Jälle me tulime tavalise jõe äärde, see jõgi ei voola ju maa all. Ma tahaks ikka maaalust jõge näha ja siis seda ämmaauku. Sa tahad kasti jalale minna salajõele või tuhalasse. Tuhala jõgi voolab kuue kilomeetri ulatuses maa all,  vesi kaob ämmaaugu kaudu maa alla ja tuleb hiljem Allikana lagedale. Aga kuidas saab jõgi maa alla? Vesi lahustab kivimeid ja nõnda tekivad maa sees vooluteed. Lubjakivi on hästi palju Põhja-Eestis, sellepärast on seal  ka karstialasid. Tähendab, siis jõgi muudkui voolab ja voolab  ja siis järsku. Kaob maa alla jah, neid nimetatakse neelukohtadeks. Vanarahvas teab rääkida lugusid hanest, kes kadunud neelu  kohta ja ilmunud lagedale alles naaberküla allikas. Tuhala nõiakaev on haruldane karstiallikas. Suurvee ajal kasvab ka maa-aluse jõe vee surve  ja nõiakaev hakkab keema. Karst on looduslik protsess, mille käigus maapõue imbuv  sadevesi lahustab kivimeid, moodustab neist ühemikke  ja loob maa sees liikuva vee vooluteid. Et Eestis on lubja ja tolokive palju, on karstumine  ka loomulik osa siinsest loodusest. Mis sest, et meie lauge maa tõttu on karst Balkani,  Hiina ja USA karstipiirkondade kõrval väike. Meie maapõue kivimid, kus toimub põhjavee lahustav tegevus,  on väga tugevasti kihitatud. Seetõttu vahelduvad siin lahustuvad lubjakivid savirikkamate kihtidega. Saviaines takistab vee vertikaalset tsirkulatsiooni meie  alus põhjas ja selle tõttu ei lähe meil Kastinähtused kuigi sügavale ja seetõttu siin väga suuri  vorme ei. Teki. Eesti karsti hakati põhjalikumalt tundma õppima looduskaitse  algusega samal ajal 100 aastat tagasi. Algatajaks Gustav Vilbaste, kes koondas suuremate allikate  ja salajõgede kohta andmeid ning avaldas neid loodusajakirjades. Nii jõudsid kostivere uhaku Kuimetsa ja teised karstialad. 1957. loodud looduskaitse korraldamise loendisse.
