Kevad käes või mis sinul on see kalender  ka nagu haneselga vesi ikka ennustada kevadet veelindude  tuleku järgi. Vanaisa õpetas. Tead, mul see aasta vahimees tuli päris tare ligi,  jälgis, kuidas teised. Niidu peal toitu otsivad vahimees, sa mõtled seda vana isa lindu,  ma nägin ka teda, see tähendab palju päikest,  häid sõnumeid ja head abikaasat. Ja panime omal ajal tütrele isegi veelinnu järgi nime Lagle. Näed, Sa ise elad ka nagu veelinnurahvas muiste,  ega mind nende moodsate nimedega haneks ei püüa,  jah? Eesti rannikualad ja rannikumeri on peatuspaik pikal rännuteel. Kaks kuni 3000 kilomeetrit jääb lindude talvitus  ja pesitsusalade vahele. Eesti on Põhjamere servaalade ning tundra  ja Valgemere vahel üks olulisemaid rändepeatuspaiku paljude  linnuliikide jaoks. Siin on hea toituda. Nii sõltub Eestist ka see, kuidas linnud Arktikas pesitsevad. Me oleme vastutavad mitte ainult meil pesitsevate lindude  hea käekäigu eest, vaid on ka kohustus kaitsta meie  rannikumerd ja lahtesid, et säiliksid ka sobivad  suhtumisvõimalused nendele miljonitele lindudele,  kes siis Eesti vetes oma peatuse teevad. Inimese poolt oleks tehtud kõik, võimalik,  et oleks tundrasse jõudes lindudel hea konditsioon  ja nad saaksid asuma pesitsema. Kui lindudel õnnestub Eestis koguda piisavalt toidu  ja rasvavaru, on nad pesitsusalale jõudes heas seisundis,  kui ei, on nad nõrgemad ja võivad pesitsuse vahele jätta. Kõige suurem oht Läänemerel talvituva auli jaoks on õlireostus. Põõsaspea neemel tehtud vaatluse näitavad,  et auli arvukus on 10 aastaga vähenenud kolm korda. Lindude rändepeatuspaikade keskkonnaseisundi mõju ulatus  suhtub riigipiiridest palju kaugemale.
