Täna heidame pilgu nahkhiirte maailma, kuigi aastaaeg ei tundu selleks just kõige sobilikum olevat. Nahkhiired on märtsis veel talveunes ja neid lendamas näha või häälitsemas kuulda pole meil küll erilist lootustki. Miks nad talveunes on? Põhjus on lihtne ja proosaline. Need nahkhiired, kes Eestis elavad, toituvad kõik putukatest ning putukad on ju samuti praegu talvel kõik peidus. Tegelikult ei ole see küll reegel, et kõik nahkhiired toituvad putukatest. Nahkhiirte mitmekesisus on nii oma menüü koostise kui ka eluviiside poolest päris suur. Aga räägikski alustuseks, kes need nahkhiired õigupoolest on? Nahkhiired ehk selts käsitiivalised on liikide poolest väga arvukas. Maailmas on üle 1100 liigi käsitiivalised, mis on imetajate kohta päris suur number. Uuema aja uurimused näitavad, et nahkhiired on arengulooliselt lähedased primaatidele ja seega ka inimesele. Vähemalt on nad suguluses pigem ahvide ja inimesega kui hiirtega. Nahkhiired jagunevad omakorda kaheks suuremaks rühmaks. Suur käsi diivalisteks, kuhu alla kuuluvad vaadeldavad puuviljadest ja nektaris toitu troopilised liigid ning väike käsitiivalised kes on üle maailma levinud ja kuhu alla kuuluvad ka kõik meie putuktoidulised nahkhiireliigid. Märgiksin veel ära, et kajalokatsiooni kasutavad vaid väike käsitiivalised kaja lokatsioonist ehk helide abil. Orienteerumisest räägime veidi aja pärast. Niisiis kuuluvad Eesti nahkhiired kõik väike käsitiivalised hulka. Nad on tõepoolest valdavalt väikesed, kuid mitmed liigid elavad üllatavalt vanaks oma väiksuse kohta. Näiteks pruun-suurkõrv, kes kaalub keskmiselt sama palju kui kaheeurone münt võib elada üle 30 aasta vanuseks. Meie kõige suurem nahkhiir, suur Videvlane kaalub kuni 30 grammi, seega umbes kolm korda rohkem kui pruun-suurkõrv tema tiibade siruulatus. Ma räägin siis endiselt suur videlasest. Tema tiibade siruulatus on kuni 40 sentimeetrit, see on ehk umbes ühe A3 suuruses paberilehe pikem serv. Eestis elavast 12-st nahkhiireliigist seitse jääb meile talvituma. Talvitumiskohad on enamasti kas looduslikes koobastes või kuskil kaevanduskäikudes või ka keldrites. Üheks selliseks talvitujaks näiteks tiigi lendlane aga ka eelnimetatud pruun-suurkõrv talvituvate liikidega. Ta peaks mainima, et kui te leiate oma keldrist või kusagilt koopast mõne talvituma nahkhiire ei maksaks teda ülearu häirida. Isegi inimese keldris viibimine võib nahkhiireunest äratada tema südamelööke või hingamist kiirendada. Ja muidugi kaasneb sellega väiksele nahkhiirele suur energiakulu. Paraku pole kulutatud energia taastamiseks nahkhiirtel võimalik ju talvel toitu hankida, kida ning kui selliseid ärkamisi on talve jooksul mitmeid, ei pruugi nahkhiirel talveks kogutud energiavarudest kevadeni välja vedada ning ta hukkuda. Niisiis talvitub meil seitset liiki nahkhiiri, viis liiki aga rändab Eestist lõuna poole, siis kliima poolest natuke paremates oludes talve üle elada ja samuti koobastes või mõned mõnes varjulises kohas talvituda. Kõige kaugem koht, kust Eestist pärit nahkhiiri on leitud, on Austria. Ja see on umbes 1400 kilomeetrit Eestist eemal. Et nii pika maa lendavad mõned nahkhiireliigid maha, et leida endale sobiv talvituskoht. Nagu juba mainisin, siis Eestis elavad nahkhiired kasutavad pimeduses orienteerumiseks jaga saagi püüdmiseks kajalokatsiooni. Nad saadavad välja ultrahelisid ning kui ultraheli põrkub kas puult majaseinalt või ööliblikat tagasi püüab nahkhiir selle oma kõrvadega kinni ja oskab selle informatsiooni alusel kas siis kõrvale põigata või hoopis oma toidule veel lähemale lennata ja õigel hetkel kinni püüda. Ultraheli jääb inimese kuulmispiirist kõrgemale, seega reeglina inimene neid helisid ei kuule. Kuulame nüüd näiteks ühte helisalvestust, kus teevad häält ka saagijahil, nahkhiired paraku ka selles salvestuses sellisel kujul esitatuna ei kuule neid. Selle asemel kuuleme hoopis jõgi, Ritsiklenu ja täpik uigu hääli. Nüüd aga teen ühe väikese triki ja aeglustan seda helisalvestust. Seda tehes ehk siis helilõiku aeglustades muutuvad ka kõik helid madalamaks ning Reitsik linnu ja täpik uigu hääled muutuvad päris veidrat, eks ja pole sugugi sedamoodi, nagu nad meie kõrvale tavaliselt kostuvad. Aga tänu aeglustamisele muutuvad madalamaks ja meile kuuldavaks ka nahkhiire häälitsus. Nahkhiired kasutavad siiski omavahel suhtlemiseks ka madalamaid helisid, mis on inimkõrvale kuuldavad. Selle illustreerimiseks mängin ette ühe helisalvestise, mis on tehtud väikeses poegimiskoloonias nahkhiire poegimiskoloonias ja see paiknes ühe suvila plekkkatuse all. Lisaks nahkhiirte piiksumisele kuuleme singa plekikolinat, mida nahkhiired katuse all ringi sibadesse. Ja lõpetuseks üks helisalvestus sellest, kuidas nahkhiir lausa ründas mikrofoni ja saatis seda tehes teele kiirenevate ultrahelisignaalide jada. Ega ta loomulikult mikrofoni rünnata tegelikult ei tahtnud ja ilmselt Ta ründas hoopis mikrofoni peal istuvat putukat või seal ümber lendavat liblikat. Ja see salvestus on samamoodi aeglustatud, et helid oleks meie kõrvale kuuldavad.
