Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Eetris Raadio kaks ja alanud on saade puust ja punaseks seasaade, kus me tunni aja jooksul vaatame läbi värskeid teadusuudiseid. Ja tänane saade uurib seda, mida uut on leitud looma-linnu-kala- ja putukariigis, ehk siis loodusteemalised uudised. Meil tänases saates mina olen saatejuht Arko Olesk ja minuga koos siin neid uudiseid lappama ja analüüsima on Tartu Ülikooli teadur, tuul Sepp, tere. Tere. Ja saame teile lubada, et tänases saates räägime tõesti jällegi väga erinevatel teemadel, räägime šimpans idest, närilistest, vaaladest, rottidest, aga ma arvan, et alustada võiks hoopis sääskedest. Sääsed on sellised kõigi jaoks tüütud putukad, meil eriti siin Eestis kus nad suveõhtutel käivad ja ei lase meile rahulikult grillida ja õhtuid nautida. Mõnes muus riigis on tegelikult nad ju hoopis suurem nuhtlus, sellepärast et seal levivad ka kõiksuguhaigused. Mida siis sääsed edasi kannavad? Malaaria, palavik, mis on üsna halvad ja pahad haigused ja seetõttu on teadlased ajast aega mõelnud, kuidas oleks võimalik nende haiguste levikut, et vältida ja vähendada sääskede populatsiooni. Eks selle vastu on mõeldud igasuguseid nippe, on kasutatud erinevaid putukamürke, on püütud siis neid putukaid kuidagi eemale peletada või inimesi nende eest paremini kaitsta. Aga nüüd juba päris mitu aastat on üks firma üritanud välja tulla selliseid täiesti uudse, mis võib isegi öelda geenitehnoloogilise lahendusega sääskede vastu. Eksa tuul pisut selgitad. Mida siis need teadlased püüavad sääskedega teha, sellest nuhtlusest vabaks saada? Nad on teinud siin sellise geenimanipulatsiooni, et et asendanud nende genoomis ühe geeni, mille tulemusena nende sääskede vastsed ei arene täisealiseks ehk siis hukkuvad, hukkuvad vastsestaadiumis ja selle tulemusena nendel sääskedel siis järglasi ei tule ja, ja siis lahendust on juba katsetatud ka Brasiilias ja kaimani saartel Kariibi merel. Ja need katsed on olnud väga edukad, seal on siis vabastatud miljoneid sääski siis just neid, sellise geenimuundatud geeniga sääski ja, ja siis kuna need uued, siis sääsed konkureerivad olemasolevatega igasuguste toiduallikate ja, ja siis elupaikadega pärast, siis selle tulemuseks ongi olnud see, et sääsepopulatsioon näiteks sellel Caymani saarel vähenes 96 protsendi võrra, mis on siis tohutu edukas. Aga kahtlemata on selle meetodiga omad probleemid. Ja kõige suuremaks probleemiks peetakse just inimeste eelarvamusi sellise keema tehnoloogia kasutamise suhtes. Näiteks arvatakse, et Ameerikas võib olla väga raske, USA-s võib olla väga raske sellele tehnoloogiale luba saada, sest kuigi ka Floridas Nende sääskede poolt levitatud haigustega suured probleemid siis siis praegu ei ole saadud luba selle meetodi rakendamiseks. Sellepärast, et inimesed kardavad, et tuleb üks skeemo sääsk ja hammustab ja siis on, äkki läheb see keeemmo kuidagi inimese sisse ja siis hakkab inimesel ka mis iganes sääse sääsenägu pähe tulema, mis on muidugi täielik jaburdus. Aga noh, nende eelarvamused on suured ja just selliseid hirme silmas pidades ongi siis see ettevõte teinud niimoodi, et et muundatud geeniga vabastatakse ainult isaseid sääski, kes teatavasti hammusta inimesi, kes söövad taimemahlu. Aga ikkagi kardetakse, et äkki mõni emane siis läheb sellest sõelast läbi ja satub ka sinna ja siis on ikkagi oht, et see geenmuundatud geenmuundatud sääsk hammustab. Aga, aga noh. Et ilmselt, mida sa tahad, siis peab veel uurima, et kui suured need ohud nagu tegelikult võivad olla. Ja nad kindlasti seda just uurivad ka inimese ohutuse seisukohalt, aga mulle tundub see inimese ohud ohutus nagu tõesti selle koha peal väga kõrvaline küsimus, sest et reaalselt ei ole ikkagi seda kunagi näidatud, et geenid nüüd niimoodi liikide vahel väga hüppama kipuksid. Aga võib-olla tõsisemaks probleemiks on see, et nüüd, kui kujutada ette siis seda ökosüsteemi, kus järsku 96 protsenti sääskedest kadunud on, siis sellel võivad olla nii üles kui allapoole suured mõjud loodusele, näiteks lindudele, kes sääskedest toituvad või siis taimedele, keda sääsed tolmeldavad või siis ka, kui, kui sääsed kaovad, siis loodus tühja kohta ei jäta, et kindlasti selle augu täidavad teised putukad, mis ühelt poolt on hea selles mõttes, et siis on lindudel jälle kedagi süüa, aga teiselt poolt me ei tea, et kuidas need teised putukad, keda nüüd palju rohkem saab olema, mõjutavad omakorda siis näiteks imeriiki või, või siis või siis teisi väiksemaid loomi. Suuremaid, ja kas me üldse teame, milline on sääskede roll ökosüsteemis? Ma mäletan sind mõni aasta tagasi. Keegi üritas seda kuidagi sõnastada, jõudis tulemuseni, et aga ega tegelikult midagi suurt ei juhtukski, kui sääski ei oleks, et ega neil ju mingit sellist kandvat rolli kusagil ei ole või on see lihtsalt meie teadmiste puudulikkus ja, ja tõesti, kui me võtame niimoodi suuremahuliselt ette looduse muutmise, siis need tagajärjed võivad olla ettearvamatud. Ja ma seda uurimust olen ka lugenud, mis ajakiri neid seal mõned aastad tagasi korraldas, et uuris siis sellistelt ekspertidelt, et mis mõju võiks olla sellel, kui sääsed ökosüsteemidest eemaldataks ja siis selle uurimuse järeldus oli, et kahjulik mõju oleks väike eelkõige sihuke kahjulik mõju, mis puudutab inimest, et inimesi, inimese toidutaimi nad ei tolmelda ja palju inimesi jääks ju ellu miljonid inimesed, kes praegu surevad sääskede poolt levitatud haigustesse, et et vähemalt kahjulik mõju inimesele oleks väike. Eriti siis nüüd just sellistes ökosüsteemides, kus nad neid haigusi levitavad, et teine küsimus on see, et näiteks kuskil tundrates, kus kohas nad mõjutavad ka igasuguseid juba selliseid asju nagu karipuude liikumisteed, põhjapõtrade ja, ja selle kaudu siis ka näiteks tundra habras taimestiku, et noh, need mõjud, mis võivad olla sääskede eemaldamisel loodusest, no tõesti, need on ettearvamatud, sellepärast et kõik see ökosüsteemid on niivõrd tihedalt läbi põimunud. Aga noh, küsimus tuleb lihtsalt selles, et kas, kas miljon inimelu, mis me kokku hoiame, on seda hinda väärt, et mis, mis siis loodusel tuleb selle sellest Maksta nii, et praegu tõesti firma nimega oksiteke püüab saada luba selle jaoks, et katsetada neid sääski Ameerikas Florida osariigis, poolsaarel, kus, kus, mis on ka teatavasti väga soine ja kui seal on väga palju neid sääski ja, ja tõesti, nad uurivad võimalusi või on juba katsetanud neid ka mujal maailmas, kaimani saartel ja, ja Brasiilias, nii et, et kahtlemata me ilmselt kuuleme sellest veel ja, ja need, see aeg, mis seal Möldre nendest esimestest katsetustest on ilmselt liiga lühike, et saada väga põhjalikke järeldusi veel selle kohta teha. Ilmselt kuna meil neid haigusi väga palju ei ole, siis arvata võib, et kellelgil nagu väga suurt huvi seda eksperimenti siin Eestis läbi viia tegelikult ei ole. Ma arvan, et Eestis meil kindlasti ei ole mingit motivatsiooni maksta seda hinda siis mis, mis loodusele võib põhjustada sääskede eemaldamine, et tõesti Eestisse sääskede nuhtlus on siiski küllalt küllalt talutavatest raamidesse. Et ta on tüütu, aga mitte ohtlik, nii et ilmselt sellist sääset tehast, mis hakkab tootma geenmuundatud isaseid, sääski meile siia, nii nii ka ei tule, nii et jah, halvad uudised, kahjuks kõigile eestlastele. Püüdke hakkama saada vanade heade looduslike vahenditega sääskede vastu pisut suitsu, sääsetõrje vahendit. Jah, ja mis palju see väike kratsimine siis ikka suvel ära teeb, aga teeme siinkohal saatesse juba muusikapausi ja jätkame juttu mõne aja pärast teistsuguste nuhtluste teemadel. Uut punaseks. Kub saade puust ja punaseks, raadio kahest teadusuudiste sirvimise saade täna teemaks loodus, kõik, mis toimub meil looma linnu putukakalariigis ja alustasime putukatest ehk siis tüütutest sääskedest ja jätkame tegelikult samamoodi väga tüütu nuhtluse ehk rottidega. Ja kui me rääkisime eelmises saatelõigus siin Tartu Ülikooli teaduri tuul Sepaga sääskede hävitamisest siis jätkame rottide hävitamisega ja siin on tegevuskohaks hoopis lõunapoolsem kant. Me liigume päris külmadele aladele lõunapooluse lähedal, seal Antarktika vetes, kusagil seal poolel teel Lõuna-Ameerika ja Antarktise vahel asub lõuna tšauhh saar, saar, kus kunagi asetsesid vaalapüüdjad, seal oli nende baas, praegu on seal teadlasi ja kunagi oli seal ka arukalt veelinde. Aga kui sinna jõudsid esimesed inimesed, siis nende laevadega tulid ühtlasi kaasa ka rotid. Ja need rotid kaltsasid maale, hakkasid seal jõudsalt paljunema, leidsid omale hea asuala muuhulgas maiustaid ja mõjustavad senimaani väga isukalt loomulikult linnumunadega. Nii et see nuhtlus on praeguseks seal saare peal. No ütleme, hävitanud suure osa lindude populatsioonist, oskad sa tuul kirjeldatud, kui suur see häda tegelikult nende lindudega seal saare peal on, kui tõsine see mure on? On välja pakutud, et rottide sissetoomise taga järel võis võis seal lõuna George'i saarel hukkuda kuni 90 protsenti merelindudest, sellepärast et nad lihtsalt ei olnud, kuna rotid olid nende jaoks senitundmatud loomad, siis nad ei olnud lihtsalt kohastunud selle ohuga toime tulema. Et kuigi ka meil on merelinnud ja meil on ka rotid, siis meie merelindusid need rotid nii väga joosta, et kui nad ka muna kätte saavad, siis ei kujuta tõsist ohtu kogu populatsioonile, aga aga need saarte kaugete saarte linnud ei ole siis mitte kuidagi pidanud valmistuma selliseks ohuks ja siis nendel rottidel oli seal lihtsalt siis tohutu pidu, et see ei ole nüüd küsimus ei ole siis ainult selles Lõuna-Georges, saares seal kauges Atlandi ookeani tipus, vaid vaid rotid on olnud tõsiseks nuhtluseks üle kogu maailma, et Uus-Meremaa, Austraalia, kuhu iganes on siis inimesed laevadega läinud, on nad rotid kaasa võtnud. Ilmselt tahtmatult ja need siis kohalike ökosüsteemidesse sisse viinud enamasti täiesti katastroofiliste tagajärgedega just maas pesitsevate lindudele. Kui nagu tõenäoline on, et need linnud õpiksid nyyd rottide vastu kuidagi toimetama või on see ajavahemik liiga lühike, et nad lihtsalt surevad enne välja, kui, kui nad saavad selle rotinuhtlusega hakkama? No kindlasti mõned liigid surevad välja, aga ma usun samas, et mõned liigid on ka võimelised kohastama, sellepärast et see valikusurve on nii tugev, kui kui lihtsalt süüakse näiteks kõik pesad, mis on tehtud suurele saarele, siis nad õpivad, õpivad tegema, pesasid väiksematele saartele, kuhu rotid veel jõudnud ei ole. Aga, aga seda, et rott või noh, siis seda kuritegu, mis me nagu oleme teinud rottide levitamisega üle kogu maailma on võimalik tagasi pöörata ilmselt väga vähestes paikades, mis on piisavalt isoleeritud muust maailmast ja just sellepärast see Lõuna-George'i saar siis selliseks eksperimendiks väga hästi sobibki. Ja see eksperiment tegelikult on ju see, et tegelikult klassikaline, kuidas rottidest lahti saada, paneme neile mürki, ehk siis teadlased on praegu teel sinna saartele, neil on laevade peale laaditud helikopterid arukalt kütust ja tohutult rotimürki ja siis nüüd lennatakse see saar läbi, puistatakse seda mürki noh, nii paljudesse kohtadesse kui võimalik ja püütakse sellega neid rotipopulatsioone hävitada, tegelikult nad on seda juba paar aastat tagasi niimoodi esimesed faasid on ära teinud, mingid osad saarest on nad samamoodi ära puhastanud ja kuna seal on nagu liustikud vahel, mis piirab rottide liikumisteed, siis siis need alad ongi jäänud puhtaks ja on näha, et need linnud tulevad sinna tagasi pesitsema ja nende arvukus, et tõuseb, kas rotimürk kuidagi ülejäänud loodusele ei ole ohtlik. On on kahtlemata, et seda ka näidati, et ka osa linde langeb selle rotimürgi ohvriks, aga samas vähemalt selle eksperimendi läbiviijad usuvad, et see oht sellele linnuriigile või need kaod, mis linnuriigis, selja taga, seal tekivad, on ikkagi oluliselt väiksemad kui see, mida rotid neile tekitavad, et kokkuvõttes ikkagi tasub ära. Aga põhimõtteliselt see ei ole ka esmakordne selline katse, et sellist rottidest puhastamist on läbi viidud ka teistele vaata õnnestunult näiteks Alaskal või siis ka Uus-Meremaal mõnel saarel, et just Uus-Meremaal on nende maas pesitsevate lindudega ja päris suuri muresid olnud seoses sisse toodud liikidega, nii et põhimõtteliselt on, on täitsa lootusetu, et kohati see üritus võib õnnestuda, näiteks on ka üks näide Kanadast ühest osariigist, kus, mis on siis mägede ja luustikega ümbritsetud ja kuhu ei ole siis kunagi rotte lastudki ja neil on see väga aktiivselt käiv rotitõrjeprogramm juba aastaid ja isegi aastat, et et sellesse suhtutakse väga tõsiselt, et oma oma ökosüsteeme siis selle sissetungijaid Kaitsta aga siin ilmselt on ikkagi üsna pikaajaline ja mahukas tööd otsides lihtsalt sellepärast, et nemad on ka ikkagi ju hästi kohanevad vastupidavad loomad, ega nad muidu ei oleks levinud üle maakera ja jääb nuhtluseks paljudes paikades, nii et ilmselt see sõda nii-öelda jätkub ja kas me seda lõplikult võita on üldse võimalik, et selles on ka küsimus. Jah, no põhimõtteliselt, kui kujutada ette, et terve niisuguse 140 korda 40 kilomeetrit saare pealt, siis iga viimane kui rott ära mürgitada, siis on aru saada, et noh, see ei ole niisama lihtne töö, eriti kui neil tegelikult seal seda sööki jagub väga palju, et neid merelindusid seal ikkagi pesitseb, et et sellepärast ongi nüüd see projekt juba kestnud neli aastat ja, ja praegu on siis see viimane siine massiivne etapp sellest sellest käimas ja vaata et ikkagi, seda tuleb veel korrata. Seepärast, et väga raske on tõestada, et need rotid sealt ikkagi lõplikult kadunud on. Aga positiivne on see, et, et juba on märk, et nagu sa juba ise ka ütlesid, et linnupopulatsioonid on taastumas ja linnud, kes enne siis sellel suurel lõuna George peasaarel ei pesitsenud, on sinna naasnud ja, ja teadlased kirjutavad, et nad juba kuulavad kiuride häälitsemist, mis pidi olema kindel sellest, et et rottide lõpp on lähedal. Väga vahva ja selle konkreetse ekspeditsiooni maksumus, kusjuures on 10 miljonit eurot, sest tuleb ju tõesti sinna kaugele saarele kogu see kraam vedada helikopterid ja muu kraam ja see raha on kõik tulnud siis erinevatelt fondidelt ja annetustelt, nii et ka meil tegelikult on võimalik toetada seda üllast tegevust. Aga siia vahele kuulame taas muusikat. Hakkab saade puust ja punaseks, täna Sirvime looduse uudiseid ja jätame need teised nuhtlused, sääside rotid nüüd sinnapaika ja liigume natukene teise valdkonda. Võtame, et meile märksa lähedasemad loomad, õigemini kõige lähedasemad üldse, kes meil siin maamunal elavad inimestele siis ehk siis šimpansid ja järjest tuleb infot ja uudiseid selle kohta, kui võis, võiks isegi öelda targad ja intelligentsed ja inimesesarnased šimpansid mõnedes aspektides on ja me saame kohe ettevõtte lausa kaks uudist selle kohta. Et kui kuidas šimpansid räägivad omavahel, kuidas nad suhtlevad, milline on nende keel ja tuleb välja, et nende keel tõepoolest on päris keele moodi. Räägime siis sellest ühest uudisest, kus neid kuulati päris metsas, mida me siis sellest uuringust šimpans kohta teada saime? Siin oligi selle uuringu küsimus oli siis see, et kas nad looduses ka tõepoolest kasutavad selliseid sõnu mingite objektide kohta, öeldes teisele näiteks, et vaata, siin on siis siin on see puu, sööme selle puuvilju, et siin ongi öelnud, et selleks häälitsus oleks võiks, seda võiks nimetada keeleks kas või jutuajamiseks sisse peab käima spetsiifilise objekti kohta või, või siis mingisuguse stiimuli kohta ja see peab kutsuma esile siis sellel vastuvõtjas mingisuguse vastuse. Ja samas on näiteks öeldud, et kui lihtsalt see valitsus tuleb mingisugusest emotsioonist või erutusseisundist siis siis seda ei saa ikkagi keeleks nimetada, et näiteks kui šimpans madu ja siis erutusest peenikese häälega kisab, et siis see ei tähenda, et see peenikese häälega kisamine tähendab siis šimpansi keeles madu. Ja, ja siiani siis ei olnudki keegi suutnud looduses näidata, et et Simpansid niimoodi omavahel ikkagi nii-öelda šimpansid keeles räägiksid, et seda on küll näidatud, et šimpansid on võimelised siis nagu õppima ära näiteks kas laboris või siis dresseerijate käe all mingitele objektidele, eks ole, osutama neid mingisuguseid valitsusega seostama. Aga et kuidas see ikkagi looduses toimib ja siis teadlased nüüd siin mitme aasta vältel siis lindistasid, käisid makkidega mööda seda džunglit ringi ja ja proovisid siis kokku viia häälitsused spetsiifiliste toiduobjektidega, et kõigepealt nad vaatasid, et millistest toiduobjektidest šimpansid toituvad ja, ja vaatasid, et kas kuidagi häälitsus on seotud siis selle puuliigiga, millest loom toitub puu suurusega ja, ja puuviljade hulgaga. Et ja, ja huvitaval kombel, et nad siis leidsite, et tõepoolest on olemas spetsiifiline häälitsus, mis, mis näitab siis, mis liiki puust šimpans kavatseb toituma minna ja mis nagu saalitsusega ta teisi endaga kaasa kutsub. Ja, ja siis häälitsus siis sõltus nii sellest puuliigist kui siis puu suurusest. Ehk siis šimpans ütles teisele šimpansil, et tule, lähme sööme selle selle pähklipuu juures ja see on suur puu, et kõigile jagub. Huvitav ongi siin siis see, et kui nüüd me enne rääkisime sellest, et see häälitsus ei tohiks siis nagu korreleerub selle erutuse tasemega, mida see objekt loomas tekitab. Et siis siin oli nii, et mida suurem puu, seda madalama häälega šimpans rääkis, mis siis peaks olema nakkud sellele teisele teooriale vastupidine, et muidu peaks olema, et kui ta näeb väga suurt puud, kus on palju söögi, et siis teeb hästi sellist erutatud häält, aga siin oli see seos hoopis vastupidine, mis, mis siis selle uurimuse autorit arvates viitab sellele, et tegemist on tõesti spetsiifilise sõnaga. Puu kohta selle suurusega puu kohta, nii et tõepoolest šimpansid kasutavad sõnu ütlemaks teisele, mida ta on siis leidub, mitte lihtsalt kilka rõõmustelt. Ohohoo, ma nüüd leidsin midagi. Kust saab süüa? Ja see siis on selle uurimuse järeldus küll. Ja tegelikult siia haakub väga hästi ka üks teine värske uurimus, mis noh, tegelikult Vatas vaata see loomades olevaid loomi ja ka uuris, milliseid nii-öelda häälitsusi nad kasutavad eri toiduainete kohta ja sealt tegelikult tuli välja, et et šimpansid keeles on olemas noh, nii-öelda murded või nad räägivad eri keelt. Tegelikult šimpansid suudavad siis nii-öelda võõrkeelt ära õppida. Kuidas see uuring oli üles ehitatud? See ei olnudki nagu otseselt uuringuna üles ehitatud, vaid sil lihtsalt vaadeldi, et ühest loomaaiast toodi teise loomaaeda grupp šimpansid juurde. Ja, ja kuna oli juba ette teada, et missugust häälitsust kasutavate ühe loomaaia šimpansid õunte kohta ja missugust teised siis saadi vaadelda, et kas nad siis saavad need üksteisest aru, kas nad hakkavad kasutama samas ja, või sama häälitsust õuntele viidates. Ja huvitaval kombel leiti, et et alguses ei hakanud, et terve aasta läks aega ja, ja ikka ei olnud midagi muutunud, et ühed šimpansid ütlesid õunte kohta ühe häälitsuse, teised ütlesite ise. Aga, aga selle ühe aasta jooksul ei olnud need kaks šimpansid D-grupi omavahel eriti lõimunud. See lõimumine võttis neil rohkem. Ja kui nüüd kolme aasta pärast seda uuesti uuriti, siis leiti, et selleks ajaks olid need sissetoodud šimpansid võtnud kasutusele sama sõna, mis siis, mis siis need vareme sealsamas loomaaias elanud šimpansid kasutasid. Ja, ja seesama sõna kasutuselevõtt tulenes siis sellest, et nüüdseks olid need grupid moodustanud ühe tervikliku grupi ja olid nagu omavahel nagu sihukseid sotsiaalseid sidemeid sõlminud ja siis ka nagu nii-öelda ära õppinud siis nende kohalike keele. Ja ja huvitav on see, et kui varem need teise looma ja šimpansid kasutasid sellist just sellist kõrgemat ja erutunud häälitsust õunte suhtes, sest neile need õunad väga maitsesid. Samal ajal kui, siis selles teises loomaaias elavatele šimpansid teleõunad väga ei meeldinud ja neil oli niisugune rohkem sihuke ehk niisugune mitte väga. Toriseda häälitses ühtede õunte suhtes, siis kombel siis see kolme aasta pärast oli nüüd need eelistused olid ikkagi säilinud, et nendele teise looma ja šimpansid telemaitsesid need õunad ikka palju rohkem kui siis kui, siis nendele kohalikele loomadele. Kuid sellest hoolimata olid need siis kasutusele võtnud sellise ükskõikse mühatuse, kuigi nende käitumine siiski näitas, et, et nad väga tahavad neid õunu. Ja need loomaaiad, olgu siis ka ära öeldud, olid Šotimaal Edinburghis see siis, kus vaatlus toimus ja siis sinna Hollandist oli viidud üks väike rühm šimpanse ja pandud nad siis kohalike nii-öelda Edinburghi omadega kokku, niimoodi, et selline mühatuse siis šoti šimpansi keeles õun ja selle kõrgem kiljatus oli Hollandi aktsendiga ja ja nagu siis aru saada, et ega need uued šimpansid päris samamoodi ei öelnud, et nad olid ikkagi niimoodi kerge aktsendiga ütlesid seda uut sõna õuna kohta, aga nad olid ikkagi nii-öelda ära õppinud selle kohaliku pruugi. Ja siinkohal teeme saatesse taas pisukese pausi, et kuulata muusikat ja tulla juba tagasi mõne hetke pärast uudisega pikaajalistest loomadest. Räägime nüüd siin saates puust ja punaseks loomadest, kes suudavad elada väga kaua. No me teame, et inimese keskmine eluiga on seal kusagil 80 eluaasta kandis, rekord on vist 122 23 aastat. Aga me teame, et loomariigis on ohtralt ka neid elusolendeid, kes suudavad meist elada päris palju kauem, näiteks kilpkonnad, aga teiste seas on ka vaalad ja üks kõige pikaealisemaid vaalasid on Grööni vaal, kes võib elada lausa 200 aastaseks, siis niimoodi, et kui me mõtleme tagasi, siis mõned vaalad, kes praegu ookeanides ringi elavad, sündisid sel ajal, kui Eestis kehtis veel pärisorjus ja Euroopas pidas oma sõdu Napolion ja teadlased. Loomulikult alati tahavad teada, miks loomad elavad nii kaua, sellepärast et kui meil õnnestub mingisugune mehhanism seal tuvastada, siis sellest võib ju olla kasu ka meie endi jaoks. Ja nüüd nad ongi neid Grööni vaalasid vaadelnud ja tuul, mida nad siis leidsid, Misson vaalade, pika ea saladus? Siin oligi selline võrdlev kogu genoomiuuring kus siis vaadeldi erinevate geenide avaldumist võrdlevalt siis vaalal ja teistel loomadel, et küsimuseni selles, et kui vaalal on üle 1000 korra rohkem rake kui inimesel, miks tal esineb palju harvem vähki ja vähk on ju põhiline haigus, mis meid lõpuks niidab, et see on siis seotud sellega, et igasugused kahjustused elu jooksul kuhjuvad ja lõpuks kuskilt siis annab see rakkude jagunemise kontrollsüsteem kõneleja ja tekibki vähk. Ja, ja kui nüüd vaaladel neid rakke nii palju rohkem on, siis kuidas ikkagi neil need kahjust rakkude kahjustused ei teki, kuidas neil siis vähk ei arene. Ja nüüd, kuna need geenide sekveneerimis DNA sekveneerimise muutub järjest odavamaks ja lihtsamaks, siis on võimalik teha selliseid analüüse, kus kiiresti vaadatakse läbi kogu looma genoom ja, ja siis võrreldes teiste varem korralikult läbi uuritud liikidega, nagu näiteks inimene ja hiir ja lehm on siin ka võrdluseks kasutatud püütakse välja tuua geenid, mis on teadaolevalt seotud vananemise ja väsiga ja siis selles uurimuses siis võrreldi nende geenide avaldumise taset just siis Grööni vaalal ja teistel liikidel püüdes siis niimoodi just välja tuua need geenid, milles on erinevused ja tasuks seetõttu tulevastes uurimustes keskenduda, et teada saada, millised geenid on siis seotud ja nendelt geenidel toodetud ka valgud näiteks on siis seotud sellega, et sellel Gröönimaal vähki ei tule ja meil tuleb. Ja siin on tehtud ka eraldi võrdlus siis Grööni vaala lähima sugulase põhja väelaga, kes elab maksimaalselt 50 aastaseks, Gröönimaal elas siis 200 aastaseks. Et, et mis, mis siis nüüd evolutsioonis toimuda on, millised geenid on neil kahel loomal siis erinevalt avaldav tuvad mõni, millised on siis Gröönimaal on näiteks välja lülitatud ja põhjavaalal mitte või siis milliseid Grööni vaalal ekstresseeritaks rohkem ja siis kuigi praeguseks on sihukesed geeniuuringud veel väga lapsekingades, et ega me ei tea täpselt, mida üks või teine geen teeb või kui palju siis meie tunnuseid kujuneb hoopis geenide väliste mehhanismide toimel siis siis sellised uuringud siiski peaksid andma sellist sellist sisulist mõtet Reali, millega siis teised teadlased saavad edasi töötada ja minu jaoks hästi oluline selles uuringus ongi see, et kogu selle uuringu tulemused tehti vabalt kättesaadavaks kõigile, et kõik need tulemused riputati internetti üles, neil on selline eriline kodulehtedel Grööni vaala genoomi kohta tehtud, et et just minu meelest selliste uuringute tulemuste ligipääsetavuse piiramine on nagu lausa lausa väga kahjulik meie meie nagu teaduse arengule, et see selles mõttes on väga hea uuring. Nüüd tegelikult iga teadlane saab vaadata, mis on seal need kõige huvitavamad geenid ja hakata neid tirima, nagu ma aru saan, siis issand, toovadki välja paar sellist geeni, mis, mille ülesanne on seotud rakukahjustuste parandamisega. Ja mis on siis sellel vaalal just pisut erilised võrreldes kõigi teiste loomadega ja teised kaks geeni, nad pakuvad välja, et seda, neid võiks siis nüüd hakata kuidagi proovima ka teistel loomadel, loomulikult kõigepealt hiirtel. Et kuidas siis neil see asi toimib, et järsku annaks selle abil kuidagi ka teiste siis loomade eluiga pikendada. Kui, kui tõenäoline sulle tundub see, et, et selline lähenemine nagu toimib, eks, et geenid, mis on ühel loomal kantuna üle teistele, võivad anda samasuguse efekti. Minu meelest see on suhteliselt tõenäoline, sellepärast et nüüd, kui võtta näiteks kõik imetajad, siis meie genoomid on siiski küllalt sarnased, et kõiki igasuguseid neid põhifunktsioon, täitvate geenid on, on nagu öeldakse, et väga konserveerunud, et töötavad samamoodi ikkagi aegade algusest peale ja modini vaalal kui jänes seal kui inimesele kui hiirel, et seetõttu saabki näiteks hiiri väga laialt kasutada inimeste igasuguste haiguste uuringutes ja ravimi ravimite testimise tegelikult geneetiliselt me ikkagi toimime küllalt sarnaselt, et miks mitte selline võrdlev lähenemine võib, võib tõesti anda anta lihtsalt väga häid ideid selleks, et kuhu edasi liikuda, et mida, mida inimesel põhjalikumalt uurida. Nii et jääme ootama siis nende järgnevate uurimistööde tulemust, et kas tõepoolest õnnestub võib-olla ka inimesel kunagi elada 200 aastaseks tänu vaala geenidele. Aga enne seda, kui võtame ette meie viimase uudise, mis puudutab ka ühte väga pikaealist looma veel üks muusikapala Puust ja punaseks. Ja nagu lubatud veel üks lugu loomast, kes on omasarnaste loomadega võrreldes kuidagi eriline, kes elab märgatavalt kauem, kellel ei tule vähki ja keda siis teadlased juba pikemat aega uurivad ja puurivad, mis võiks olla tema saladus. Kui me eelmises saate lõpus rääkisin siis suurest tohutust loomast nagu vahal ja tema 200 aastasest elueast, siis esimesel pilgul võib tunduda, et 30 aastat eluiga, noh, mis seal siis ikka nii erilist on, aga kui me räägime närilistest, siis tegelikult 30 aastat on, on üsna muljetavaldav, sellepärast et tavalised hiired. Isegi kui neid hoida laboris suurepärastes tingimustes hästi poputada, siis ega üle kolme aasta nad väga naljalt ei ela. Aga on olemas üks näriline, kes elab peamiselt Aafrikas kelle nimi on paljas tuhnur, kes tõesti võib siis elada kuni kolmekümneaastaseks, kelle puhul on siis harukordne see, et nad tõepoolest väga harva haigestuvad ka vähki. Sellised kummalised loomad näevad välja karvad, rotid ühesõnaga mitte eriti ilusad ja esteetilised, elavad valdavalt maa all kaevatud käikudes. Ja nende puhul on samamoodi uuritud geene, et aru saada, mis siis võib-olla see saladus. Nii nagu me kuulsime, just äsjaalade puhul on tehtud. Aga nüüd väidavad teadlased, et sellel pikal elu eal võib-olla veel tegureid ja see võib ollagi seotud nende eluviisiga ehk tuul, oskad nüüd selgitada, mida siis teadlased vaatasid? See on põhimõtteliselt mõnevõrra sarnane uuring eelmisel, et jälle on võetud ette siis kogu selline suurloomade sugupuu ja hakatud võrdlema, et mikspärast ikkagi paljastub, nur elab nii palju kauem kui kui teised tema sugulased. Ja siin, aga siin ei ole siis mindud geenide tasemele, vaid on vaadeldud käitumist, käitumuslikke erinevusi, et kas just käitumise kaudu need loomad kuidagi kindlustavad või siis mõjutavad oma elu ja pikkust. Ja siis uuritigi siis võrdlevalt andmeid loomade elu pikkuse, kehasuuruse ja siis nende sotsiaalse eluviisi või siis sellise perekorralduse kohta 440-l erineval imetajaliigil. Ja kui kuigi on juba teada, et just see keha suurus on, on üks peamisi elu ja pikkuse ennustajaid, rusikareegel on, et mida väiksem loom, seda lühem, lühem elu tal on, seda kiirem ainevahetus, seda kiiremini ta nii-öelda organism Ennast läbi põletab siis siis nüüd leiti, et lisaks siis sellele keha suurusele on olulised tegurid elupaik ja, ja siis nii-öelda perekonnakorraldust, nende mõju on küll nüüd umbes 10 korda väiksem kui siis selle kehasuuruse selle sellele elu jääle. Kuid, kuid see mõju tuli siiski statistiliselt oluline, et siis seda varem näidatud, et et see, kus loom elab, mõjutab tema eluiga, et kui kui ikkagi loom elab sellises turvalises keskkonnas ja on teistele loomadele toiduna raskesti kättesaadav siin siis toodi näidis näiteks just näiteks kõrgel puu otsas elavad liigid, linnud, maal elavad liigid, et nende eluiga kipub olema oma pikem, et minu jaoks ongi see siin huvitav lähenemine, et et lindude pikem eluiga võib osaliselt tuleneda sellest, et noh, neid lihtsalt ei ole niisama kerge nahka panna kui võib-olla hiirt, kes, kes seal maapinnal askeldab. Ja, ja siis noh samamoodi siis need Maal elavad loomad on nagu paremini kaitstud kiskjate eest. Aga siis uudne asi, mida need selles uuringis uuringus analüüsiti, oli oli siis just see eluviisi eluviise, eluviisi mõju, et paljas tuhvlid on erilised veel sellepärast, et nad elavad kolooniates üsna sarnaselt näiteks mesilaste või sipelgate, aga neil on olemas üks nii-öelda kuninganna paljas tuhnur, kellel on siis see privileeg aujärglasi ilmale tuua ja, ja ülejäänud on siis sellises keerulises hierarhia süsteemis. Ja, ja kõik siis hoolitsevad selle kuninganna ja tema tema laste eest. Et selliseid päris nii-öelda, et või sellise ühiselulisi imetajaid on tegelikult väga vähe ja, ja väljaspool siis seda tuhnurite sugukonda neid neid ei olegi, aga, aga on, on mõned imetajad, kes kas siis nii-öelda kooperatiivselt sigivad, et on kari karjas näiteks ja, ja seal on siis välja valitud mõned siis sellised finantside emasid, kellel on luba sigida näiteks näiteks surika. Ja, ja siis see uuring tõi välja siis sellise seose, et et just see ühiselulisus on tugevas korrelatsioonis elu ja pikkusega. Nüüd võrdlevalt on seda uuritud ka näiteks putukatel ja putukatel kahte seos kehtib, et, et just ühiselulised putukad on pikema elu ja, aga kui kui need üksikult elavad Putukad, mis sulle tundub, mis võib selle põhjuseks nagu olla, et kas on jällegi see, et kui nad elavad niimoodi grupis, et siis kas neid rünnatakse vähem või on neil selle tõttu vähem stressi ja lihtsalt see aitab kuidagi tervisele kaasa, et nad ei, et nad ei haigestu. No võib-olla igasuguseid erinevaid põhjuseid kombineeritult, aga ilmselt on ka nende elu tunduvalt efektiivsem, et me tajume ka ühisinimühiskonnas, kuidas siis, kui on välja kujunenud tööjaotus, siis tegelikult toimib see ühiskond palju paremini kui, kui igaüks ise peaks endale näiteks kõik toidu kasvatama ja riided tegema ja, ja siis ei jääkski aega millekski muuks. Et sellisel ühiselulisel elukorraldusel on kindlasti omad boonused ja kasu kogu igale siis sellele ühiskonna liikmele ja see töötab sama hästi ka nende ühiseluliste putukate ja, ja teiste imetajate. Et siin ongi siin uudises ka välja toodud, et põhimõtteliselt on inimesed sellist seda ideed juba eks ole rakendanud, et ka meil on pikk eluiga ja meie oleme samuti nii peaaegu nagu ühiselulised, et meil on see tööjaotus ühiskonnas päris korralikult välja kujunenud. Nii et vähem stressi ja ilmselt see märksõna selle puhul. Aga siinkohal tõmbamegi meie tänase saate otsad, kui külas oli meil Tartu Ülikooli teadur, tuul, Sepp, mina olen saatejuht Arko Olesk. Rääkisime teadusuudistest, mis tulevad looduse valdkonnas ja puust ja punaseks, saates järgmisel nädalal siis uued teemad ja kuulmiseni.
