Hele kõrve loeb nüüd August Jakobsoni jutte hundi ja jänese talvekorter ning jänes ja külmataat. Hundi ja jänese talvekorter August Jakobson. Kui külmad talvetormid tuhisema hakkasid otsustasid hunt ja jänes mõlemad endale maja ehitada. Hunt ehitas maja jääst jänes samblast. Mõlema sõbra korterid asusid lähestikku ja kogu talve käidi vastamisi külas. Piipu popsutama ja suutäit sooja juttu ajamas. Talv jõudis viimaks lõpule. Kevad hakkas tulema. Juba esimesed vihmahood sulatasid hundi jäämaja maani maha. Nõndaviisi jäi hunt juba üsna varakult ilma kaitsva peavarjuta. Hundil hakkas külm, karv ligines märjaks, nahk ligunes märjaks. Konditki ligunesid märjaks ja hambad hakkasid suus vastamisi taguma. Läksis vaeseke viimases hädas jänese sambla juurde pani esimesed käpad alandlikult lävele ja pajatas. Põhjatuul puhub. No näedsa, kuidas ma mehike kössis kõvera sulen lase mind enda juurde elama. Tule, tule, sõbrakene, kuhu sa Sikkama hädaga lähed, ütles jänes lahkelt. Hunt kalpsus kohe ahju otsa, tõmbas ennast kummuli siruli ja põrutas jänesele hoopis teise häälega. Nüüd aga laiskvorst olen viks ja passi peale, et mu küljealune soe seisaks. Katsu sa tuld kustuda lasta. Vaata, kui tulen alla ja käänan su kaela. Kahekorra. Säärane jutt, vana tubli naabri suust pani jänese tõsiselt kohkuma. Aga ta polnud sel ajal veel kartlik, mehike vihastas, põrutas jalaga vastu maad ning käratas hundile, et see kohe oma teed läheks. Nõnda tülitsesid endiselt head sõbrad, veel tükike aega ja hunt ütles, et kui ta oma esimese une on ära maganud, siis paneb majas juba hoopis kindlama korra maksma. Jäigi siis norinal leiba luusse laskma. Üks kõrv kikkis, teine lontis. Sel ajal läks jänes tasahilju välja, jooksis külast abi kutsuma. Tuli varsti tagasi koera, kassi ja kukega. Kass ja koer äratasid hundi üles ja käskisid tal kohe oma teed minna. Hunt pilgutas neile üle ahju ääresilma ja pomises teist külge pöörates. Peli jätkuma toitu tänaseks. Näe nööri, jätkuv sõda homseks jäetuna homsekski. Ning hakkas jälle suure hooga norskama. Siis astus kukk majja, kannused püsti, peatus lävel, lasi pea viltu ja hüüdis. Siin when. Mis sa minust tahad? Küsis kuri üüriline ahju kummilt. Ocean ühe sõin eile praegu kolmanda jaoks kõhus varsti ruumi. Kisendas kukk veelgi valjemini. Seda kuuldes kargas hunt Volksti ahjult maha ja katsus, et minema sai bumus metsa nii kuis jalad võtsid ega vaadanud tagasigi ja kaevas endale vihma, tuule ning hirmsa kuke eest varjupaiga ümber kukkunud kuuse juurikate alla. Jänes sai oma samblamajas aga jälle auväärseks pärisperemeheks ja elas seal kuni halli vanaduseni. Jänese külmataat August Jakobson Suured ja väiksed loomad Kügidasid kõrge kuuse all lõdisesid külma pärast. Karu, ütles. Surm tuleb, surm tuleb. Ja ega see enam kuigi kaugel ole. Tuul puhub läbi luu ja liha, ohkas hunt. Mis vaene maailm ilma meieta peaks küll peale hakkame ilma sinuta ja ilma minuta ja, ja, ja, ja muudegi sugulasteta lausus rebane ega saanud hambaid silmapilk koos hoida. Arutati nõnda ja arutati, põlastati nõnda ja põlastati, kuni Ilves viimaks arvas. Pole siin muud midagi, armsad naabrid, tuleb minna metsaisa jutule. Vahest annab ehk paksemaid kasukaid, meesõna mehe sõna, see on mehe sõna. Kiitis karu. Õige jah, läki pealegi, noogutasid hunt ja rebane. Tehtigi kohe nõnda asuti üksteise taha ritta. Mindi metsa, isa talu juurde, koputati kõvasti vastu ust ja aknaid, istuti lumme ja oodati. Metsaisa, pani kapukad jalga, tõmbas viisud otsa, tuli lävele. Loomad kummardasid viisakalt ja hüüdsid. Tere, tere metsaisa. Tere. Tere. Tere teile endalegi. Vastas metsaisa. Mis külameestel kah asja oleks. Asja. Asja nõnda palju, et tahame paluda sinult paremaid kasukaid, vastas Rebane asjamehe kombel ette astudes ja saba püsti ajades. Ohoh, kas vanad pole enam küllalt head? Päris metsaisa edasi? Auklikuks juba kulunud, hüüdsid hunt ja karu. Ega siin midagi, kui auklikuks kulunud, siis muidugi ei kõlba, ütles metsaisa ja hakkaski kohe uut talvevarustust välja jagama. Said nõnda endale vastsed ammused karu, hunt ja rebanegi. Karul oli varem uhke heleroheline kasukas nüüd antidele tagasihoidlik pruun. Rebasel oli varem vöödiline kuub ja triibulised püksid. Nüüd sai ta nad ühte värvi ja hoopis kallima karvaga. Hunt oli seni kõigist teistest metsloomadest toredam. Kandis tähnilist rüüd kõrvades, taga käppadeni. Tema sai nüüd tugeva ja vastupidava tööülikonna, mis ei kulu ega rikne halvemate ilmadega üsna teiste kasukavahetajate selja taga silmas metsaisa viimaks ka väikest jänest. Kutsus teda sõrmega ja küsis sõbralikult. Vennike, kuidas sinuga on? Ei, mul pole tarvis midagi. Näksin rammusat orast ja hammustan peale maitsvat haavakoort, mis külm tühiga minule teeb, vastas jänes naerdes. Tubli, tubli. Sihukest mehe kangust tuleb lausa kiita. Ütles metsaisa. Külm, aga kükitas sel ajal veidi maad eemal paakspuupõõsa taga. Piilus läbi paljaste okste, oli väga pahas tujus. Jänese sõnad vihastasid teda aga veelgi. Või nõnda ma võin anda. Või siis too tühipaljas ei pea tema võimu ega vägevust mikski. Ja otsustas külm jänese käsile võtta ning näidata, mida ta suudab. Kui jänes metsa isa talu juurest minema lippas, kargas külm kohe ta kannule. Jäänutest sammugi maha. Puhus sihukest pakast. Puud paukusid, jänes jooksis, jooksis, katsus endale sellega sooja teha, ei midagi. Kükitas männivarju, tõmbas keha hästi, kössi. Ei aidanud, seegi. Heitis viimaks heinasoo kõrvale pikali ja oli seal nagu kera jäi järjest kangemaks. Mõtles, et nüüd on lõpuke vist tõesti kätte jõudnud. Ja kui kitsikus juba üsna suureks kasvas, kuulis ta, kuidas külm lund krudistades tema juurde astus ja küsis. Seega sul naha all olev Issadetki sooja? Ei ole. Me ei jõua kuuma tõttu enam käia. Vastase jänes võttis viimase jõunatukese kokku ja hüppas teisele poole saadu. Külm kohkus seda kuuldes üsna ära. Väänutas pead ja imestas. Tohoh, hullu tulebki välja, et ma sinule vennike selle vastu ei saa. Külm jättis puhumise, kõndis häbistatud minema. Jänes aga magas soo ääres väsimuse välja. Ei lasknud end segada ei tuulel ega tuisul. Ja elab oma kasukas tänapäevani. August Jakobsoni jutte luges ele kõrve toimetas ja kujundas Tiina Vilu.
