Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere kuuluma raadi kahte alanud on saade puust ja punaseks ja nagu ikka, on meil täna üks laiem teema või siis valdkond milles esile kerkinud uudistest ja uuringutest me räägime ja mida käsitleme. Täna on selleks valitud valdkonnaks arheoloogia ning siin stuudios on Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ning Madis Aesma tere margast. Tere mägist. Esimeseks teemaks, millest nüüd siin rääkima hakkame, on üks päris omapärane, uuenduslik rekonstruktsioon, ühe-kaheteistkümnenda sajandi eesti naise riided on nüüd siis kokku pandud nii nagu ei kunagi varem. Ja see pilt, mis siis nüüd selle uue teadusliku meetodi põhjal on selgunud selle naise riietest on siis palju erinev sellest, missuguseid pilte on noh, varasemalt ette kujutatud kuidasmoodi see niimoodi on läinud, et me oleme siis elanud tükk aega mingisuguses noh, pettekujutelmad. Ja noh, siin on asjaolu on selles, et tekstiilid ei säili pinnases säilivad erilises pinnases, näiteks soos. Aga sellises pinnases, kuhu Eestis on inimesi maetud muinasajal et seal nagu tekstiilid ei säili, säilivad nendest siis hästi väikesed katkendid, siis kui nad on metallesemete juures, siis need metallisoolad On konserveeriva toimega ja siis sellised mõne sentimeetri pikkused tükikesed kiud on säilinud. Ja kui on nii vähe tekstiili säilinud, siis on muidugi väga raske, eks ole, et saada ettekujutus, milline riietus olin. Ja sellepärast seni tehtud. Kütuse rekonstruktsioonid põhinevad enamasti naabermaade analoogidel väga sageli annata Skandinaavia mõjudega. Ja kuna ehted on paremini säilinud noh, siis ehetest nagu selgem arusaam, et milline, millised ehteid muinasajal naised kandsid, onju, aga just see, et millised olid ülariietesse lõiked. Jaa jaa. Mitu hõlstid nii-öelda üksteise seljas oli. Et, et sellest meil ei olnud varem erilist aimdust. Nüüd on siis see rekonstrueeritud 12. sajandi naise rõivastust ka väljaser ERMis uuel näitusel, mille nimetataks pronkspiraalidest vaselisteni. Aga kuidasmoodi, kui sa Marju ütlesid, et tekstiil ei säili mullas kuidasmoodi me siis ikkagi nüüd teame, et need teised olid tegelikult teistsugused kui, kui need, millised me arvasime, nad olevat. Just et selle võimaluse andis üks erakordne olukord põhimõtet, lihtsalt arheoloogid ikkagi saavad üsna palju infot kätte, kuigi, kui nendele antakse võimalus hästi põhjalikult ja hästi pikalt uurida. Aga välitöödel meil enamasti sellist võimalust ei ole. Et eriti kui on päästekaevamised, nagu sageli nende vanade kalmistute, aga on siis meil ei ole nagu nii palju aega, et iga tekstiilikiudu seal välitingimustes üles leida ja sageli see ei ole üldse võimalik. Nii et tegelikult ideaalne olukord oleks see, kui me saaks matusse kaasa võtta seda laborit siis hästi rahulikult uurida. Ja, ja põhimõtteliselt see siis nüüd nagu juhtuski Virumaal Tallinn-Narva maanteel olid kaevamised mõned aastad tagasi. Aastast laiendati Tallinn-Narva maantee, siis Kukruse kandis, seal siis avastati juhuslikult kalmistu. Olgu kohe näha, et seal on väga rikkalike ehetega ja ka väikeste nagu tekstiilijäänustega matused ja siis otsustati. Üks matus võetakse tervikuna kaasa, seda ei hakatud üldse väljas lahti puhastamagi. Sellel ehitati kast ümber, täideti igasuguste abimaterjalidega ja siis selline kolmetonnine kirst lasti läbi külmuda ja tõsteti kraanaga auto peale toodi Tartusse. Läbi külma kätte siis sellepärast, et ta hakkaks pudenema. Ja kas oli ka, kuna kaevamised toimusid talvel, siis oli ka selleks võimalused jahedad, et see nagu aitas seda transpordiga ei liiguks. Ja siis toodi kogusse kolm tonni Tartusse ERMi ja seal hakati siis seda rahulikult lahti puhastama. Ja, ja kuna siis oli võimalik teha seda hästi hoolikalt siis pöörati tähelepanu nagu kõikvõimalikele detailidele ja kuna need osa riietest oli kaunistatud pronkspiraalikestega ja just need pronksspiraalid, noh, aitavad ka tekstiilikiude säilitada. Ja ka need, kui need pronksspiraalid on riiet ala äärtes, siis need nagu piiritlevad, annavad kontuurid nendele riietele. Aga noh, välitingimustes on see, et kui riided on tavaliselt nagu mitu kihti riideid peale, mis on väga raske aru saada, et mis riided üksteise peal on ja nii edasi Tekib nagu selline lihtsalt selline nagu läbikasvanud mass või midagi taolist. Ja kuna nüüd oli võimalik, siis ikkagi täpselt aru saada, mis riided inimesel seljas olid, mis lõikega ja seal oli isegi noh, nii detailselt, et me leidsime isegi seal mõned hallid juuksekarvad ülesse, et et noh, tänu kogu kogu sellele erandlikule situatsioonile. Meil oli aega ja meil oli jah, matuseli terviklik ka varem on võetud kaasa üksikuid detailamatusest. No siis sa saad võib-olla aru, et milline oli seal põlle serva muster. Aga sa ei saa just sellist ülevaadet sealt tervikkostüümist. Ma vaatasin neid pilte ka nüüd selles konstruktsioonis, kus need 12. sajandi rõivad on siis pandud ühele modellile selga, eks ole, sest et alguses üritati vahtkummist poroloonist mannekeenile selga panna, aga need ei sobinud, kuna tema oli liiga pikk, kes kutsuti üks päris inimene lamama, et siis temast saaks teha neid pilte ja ta siis kolm D mudeli. Need riided näevad sellised välja, et noh, kui esimese asjana mõtled Eesti rahvariiete peale, siis tulevad ette ikka kõikvõimalikud triibulised seelikud, eks ole, valged särgid, aga see on hoopis midagi muud, seal on ikkagi läbiv toon on selline sügav, tumesinine, väga ilusad, aga, aga hoopis teistsugused võrreldes sellega, millisena me praegusel hetkel mõtleme eesti rahvariideid. Muidugi, need on ka kusagil aastast 1100 millegagi. Ja see, see teebki selle kostüümi praegu nagu väga erandlikuks, et see on esimest korda nagu teaduslike meetoditega suutnud nagu nüüd rekonstrueerida selle kostüümi rekonstruktsiooni autorit on Jana Ratas ja Riina Rammo. Ja nende see tulemus on siis selline, et põhitoon riietel on jah sinine. Ja seda sinist värvi tõenäoliselt imporditi, seda saadi sinerõigast. Nii et see muudab ka nagu selle kostüümi natukene kallimaks, aga samas jälle tuleb nagu korrigeerida varasemat arvamust. Vaat et, et see indi koli nii kallis, et seda võib-olla muinasajal Eestisse üldse jõutudki. Sellepärast on ka varasemad rekonstruktsiooni teistsuguste toonidega kas seal pruunikad või, või siis koguni musta värvi. Et tegelikult on nii kallis ka ei olnud, et sinerõigas oli odavam kui indigopõõsas, mis kasvas Indias sinerõigas kasvatati Kesk-Euroopas, et see on üks asi, et ta on sinist värvi ja teine põhitoon on punane, vaat sedasi alati kohapealsest madalam taime juurest. Ja väga palju on ka neid samu neid pronkspiraalikesi, millest me eelmises saates rääkisime siin kasutatud siis just nimelt rõivaäärde kaunistustest. No võib arvata, et ikkagi okei, olid need hinnad, mis nad olid, ega see päris selline tavaline naisterahvas olla vist ei saanud, kelle, kelle matus ära puhastad ja ta oli ikka natuke keskmisest rikkam. Ja kindlasti, kuigi tema mäeks on kujunenud Kukruse memm, mille all teda tuntakse ajakirjanduses, siis pigem võiks tema kohta ikka öelda Ta oli emand metalli, väärikas naisterahvas selle üle 40. Ma tahtsin veel selle kostüümi kohta öelda, et mis on veel need uuenduslik selle kostüümi juures on selle kostüümi pikkus. Varasematele konstruktsioonid, seal on kleidid või seelikud, on praktiliselt kandadeni. Siis see kostüüm on põlvedeni, nii et sääre, et olid ilusti näha. Ja sääred olid tõenäoliselt väga nagu olulised näitamiseks, sellepärast et säärte ümber mähiti, sääremähised ega need on pronksspiraalidega kaunistatud. Nii et naised käisid sääri näitama. No seal seda edevust jätkus igale poole üle keha, põhimõtteliselt. Jaa, seda küll ja no eriti olulised on teatavad tsoonid naistel, mis on nagu tähtsad viljakuse mõttes ja neid siis kaunistati nii spiraalide mustritega kui ka siis ehetega näiteks rinnadsena, nagu tohutu pikk rinnakee on, mis sõnatu poolde reide siis on tal kaelas on seal hõbedast rinnalehed, helmekeed ja siis on tal kav koos vöö ehetega ja väga ilusti kaunistatud põll. Et see pidi kaitsma ka naist kurja eest, näiteks kui ta kandis last. Neid pilte sellest samast rekonstruktsioonist on võimalik vaadata nüüd koheselt ka muidugi netist, kui minna Eesti Rahva Muuseumi blogisse, mis on siis Blooee, aga kõige mõnusama pildi saab ikkagi, ma kujutan ette siis kui minna ja vaadata rahvamuuseumis oma silmaga see asi üle. Ja ma tahaks veel ühte asja öelda, et sellel näitusel selle kostüümi juures on ka veel huvitav see mannekeen, mille seljast on nimelt see on kolm D prinditud ja, ja see on tehtud elava inimese järgi, kes siis nagu pildistati ümberringi ülesse ja siis selle põhjal tehti koldemudel. Jätkame siin raadio kahes saates puust ja punaseks arheoloogia teemadel juba mõne hetke pärast täna on stuudios Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ning Madis Aesma. Puust ja punaseks. Kuuled raadio kahte eetris on populaarteaduslik saade puust ja punaseks ja täna räägime arheoloogiast stuudios arheoloog Marge Konsa ning Madis Aesma ja jätkame Eesti teemadel. Kui eelmises lõigus rääkisime Eesti Rahva Muuseumis olevast uuest näitusest, kus üheks põnevaks eksponaadikson siis täielikult rekonstrueeritud 12. sajandi eesti naise riided siis nüüd tuleme ajas ikkagi oluliselt lähemale 70 60 aasta tagusesse aega teise maailmasõja päevil ja sellest järgnevat vaja siis siis, mil Eestis tegutsesid metsale vanad mehed, kes siis ja ka naised, kes siis ei olnud nõus kehtiva režiimiga ja pagesid selle eest metsa elama. Kas seda kuidagi nimetada ka, noh, ma ei tea, lähiarheoloogiaks vä? Ja seda võib nimetada lähi- arheoloogaks ja kui see lähiarheoloogia tegeleb sõjaajaloo uurimisega, siis võib seda nimetada militaararheoloogiaks. No kui, kui lähedale me üldse saame tulla, kui nüüd arheoloogiast rääkida, kui selliseid asju vist ju ei ole, et kui ma nüüd leian midagi, mis on eelmisest aastast pärit, siis see on arheoloogia või kas mingisugused selliseid pretsedente on, kui lähedale saab arheoloogia tulla? Ilmselt nii lähedale kui ajalugu. Ja ja arheoloogiat võib võtta ka kui ühte uurimismeetodit, et kui sa kaevad eelmisel aastal maha maetud mingi asja välja arheoloogiliste meetoditega ja see pakub ka mingil määral teaduslikku huvi miskipärast siis seda võiks nimetada arheoloogiaks. Okei no nüüd sellesama konkreetse leiu puhul selle metsavendade punkri puhul, millest me rääkima hakkame, on omapärane see, et ta säilis praktiliselt 60 aastat täiesti puutumatuna, see punker leiti siis Harjumaalt. Ja ta leiti Harjumaalt Saarnakõrve soost. Jah, ta oli täiesti puutumatu, teda ei olnud õhku lastud ega maha põletatud, vaid 1955. aastal, siis kui metsavennad said amnestia siis visati relvad laukasse. Kogu kraam, mis seal oli, jäeti sinnasamma kohale ja inimesed lihtsalt kõndisid sealt minema. Metsast välja. Nende metsavendade saatus, ühesõnaga kes siis praktiliselt 10 aastat seda punkrit asutasid, oli tegelikult isegi õnnelik. Jah, noh, niivõrd-kuivõrd. Aga selle punkri puhul siis on oluline ka see, et päris palju leiti sealt nii-öelda seda kultuurikihti seda pinnast siis, tänu millele saabki kõige paremini aimu üldse kuidasmoodi inimesed ikkagi täpselt elasid, kuna see on siis kuhu nende noh, nii-öelda Mul on prügi pudenes, mida see üldse nende metsavendade elu kohta näitas? Ja no nii kummaline kui see ka ei ole, et tegelikult nende metsavendade punkrite ehituse või nende olmekohta ei olegi nii väga palju ja ta on olemas julgeolekuprotokollid ja kohtutoimikut, aga seal on noh, nad on väga üldsõnalised selle kohta näiteks et kuidas metsavennad punkrit maskeerisid või ehitasid või millised olid seal lõksud ümber või põgenemisteed. Ja siis on inimeste mälestused, kus ka tavaliselt sellele olmele ei pöörata, nii palju tähelepanu, et need on rohkem võib-olla siuksed emotsionaalsemad ja keskenduvad sündmustele ja arheoloogia ja saab just aidata siin selles, et me saame nagu ettekujutuse kuidas ehitati, mismoodi seal elati ja, ja, ja ka see, et kuidas ennast kaitsti ja kui on ka seal toimunud mingid lahingud julgeoleku ja miilitsa ja metsavendade vahel, et siis võib mõnikord kas taastatusele lahingu käigu seal No igatahes selle konkreetse punkri kohta nüüd, kus umbes kümmekond aastat elati Harjumaal, selle kohta võib öelda niipalju, et ta oli ikkagi päris kõrgele sellisele kodutehnoloogilisele tasemele jõudnud, sellepärast et seal metsavennad muuhulgas tegid siis ise ka elektrit. Tore laudteest olid nad ümber ehitanud, siis elektrigeneraatorimõtteliselt väntasid omale elektrit siis majake, kui selline oli täielikult soojustatud, eks ole. Kaks magamisaset oli seal sees ja, ja korralikult riita laotud puud ja pesunöör olid need, mis jäid siis ka täpselt sedasi puutumatuna järele. Ja need riita laotud puud annavad siis tunnistust sellest, et ilmselt mindi ära kevadisel ajal kui, siis, kui, siis puud olid järgmiseks talveks tehtud, aga need polnud veel ära põletatud. Aga mis nüüd selle Harjumaa punkri kohta on, oluline on siis see, et kuigi arheoloogid olid päris kindlad, et ilmselt nad ei saa mitte kunagi teada, kes seal siis täpselt sees elasite, mis nende inimeste lugu oli siis järgmisel päeval pärast seda, kui eelmisel sügisel sellest meedias kirjutati. Meil siinsamas ERR-i uudistes lugu oli. Kohe järgmisel päeval helistasid toimetusse mitmed inimesed, kes ütlesid, et nemad teavad, kes seal elasid ja nemad teavad, milline oli nende inimeste saatus. Jah, täpselt niiviisi see juhtus, et, et seejärel lugu sellele on hästi nagu ootamatu ja ja uurijate jaoks nagu suurepärane, et tegelikult fotosid metsavendade elu kohta on üldiselt väga vähe. Ja see, et nüüd tuli välja tervelt mitukümmend fotod, on nagu väga oluline. Seal on siukseid elu olulisi situatsioone pildistatud, et kuidas Peetakse tantsupidu küla tüdrukutega seal Laugaste vahel, kuidas loetakse raamatut? Tehakse kunstfotosid, mängitakse akordioni. Ja selle koguni üks pilt, kus siis üks kikilipsuga metsavend istub, akna all on pidulik vest seljas, loeb raamatut, see kuidagi. See kuidagi näitab, et tegelik elu jällegi olid noh, teistsugune sellisest stereotüüpseid ettekujutusi, sest et kui, kui inimene oli metsavend, oligi päevad läbi, niimoodi kõhuli sambla sees püsse oli käes, tegelikult elati lihtsalt täiesti sellist normaalset elu, eks ole, lihtsalt metsas. Ja no niivõrd-kuivõrd, et ega ta päris normaalne Jonded? Jah, seda küll, et kui sa ikkagi kestab aastaid, siis sa ei saa istuda nagu kogu aeg püssi jalga vahel ja ja olla hirmul, võib plaanida rünnakuredki. Seal peavad olema selliseid elulisi momente, mis aitavad sul meeleolu kõrgel hoida. Ja mitte hulluks minna, võib-olla aga sellesama Pusu soos asuva punkri puhul siis tõepoolest on üks kõige olulisemaid aspekte ikkagi ma arvan, see, et noh, ta jäi täiesti leidmata kõigil, mis tähendab ikkagi seda, et me võime siin ju arvata, et Eesti on väike ja pisike pisike riik tegelikult ikkagi neid paiku, kuhu siin inimese jalg väga armastav või siis üleüldse mitte kunagi ei astu. Jätkub küll ja küll, jätkab siiamaani. Ja, ja kindlasti on neid punkreid nagu selliseid veelgi, et noh, praegu on okupatsioonide muuseumil, kas metsavendade punkreid uurib teada umbes 250 punkrit. Aga noh, me teame, et kui tegutses Eestis metsavendi umbes 30000 ja ühel ja samal Laar võis metsas olla kas 15000 inimest ja tegelikult nende metsavendade rühmadel ka sellel samal, kes seal elas Saarna kõrval. Et ka nendel oli mitu punkrit, et see ei olnud ka noh, väga hea, kus ainult ühes punktis Neid punkreid vahetati ja suvel elati kergematest varjualustes ja võib-olla ka telkides. Neid kindlasti on veel metsas olemas, mida annab leida. Ja kui inimesed juhuslikult leiavad, et siis nad võiks teatada okupatsioonide muuseumile. Kes siis koos arheoloogidega lähevad ja vaatavad seda asja nii-öelda seda vaatama, peab? Jah, saab jälle uut ja huvitavat teavet meie lähimineviku kohta. Saates puust ja punaseks oleme jõudnud sõjaajalooteemale ja selsamal valdkonnal, nüüd peatume ka järgmise teema juures, vahepeal aga natuke muusikat. Siin. Raadio kahes on täna arheoloogiast rääkimas Marge Konsa Tartu Ülikooli arheoloog ning Madis Aesma. Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks ja täna räägime arheoloogiateemadel viimastest põnevamatest uudistest ja uuringutest. Ja jätkame sõjaajaloo teemadel, kui siin eelmises lõigus rääkisime Eesti metsavendade puutumatuna säilinud punkrist, mis siis nüüd Harjumaalt paar aastat tagasi avastati, mida need põhjalikult uuritud, siis järgmine teema viib meid oluliselt kaugemale, ajas aga geograafilises mõttes kaugemale, sellega läheme siis nüüd Taanis ja üks mõistatusliku maid sõjaajalooleide Euroopas on siis pärit niisugusest kohast nagu alkene õnge see leib või siis kas või vist nii-öelda see sündmus, mis on selle leiu põhjustaja. Sündmus leidis aset umbes ajaarvamise alguses kusagil aasta null ringis. Nii säilinud. Aga mis seal siis ikkagi täpselt toimus, see on praeguse hetkeni segane, teatakse siis nii palju, et sealsamas alkenenges asus vanasti aasta null ringis üks suurem järv, mis tänaseks päevaks on natukene kaldast kahanenud, kaldasse on tulnud sood juurde ja sellest soost sellest turvast on siis välja tulnud meeste luid, ilmselgelt sõjategevuses surma saanud meeste luid ja mis nende luude juures on omapärane, see omakorda on siis see, et nad ei tule välja. Noh, niimoodi nagu tavaline luustik peaks välja tulema, vaid nad tulevad välja just nagu sorteerituna. Ja see on tõesti väga kummaline. Kui tavaliselt Taani raba matustest räägitakse, siis mõeldakse ikka Tollundi meest või Grabel meest kes on issand ja muumiad, eks ole, kus on säilinud nahk ja kus ei ole luid säilinud, siis nüüd on nagu olukord vastupidi, et leiti ainult luid, seal ei ole mingit jälge riietusest ja suhteliselt vähe aega leida neid luid oli üle seal 400 inimese oma ja need lood olid kõik segamini. Terveks skeletti ei olnud. Ja mis oli veel kummaline, et osa luid oli nagu järatud nagu olid jäljed loomahammastest. See siis pani arheoloogid mõtlema, et kas võib olla niiviisi, et need surnud lebasid lahinguväljal äkki piisavalt kaua ja matmataja ja niiviisi, et tegelikult kui siis nende luudega hakati midagi tegema põhimõtteliselt nad ohverdati siis nad ei olnudki enam tervikskeletid, vaid seal olidki üksikud luud nagu lahtiselt ja siis sellepärast neid korjategi nimis dollas, sääred korjati kokku. Üks juhtum oli selline, kus oli nelja mehe vaagnaluud olid ühe puutoika otsa lükitud ja siis ohverdatud. See kõlab ikkagi, kõlab ikkagi päris noodi ürgselt ebarvaarselt, aga, aga kuidagi ka noh, kuidasmoodi nüüd öelda väga-väga ürgpõhjamaiselt ja päris jubedalt ikkagi ütleme siis tõesti mitu kuud vedelevad surnud sõjamehed kusagil põllu peal, nii-öelda lastakse seal rahus mädaneda, loomad tulevad, närivad veel neid ka, siis keegi läheb ja kisub selle viimase liha veel maha võtta, kõik asjad ära, lükkab ühe suure hunniku kanti kokku ja viskab järve. Kas see võiks tähendada seda, et need Sõjamäe, et need üle üle 400 mehe või 400 mehe ringis, kes noh, nii-öelda kontidena kokku korjata järve visati, kas see võib tähendada ikkagi seda, et need olid kõik vaenlased? Ja niiviisi arvataksegi, et järve heideti võidetud vaenlase surnukehad ja vot see oli sihuke nagu rituaalne ohverdamine. Tegelikult selle kohta on ka kirjalikes allikates olnud teateid, nagu roomlaste kirjalikes allikates. Roomlased ei olnud ju sealt tegelikult eriti kaugele pole 300 kilomeetri. Ja ja nendes allikates on kirjas nendest õudustest, kuidas Germaanlased kohtlesid võidetud vaenlaste surnukehi tegelikult praeguse alken hinge on esimene leid, mis tegelikult kinnitab, et tõesti need jutud on õiged, et selles on siiamaani nagu kaheldud. Et kas tõesti nii võikalt võidi vaenlasega käituda. Ja käituti aga mida muud sa teed, eks ole, Rooma impeerium oli sellel hetkel ju laienenud juba juba Inglismaal, eks ole, Inglismaa põhjaosas? Taanis mitte kunagi ei jõudnudki, aga Põhja-Saksamaale küll. Ja järelikult see lahing siis pidigi olema nende vanade germaanlaste roomlaste vahel vä? Praegu ei ole sellele otseselt mingeid tõendeid, et need olid roomlased, vähemalt need üksikud relva, mis seal leiti, nagu sellele ei viita. Et eks need germaani hõimud ka võitlesid omavahel. Kas seda kuidagiviisi ei ole võimalik kontide põhjal siis kindlaks teha, et kust need inimesed pärit olid, kes seal on kokku kuhjatud? Ja on võimalik teha, aga kuna see projekt on nagu käimas ja seal kaevamised veel jätkuvad, et siis tõenäoliselt on seal midagi sellist, mida me saame tulevikus. Eestist nagu ma aru saan, on ka mõningaid selliseid paralleele nüüd sellele alkenenge juhtumile võimalik tuua. Jaa, seda küll, võib-olla mitte küll täpselt sellest ajast, aga meil on üks väga huvitav matus 13.-st sajandist, mis leiti Tartu lähedal Ihaste kandis nagu Veybrist, õigupoolest kus on samamoodi 10 sõjamehe ühishaud, seal ei olnud riideid nende juures ega midagi, mis viitaks riietele, seal ei olnud relvi, aga seal olid väga selge, et vägivallatundemärgid, et nad olid kõik hukkunud lahingus olid löögi jäljed kaljudel ja jäsemete all ja rindkerel. Ja alguses tundus arheoloogidele, et et see matmine on kuidagi toimunud väga kiirustades, et võib-olla ei matnud üldse mitte omad, vaid maeti nagu võõraid seal oli nelja ruutmeetri suurusesse hauda, olid siis need surnukehad lisatud üksteise peale osatavaid selili, osad kõhuli aga siis kuihakatised asja nagu lähemalt uurima, siis tekkis nagu natukene teistsugune tõlgendus. Valgust selle sündmuste käigule andis üks luustikest, et see oli 40 50 aastane mees, kellele oli lastud nool selga. Ja kui see mees olin sellest Pole lasust maha kukkunud, siis oli talle veel löödud mõõgaga pähe. Ja meie parim muinasaja relvauurija Ain Mäesalu kas lähemalt uurides tuvastas, et see selga lastud nool oli vene tüüpi ja tema siis vaatas ka kirjalikke allikaid, kuna me teadsime juba raadiosüsiniku dateeringu järgi, et see on 13.-st sajandist. Et äkki on kirjalikes allikates midagi, mis aitaks valgusteid. Ja tõepoolest ta leidis vene letabki, siis lõigu, mis kirjeldab 1234. aastal toimunud lahingut mis oli siis Tartu kaitsesalga ja venelaste vahel. Need Tartu kaitse alt, need olid veel kohalikud eestlased, siin veel siis sakslasi ei olnud. 234 oli tegelikult tartu juba linn ja siis Tartus oli piiskop ja tõenäoliselt see kaitsesalk koosnes seal piiskopi fasallidest. Seal võis olla ka muidugi kohalikke maamehi. Tõsi, jah, vabadusvõitlus oli ju, lõppesid 1227. Jah, ja see sündmuse kirjeldus siis Ain Mäesalu järgi võiks siis välja näha niiviisi, et venelased olid Agris Tartu lähedal, aga kuna Tartu linnal tollel ajal veel kaitsemüüre ei olnud, siis tõenäoliselt see kaitsesalk läks sinna venelaste laagrisse, et neid ootamatult rünnata. Ja siis toimus seal lahing ja kuna see tundus talvel, siis oli ema jäätunud ja, ja osa mehi vajus läbi jää. Nii et võib arvata, et äkki need mehed, kes siis sealt kleiti äkki on need, kes vajusid läbi jää uhuti võib-olla kaldale hiljem ja siis hiljem lihtsalt maeti ühishauda. Aa sedasi, et ühesõnaga nad siis seal jää peal nii-öelda said surma, kõigepealt siis vajusid läbi jää, eks ole. Lassi nool selge mõõgaga pähe ja siis, ja siis ta vajus läbi jää. Ja see on üks arvamus, et, et aga noh, muidugi võib olla ka see, et, et nad siis maati seal kohapeal, aga lihtsalt kuna see tapetu kuulus siis selle Tartu kaitsesalka, kuna mul oli venelase oma, siis tegelikult on natukene kummaline mõelda, et miks siis need nii hooletud maeti kui need, kui seal on kohalikud ja kui need olid omad, on ju, et see lihtsalt on üks variant, kus me püüame leida nagu võimalikku seletust. Ja venelased jällegi poleks pidanud nagu üldse maha võtma. Aga võib-olla on siis põhimõtteliselt selles, et ütleme, need olidki kohalikud mingisugused matsid, kellest need sakslased väga lugu ei pidanud, nad olid nagu omadega sellised alamad omad. Nojaa, aga Tartu ümber oli ikka kohalikku asustust, nii et võib-olla siis ikkagi oleks hoopis vastupidi. Et võib-olla siis eks ta kohe, et kui need olid ka kohalikud eestlased, et siis oleks talurahvas need tõenäoliselt maha matnud, et. No siis võib-olla olidki vihatud saksa ülemused, keda ei viitsitud Manta korralikult, kes teab? Räägime siin raadio kahes saates puust ja punaseks arheoloogiast. Stuudios on Marge Konsa, Tartu Ülikooli arheoloog ning Madis Aesma. Puust ja punaseks. Raadio kahte saade on puust ja punaseks, tänaseks teemaks on arheoloogia ja vestlemas Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ning Madis Aesma raadio kahest eelmisest teemast korraks juba käis sellisena läbi nagu muumia. Aga siinkohal me siis ei mõtle näiteks selliseid kuulsaid Egiptuse muumiaid, kes on siis spetsiaalselt ja nimme modifitseeritud vaid Euroopa muumiaid, inimesi, kes on kaugele sellistesse oludesse kukkunud, kus nad on naturaalselt modifitseerunud selle teemaga lähemegi nüüd edasi. Natukene uusi uudiseid on tulnud. Ma arvan, et Euroopa vist kõige kuulsama naturaalselt modifitseerunud inimese kohta jäämees otsi kohta võib öelda, et tema kõige kuulsam Euroopa muumia või Ma arvan küll kombekalt ikka pikalt jah, et juba see, et ta on nii vana, et 5300 aastat vana ja et ta on niivõrd hästi säilinud, tal oli väga palju esemeid tööriistu kaasas ja teda nii põhjalikult 20 aastat uuritud, nii et jah, kaheldamatult kõige kuulsam Mütsi leiti siis tirooli Alpidest aastal 1991 ja tegemist on siis sellise noh, surma hetkel juba suhteliselt haige ja põdur mehega, kes oli siis umbes 46 aastat vana, niimoodi väidetakse. Üsna selline pisike, tänapäeva standardite järgi umbes meeter 60 pikk, umbes 50 kilo tollal selline täiesti normaalne tavaline mees. Ja teda on siis tõesti väga põhjalikult uuritud, aga mida nüüd on uuena teada saadud on siis see, et tema keha peal loeti kokku 61 erinevat tätoveeringut. Need ei ole mingisugused sellised suured ilusad pildid, vaid pigem on pisikeste kriipsukest kombinatsioonidega. Varem Sid endale tätoveeringutele nii hästi ligi ei pääsetud. Põhjus oli siis see, et otsi nahk on aastatuhandetega niivõrd tumedaks tõmbunud, et neid polnud kõiki lihtsalt alguses võimalik näha. Mõndasid oli, aga kõike päris, mitte. Nüüd aga on siis tätoveeringuid täitsa hulgaliselt tõesti 61 lausa. Ja, ja mis on nagu huvitav seedida, kust need tätoveeringud paiknevad. Et need ei ole nagu tänapäeva, mõtlesin tätoveeringud, mingid ilusad mustrid või, või pääsukesed südamed, ankrud või ankrud. Et need tätoveeringud on lihtsalt kriipsukesed neli või seitse tükki reas. Ja need paiknevad liigastel nimme peal selja peal, seal on üks rida, siis on tal põlve peal son. Pahkluul on tal mitu tükki, jääb selline mulje, et need on mingisuguse selge otstarbega, saab tehtud. Ja mõeldes seda, et ta ei olnud just kõige noorem ja õigupoolest oma kogukonnas tollel ajal oli 46 aastat vanunud oli ikka päris kõrge, see oli maksimum, arvan mehe vanus enam-vähem, mis keskmine vanus, mis tol ajal võis olla tavaliselt ennast elati umbes neljakümneaastaseks või isegi vähem. Ja et sellepärast on siis uurijad arvanud, et tegemist on nagu terapeutilise tätoveeringutega, mille eesmärk on siis ravida. Et ühesõnaga, kui liiges on haige, siis teeme sulle sinna liigese peale tätoveerime sinna siis neli kuni seitse joonekeste sisseliigest saab terveks või siis püsib vähemalt kauem nii-öelda vormis. Jah. Jah no natukene nad kahtlevad, et kas võis olla nagu täpselt see akupunktuur, et kas nad teadsid neid punkte, mida me teame, et Aasias, eks ole, on nõelravi kaudu kasutatakse kuna nõelravi leiutati nagu tunduvalt hiljem. Et võib-olla see oli lihtsalt see, kui mul sellest kohast valutab, siis kuidagi üritan seda kohta ravida. Aga nüüd on ka jõutud pärast DNA analüüsi järeldustele tema haiguste osas, mis näitavad ka seda, et et tal ikkagi tõenäoliselt oli ka liigesepõletik. Näiteks ninaluu oli murdunud, ribid olid murdunud, lisaks sellele olid ussid ja noh, igasuguseid muid muid asju ka. Muuhulgas oli sotsiga puukborrelioosi põdenud, tema on siis kõige vanem teadaolev tõend sellest, et mõnel inimesel on see haigus olnud. Ja nagu tänapäeval on puukborrelioos ja suhteliselt lihtsa antibiootikumidega ravitav siis tema ajal seda ravida ei saanud, nii et juhul, kui sul jää puukborrelioos ravimata, siis sul kujunebki püsipõletik liigas, sest sul on närvisüsteemi häired. Liigeste valu on selline, seal liigub ühest liigesest teise mis on veel eriti vastik. Ja sul on ka muidugi meeleolu ja unehäired ja igasugu palju hädasid. Ja noh, tal olid ka sapikivid ja arterite lubjastus. Võiks ju arvata, et 5300 aastat tagasi elanud mees, kes peamiselt liikus ikkagi kogu aeg õues, värske õhu käes, füüsiliselt aktiivne. Et 46 aastasena ta oli ikkagi väga hea tervise juures, aga võta näpust. Kõiksugused, sellised tsiviliseeritud inimese hädad. Ja, ja tal oli südamehaigus ka, mis on veel eriti kummaline mõelda sellise eluviisi juures. Aga nii see oli. Ühesõnaga siis selline selline praegune valdav arvamus nende tätoveeringute otstarbe kohta on siis ikkagi jätkuvalt see, et noh, dekoratiivsed, need ju eriti ei olnud, et ilmselt tegemist oligi selliste ravi tätuudega liigeste peal. Jah, ma arvan küll, et see on põhiline seisukoht. Marika, kas meil vanade eestlaste kohta ka teada on, kas neil oli tätoveeringuid? Me ei ole leidnud selle kohta tõendeid, siis meil ei ole ka selliseid surnukehasid, mis oleks manisitseerunud. Aga Skandinaavia viikingite puhul küll arvatakse, et nemad olid tätoveeritud. Nii et miks mitte. See ei anna mingit põhjust arvata, et meie võinuks sedasama teha. Ja sest tegelikult tätoveeringute tegemine tollele olen täitsa keeruline otsi, tätoveeringud olid ka tehtud väga käepäraste vahenditega, et sul on vaja teravat tööriista, temal näiteks endal oli kaasas luu naaskel, mis oli nii terav, et sellega sa saad torkeid või lõikeid teha ja siis sul on vaja puusütt ning saad segada süljega ja siis selle segu sinna haavadesse rida ja siis tekibki selline sinine tätoveering. Nii lihtne oligi, siis oligi niipalju siis Euroopa kuulsaimas muumiast jäämees otsist, kes oma surmahetkel oli põdur ja muldvana 46 aastane mees. Seesugune sai tänane saade arheoloogiast. Järgmisena olen siin juba uued teemad ja Arko Olesk saatejuhina. Täna olid stuudios raadio kahe poolelt Madis Aesma ning arheoloogiaeksperdina Tartu ülikoolist Marge Konsa. Kõike head ja järgmise korrani nikul.
