Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossib vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Kuulajad eetris on raadio kaks ja järgmise tunni jooksul lõbustab, rõõmustab, harib ja õpetab teid saade nimega puust ja punaseks. See on raadio kahed teadvusse vaata mis tunni aja jooksul vaatab üle ühe teadusvaldkonna. Viimaste nädalate põnevamad uudised siin saatejuhi toolil on Harkoleski ja minu vastas istub alati üks asjatundja eesti noor teadlane, kes siis on abiks nende tänaste uudiste valgustamisel. Tänase saate teemaks on füüsika ja minu vastas istub Aigar Vaigu, kes on tuntud teile telesaate rakett 60 kohtunikuna ja teeb oma doktoritööd Soomes Aalto ülikoolis teraiga. Tere. Tänases saates meil päris mitu uudist. Valdavalt on need seotud valgusega. Mitte ainult sellepärast, et käimas on valguse aasta ülemaailmne füüsikute poolt initsieeritud ja läbiviidav tegevuste seeria Vaike lihtsalt valgusest on kuidagi hästi palju huvitavaid uudiseid sattunud nendesse viimastesse nädalatesse. Ent alustame võib-olla hoopis kusagilt natukene maisemast kohast võiks isegi öelda otse köögist. Nimelt. Lõpuks ometi on teadlased jälile saanud, miks teeb plaksumais plaks siis, kui teda kuumutada, ehk siis, kui me paneme need maisiterad potti või mikrolaineahju keerame kuumuse peale, siis hakkab ühel hetkel käima plaks, plaks, plaks, plaks. Kõik need Nad lahvatavad suureks maitsvaks toiduks. Ja mis siis on, mis seda plaksu põhjustab, Aigar, sa oled seda neid uurinud. Jah, selline nii-öelda mittemaine, aga maisilik teema siis prantsuse teadlased on uurinud seda, et mis seda plaksu teeb ja, ja nad panin tähele, et eksisteerib selline kriitiline temperatuur, millest ülevalpool üle 96 protsendi maisiteradest siis seda paksu teeb. Ja siit võib siis järeldada seda, et kui sa võtad ühe sellise maisiterade koti, siis toatemperatuuril sa mitte kunagi sellist lõhkenud maisitera seal ei näe, miks seda plaksu teeb? Seal plaksu tegemise puhul võiks olla nagu kolm asja kas siis selle kesta lõhkemine? Kas siis see, kui see õhku lennanud maisitera või siis juba see popkorni tükk sinna potti tagasi kukub või siis näiteks aur, mis seal popkorni seest sele maisiterasest tabaneb? Need olid siis need kolm varianti, mida teadlased seni arvasid, et võib tekitada seda heli. Jah. Ja siis nüüd need prantsuse teadlased filmisid ja mõõtsid väga tundliku mikrofoniga, mis hetkel täpselt see pauk käib sealt ja nad panid tähele, et umbes 100 millisekundit pärast seda, kui see maisiseemnekoor katki läheb, pärast seda hakkab sealt väljuma aur ja umbes siis veel kuue millisekundi pärast koostubkise plaks. Plaks on oma selliselt ülesehituselt või mehhanismilt natuke sarnane teise prantslaste leiutisega, milleks on vahuvein. Et kui vahuveinil kork pealt Raiendab, käib ka selline plaks. Ja maisitera plaksumisel töötab samamoodi, see rast väljuv aur on justkui selline park, mis lendab pealt ära ja siis see maisiterased kestmist siin alles jääb, seisis, resoneerib natuke kaasa, nagu see šampanjapudel kork pealt ära lendab, nii et aur, mis välja läheb, on nagu kork ja see maisi kestmise alles jääb plaksumais ise. See on nagu see pudel, mis seal resoneeruvad. Nii et teie tegelikult kõige taga on vesi, see vesi, mis seal tera sees on ühel kriitilisel temperatuuril aurustub, lööb selle tera katki ja tekitab siis ka selle heli. Igast teras on umbes 20 milligrammi vett kraadi juures, vesi aurustub, aga kuna kest hoiab seda veel kinni, siis kogu see maisi ja läheb rõhu alla nagu selline boiler. Jah, selline veeboiler ja rõhk kasvab, kasvab, kasvab seni, kuni see kest enam vastu ei pea ja kuna kõik kestad on enam-vähem ühesugused, siis toimubki see nagu plaksumine umbes 180 kraadi juures. Ja 180 kraadi on see kriitiline temperatuur, et kui me aga kodus hakkame tegema popkorni omale, siis umbes sellise temperatuuriga me peaksime arvestama. Sest 180 kraadi juures üle 96 protsendi maisi adest oma plaksu ära teinud, aga näiteks 170 juures ainult üks kolmandik on paksu teinud. Kas nad vaatasid ka, et, et mis juhtub, kui seda temperatuuri veel kõrgemaks keerata või, või ei ole see tegelikult enam üldse vajalik, et see iseenesest ei ole vajalik, sest temperatuuri tõstmine joo enam märgatavad loksunud maise hulga suurenemist. Mida nad veel uurisid, nad uurisid seda, mis paneb selle maisitüki lendama? Nad tegid seda niimoodi, et soovitan kodus ka teha, ma ise tahaks seda järgi proovida. Ja paned selle, keerasin pliidi peale. Panin siis ka sellise kuumaaluse peale, mis oli 340 kraadi. Ja siis, kui maisitera temperatuur jõudis sinna 180 juurde, siis ta hüppas sealt minema ja siis nad uurisid, et mismoodi ta hüppab minema. Oli jälle mõtteid, et, et see võiks olla olla selline noh, kui aur sealt väljub, kett läheb minema, aur suunatakse ühele poole, mais lendab teisele poole. Aga sellise kiirfilmikaameraga filmides 2000 kaadrit sekundis, siis kui ma ei eksi, tehti seda videot seal. Nad avastasid, et tegelikult pool, kus kuumem on, sealt siis maisitera avaneb. Ja justkui tekib selline algmis nagu kirbujalg lükkab selle maisid ära minema. Ja see kiirendus On üpriski märkimisväärne arvandmetest siis 200 meetrit sekund ruudu kohta, ehk siis kui sa kiirendus kestaks ühe sekundi, siis see maisitera kiirendaks nullist 200-ni meetrini sekundis. Noh, näiteks kiirusel 72 kilti tunnis liikuv auto liigub ainult 20 meetrit sekundis. Nii et 70 720 kilomeetrit tunnis üle ülehelikiirusel võiks olla see kiirus, mida see maisiterasid ühe sekundiga võtaks, aga noh, see kiirendus ei kesta nii kaua, kui sellega pihta saada, see võiks päris võib-olla jah, ega siis vist plaksumaisi nii palju ei söödaks, sest poti sees oleksid augud ja ainult väga julged mehed teeksid endale plaksumaisi. Ma kujutan ette, oleksid sellised märulifilmid pannakse plaksumais poti sisse, kus pahalased baas ja siis kõik pahalased saavad plaksumaisiga pihta ja langevat surnut maha. Õnneks see nii ei ole. Nii et ennäe, plaksumaisi taga on üsna huvitav füüsika ja ka selline, mida tegelikult saaks koduste vahenditega uurida, nii et nüüd me siis teame, mis teeb seda häält ja miks plaksumais lendab. Aga teeme siia vahele nüüd esimese, loodetavasti laksu, vaba muusikapausi. Hakkab saade puust ja punaseks, mis seekord teeb tiiru peale viimaste nädalate põnevatele füüsikauudistele siin stuudios on nende üle arutamas Arko Olesk ja Aigar Vaigu. Nagu lubasime, räägime selles saates päris palju valgusest ja üks uudis siit juba päris mõne nädala tagant mis maailmas tekitas päris palju resonantsi. Huvi kõneainet oli Inglismaa ja tšehhi teadlaste ühine artikkel, mis ilmus väga mainekas ajakirjas Science ja ütles, et nemad on suutnud valgusfootonid aeglustada. No iseenesest me kõik suudame seda, kui me paneme valguskiirteele näiteks teeklaasi või mingisuguse muu objekti aga nemad ütlevad, et nemad suutsid lihtsalt võtta footoni ja panna selle aeglasemalt liikuma. Oskad sa seletada, kuidas nad seda siis tegid? No seda uudist kuuldes ma arvan, et akadeemik ja professor Peeter Saari kindlasti muigab natukesest tema oma töögrupiga. Kaido Neiveltiga koos said sellise asjaga hakkama umbes 15 aastat tagasi siinsamas Eestis, eks ole, Tartus siinsamas Eestis ja raketikohtunik Heli luckner tegi ka oma doktorite sarnaselt leviva valguse peale, nagu seal uudises on, nii et ei, mitte midagi uut. Aga miks see uudis siis ikkagi selline uudisväärtusega on? Nimelt kui Peeter Laari ja tema kaasautorid tegelesid paljude, ootame tegelikult valgust oli palju, siis see töögrupp on teinud põhimõtteliselt sama eksperimendi läbi üksikute footonite ehk nats madalamad, ühe footoni õhus lendama ja siis mõõdavad, kui palju ootan, jääb maha valguse kiirusest, seda mõõta, Nad tegelikult valmistasid ette kaks footonid, üks läks siis niimoodi sellises spetsiaalselt ettevalmistatud teed pidi ja teine läks siis otse läbi vabaõhuja, siis mõõdetakse aja erinevust, millal need footonid kohale jõudsid. Tegelikult seal taust on see, et sa kujutad ette, et kaks sellist nurga levivat lainet on pandud kokku väärid kääri, kaks tera liiguvad ja siis nende kääride, see terade lõikepunkt, see liigub hoopis erineva kiirusega, kui liiguvad need käärid eraldi ise. Ja see selle kogu põhiidee ongi. Nüüd seda on väga lihtne mõista, kui me kasutame palju valgust, et tuleb üks valguslaine ja teine valguslaine ja siis summaarne valguslaine, mis seal endaga Kristjan punktis on, see siis on nagu ise oma ettelaine, mis siis levib sealt allikast detektori suunas. Aga nüüd, kui me läheme ühe footoni juurde kuidas ootan, siis iseennast mõjutab, võiks olla see küsimus, et kas siis ka see asi välja tuleb? Tegelikult need, kes on tuttavad kvantmehaanika ja kvantoptikaga, need ütlevad aga loomulikult, ega seal teisiti olla ei saagi. Aga miks sa siis juhtub? See juhtub sellepärast, et niipea kui sa häirid või piirad seda ruumi kus vot on liikuda, saab valguse vaagen. Niibia ja valguse osake tunneb seda ja vastavalt sellele hakkab käituma nagu meiegi siin räägime, justkui andsin, ruumis on ainult üks kuulajamul, aga tegelikult kui siin ruumis oleks 10 kuulajat, siis ma räägiksin hoopis teistmoodi, võib-olla oleks närv rohkem sees ja jagaksid käed värisema ja aga praegu näiteks kuulaja ehk siis ruum on väga vähe häiritud ja mul on väga mugav rääkida samamoodi kase footon. Mida rohkem ruumi häirid, neid ruumi piirkondlikus? Ma vaatan olla, saab kokku pressid, seda, seda rohkem saab, ootan siis sulle nagu vastavama liikumisega. Ja nüüd on küsimus, et et kas ikkagi füüsikat nagu ümber kirjutatud või füüsika, sellist nagu põhipostulaadi, milleks on valguse kiiruse konstantsus ja piir, kas seda on siis nagu muudetud? Just see on ju 300000 kilomeetrit sekundis, vaakumis on valguse kiirus laulnud pisut on murdosa võrra vähem. Jah, aga see on kokku lepitud, et see on täpselt nii palju 2,9, üheksa midagi. Ja me selle üle enam ei vaidle. Vaata nüüd ongi küsimus, et millest me räägime, kas me räägime informatsiooni edastamise kiirusest, energia ülekandmise kiirusest? Kui me räägime gaasikiirusest või me räägime rühma kiirusest mis need on siis noh, energia ülekandumise või informatsioonile kandmise kiirusse on lihtsasti mõistetav faasi kiiruson. Baasi kiirus on kuidas seda niimoodi nagu lihtsalt öelda. Seda võiks kirjeldada niimoodi, et kui kiiresti see valguslaineolek nagu liigub ma natukene, kes asjast rohkem teab, võib öelda, et natuke parem mööda kaablist püüame seda hoida lihtsalt. Ja nüüd on seal rühma kiirus juba mitu valguslaineid kokku, siis moodustub nagu selline uus laine. Ja nüüd, kui uuritakse rühma kiirusidki kirjeldataksegi just ja uuritakse selle uue tekkinud laine liikumise kiirust ja erinevalt ja kavalalt neid laineid põimides kokku pannes on võimalik siis saada valguslained, mis liiguvad kiiremini, kui valgus liiguvad aeglasemalt kui valgus. Valguslained, mis kiirendavad aeglustavad kõiki asju, on Peeter Saari heli lucknerd, Peeter piksar, Kaido rai veel siinsamas Eestis teinud. Et huvitav, kas nende ajal, kui nemad aga hakkama said, kas siis ka räägiti sellest nii palju? Bemari ost ei avaldanud Science siis ka seda ja ajakirjandus oli veel pisut teistsugune. Aga, aga põhimõtteliselt see, mida nad tegid footonite ka ikkagi päris vastuollu ei lähe selle, selle füüsikaga, mida me oleme koolis õppinud. Ei see kindlasti vastuollu ei lähe ja kuna valimised on just läbi saanud, siis võiks öelda, et tegu on sellise nii-öelda JOKK skeemiga. Ühelt poolt, kui räägitakse valguse kiirusest aeglasemalt liikuvad footonid, siis tegelikult jäetakse natuke ütlemata, et me räägime ainult rühmakiirusest, mitte faasiga impoleviku kiirusest. Et füüsika ei ole muudetud lihtsalt et uudis oleks põnevam müüvam, siis jäetakse ütlemata. Nii et tegelikult siin vanad uudised on ka teinekord uued uudised, kui nad oskaks. Kuslikumalt ära pakendada, selle uudise valguses tahaksin öelda, et mida ma olen tähele pannud, et viimasel ajal ongi võetud päris palju selliseid vanu teadmisi ja pandud need uude kuube. Ehk siis näiteks, kui on eksperimendid tehtud paljude prootonite, kas nüüd tehakse üksikute footonite ka ja kõik vaatavad, et vao uus teadmine tegelikult nende eksperimentaatorid on lihtsalt kavalad. Teaduse populariseerijad, mis on ka Tegelikult väga tänuväärne töö, nii et siingi nüüd sai pikalt rääkida taas valgusest ja algus aeglustumisest. Kuulame pisut muusikat ja siis võtame ette teise valgusteema ja selline müstiline valdkond nagu kvantpõiming, aga pisut muusikat. Puust ja punaseks. Puust ja punaseks raadio kahes jätkabi juttu füüsika ja spetsiifilisemalt valguse teemadel. Kui meil siin eelmises Ta lõigus rääkisime valguse kiirusest, aeglasemini, liikuvatest ootanitest, mis ei ole küll päris kiirused rihma kiirus, siis, siis nüüd räägime natukene ühest ka huvitavast organitega seotud teemast niimoodi, et teadlased on juba päris pikka aega katsetanud fotonitega sellisel moel, et suutnud, et kaks footonite omavahel kokku siduda, vaata nad erinevates suundades. Ja see, mis juhtub ühega, juhtub täpselt samal hetkel ka teisega, seda nimetatakse põiminguks ja see toimib mis tahes pika vahemaa tagant. Aigar, miks selliseid asju tehakse, mis selline teaduslik-tehnoloogiline huvi sellise nähtuse taga on, miks me tahame neid osakesi niimoodi kokku siduda, et nad on omavahel niimoodi testi täiesti läbivalt seotud? Esiteks kindlasti teaduslik huvi uudishimu, aga teiseks põimfootonid on väga tänuväärne meetod kvantvõtmete vahetamiseks, ehk siis, kui sa tahad Ülit turvalist sidekanalit luua, sa pead vahetama krüptovõtit ja kui seda teha põimolekus mootoritega, siis võime olla väga kindlad, et see võti on turvaliselt edastatud. Ja see turvaliseks teeb selle just see, et kui keegi on pealt kuulanud, siis me saame sellest kohe teada. Et ei ole mingit. Niiviisi niimoodi, et keegi seal ühes otsas natukene uurib ja püüab seda võtsid lahti murda ja siis saab seda mujal kasutada, vaid see on kõik kohe nägu näha. Jah, teoreetiliselt küll, praktikas on kõige haavatavamad nagu elemendid selles kvantvõtme vahetamises, detektorid. Praegu käisin Pariisis ühel konverentsil, kus siis demonstreeriti väga efektset meetodit, kuidas sellesse üksikute footonite detektorismi siis vaatab, kas tuleb kvantbiti või ei tule sinna natuke rohkem valgust saata. Siis on võimalik sellelt hektariga manipuleerida. Ja siis on võimalik pealt kuulata niimoodi, et keegi ei saa aru, et on pealt kuulatud. Ehk siis lõpuks kogu usalduse väärsus on ikkagi tehnikas kinni. Aga sellest uudisest need ka natukene, et see osakeste põimitud ennustas. 1900 kolmekümnendatel aastatel Einstein kui ta tegi sellise mõtteeksperimendi, et, et tahtis sellega näidata, et näete, see kvantmehaanika on ebatäielik seis olla õige asi. Ja siis tegigi sellise eksperimendi, et mõtteeksperimendi, et valmistame ette kaks osakest, mis on teineteisega koos, saadame nad näiteks universumid üks ühte otsa, teine teise otsa. Ja kui me teeme ühega midagi, siis teine automaatselt kogeb sedasama asja. Ja Einstein siis pakkus välja koos Podolski roosaniga 1009 35. aastal, et seal peab olema mingisugune varjatud parameetri, mida me ei ei pane tähele. Ja mida me ei tea. Ja see kummaline asi selle asja juures ongi see, et nad võivad olla univers erinevates otstes ja see mõju on nagu momentaalne eksis valguse liikumise kiirust. Ja kuidas need osakesed omavahel seda infot vahetavad, et nad teavad, et teisega nüüd midagi juhtus, et see on asi, millest nagu senimaani Mis nagu aru saadud ja miks see nii on, sellele küsimusele füüsika, mitte kunagi ei saagi vastata. Lihtsalt kirjeldada, et kuidas asi käib. Võiks ju mõelda sellest niimoodi, et kaks osakest või kolm või mis on laiali saadetud, tegelikult on üks osake ja nende jaoks nad ongi nagu ühes kohas tervik ehk kui sa ühe asjaga midagi teed, siis see üks asi muutubki aga meie jaoks lihtsalt meiega vaatlejate jaoks tundub, et nad on erinevates kohtades. 1964.-le aastal John Bell tegi sellise kavale eksperimendi, millega ta suutis ära näidata, et kui eksisteeriks varjatud parameeter siis meil on võimalik eksperimendist see kindlaks teha. Parameeter on või ei ole, tehti eksperiment ja tuli välja, et varjatud parameetrit ei ole. Nii, aga mida siis need mehed tegid, et mille poolest allikas põnevam justkui praegu põim footonite allikad on umbes millimeeter sentimeetri suurusjärgus sellised päris suured tükid. Ja nad suudavad toota näiteks 300000 footonid sekundist, mis on tegelikult suhteliselt suhteliselt vähem, see on 300 kilohertsi, seal on väga vähe. Siis Nemad vähendasid selle seadme mõõtmeid niimoodi, et nüüd see põim footonite allikas on ainult 10 20 mikromeetrit suur. Ja ta suudab tekitada põim footlaneid sagedusega 27 miljonit footonid sekundis, mis on juba väga märkimisväärne areng ülespoole. Ja, ja mis seal siis toimub, on selline mikroskoopiliselt struktuur, kus on kaks valgusjuhti, ehk siis kaks piiblit piltlikult öeldes üksteisega lähestikku kokku viidud. Ja nüüd, kui seda süsteemi tugeva laservalgusega valgustada seal toimub siis selline mittelineaarne protsess, mille nimi on iseeneslik nelja laine segunemine kus siis kaks Ottonit sellest pumbast Laserist omavahel kokku ja siis lagunevad kaheks põimitud footonite, mis siis sellest valgusjuhist väljub. Ega seal muud ei olegi ja nüüd, kui me mõõdame ja ühe selle väljunud footoni energia ehk värvid on piltlikult öeldes siis me automaatselt teame, mis värvi on see teine, sest peab kehtima energia jäävuse seadust. Ehk see energia, mis oli kahel sisse pandud footonilt, nende summa peab olema võrdne selle energiaga, mis on kahel väljunud footonid. Ja see tähtsus selle asja juures ongi see, et nad tegid lihtsa pisikese seadme, mida nad põhimõtteliselt võib panna arvutitesse nutiseadmetes mahub kihvi peale. Enam ei ole vaja sellist otsest laboritehnikat selle asja juures. Jah, tõepoolest, nii nagu sa ütlesid, nad tegid selle väikseks, odavaks ja üsnagi usaldusväärseks seadmeks. Mure on selles, et see on hetkel veel selline prototüüp, et see ei ole läinud masstootmises, aga mine tea, võib-olla paari aasta pärast on meil kõigil nutitelefonis üks põimitud footonite allikas. Millega veel tegelikult ilmselt mänge mängida ei saa, ehk kõnesid teha ei saa, aga mine tea, võib-olla leitakse ka sellele mingisugune vahva rakendus. Ja mine tea, tõepoolest antud hetkel ainus rakendus, kus seda siis kasutatakse, on selle kvantvõtmevahetamiseks. Ja seda meil igapäevaselt ei ole vaja, aga seda kasutavad näiteks valitsused, kui tahavad omavahel suhelda niimoodi, et keegi pealt ei kuulaks või pangad praeguse veel ei ole massides, aga küll see küll see massidesse jõuab ja ka minu doktoritöö on sellega seotud, sest seal Helsingis, Tartu Ülikoolis oma töögrupis panustame sellesse, et aidata luua kvantmetroloogiastandardit, mida siis kasutada selleks, et, et kinnitada, et need seadmed, mida kasutatakse nende kvantvõtjate vahetamiseks, on usaldusväärsed. Mis sa arvad, kas järgmised e-valimised me võime juba ennast identifitseerida kvantvõtmega? Tõenäoliselt mitte endiselt seesama võti, mis, mis olemas, on sama süsteem, et see toimib ja see toimib seni suurepäraselt, kuni ei ole välja mõeldud praktiliselt töötavat kvantarvutit. Ja ilmselt neid uudiseid me saame siis veel rääkida edasistes saadetes, ma arvan, neid edusamme niimoodi pisihaaval järjest tuleb, aga teeme siinkohal pisukese muusikapausi taas, enne kui läheme. Jahe sellise maisema teema juurde taas. Puust ja punaseks raadio kahes jätkab juttu füüsika uudist, ülevaates taas üks selline, ütleme igipõline õigemini selline mõistatus, mille keegi on kunagi õhku paisanud ja mille üle nüüd füüsikud ja teadlased on pikalt murdnud ja paistab, et on lõpuks mingisugune lahendus silmapiiril. See on küsimus, millega on pead murdnud näiteks müüdimurdjat oma telesaates. Ja levinud väide on see, et kui sul on veoauto kastis terve värv tuvisid ja pannes veoauto kaalu peale, siis hetkel, kui need tuvid kõik seal veoauto kastis lendu tõusevad, siis auto muutub kuidagi kergemaks. Kas ma nüüd kirjeldasin Aigar seda enam-vähem õigesti? Ma usun küll, sest mina mäletan sedasama probleemi kohta, sellist anekdooti. Sõidab furgoonauto, aeg-ajalt juhtub, auto, kinnituleb välja, koputab sinna kooli vastu, sõidab edasi. Lõpuks korravalvurid ei pea vastu küsima, vabandage, miks ta oma furgooni niimoodi taotleja siis juht ütleb, et vaadake, et see kandevõime on kolm tonni, aga linde on peal nelja tonni jagu, nii et osad linnud tulevad kogu aeg lendama, et auto kandevõime järgi ei annaks. Et selline selline nali seal? No tegelikult siin mingeid saladuste paradoksi see, kes natukenegi füüsikat mehaanikat tunneb, võib ilusti välja rehkendada, et lindude lendu peksmisest väga palju kasu ei ole. Keskmiselt see mõte seal taga oli siis see, et kui linnud Toeta nagu pinnale hõljuvad õhus, et siis, siis ei, ei mõjuta seda. Auto raskust jah, aga nüüd küsimus kohe sellele, kuidas need linnud õhus hõljuvad, millele nad toetuvad õhus. Nad toetuvad õhule ja nad, kui nad liigutavad oma tiibasid, siis nad suruvad seda õhku ka allapoole, siis see lõppkokkuvõttes avaldad ikkagi enam-vähem sama palju survet. Ja nii-öelda seda mõõta, kui, kui suurt jõudu need linnud avaldavad vanni Togaalust väga kasu ei ole, et selle uudise tegelikult väärtus oligi see, et need tüübid tegid kaalumis mõõdab 100 korda sekundis seda kaalu siis nad tulid sellisele tulemusele reaalselt lindu mõõtes, et kui see lind liigutab oma tiibasid ülespoole, siis kaaluta olekus ehk justkui nagu vabalangemises. Ja nüüd, kui ta lööb oma tiivad alla, siis ta avaldab jõudu, mis on kaks korda tema, tema kehakaal. Ehk siis mõeldes tagasi selle algse anekdoodi, neli tonni linde, kui nad nüüd kõik lendu tõusevad ja mingil hetkel löövad kõik koos tiibadega alla, siis nagu kaheksa tonni linde seal peale. Aga noh, tegelikult kuna kõik linnud ei löö ühel ajal tiibadega sisse, keskmistub ära ja efekti ei ole L või nende õhuvoolude mõõtmise seade, mis välja arendati, seda tegelikult plaanitakse kasutada troonide analüüsimiseks. Väikesed sellised droonid, mis lendavad ringi, et aru saada, millist jõudnud avaldavad, kuidas õhuvoolu liikumine seal on ja kõik selleks muuks troonidel ei ole jutt tiibasid. Kuidas me nüüd seda siis, aga sellega propeller? Jah, ja propelleri ülesanne nagu linnutiibadel on suruda õhku allapoole, kui sa surud midagi endast, mille poolest sa ise liigud ülespoole? Ega seal muud muud ei olegi. Ja see on ka põhjus, miks õhutühjas ruumis ei lenda ükski lind, ei lenda ükski helikopter, ükski troon. Kui kardate droonirünnakut, siis põgenege vaakumis. Kusjuures. Ei saa vihka hingata. Niimoodi võtke oma hapnikuballoon kaasa, sellisel juhul. Olgu nii, nii palju siis lindudest ja troonidest ja meie saate viimane teema siirdub taas valguse juurde. Aga enne tahaks pisut muusikat. A ja B või? Ehk oled juba tähele panna? Ei ole nii külmunud? Paremaks enam ei lähe. Mul on nüüd aega minna. Igavest mõneks ajaks sõidavad meie vahel on kõik läbi, muidugi oled mulle kallis, edasi ja kõige kallimale. Ja sellepärast ehk võib-olla mõistackeni. Mängib mobiililevi kar käputama idanevad keset kõrbe, aga mina tahaks panna Šveitsi hotellitoad. Midagi ei tooda ringi ning mõned mõlemad tundmatut laat, eakad, ühesõnaga. Ainult soojaks lähebki, lühikesed suved on. Oma tüdrukutega väljas käia. Ei, sa oled kogu aeg tahab mingeid hingamisruumi loba-loba. Puust ja punaseks. Saade puust ja punaseks raadio kahe eetris jätkab stuudios Arko Oleski, Aigar Vaigu arutlevad Füüsika uudist üle. Algusest on selles saates juba omajagu juttu olnud, aga üks teema mahub täpselt teel ja esialgu, kui seda pealkirja lugeda, siis see on jällegi täpselt selline teema, mis tundub, et on loogikavastane, et kuidas need asjad siin sellesse füüsikalises maailmas üldse saavad niimoodi olla. Nimelt väidetakse, et heli võib valgust mõjutada ehk siis painutada ja valgust. Heli mõjul. Ütlesin ma nüüd enam-vähem. No põhimõtteliselt küll jah, ega seal midagi siin mööda ei pannud. Ega siin midagi keerulist ei ole. Mis on heliheli, on mehaanilised võnkumised, õhu võnkumine, eks ole, reegliga õhu võnkumine ka muudes keskkondades hankimine on, on heli. Ja kuidas siis helisaks valgusest mõjutada, kui töötleme, paneme valguse piiblisse levima valgusjuhti nüüd, kui seda valgusjuhti heliga mõjutada, siis see heli muudab selle valgusjuhi struktuur, mehhaanilise struktuur, selle tõttu, et heli ei ole mitte midagi muud kui rõhulainekeskkonnas. Ja nüüd kui muutustele keskkonna struktuuri, kus valgus levib, siis muutub ka selle keskkonna murdumisnäitaja. Aga kui muutub juba murdumisnäitaja, siis muutub valguse jaoks see keskkond, valgus hakkab seal kas siis levima nii-öelda nurga taha või või, või hakkab see valgus siis värvi muutma. Ega seal muud muud ei olegi ja need teadlased, mis nad siis tegid, nad panid ühte valguskiudu sisse selle valguse kui ka heli. Sobiva helisagedusega said nad muuta siis selle valguse värvi, eks nad muutsid seda ainet, milles valgus levib ja kui aine muutus, siis järelikult muutus ka valguses, mis seal sees levis kus seda kasutada. Seda on plaanis kasutada optilistes arvutites ehk siis arvuti, mis ei kasutanud elektrit, teha arvutusi, nagu me harjunud oleme, vaid kasutad selleks valgust. Ja siis et arvuti saaks teha, siis on vaja, et need erinevad sisendid suhtleksid omavahel, aga kuna valgus ei saa valgust mõjutada ehk ei ole, ei ole võimalik teha neid Rootsis tuntud. Alguses mõõkasid, sest noh, valgus läheb läheb lihtsalt üksteisest läbi, see on valguse omadus, valgus ei ole nagu aine, algus on väli. Siis tuleb alguses panna valgusest mõjutama läbi läbi mingisuguse vahemehe, milleks on siis kiiver, see valguskaabel ehk aine. Ja ongi niimoodi tehtud, et ühes valguskaablis levib valgus, mis tekitab seal aines selle, see helilaine, see helilaine mõjutab omakorda seda levivat valgust. Sellise valgusega arvutite loomisega on ka Eesti teadlased seotud näiteks karaketi saates olnud. Vist oli möödunud laupäeval kooli valguse-teemaline saade siis marti Pärs, tema Saksamaal tegeleb ka selliste valguslülititega. Tema küll ei kasuta selleks heli, vaid kasutab erinevaid molekule, mida siis on võimalik valgusega juhtida. Ehk siis muuta valgusega ainet, teist värvi alguses jaoks kas läbipaistvaks või läbipaistmatuks. Aga need teadlased siis nad üritavadki leida viisi, kuidas valgust muuta tõhusale kontrollitaval viisile just nimelt ja ultraheli siis tundub selle jaoks täitsa realistlik võimalus, aga aga nii see ilmselt ei toimi, et me karjume oma valguskaabli peale, siis internet läheb kiiremaks, aeglasemaks ikka ise oma teenusepakkuja pealegi harjud siis ikka läheb kiiremaks. Karjumisest üldiselt ei ole kasu. Aga noh, internetilehe kiiremaks, aga põhimõte on nagu see õige, et sa mõjutad füüsiliselt seda keskkonda, kus valgus liigub. Kui meil nüüd retke aega, siis ma avaksin ka seda teemat, miks on nii suur soov minna üle elektronide pealt footonite peale, mis teevad arvutusi, räägime sellest. Põhjus on energia. Kõik teame, arvutid võtavad, ütleks, paarsada vatti võtavad elektrienergiat, kuhu see kõik läheb, see läheb soojuseks. Ehk siis selleks, et sul teha arvutusi, lükata neid bitte ja baite ühtedeks, rullitakse tagasi, kulub energiat. Kui seda kõike teha valgusega, siis see energia, mis kulub, on palju väiksem. Ehk valgusele, valguskaablit avaldavalt palju vähem takistust kui elektrijuhtmed. Elektronid. Nii et see oleks roheline arvutusviis, et me ei vaja enam nii palju neid tossavaid korstnaid Narvas ja igal pool mujal, vaid vaid me saame, ma ei tea, pari tuulikuga, meie serveripargid juba ära toita. Põhimõtteliselt küll ja see ei oleks isegi võib-olla mitte nii roheline, vaid pigem infrapunane. Infrapunane valgus ehk siis optilises arvutites ja ka see on ilmselt valdkond, mille juurde järgnevates saadetes tagasi tulla, sest töö käib, uudiseid tuleb aina ja aina. Ja mis siis muud, kui lihtsalt ootame neid järgnevaid saateid, ma loodan, et Aigar on siin paari kuu pärast meile uuesti ja siis me saame juba veel rohkematest põnevatest uudistest rääkida. See oli siis tänane puust ja punaseks saade füüsikateemaline stuudios Arko Olesk, Aigar Vaigu. Suur tänu sulle, Aigar ja meie saade on taas eetris nädala pärast, siis juba teiste teemade teiste uudistega, aga ma luban täpselt sama põnevad kuulmiseni.
