Täna räägin Eesti ühest võib-olla kõige kaunima sabaga loomast kuravast millegipärast nõnda läinud, et mulle isiklikult ei ole ühtegi toredat kohtumist aga kusagilt linnapargist meenutada. Ilmselt on asi ka selles, et lihtsalt ei ole ma juhtunut taoliste parkide lähistel elama. Olen näinud ma teiste tehtud fotosid ja seal on peaaegu taltsutatud oravad näha inimese peopesalt pähkleid või muud maitsvat kraami võtmas. Aega ei trehvanud, maga metsas olevatega kokku, nii et ma arvasingi, et eesti oravad elavad põhiliselt kusagil Tallinnas Kadrioru pargis ja sõbrustavad pealinlastega. Seal muidugi nalja pärast öeldud viimastel aastatel, aga no vot ega ka meie metsades järjest sagedamini kokku puutunud. Olen kuulnud kuulujutte, et kuna Nugistele peetakse kõvasti jahti, arvukus on langenud, tunnevad oravad ennast kindlamalt ja nende elu lähebki paremini. Kas see nõnda aega on, sellele oskavad ehk jahimehed ise vastata. Nii palju kui ma tean, Eestis oravauurijaid ei ole. Kelle käest seda küsida, mis haavaga on? Orav kuulub näriliste hulka, kuid on suguluses pigem suslikute ja ümisejatega kui hiirte või rottidega. Ta armastab vaheldusrikkaid elupaiku, aga ikka metsasemaid kohti. Ja nagu ma juba mainisin, võib ta ennast ka parkides hästi tunda samuti ka kalmistutel, kui seal piisavalt suured puud kasvavad, Korovehitab okasmetsades oma oksepragudest ümmarguse pesapuu otsa üsna tüve lähedale. Vooderdad selle seest sambla ja rohuga. Avalehtmetsades võib ta ka pesapuuõõnsustesse teha. Kui paljud närilised on aktiivsed pimedal ajal, siis orav on pigem päevase eluviisiga. Ta ärkab üles veidi peale päikesetõusu, siis askeldab mõned tunnid, peab keskpäevast puhkepausi ja õhtupoole on jälle liikvel. Aktiivne aeg kulub tal suuresti toidu otsimisele. Raban taimtoiduline loom, aga menüü on tal üsna mitmekülgne. Orava elupaigas võib leida näiteks männi- või kuusekäbihunnikuid. Ja seal on käbidel siis soomused maha katkutud, et seemned kätte saada. Aga orav võib ka süüa marju, seeni, Noorte taimede võrseid või isegi mõnikord putukaid. Täiskasvanud orav on päris osav tapu pähkleid pooleks Kaksama. Aga noortel oravatel see nii hästi välja ei tule ja nad võivad päris pikalt pusida, enne kui saavad pähkli sisu kätte. Eks ikka harjutamine teeb meistriks ja julge pealehakkamine on pool võitu. Oravatel on aasta alguses pulmaaeg ja siis võib sageli näha, kuidas oravad 11 taga ajavad ja ka puutüvedel ringiratast jooksevad teineteise järel. Märtsis võivad juba pojadki pesas olla, kui on hea aasta, vaatan isegi mitu pesakonda poegi ilmale sündida. See kas on hea või halb aasta, ei sõltu mitte niivõrd lume paksusest või vihmast või külmast, aga ikka nende oravatest prügiolemasolust. Tavaliselt tähendab oravale hea aasta suurt käbi saaki kuuskedel või mändidel. Orava jutu lõpetuseks mängin ma ette ühe päris värske helisalvestuse. Olin Tartu lähedal ühes metsatukas, kus teadsin musträhni elutsevat ja tahtsin tema kevadisi hõikeid salvestada. Rähn oli juba oma kohalolekust Rillerdamise ja trummeldamisega mulle märku andnud ja võtame ta lähemale satuks. Siis aga kuulsin, kuidas keegi kuuse tüvel äkki turtsuma hakkas ja seal oligi minu vastaseks orav. Orav oli ilmselgelt minu sealolekust ärritatud ja ta turtsus mu peale peaaegu viis minutit järjepanu. Aga peale turtsumise tegi ta ka teisi omast arust kindlasti hirmutavaid trikke, tagus näiteks saba vastu puud ja puutüvel liikudes lõiga, käppasid tugevalt vastu puukoort. Ja mul oli mikrofon rähni salvestamiseks juba käes valmis pandud. Saingi orava pahameelehääled linti võetud.
