Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossib vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Kahe kuulajad taas on alanud saade puust ja punaseks ja nagu selles populaarteaduslikus saates ikka keskendume iga kord ühele laiemale teemale ja vaatame siis, missugused uudised, missugused uuringud parasjagu selles valdkonnas välja tulnud on. Ja täna oleme taas jõudnud siis kosmoseteemade juurde, siirdume siit maisest sfäärist kõrgemale, kaugemale tuhandete kilomeetrite taha. Tänaseks teemaks on kosmos ja saates puust ja punaseks räägivad viimastest kosmoseuudistest Tartu observatooriumi teadur Tõnis Eelmäe ning Madis Aesma, there is there kandis. Viimane kord, kui ma siin kosmosest sinuga vestlesime, siis ma mäletan, et käis läbi jutt natukene sellisest talvisest udusest ilmast ja sellest, et vaatluse võib-olla kõige parem teha ei ole. Praegu peaks olema ikkagi suhteliselt selline supersituatsioon siin märtsis, eks ole. Ilm on täiesti selge. Taevas paistab palle silmagi, näeb tähtede vahele päris mõnusalt. Ma kujutan ette, et observatooriumis on praegu päris sellised head ööd. On tõesti, et mitmeid ja, ja tulemas veel rohkem selgeid öid, vaatlevad astronoomid, käivad päeval zombid ringi, et jah, nii et tegemist on tõesti palju ja et see tavapärane elurütm on, on veidi paigast ära löödud, aga noh, ütleme, et oleks millegi põhjal teadust teha, siis tuleb seda vaja vaid ka näha, et neid vaatlusandmeid korjata. Mida te praegusel Tõraveres kõige suurema hoolega vaadata? Me kõige rohkem vaatleme hetkel hästi suure massiga väga kaugele arenenud tähti mis buliseerivad, kuigi nad ei peaks või ei tohiks seda teha, aga seda nad teevad. Ja see on niisugune noh, oma omamoodi pusle, et miks need siuksed mis paneb selle nii suure tähe sellisel viisil käituma. Kui suured need kõige suuremad tähed üldse on, mõnikord on saanud netist vaadata seda niisugust graafikut, kus on siis kõigepealt meie planeet, siis on pandud sinna kõrvale päike, siis on järgmine suur täht, siis ilmub järgmine sinna juurde ja päike kaob juba nagu pisemaks, nagu selline interaktiivne paneel, mida ma olen korduvalt vaadanud, kus on siis need tähed koos? Ma saan aru, et Arktuurus vist on üks selliseid kõige suuremaid tähti meil kõrval, päike on juba täiesti nööpnõelapea suurune. Noh, Orktuuros on suur küll, aga ta ei ole veel nii kõige suurem, et, et jah, need, mida ma Tõraveres Urban ülihiidtähed ja, ja enamasti siukseid kuumemad, aga no nii paradoksaalne kui see ei ole, siis tegelikult need tähed ei olegi oma mõõtmetelt nii kohutavalt suured, nad on, no ütleme, 10 korda päikesest suuremad, mitte mitte palju rohkem. Et aga jah, ütleme punased ülihiidtähed võivad olla noh, ikka kohutavalt palju suuremat, 1000 korda suuremat päike. Kui suur üldse on eestlastele, ma arvan, üks kõige paremini tuttavaid tähti põhjanael. Põhjanael on mõned korraldast väikeses suurem, mitte kohutavalt palju, ta on, mõned päiksemassid on tema mass ja põhjanael on muidugi huvitav. Selle poolest on pulseeriv täht, tema heledus tegelikult muutub. Kui täpselt mõõta, siis on näha ja kõige lähedasem sedasorti täht Tseeeffeid. See on niisugune täht, Need on sellised tähed, mille põhjal astronoomid universumis kaugusi mõõdavad. Tänastest teemadest siin saates puust ja punaseks on muuhulgas ühe protoplaneedi ümber toimuvad uuringud, nimelt siis Marsi ja Jupiteri vahel asub selline põnev taevakeha nagu sääres, see on asteroidide vöö kõige suurem taevakeha ja Lähedaste saadeti nüüd siis üks sond nimega toon, mis nüüdseks on jõudnud juba seeria orbiidile, natukene seal timmib enda liikumist veel. Lisaks räägime sellest, et teadlased on nüüd välja raalinud, et Marsil oli kunagi niisugune ookean, mis kattis Marsi pindalast lausa 20 protsenti ja asus siis Marsi põhjapoolkeral. Veel räägime ühest väga-väga kiiresti, lausa ebareaalselt ja ebanormaalselt kiiresti liikuvast ajast ning lõpuks ka siis ühest sündmusest, mida on meil kõigil oma silmaga võimalik tunnistada siinsamas Eestis täpselt nädala pärast. Mõne hetke pärast hakkame aga esimese teemaga peale. Puust ja punaseks. Saade on puust ja punaseks, tänaseks teemaks on kosmos ja stuudios viimaste uudisteteemadel arutlemast Tartu observatooriumi teadur Tõnis Eelmäe ning Madis Aesma. Eelmisel nädalal leidis aset täpsemalt nädal tagasi, eelmisel reedel, kuuendal märtsil leidis aset üks põnev läbimurre siin meie oma päikesesüsteemis. Nimelt siis asub Marsi ja Jupiteri vahel asteroidide vöö ja selle töö sees asub omakorda üks põnevamaid taevakehi nimega seerias, mis siis avastatud T noh, inimeste poolt aastal 1801 ja mis on nendest asteroidide kõige suurem, nii suur lauset algul peeti teda miniplaneediks sisele Asteroidiks, nüüd aga öeldakse tema kohta protoplaneet, ehk siis ta peaks olema näide sellest, missugused olid planeedid päikesesüsteemis Päikesesüsteemi alguses. Jah, et päris nii see ametlik klassifikatsioon ainult kääbusplaneedid nagu Utagi, eks, aga tõesti asteroide ja eriti neid suuremaid peetakse nagu nendeks taevakehade, eks millest need, mille kokkusulamisele või kokku põrkama seal siis lõpuks tekkis niux Maa ja Marss teised sihuksed, maa-sarnased planeedid. Adretzeeresest, miks temasse planeeti ei saanud? Ei ole päris täpselt teada ja noh, üks üks oluline põhjus võib olla see, et et Seerese juures on Jupiteri mõju on väga suur ja Jupiteri gravitatsiooni mõju ja, ja see ei lasknud lihtsalt ainel piisavalt kogu koguneda, elas loodelistele majadega. Ei lasknud siis ka nendel ütleme asteroidide selliseks Pätsiks kokku kogunenud oleks moodustada ühe planeedi. Kuigi seal on asteroidide vöö ja seal on väga palju asteroide, siis tegelikult nendest asteroide ühte maad näiteks kokku isegi saaks massi poolest. Et seda massi on suhteliselt nii-öelda noh, mingi pisikese planeediks jagu, võib-olla on aga väiksem, kui makstakse. Ehkki seejuures ise on siis noh, kui võtta see ütleme, siis seerias nägu nii-öelda nagu, nagu kuulan, eks ole nagu Texase suurune. Jah, aga ongi kuu suurune vä. Ei, ta on kuust, on ikka väiksem sääres läbi 1950 kilomeetrit, et kuul on üle kahe poole 1000 kilomeetrit. Nii et jah, ta on ikkagi noh, ütleme niisugune võrdlemisi suur taevakeha. Ja sinna noh, nii-öelda täisseeria, selle oleks võimalik enam-vähem täpselt paigutada ära siis Texase osariik, see annab võib-olla ka sellise pildi, et et kui suur see üks pool temast on ööpäev, üheksa tundi, neli minutit pikk, nii et siis pöörlev või noh, jah, aga aasta on siis enam kui 50 maakuutlik, sellepärast et tasub meist ikkagi palju-palju kaugemale. Just mis muidugi Tseerese puhul üsna omapärane on see, et tegemist on väga-väga vesise kohaga, mida nagu tegelikult nii palju ei ootakski selliselt kaugelt kaugelt taevakehalt. See on jah, niimoodi, et nüüd viimastel aegadel on leitud järjest järjest enam, et et teiste planeetide kaaslaste peal kiitlanite kaaslastel on, on küllalt palju vett, on ulmefilmide, isegi Euroopa raport ja jaa, jaa. Praegult tiirutab Saturni ümberaparaat Cassini, mis mõõdab seal erinevate taevakehade siis taevakehi on leidnud, mõned koosnevad suures ulatuses veest. Sama, siis on ka Tseerese puhul leitud, et hiljuti Herkeli kosmoseteleskoobiga leiti, et sealt sõjaliselt tuleb vett välja. Ja, ja siis noh, nüüd seesama see toon siis nüüd peaks, olid Koit peaksid need siis kindlaks määrama, et kust te sealt siis tuleb ja, ja kui palju tuleb ja kõike muud sihukest loodet lase vähemalt saada nii-öelda veel täpsemalt teada, et mis seal siis toimub ja on isegi lootuses, et seal sees võib olla, võib senimaani olla noh, nii-öelda suuremas kogusak, isegi vedelamat vett. Isegi vee, kuigi ta on ometi ju päikesest tegelikult nii kaugel. Täpselt nii, jah, ja just justkui Jupiteri ja Saturni suurtel kaaslastel see energia tavaliselt tuleb selle suure planeedi loodelisest mõjust, siis seal midagi sellist ei ole, pole kellelegi Juaalselt just, et et selles mõttes on see hästi põnev jah, et et kust see veeaur sealt siis välja tuleb, ikkagi? Jah, on siis arvutatud, et sealt seejuures nii-öelda sees võib olla vett lausa rohkem, kui on kogu meie planeet maa mageveevaru, ehk siis 200 miljonit kuupkilomeetrit tegelikkuses selline nagu vett täis pandud õhupalli või midagi sellist või. No ta tõenäoliselt on, on ta niimoodi, et seal on sihuke kivine tuum arvatavasti ja, ja siis on kas, kas siis jäine linna nagu kate või on või on siis kivimid ja see jää või noh, ütleme nagu segamini seal? Ei, ma isegi ei tea, päris täpselt ja ega ma ei ole kindel, kas keegi teab veel. Ja ja oletatakse siis seda ka, et Tseeresel lisaks sellele veel, mis seal sees on võib-olla ka selline noh veeauru atmosfäär, et selline, selline kerge türgi saunameeleolu nagu midagi, midagi niisugust. Külm küll, siis peab olema, ja ma arvan, et eks nüüd ongi see, mida kosmoseteleskoobiga siis leiti. Ja see sond nimega toon ehk siis Koit, mis nüüd eelmisel reedel ehk kuuendal märtsil sinna orbiidile sinna säärase juurde jõudis, peaks jääma pooleteiseks aastaks praktiliselt sinna seerias ümber, nii et ma kujutan ette, et neid põnevaid uudiseid selle üsna omalaadse taevaga kohta tuleb meil siin järgmise aasta jooksul veel terve trobikond. Jah, et üks selle segase puhul on veel üks huvitav ja eriti seal kosmoseaparaadi puhul on ka üks huvitav asi on veel see et see oli kosmoseaparaat, mille praktiliselt kogu liikumiseks Päikesesüsteemis kasutati joon mootorit. Ja selle mootori nii-öelda tõukejõud on umbes nii tugev, et kui te võtate tavalise A4 paberilehe, panete käe peale vot sellise jõuga siis tõukab see mõnegi mootoriga seda satelliiti, aga ta teeb seda nimelt ja tunded päevi, nädalaid, kuid eks aastaid. Okei, üks asi on tõukejõud, aga kas see tähendab seda, et see toon või Koit sõitis sinna Tseelaseni siis erakordselt aeglaselt või? 2700 startis sügisel seda, vahepeal kogusin Marsi juurest kiirust, siis ta käis Vesta juures. Suuruselt teine asteroid oli selle juures orbiidil, tuli sealt ära ja läks Tseerase juurde orbiiti. Nii et tegelikult see on ka jälle üks üks niisugune esimene aegset peale selle esimese kääbusplaneedi või suure asteroidi juures orbiidil Alav. Ma arvan, et ta on ka esimene aparaat üldse, mis on väljaspool Maa Kuusüsteemi tiirelnud ümber kahe taevakeha. Joon mootor tundub noh, kui see tõukejõud on tõepoolest niivõrd õhkõrn, suhteliselt selline ökoseadeldisega Kuigi on ökoseadeldis jah, ja tegelikult seda kütust on seal võib-olla pool tonni, on üldse seal peal ja kütus on hästi lihtne krüptoon, mingi rekka, umbes selline, no ma isegi ei ole rekkade. On palju reka bensupaak olla ainult paarsada liitrit. Midagi sihukest ja, ja siis siis neid samu elektriväljaga neid Kryptoni joone kiirendades siis saadakse niisugune tõukejõud. Aga kuna see hästi pikka aega ja pidevalt mõjub, ehk siis tegelikult see küll väga väikese kiirendusega pidevalt saadav kiirus on päris arvestatav, et vist kõige suurem tegelikult kõigist seni olnud satelliitidest noh, nii-öelda kui kui satelliit on eraldanud sellest kanderaketisteks ei saa öelda, et oleks nagu selline teokiirusel või niiviisi. Jah, kuigi see kiiruse kogumine on võtnud aastaid aega. Järgmise teemaga siin saates puust ja punaseks, tuleme Tseerese juurest natukene meie oma koduplaneedile lähemale ja me hakkame rääkima punasest planeedist marsist. Ja nüüd on siis teadlased avastanud, et Marsi pinda põis kata vesi palju suuremad, kui seda seni on arvatud ja ka palju kauem kui siiamaani on arvatud kuulates raadio kahte saade on puust ja punaseks ja tänaseks teemaks on kosmos. Puust ja punaseks. Raadiojaama Raadio kaks saade on puust ja punaseks, täna räägime kosmosest ja sellest, mis seal sees leida on. Ja stuudios on Tartu observatooriumi teadur Tõnis Eelma ning Madis Aesma. Noh üks kõige põnevamaid pilte, mida viimaste päevade jooksul ise näinud olen, oli siis tõesti see kunstniku kujutlus sellest, missugune nägi välja suure ookeaniga planeet Marss. Kui me mõtleme planeedi vars peale, siis igale kosmosesõbrale tuleb ette ikkagi selline oranžikaspruun praktiliselt ühte värvi, selline surnud pall. Aga nüüd selle pildi peal oli ikkagi marss midagi sootuks teistsugust, alumine pool, noh, niivõrd-kuivõrd alumine pool lõunapoolkera, eks ole, planeedil tõepoolest samasugune oranž, aga peaaegu või noh, suur osa sellest ülemisest põhja poolkerast oli siiski kaetud viimase sinise merega, nagu me näeme siin enda koduplaneedil. See oli kena pilt ja, ja pildi peal ühe pildi peal veel oli ka niisugune vaade, et kuidas siis magasi pinnalt paistaks. Siis on ikka sinine taevas sihuke sinakas taevas, pilved taevas ja siis meri seal magasime. Jah küll, väga niisugune kodune kodune pilt mõnes mõttes. Vahemere elik kuidagiviisi oli see jah meenutus Vahemerd on selline kaljune maa siis ja siis sinine meri ja ilm oli pildi peal ilus. Jah tõesti, uurides Marssi maapealsete kõige suuremate teleskoopidega nii Havai saartelt kui, kui Tšiilist. Lõuna-Ameerikast uuriti siis seda, milline on Marsil vesiniku isotoopide suhe ja, ja miks see oluline on, noh, maa pealt me teame, et missugune on vesiniku ja raske vesiniku isotoopide suhe? Ma ausalt öeldes ei tea, milline ta päris täpselt on, aga vastavad inimesed teavad jah, et seda rasket-rasket vesinikku ehk dioteeriumi on, on suhteliselt vähem maa peal. Aga Marsil leiti, et seda nii-öelda tavalist vesinikku on umbes seitse korda vähem. Teateerima seitse korda rohkem. Nii, ja mida see, mida see teoteerimised näitab? Nüüd oluline on see, et, et mis on selle tavalise vesiniku ja dioteerumi vahe, nii erinevus on üks neutron. Tavalises vesiniku aatomis on üks prooton elektron teoteerimisel üks prooton üks neutrontuumas ja siis nende ümber tiirutab üks elektron mis teeb siis selle aatomi tegelikult kaks korda raskemaks jämedalt. Nii, ja kui seal marsi peal siis oli kunagi vesi, niisiis päikesekiirgus, lõhkus veeauru, lahutas hapniku ja vesiniku vesinik, tavaline mesinik oli niivõrd kerge, et sellel marsi päikese külgetõmbejõu tõttu siis oli üsna lihtne Marsi pealt plehku panna kosmosesse lihtsalt kosmosesse lihtsalt ja niimoodi jäi Marss järjest nii-öelda vesiniku ehk siis ka veevaesemaks ja vaesemaks. Aga nüüd need raske vee aatomid, mis seal, noh, kuidas on Haškaks hooaeg, tavaline v nii-öelda keemiline valem, et siis sellel raskel veel on hash v-o näiteks LCD on siis nagu teoteega, et üks tavaline tavaline vesiniku aatomi veeremi aatom niisugune hästi tüüpiline kombinatsioon ja sellisel kujul seda rasket vett nii-öelda sinna Marsile palju rohkem alles. Ja noh, nii-öelda siis selle tõttu läks isotoopide suhe paigast ära. Vaat see tähendab siis seda, et kui nüüd Marsilt ookeanid olid, siis need koosneski sellest raskest veest. Nad koosnesid täpselt tõenäoliselt üsna täpselt samasuguse isotoopide suhtega tavalisest veest, aga kuna kergem osa kergem osa vesinikust pani plehku siis nii-öelda ka seda vesinikku, mis saaks vett moodustada, jäi nii palju vähemaks, et aktiivselt see vesi pani plehku sealt. Ja siis jämedalt üks seitsmendik veteks on alles kokku seal marsib. Ja noh, see on ikka päris suur üks seitsmendik, no ütleme, et üle 80 protsendi 87 protsenti ehk siis umbes veest on veest Marsilt plehku pannud. Ja et kui palju see vesi siis alguses seal marsib ruumi või siis võtta, et noh, nagu oli, et umbes 20 protsenti planeedi pinnast ja et noh, et ei ole mitte tegu sellise noh, ma ei tea, lombiga lihtsalt põlvega sügavuse lombiga. Et tegelikult ikkagi, et hinnangud on, et umbes poolteist kilomeetrit sügav võis ookeana olla kõige sügavamates kohtades, aga ütleme, tüüpiliselt on niisugune nagu, nagu tõid, vaheme siin võrdluseks, et jah, et Vahemere mastaabis nii-öelda vee hulgaga seal Marsil või isegi isegi rohkem ütleme sügavus on niisugune nagu Vahemeres tüüpiline. Aga oma veest jäi siis mars silma tänu kahele asjale, eks ole tänu tänu päikeseviirusele tänu sellele, et et magnetväli Marsil oli niivõrd nõrk, et ei suutnud seda hapniku kinni hoida. Jah, et isegi mitte hapniku hapnik, ma arvan, on põhiliselt kivimites tänapäevane noh, reageerides erinevate materjalidega, eks, aga aga just vesinikvee tekiks, on vaja kahte vesiniku ja hapniku aatomit. Arvatakse muidugi ka samas, et noh, osa sellest veest on siiski olemas Marsil atmosfäär läks kaotsi ka siis kogu selle asjanduse käigus. Valdma nii-öelda ütleme, miski tihedama atmosfäär. Ja temperatuur kukkus kõvasti ja see nii-öelda vesi külmus Marsil polaarmütsidesse, mida teleskoobis ka näha. Et nii põhja kui lõunapoolkera noh, ütleme põhja ja lõunapoolusel on, on näha siuksed valgend nagu meil Antarktika põhimõtteliselt, aga palju väiksemad. Ja nüüd viimase paarikümne aasta jooksul tehtud uuringute käigus orbitaaljaamadelt on siis ka leitud, et magasid, pinnase sees on arvestataval hulgal vett. Mis kujul seal täpselt on suure tõenäosusega jäisel kujul ja noh, nii et, et midagi on kindlasti olemas ka magasi sees veel. Aga jah, et kas sellest, kui suureks ookeaniks või võimereks või, või järveks sellest piisaks, seda päris täpselt veel ei tea. Marsi sees me vist sellist vedelat ookeani, nagu siin nende mõne räägitud kaaslase seest leida võib. Sellest me ilmselt rääkida ei saa, eks ole. Tõenäoliselt jah, mitte mitte siuksest sihukesest sellest. Küll on nüüd leitud maxi orbiiterite tehtud piltide pealt, et, et seal on nagu sellised noh, ütleme seal on värsked vee voolamise jäljed olnud vahetevahel mingisuguseid kraatrite nõlvadest, et, et on näha, et kuidas pinnase sees on voolanud või pinnas on koos koos veega voolanud, siis. No mida see värske nutsin? Näiteks värske tähendab nii-öelda reaalajas seda, seda voolamist nii-öelda ei ole nähtudeks aga nähtud, et et ühel aastal tehtud pildil seal ei ole, niisugust asja ja aasta hiljem tehtud on. Et vesi on voolanud olles nüüd põhimõtteliselt jah. Et selliseid, selliseid neid on no seal on kindlasti ka teisi võimalusi, et hüpotees on, et mis seda võib põhjustada, aga noh, vesi on väga tugev kandidaat. Aga, aga mis sellel Marsi vee puhul on hästi huvitav, on veel see, et see, see aeg, kui Marss oli selline, ütleme noh, ikkagi märg planeet nii-öelda et seda arvatakse, et see oli noh, vähemalt poolteist miljardit aastat seda tekkimist, seda ise või isegi paar miljardit aastat. Seda on, seda on enam kui piisavalt, et tekiks elu. Just nimelt, et noh, maakera peal elu on tekkinud arvatavasti kiiremini kui see kaks miljardit aastat. Nii et ei ole ka päris võimatu, et Marsil tekkis kunagi elu, võib olla maaelu, on pärit Marsilt või vastupidi, see ei ole ka päris võimatu. Kuidas potentsiaalne selline kosmoselend üleüldse välja näeks, mingisugune elusorganism suudaks ühelt planeedilt teisele läbi selle ruumi minna läbi, mille me nüüdki ei suuda tegelikult. Noh, on leitud maa pealt päris omajagu meteoriit, mis on Marsilt pärit ja tõenäoliselt on need pärit siis annan maale jõudnud niimoodi, et mingisugune suur asteroidi kavakas on marsiga kokku põrganud paisanud sealt siis piisavalt suure kiirusega magasikivimeid, siis kosmilise ruumi ja nädala lõpuks siis mõned leidnud oma teiega maa juurde ja noh, selles nii-öelda kivimites võib olla põhimõtteliselt baktereid või mingisugust siukse hästi-hästi, algseid, eluvorme. Nojah, keda see kosmoselend võib-olla nii väga ei morjenda, seost? Ilmselgelt saame siis ka marsist ja Marsi tulevikust veelgi lähemalt kuulda, aga need uued argumendid, uued sellised avastused just nimelt, mis puudutab seda veekogusid ja seda, kui kaua seda päts marsib, oli ikkagi oli, kahtlemata, teevad võib-olla elu otsimise taas jälle natukene mõttekamaks, sest et aeg-ajalt seda mõtet, et sealt võiks otsida, sellele tõmmatakse jälle ikkagi nagu liiva mulda peale. Eks see on jah niimoodi, et nagu, nagu ikka, võib-olla teaduses on, et, et ütleme, asi, millega töötatakse, on hüpoteesid. Ja hüpoteesidele otsitakse siis kinnitusi. Ja noh, mõnele hüpoteesile leitakse nagu veenvalt kinnitused, mõnele ei leita, kuidas need hüpoteesid omavahel noh, nii-öelda koos mängivad. Kui need noh, nii-öelda kokku panna, siis mis, mida see tähendab, eks, et, et see, see on küllalt keeruline ja, ja vabalt võib-olla ma arvan ka niimoodi, et sõltub, kellelt küsida. Et erinevad teadlased on erinevatel seisukohtadel ja noh, see on see nii-öelda iga päev, aga noh, ma arvan, et mida rohkem teada saadakse Marsi ja tema mineviku kohta, seda, seda selgemaks saab ka see, et noh, milline see meie meie siis lähedane naaber kunagi on olnud ja kas seal siis on elu tekkinud või, või on seal elu praegu. Ja seda me veel päris kindlasti ei tea, aga ma ma tõesti loodan, et, et mina jõuan kaera kuulda selle, et, et kui, kui on, nagu see selgus käes, et, et noh, mina muidugi loodan jah, oli guugelda. Üks asi veel, mis mulle meenub, eelmisest nädalast oli see, kui nüüd Marsi juurest hästi hetkeks minna neist teisele poole planeedi Veenuse juurde. Kui ma nüüd ei eksi, siis selle pinnalt saadeti mõningaid pilte. Või siis midagi sellist olla. Aga, aga veenusel selline planeetidega sealt vist elu kui selliste eriti mõtet siiski otsida ei ole. See on jah, vähem vähetõenäoline on, et ta on kohutavalt kuum ja ta on ka nii-öelda noh, tõenäoliselt keemiliselt mitte eriti meeldiv, meeldiv keskkond, et suur rõhk, suur kuumus, sajab, väävlit vist räägitakse atmosfääris on jah nii-öelda väävelhappe pilved, eks see see ei ole jah, väga-väga meeldiv koht ja ja on ka arvata tud, et suurem osa Veenuse pinnast on nii-öelda noh, käinud vulkanismist läbi, mitte kohutavalt pikka aega tagasi. Nii et, et seal nagu sellist iidset planeedi pinda nagu Marsil näiteks on või ka Maal väga väikseid tükke võib-olla et sellist nagu veenusel praktiliselt ei olegi. Kuulad saadet puust ja punaseks, täna räägime kosmosest ja stuudios on Tartu observatooriumi teadur Tõnis Eelmäe ning Madis Aesma. Puust ja punaseks. Kuulatasid raadio kahte saade on puust ja punaseks nagu siin lõunatunnil ikka. Ja nüüd järgmise teemaga liigume sellise kosmilise kiirusega, mis tundub ausalt öelda täiesti hoomamatu, vaata, me siin rääkisime oma saate esimeses teemas põgusalt sellest kuidasmoodi uus sond nimega toon, ehk siis Koit läks väiklane litseerese juurde uudse joon mootoriga. Aga nüüd on siis astronoomid tuvastanud ühe sellise tähe, mis liigub. No ilma igasuguse mootorita umbes 4,2 miljonit kilomeetrit tunnis. Tõnis. No kui mootorit ei ole, siis peab olema mingisugune kohutavalt tugev tõuge, mis on ta siis ikkagi paisanud kusagile sellise kiirusega, mis paneb ühe tähe sellise tempoga liikuma. Kiirus on täiesti suur, hoomamatu see on jah, no isegi see nii-öelda see nüüd miljoneid kilomeetreid tunnis see on, vaat mina ka ei oska seda hoomata, mida, milline aga võrreldases ma. Ja kui sa seda paned kilomeetritesse sekundis siis on 1200 kilomeetrit sekundis. See on umbes, see asi, lendaks siit Moskvasse vähem kui sekundiga, siis umbes eks jah, et, et maru-maru kiiresti liikuv asi ja seda saab võrrelda juba natukene paremini ka sellistele inimestele. Igapäevase mate kiirustega, noh näiteks, et maa orbiidile jõuda on vaja kaheksa kilomeetrit sekundis jäätmaa juurest Marsile lennata on vaja rohkem kui 11,2 kilomeetrit sekundis. Nii, aga see on 1200 kilo. See, see on siis ikka ikka väga, väga palju veel rohkem. Imekspandav on muidugi sellise kiiruse juures liikuvas tahe, et üldse midagi nagu järele jääb. Ega see kiirus tühi, selle tähele midagi ei teegi, et küll on, huvitav on see, et need tähed on saanud sellise kiiruse ja et nad tõesti olemas on. Sest nüüd need paar ütleme, ütleme jämedalt kaks hästi levinumat või ütleme, kolm levinumat stsenaariumi, kuidas niisugune väga kiiresti liikuv täht võiks tekkida on, on see, et kui näiteks kaksiktäht nähte tiirutavad ümber üksteise läheneb kolmandale tähele siis see kolme tähe kolme kehasüsteem ei ole stabiilne ja no üsna varsti üks täht tüüpiliselt visatakse välja sealt süsteemist. Nii, ja kui nüüd see kolmas keha, millele siis kaksiktäht läheb, tähendab, juhtub olema no näiteks ülisuure massiga must auk nagu meie galaktika keskpunktist seal ikka miljon päikese massi siis kiirus, millega visatakse ära see üks süsteemist väljale nakatav täht võib olla väga suur sadu kilomeetreid sekundis, isegi 1000 1000 kilomeetrit sekundis rohkemgi. No võib selline sündmus juhtuda ka siis, kui saavad kokku nii-öelda kaksiktäht ja üks tavaline täht mingisugune. Mõningatel juhtudel võib ka sellisel puhul see kiirus olla noh, päris suur noh, palju, palju suurem, kui tüüpiliselt neil tähtedel üks üksikult nii-öelda või, või no näiteks võrdluseks päike liigub ümber galaktika keskpunkti kiirusega 250 kilomeetrit sekundis, mis on suur kiirus, on aga, aga noh, mitte nii suur kiirus ja noh, see on lihtsalt niisugune normaalne kiirus tähele sellisel kaugusel galaktika keskpunktist. Kus kohas me üldse oleme galaktika keskpunkti arvestades, et kas me oleme Nokeime, liigume ümber selle, aga kas me oleme, ütleme, galaktika keskpunktile pigem samamoodi lähedal nagu maa päikesele või oleme pigem kusagil kaugel? Oma nurga me oleme ikka pigem nagu kaugemal nurgas, et noh, üsna suhteliselt perifeerias et kolkas kolkas ja nii, et et siin siin meie, aga tegelikult on see ka väga hea, ma arvan ega, ega see keskkond, kus on väga palju tähti koos, see ei ole väga-väga hea koht kardetavasti selleks, et näiteks elu võiks tekkida väga mitmetel põhjustel Kas meie päikesega kuidagiviisi ka selline teoreetiline stsenaarium on üldse võimalik, et mäega kuidagiviisi nagu kohtume siin? Meie päike kohtub ja meie kõik selle päikse ümber kohtub näiteks mingisuguse kaksiktähega ja siis ka ütleme, tõugatakse mingisugusel põhjusel gravitatsiooniline põhjusel siis sellest nii-öelda triost välja ja ka päike paneb kusagile minema 4,2 miljonit kilomeetrit tunnis. See kõik sõltub, ma arvan sellest, millise nii-öelda tähepaariga siis päikene kokku saab, kui seal päike juhtub olema seal nii-öelda kõige väiksema massiga, siis ta siis ta tõenäoliselt on võimalik, et ta visatakse suure kiirusega välja. Aga noh, ma ei tea selliseid, selliseid päikesest suurema massiga tähti on suhteliselt kaugele näha. Päris suur tõenäosus, et nii-öelda lähema aja jooksul siis võib-olla miljarditest aastatest mõne mõne miljardi aasta jooksul võib-olla võib-olla sellist sündmust nagu ei teki, selleks peab selline kaksiktähesüsteem olema meile ikkagi suhteliselt lähedal juba praegu kui me rääkisime ennem sellest, eks noh, et kuidas need tähed saavad väga suure kiiruse saada siis sellel konkreetsel hästi kiirel, mis on kõige kiirem, räägitakse, et leitud täht. Et see nii-öelda kolmas võimalus on see, et, et tähtsam väga suure kiiruse supernoova plahvatuse käigus on kaksiktäht ja üks nendest komponentidest on kaksiktähekomponentidest on arenenud nii kaugele, et temast on saanud suure massiga valge kääbus. Ja siis, kui paariliselt kantakse ainet sellele valgele kääbused ja siis ühel hetkel ühe ühe ühe kindla nii-öelda massipiirini jõudes see valge kääbus plahvatab üks A-tüüpi superlauana. Seal nüüd sellist tüüpi plahvatus, kus sellest valgest käädvusest mitte midagi järgi. Ja kui nüüd selle valge kääbuse kaaslane oli väga-väga lähedal valgele kaevusele tiirles hästi kiiresti selle ümber orbiidil siis vot see kiirus, mis ta orbiidil olles oli sellel kaaslas tähel vot sellise kiirusega ta lendab pärast plahvatust minema, sest noh, teda ei ole valgest valget kääbust oma gravitatsiooniga ei ole teda enam noh, nii-öelda kinnihoidmiseks. Ja, ja arvatakse, hästi kiire täht on tekkinud ühes sellises nii-öelda plahvatuses nii-öelda universumi standardküünlaks nimetatava pärnava üks A plahvatuses meie galaktikas kuskil standardküünal selliseid hästi palju, seda nimetatakse standardküünlaks jah, et seda üks A-tüüpi supernoova plahvatust. Sest arvatakse, et, et see, see nii-öelda valge kääbuse mass, mille juures plahvatus tekib, on nii-öelda väga täpselt määratud väga-väga kitsastes piirides või noh, üks konkreetne mass. Ja, ja kui siis toimub plahvatus, siis see on alati ühesuguse heledusega. Kui see heledus on noh, teada või noh, kui, kui suur ta on ta võib-olla ka ainult suhtelist suhtelistes ühikutes teada, kui, kui hele see on. Ja kui me näeme täpselt samasugust super naasmas teises galaktikas siis noh, kui me näeme, et oh sa supernoova paistab, vot sealt siukse väga nõrga tähekesena, eks küll. Aga noh, paistab sealt sihukese heledusega väikesena, siis me saame välja arvutada, kui ja me teame, kui heleda tegelikult oli, siis me saame sealt välja arvutada kauguse. Ja vaadeldes siis järjest kaugemates galaktikate neid üks A-tüüpi Supernoosid on võimalik siis määrata universumis kaugusi noh, päris päris hea täpsusega noh, juhul kui kõik nii-öelda eeldused on nii-öelda täidetud, et need supernäod on alati ühesugused. Nad plahvatavad alati täpselt ühtemoodi, ühtemoodi sümmeetriliselt, näiteks kui seal ei ole mingit neelavad gaasi ja tolmu. Aga noh, need on nii-öelda nüansid juba. Kaksiktähtede juurest eelmisel nädalal pandi üles pilt ühest sellisest üsna omapärasest tähesüsteemist, kus siis planeedid käivad mitte ümber ühe või kahe tähe vaid lausa ümber nelja päikesekuidasmoodi. Olukorda siis ette kujutada, kas see on kuidagiviisi nagu siis selline topeltkaksiktähesüsteem ongi niisugune planeedisüsteem, kus keskel kobaras koos neli tähte nende ümber käivad planeedid orbiidil. See oleks muidugi väga eksootiline süsteem tegelikult et, aga, aga vist ei ole leitud ühtegi päris sellist külon noh, niisuguseid mitmik teha süsteeme on palju teada ja, ja see on ka üks niisugune noh, peaaegu palja silmaga nähtavuse piiri peal jäära tähtkujus 30 arry eetris on selle tähe nimi, eks. Et seal on kaks üsna ühesugust tähte, mis tiirutavad ümber üksteise, nii nende omavaheline kaugus on noh, küllalt suur 1000 500600 astronoomilist ühikut. Võrdluseks siis ütleme, Neptuuni kaugus on umbes 30 astronoomilist ühikut meist meist jämedalt päikesest, eks, et, et siis siis nad on, noh, need kaks täht on üksteisest siis suhteliselt kauge, aga nad on ühisel orbiidil. Ja kumbki nendest komponentidest, tähendab üks nendest komponentidest oli varem teada, et ta on kaksiktäht, tal on mingisugune nõrgem, nõrgem kaaslane seal ümber, mis on, teeb tiiru ümber tähe ühepäevase perioodiga, umbes selline väiksem, tähtsid väiksem ta jah, aga nüüd selle teise tähe ümbert. Planeet, see on umbes sellise 10 Jupiteri massiga täht, hästi-hästi, suur hiidplaneet või massiivne hiidplaneet umbes aastase perioodiga veidi vähem kui aastase perioodiga. Aga nüüd siis seda vaadeldes leiti, et seal on veel üks täht selles samas süsteemis. See konsultatsioon on niisugune. Huvitav, et on, niisugune on umbes noh, 1,3 päikese massiga täht keskel selle ümber on 10 Jupiteri massiga planeet. Nii, ja seal veel nende ümber on siis üks täht. Mis on noh, niisugune hästi-hästi, väikese massiga punane kääbus. Ja siis veel nemad, see, see kolmene nii-öelda siis grupp käib sama orbiiti koos veel ühe tähe ja temaga. Just just et niisugune hästi-hästi eksootiline selline süsteem ja, ja noh, mispärast on huvitav on just see, et, et just seesama dünaamika, eks rääkisime nendest hästi kiiretest tähtedest ja kuidas nad sealt välja visatakse, näed, sellised mitmiksüsteemid ei ole stabiilsed, välja arvatud erijuhtudel. Ja just selline see, et süsteem, et see, see planeet seal tegelikult saab eksisteerida ja noh, tõenäoliselt on seal väga kaua eksisteerida andeks. Et, et see, et see on niisugune põnev, senimaani on arvatud, et noh, sellised planeedisüsteemid on väga haruldased. Aga noh, see on nüüd juba teine selline leitud, et esimene letti kosmoseteleskoobi Kepler andmetest ühe astronoomiahuvilise poolt, kes neid andmeid vaatas siis läbi noh, see, see on siis nüüd teine, nii et nüüd nüüd arvatakse, et umbes, et jämedalt neli protsenti nii-öelda planeedisüsteemides võivad olla näiteks neliktähtede ümber ka. Et noh, ei ole kohutavalt suur arv, aga siiski rohkem kui noh, näiteks üks tuhandikprotsenti Jaa, seda küll päris huvitav võib olla muidugi ette kujutada näiteks mõnes sellises süsteemis oleva planeedi peal mööduvat päeva ega vist, ega vist pimedat aega nagu ei ole väga, kui on neli väikest. Et me teame tegelikult nendest näiteks vaja džeridest et, et ega see päike seal kuskil kaugel Neptuuni juures on, ta ei ole mingisugune hele, tõsi ja objekt ja kui nüüd võtta seesama seesama süsteem, kus on siis tähtplaneeti seal ümber veel täht, et siis noh, see, see keskel olev täht, see on, ütleme sihuke päikesest heledam noh, on see uus täht, mis seal kaugemal leiti seda tõenäoliselt võib-olla seda isegi palja silmaga on väga raske näha, võib-olla ei ole üldse näha, ma ei tea. Ja seda teist nii-öelda seda nii-öelda kaksiktähe noh, nii-öelda kaksiktähte, mis seal veel samal ajal 600 astronoomilise ühiku kaugusel on. No see ei ole ka nüüd Helena, see see palja silmaga ikka näha, päris hästi on näha, aga ta ei ole midagi kohutavalt heledat. Selge, nii, et ikkagi vahemaad on sedavõrd suured, et mingisugusest niisugusest silmadega väikeste päikestei järjest saatmisest ikkagi taevas rääkida. Jah, no aga ma jällegi ei tea, nüüd ikkagi jah, need nurk mõõdult kaheksa Meie meil on päikese kaugus on, ütleme, üks astronoomiline ühik ja nafta on niisugune parasjagu näpuga välja sirutatud, käes näpuga saab selle päikse kinni katta, eks. Et noh, kui see tähtis on veel 1500 korda kaugemal umbes saab päiksega sama, sama suur, tähtis ta ikkagi noh, näeb juba punktina peaaegu. Nii see on aga päikesest räägime me ka oma tänases viimases teemas siin saates puust ja punaseks meie enda kodusest päikesest, mis meist siis ühe astronoomilise ühiku kaugusel on. Ja selle juurde tuleme siin raadio kahes juba. Kaunis tundmatu droon. Joon. Piiretu tulla ikoon. Väiksemad meened pruuli pilgus peegeldub vee stuutandule, kuid valgus jääb ja meie ümber meetribee. Äkki seest saad kiirus. Silmades aeg käes ja meie Emmeerimiski veel luusse silmades aeg käes ja meie ümber. Ilusilla ääres aeg käes ja meie veel. Puust ja punaseks. Kuulan raadio kahte saade on puust ja punaseks, tänaseks teemaks on kosmos ja oleme siin teemadega käinud ringi meie oma päikesesüsteemis ja ka siis palju-palju kaugemal. Viimane teema on üsna kodune ja puudutab seda, mis juhtub. Täpselt nädala aja pärast, ehk siis mis ta meil nüüd siis on, 20. märtsil? Jah? Jah, 20. märtsil 11-st üheni. Ehk siis täpselt saate ajal saatepuust ja punaseks ajal on võimalik siis meil siinsamas Eestis vaadelda päikesevarjud. Täpselt nii. Ja noh, see on nüüd, kuidas siis, et, et kas, kas klaas on pooltäis või pool tühi. Et ma siiski ütleksin, et klaas on pooltäis et päris täis ei ole, sellepärast et vaadates ei ole Eestis täielik päikesevarjutus, seda tuleb veel umbes 100 ja rohkem aastat oodata. Aga vist ei olnud? Jah, aga küll on nagu tegu üsna suure faasiga päikse varetusega noh umbes 78 protsenti päikesekettast on läbimõõdust on siis kinni kaetud neli viiendikku. Jah, et see päike paistab taevas põhimõtteliselt sirvi kujulisena. Et kui tahate huvitavat huvitava kujuga päikest vaadata, seda päeval, siis siis vot siis saab seda vaadata. Ilmaprognoos praegusel hetkel on ka olnud niisugune, et noh, me võime siit 13.-st reedest öelda vast niipalju, et nädala pärast peaks olema ilus selge ilm lõunasel ajal, nii et nii et pilved ei tohiks varjutamas midagi olla. Ja loodame, et see niimoodi on ja eriti sellepärast, et tegelikult õige mitmes kohas Eestis tuuakse välja ka päikeseteleskoobid ja tavaliselt teleskoobid ja näidatakse siis sedasama päikesevarjutust, igaüks on ise ka vaadata. Läbi pudeli või läbi mingisuguse. Lavi pudeli läbi pudeli vast ei maksa, on on soovitud, et aga tänapäeval nagu raskesti leitavad flopi käte sisu läbi, eks. Museaalide kallale ei tohiks minna. Aga, aga näiteks läbi siidiplaadi mingisuguse asjanduse, mis seda valgus nõrgendab, kui ta korraks päikse poole vaata, ega see ju midagi hullu ei tee. Aga pikalt päikesesse vaadata kindlasti hea ei ole. Kui on päikesevarjutus ja tahta seal midagi näha, siis ikkagi vaadatakse ju pikalt. Tõnis sina ise vaatad seda harjutust, kus kohas Ma ei mäleta, mina ise, tõenäoliselt vaatan Tõraveres Tõraveres jah, pea on ees, näidatakse ka, kes, kellel huvi on, võib tulla vaatama. Samamoodi näidatakse Tartus tähetorni juures Toomemäel ja Ahhaa keskuse juures. Ja ma tean ka Tallinnas Linnahalli katusel pidi nii-öelda iga ilmaga vaatlus toimuma. Ja ka Pärnus looduskeskuses vaadeldakse, et need on niisugused kohad, mis ma tean, kus, kus nii-öelda näidatakse inimestele, et võib, võib julgelt minna, vaatama minna, päikeseteleskoobid on siis väljas, päikseteleskoobid on väljas, jah. Oluline koht, selle päiksevarjutuse puhul on see kellaaeg. Vartse keskmoment on kell 12, null üheksa, mõni minut, pealegi, kes siis seda päeva. Ja, ja noh, siis on ta nii-öelda see valgus kõige rohkem vähenenud. Ja seda peaks olema isegi silmaga võimalik nii-öelda märgata, et, et on nagu natukene teistsugune see see nii-öelda pilt. Jah, nagu ma ütlesin, et, et klaas on pool täis, et, et nii-öelda päris täis on see klaas näiteks Fääri saartel teravmägedel ja Islandi juurest jookseb gaase täisvarrevöönd läbi. Aga, aga vist on küll niimoodi, et, et seal maismaa pealt ei ole väga suurt lootust seda näha ilma seal seal ei ole, ilm jah, nii-öelda väga koostööaldis sellisel aastaajal. Selge, ühesõnaga nädala pärast, siis on meil võimalus vaadata taevas päikese sirpi hoopis omamoodi vaatemängu täpselt nädala pärast, siis järgmisel reedel. Täna rääkisid siin kosmilistel teemadel raadio stuudios Tartu observatooriumi teadur Tõnis Eelmäe ning Madis Aesma. Peatse kohtumiseni aitäh kuulamast.
