Meil on Vikerraadios käimas frankofoonia nädal, sest märtsikuu on frankofoonia kuu sel nädala jooksul me katsume rääkida võimalikult palju erinevatest riikidest, kus siis prantsuse keelt räägitakse. Prantsuskultuuris peetakse tänases fotokoolis. Jääme siiski Prantsusmaa juurde ja Kaupo Kikkas paluks sul meile tutvustada laiemalt ühte prantsuse fotograafi. Džiin, Adžeed. Just jõudsin, on, see on tõesti üks fotograafia vundamendikivi, sest et ta sündis aastal 1857, nii et võib öelda, et fotograafia ei ole temast sugugi palju vanem, et nad on peaaegu ühe ajastu mehed. Fotograaf Chee, kuigi paarkümmend aastat oli fotograafia saanud selleks ajaks juba areneda ja eks tegelikult olgem ausad, paarkümmend aastat läks aega, et fotograafia jõuda. Aga Padžee kannab endas klassikalist, sellist kerge dramaatilisusega looritatud suure fotograafi saatust. Sest nii kurb kui see ka ei ole ja, ja tahame seda või mitte, et aga ikka jälle tuleb välja lugedes vanade kunstnike elulugusid, kuidas kunstnikud saavad kuulsaks pärast oma surma ja ilmselt veel endal ei ole sellega suhtes väga suuri tundmusi, et ta kaks aastat pärast ta surma kogu maailmast kirjutama hakkas. Sest see oli maailma esimene tänavafotograaf, ta oli ka maailma esimene süstemaatiline dokumentalist ja tegelikult tõeline fotograafia pioneer ja rääkida tema elu esimesest poolest siis noor, noorena oli ta pisut aega merele ja sellest nii-öelda meremehe siis karjäärist välja kasvades tuli tal kinnisidee, et ta peaks ilmtingimata saama näitlejaks ja see ei läinud lihtsalt, kuna esimesel üritusel ta teatrikooli sisse ei saanud, teisel üritusel sai, kuid siis tuli vahele sõjaväeteenistus ja tegelikult visati sealt koolist mingil hetkel välja. Kuivõrd Ta vist ei ilmunud piisavalt palju tundidesse või ei saanud sinna minna, pigem oma oma sõjaväeteenistuse tõttu ta siiski kuidagi rändnäitlejana läbi häda suutis ennast elatada, kuni tegelikult lõpuks sai see kõik jällegi dramaatilise lõpu. Eda häälepaelad said mingisuguse, väga karmi põletiku. Ta sisuliselt oma võime laval näidelda tuli sealt nii-öelda teatrigrupist tagasi Pariisi ja hakkas mõtlema sellele, et ta peaks äkki olema maalikunstnik ja töötas selles suunas päris tõsiselt. Kuid teda ei saatnud paraku mitte mingit edu. Ja kui ta siis 80.-te aastate teises pooles avastas enda jaoks fotograafia siis võib öelda, et, et sealt algab tegelikult tema elu õnnelikum periood. Sest et fotograafia oli endiselt nii noor, et tehniliselt hästi tehtud, süstemaatiliselt hästi tehtud piltidega oli tegelikult tal võimalik täiesti rahuldavalt teenida, vaata müüs paar korda elus suurema portsu oma pilt tagasi tegelikult riigile, kuivõrd ta oli, või riigiasutustele, kuivõrd ta oli süstemaatiliselt jäädvustanud linna ja parke ja ehitisi ja kultuuri väärtusi. Nii et tegelikult sellise tehnilise jäädvustajana oli tal isegi oma kuulsus olemas. Aga absoluutselt mitte nii-öelda ei olnud see seotud fotograafi või kunsti või, või mingi temapoolse nägemusega. Aga tegelikult needsamad müügid, kus ta siis pildid müüs, suure portsu, samad müügid andsid talle tegelikult siis järgnevalt paariks aastaks vabaduste, ta saaks teha pilte, mida ta tahab, mis selgus nagu suure põnevusega. Tegelikult ta tahtiski selliseid süstemaatilisi jäädvustusi linnaruumis teha. Et nagu ma ütlesin, kutsutakse maailma esimeseks tänavafotograafiks, sest ta tõesti käis mööda tänavaid pidevalt, pidevalt lõputud jalutuskäigud, lõputult rattaretked mööda linna. Te võite ette kujutada, et kuidas sai olla taevafotograaf aastal 1900, kui su kaamera kaalus kostatiiviga 20 kilo. See see ei ole see, et sa lähed teed telefoniga kuskilt kellestki ühe klõpsu, nii et tegelikult ta kasutas, eks ole, loomulikult klaasplaate pildistamiseks, tal oli suur laod lõõtskaamera ja kui me nüüd teame seda fakti. Me võime ainult ette kujutada, kui keeruline oli kõige selle kaamera mehhanismi haldamine ja vaatame selle teadmisega tema pilte, siis meie vaimustus kasvab hetkeliselt, kuna ta siiski suudab salvestada jäädvustada mingisuguseid selliseid ausaid tänavavaateid, mis on küll üldiselt väga staatilised, sest et puhttehniliselt ei olnud võimalik teha selliseid dünaamilisi pilte. Ja jumal teab, kui dünaamiline see elu üldse aastal 1900 seal tänavatel oli. Aga see lisainformatsioon muidugi annab tegelikult oma piltide vaatamiseks ühe väga suure dimensiooni juurde, näiteks kui me hakkamegi neid pilte lehitsema järjest läbi vaatama, mis on tore, et tegu on nii ammu surnud kunstnikuga, et me saame tema töid internetist väga hästi näha ja sirvida, loomulikult tema originaalid on väga kõrgelt hinnatud, kuuluvad kõikide maailma suurte muuseumite fotomuuseumite vaid kõikide kunstimuuseumide kogudesse, ka me saame vähemalt sellest tolleaegsest maailmast osa, mis tegelikult on ju ka väga-väga suur asi, sest me oleme ennem maininud seda, et väga tihti näiteks mõningad modernsed fotograafid, kelle töid saab näha ainult näitusesaalides, võib mõnes väga kallis raamatus siis tegelikult noh, loomulikult me peamegi, no neid mõistma, sest nende looming ja nende töö aga samas tavalise inimesena tahaks ikka sellest osa saada, siis internet võiks seda võimaldada. Aga Chee pildid on tõesti väga hästi nähtaval ja see ajaaken, mis tekitab tema piltide, et me saame vaadata tagasi sellesse aega, kui sisuliselt veel maaliti tegelikult inimestest paraadportreesid. Ja nüüd on üks Jin, kes käis oma kastiga mööda maailma ringi ja proovis kõik selle üles pildistada. Ja tegelikult nendesamade staatiliste piltide vahele on mahtunud mõned väga, väga huvitavad ka täiesti dünaamilised ja, ja inimsuhteid peegeldavad pildid, näiteks on tal eraldi seeria Pariisi prostituutidest. Niimoodi näiteks tänavakauplejate tänava inimestest, kes seal toimub. Ma mõtlesin, et mitte siis nii-öelda kodututest, vaid inimestest, kelle elu möödus tänaval. Ja viimastel eluaastatel siis kui 1902 kahekümnendatel siis tegelikult vaikselt hakati Adžee talenti avastama, kuna siis realistid, kes olid Pariisis äkki hakanud, kuidas öelda, võimust võtma või äkki hakanud muutuma nagu oluliseks liikumiseks nägid tema sellises rahusse ja rahulikus photo keeles midagi hoopis enamat kui sellele eelnenud selline impressionistliku dünaamika, vaimustus ja, ja tegelikult sisuliselt teda lausa peeti nagu, ütleme impris intressionistide poolt selliselt ana kronistlikuks selliseks ka vana kooli meheks, kes käis lihtsalt oma kastiga ringi ja pildistas asju ülesse. Aga sülalistid siis ees eeskätt mänrei nägid selles midagi, midagi väga erilist, kui tema töödega tehti isegi seal kollaaže ja loomulikult olid nad olid nad suureks inspiratsiooniks. Ja kaks aastat siis pärast kunstniku või fotograafi Chee surma saavutas ta lausa ülemaailmse tuntuse, kui tema klaasnegatiivid avaldati ja ajakirjades. Pärast seda tegelikult aga see oma põhjalikus jaa süstemaatilisus ega saavutanud ikkagi väga suure respekti ja heakskiidu kõikide järgnevate Photo põlvkondade poolt. Aitäh sulle täna Kaupo Kikkas ja vaadake siis internetist tema pilte.
