuht oli olnud palju aastaid siin Ratramboores töödanud, ta teadis kõiki neid radu ja teid, mida mööda liiguvad tiigrid, mida mööda saab liikuda. Ja ta mõtles välja sellise tee, et, et me saame ette minna selle tiigrile, kui ta liigub niimoodi, nagu ta praegu läheb, sõitsime päris palju kilomeetreid päris mitu minutit ja, ja tõepoolest saimegi jälle tiigriga. Ja nüüd siis meie giid ütles jälle. Saage tuttavaks ka ematiiger, tema nimi on Krišna ja Krišna natukene vanem, kui see maa-ala oli, ta on kümneaastane ja, ja ta on ka selle üks matšly tütardest. Ja siis jätsime auto tee peale seisma, niimoodi mootor välja lülitatud. Tiiger tuli ja no tõesti, ma ütleks, võib-olla 10 meetri pealt Läks meie autost niimoodi mööda teisele poole teed kõndis ikka jälle edasi. Ei mingit märkamist mingisugust huvi inimese vastu, sest ta teab, et, et inimesest rahvuspargis ei ole tavaliselt ohtu. Ja siis ta kadus jälle ära. Jälle meie autojuht natuke nuputas ja sõitis kuskile jääl mitu minutit rappumist kusagil auklikutel tolmavatel teedel ja me saime jälle selle Krišna kätte, nüüd oli ta sel suurel rohulagendikul, seal oli päris kõrge rohi. Ta oli vaevumärgatavalt, oli kaugel, ta oli võib-olla ma ütleks, võib-olla isegi 200 meetri kaugusel, nii et binokliga vaevu suutsid näha, et jajaa tiiger seal rohus liigub. Ja siis ta liikumine läks korraga tõesti huvitavaks. Päris selgesti hakkas ta hiilima. Ja see hiilimine, see käib ju niimoodi, et ta aeg-ajalt pole tiigrit üldse näha. Ja siis aeg-ajalt reedavad teda ainult kaks pisikest kõrva Otsonidel musta-valgekirju kõrvaotsad korraks niimoodi kerkivad sealt rohututid sealt üles, kaovad jälle ära. Midagi ta seal hiilis ja varsti oli näha, mida õieti keda. See oli üks hirv, see on niisugune hirveliik, kelle nimi on aksis hirv, väga ilus, selline valge täppidega, ilusate sarvedega. Ja see aktses hirv ei märganud tiigrit ilmselt tuul oli tema jaoks nagu ebasobivas suunas tai haista teda ja ta liikus süües tiigrile kogu aeg lähemale. Ja siis meil oli peaaegu hing kinni, et, et mis nüüd saab. Ja siis käis kõik muidugi välgukiirusel, see tiiger tegi hästi kiire sööstu selle hirve suunas hirv nagu põikas kuskile puude vahele. Rohkem ei näinud, puud varjasid kõik ära ja me ei osanud arvata, kuidas jaht lõppes, aga läks mööda mitu minutit ja siis binoklitega saime selgeks. Ta oli kätte saanud selle hirve, ta juba juba sõi seda hirve. Ja no see oli nüüd küll niisugune lugu, et et vot ühe päevaga näha ära kaks tiigrit vabas looduses pikalt tegutsemas. See on tõesti-tõesti väga erakordne ja, ja muidugi ka see, et tiiger peab jahti keset päeva ja ja ta jaht on ka veel edukas ja sa näed seda kõike pealt. Aga tegelikult me olime ju Indias ka teistes rahvusparkides. Me käisime ikka mitmetes jaa, jaa, käisime jälle rohkem kui kahe nädala jooksul ikka. Kümnetel loodusretkedel. Noh, et kas me veel tiigreid nägime, enamasti ei näinud. Aga vahel juhtus nii, et kui me tulime juba tagasi Indiast, siis ma võisin öelda, et kokku nägime seitset tiigrit ja neljast nendest sain ma päris vahvaid pilte. Ja üks neist piltidest on mul nüüd seal kodus suurelt värviliselt seina peal teleobjektiiviga tehtud lausa portree tiigrist seal vabas looduses, see oli see ematiiger Krishna. Ja ma pean seda uhkeks jahitrofeedeks. Et see ei ole mitte selline püssiga saadud trofee, kui tulemuseks on tiigrisurm, see on niisugune trofeed. Krišna kõnnib ikka veel seal rand Rabore metsades edasi. Aga iga kord, kui ma seda pilti seal seinal vaatan, siis tekib niisugune vaikne sisemine niukene, hääletu gene nagu palve, et et soovin sellele tiigrisoole seal nende kodumaal edaspidi paremat käekäiku, kui see on andnud senini. Ja selle tiigrihäälega tänasele saatele saabki. Pandud punkt saatele Ratramboorest ja selle tiigritest ja üldse India tiigrid, sest aga järgmises saates läheme siis nendesse viimastesse India rahvusparkidesse. Kuusmäe käisime, nende nimed on pandoffgaar ja Ghana ja need asuvad seal India keskosas. Vaatamisel järgmises saate siis, et mismoodi need kaitsealad välja näevad ja milliseid huvitavaid loomi me seal kohtasime. Rändame koos Hendrik Relve.
