Kuurialust kraamides leidsin vikati, mis pärineb kusagil  eelmise sajandi 70.-test 80.-test. Aga kõige vanem Eestist leitud vikat pärineb juba kuuendast sajandist. Eks lambaid kitsi ja veiseid peeti juba varemgi,  kuid harva hoiti neid üle talve, sest enne vikatit oli  sirbiga heinategemine ränk raske töö. Kui aga sirp pandi pika varre otsa hakkas see vägevasti  muutma kogu meie loodust, maastikku ja ka meie eneste elu. Kui ikka küünid on tihkelt heina täis siis pea üle talve,  kasvõi kaameleid ja sebrasid. Aga kumba pidi neil siis nüüd see triibuvärk on,  et on siis valged musta peal või mustad valge peal,  aga kuidas sa ise arvad? No ei saa aru, mitte kuidagi siit täpselt nagu võrdsed. No kui mõelda selle alguse peale, et metsikud hobused  ja eeslid, siis need olid ikkagi tumedad. Nii et seepärast peaks olema nagu ikkagi Triip hele ja kui niiviisi seda heledat triipu kergitada vähe,  siis tuleb sealt tume nahk alt ikkagi välja. Ega ilmaasjata ülekäiku sebraks nimetada tõelisi haruldusi  Eesti ainukese päris sebrasid nägi osoon Muhumaal Nautse farmis,  kus laiast maailmast pärit eksootiliste liikide kasvatamine  on võetud südameasjaks. Hobustega. No ikka erksamad ja eestitelt võib öelda neil  ka üht koma teist mitte ainult see püsti seisev lakk,  aga, aga ka iseloom, et kui nad ikka midagi endale pähe võtavad,  siis seda nad taotlevad ka järjekindlalt. Aga heina, nad söövad siin Eesti talves täpselt samamoodi  nagu hobused ks. Ja hea meelega ja nagu hobustelgi kunagi neil küllalt ei saa  ja kui noh, ütleme niimoodi, et me õhtune talitus algab  kella kolmest ja kui ma siis kõnnib siin õue peal anumatega  ja nad kuulevad, et liikumine juba on, siis ta võtab seda  keti ja kolistab, et tule nüüd ruttu siia,  minu juurde ka. Nii et, et vahvad sellid on vahvad sellid,  vahvad sellid Looduslikult kapavad sebrad Aafrika savannides suurtes  karjades ning triibuline muster aitab neil ühte massi  sulandudes kiskjate eest veidi paremini kaitsta. Siin seda muret õnneks pole. Vaatame siis, kuidas näeb välja triibuline sebra mustas  Eestimaa talves. Ja siin on ju näha kohe tütarlaps ripsmedu laiali läinud  ümber silma. Ja, aga noh, isased on ikka isased. Tema paneb ikka oma korra kehtima, et kui ikka midagi jagatakse,  siis peab tema olema see, kes ikka kõige lähemal on. Aga üldiselt nad saavad ikka kenasti läbi omavahel. On nad vahepeal niimoodi lume sees ka väljas käinud,  et kuidas nad lumesse suhtuvad. Üldiselt positiivselt ka, sest et sel talvel tõesti on olnud  ka sellist ilma, kus on lumi maas, aga on plusskraadi  või väiksed miinused ja lihtsalt hommikuti,  kui me koristame, siis teeme ukse lahti,  et nad esiteks tuulutada ja et nad saaksid noh,  korra väljas käia, aga pikalt me neid nagu lume peal ei hoia,  et noh, igaks juhuks nad on ikkagi sellised lõunamaa loomad. Veelgi kaugemat päritolu on sebrade majanaabrid,  punakängurud ja vallapid, kelle hulgast valge albiino  isendid on eriti haruldased. No üldiselt öeldakse, et jah, üks kord 1000-st sünnib valge  tõesti meil siin üks kõige tähtsam vaatamisväärsus. Kuulsus tuli üles tänu sellele uudisele,  et Berliini loomaaias sündis albiino. Et seal oli see nagu ületas uudistekünnise  ja siis keegi kommenteeris, et mis Berliini uus on ka. Nemad on ju teadagi kukurloomad, et ma saan aru,  et kukrutes miskit juba on. Jah, need, kellel kõhud ikka vastu maad juba on,  see tähendab seda, et juba on midagi ja on nad näidanud  ka juba oma ninakesi. Aga need on veel väiksed, need ninakesed  ja sellepärast on praegu jälle kaitse seisund peidus. Kas on mingi väga suur vahe ka, kas nüüd pidada sellist  väikest vallapiit või ma ei tea tavalist lammast? On ikka suur vahe sellepärast et noh, lammas saab ikkagi  nagu iseseisvalt rohkem hakkama, aga valla iga pead sa  rohkem vaeva nägema ja noh, nende jaoks on vaja ikka ehitada tarad,  kõrged tarad, aga lammaste jaoks piisab mõnest traadist. Mis see kõrge tara tähendab siis 150 kuni kaks meetrit. Austraalia päritolu känguruid lammastega naljalt segamini ei aja. Kuid mida arvata neist pika kaelaga villapallidest? Tere nunnut. No need on kahtlemata kõige ägedama soenguga tegelased  maailmas kõige. Saavad tuulutus jutule. Või nike tule nunnukesi tuleks. Ja need on siis allpakad ja need on kriiad,  ütleme niimoodi nagu lambaalles, siis nemad on allpaka,  nad on veel alla aastased. Ja sellepärast nad on sellised nunnud hästi nunnud. Aga need kaks tükki on siis juba täiskasvanud  ja isased on praegu eraldi. Näha on, et päris lambad ei ole, kuigi sellised jalad on  küll lamba moodi ja, ja vill on ka lamba moodi. Aga välimuselt on ikka hoopis midagi muud. Aga iseloomult on nad hästi sõbralikud, tegelikud ja,  ja hästi noh, armsad sellised. Vaata kui armsad näod, nad on. Lõuna-Ameerika mäestikega harjunud loomade villa peetakse  lamba omast seitse korda soojemaks ja tuleb välja,  et nad ei olegi lammaste lähisugulased. Nad on ju kaamlite perekonna liikmed. Ja tegelikult ja see moodus, kuidas nemad ennast kaitsevad,  kas teine, teise või teiste loomade vastu,  ongi see sülitamine. Et sedamoodi kaali moodi jah, jah, aga nii nagu kaamli vill,  nii abaka vill, noh tegelikult nendest viiest  siis Albakad laamad, Guanakad. Ja Vikunja on vahepeal vikuna villa loetakse kõige hinnalisemaks,  sest temal võetakse see pikk vill siit kaela alt  ja kaamlit. Kõigi nende villa kasutatakse erinevateks otstarbeteks,  aga nad kõik on sellised hästi soojad villad. Ja ei ole rasvas. Põhiliseks elatusallikaks on 15 aastat tegutsenud Nautse  farmis Aafrika päritolu jaanalinnud keda siin on ligi 50. Noored linnud kasvavad tohutu kiirusega kuni kaks  sentimeetrit päevas. Et need on ikkagi ja lennubeebid. Nojah, niikaua kui beebis õled seljas on,  siis on nad beebid, aga neid võib nimetada  ka denagu it, eks juba, et ma ei tea, sel aastal nad eriti  pikaks kasvanud. Mille lind see janalind ikka on? Ta ta on, ütleme meie kodukanast ikka äärmiselt erinev. On on erinev ikka üldse võrrelda ei saa kanaga. Et nad ongi nagu loomade ja lindude vahepealsed  ja need kehaosad on neil ka sellised väga erilised. Silmad on ilusad ja suured ja ripsmed on neil ilusad  ja pikad, kahel on siuke pikk ja, ja see keerdub  nii nagu uss ja hirmus uudishimulikud on nad  ja ja noh, tõesti ei oskagi nagu küll neid kanadega kuidagi  võrrelda muud moodi kui et ja ka munevad  ja et on ka sulgedega. Ja munade suurus on ka muidugi totaalselt midagi muud. Kui intelligentsed üldse jaanalinnud on,  et kas nad on targad linnud? No intelligentsusega. Eriti hiilata ei saa. Et aju on neil ikkagi väiksem kui silm aga sellesse  väiksesse ajusse mahuvad ikkagi kõik vajalikud asjad ära. See tähendab seda, et instinktid on neil hästi tugevad,  et kuidas muidu nad saavad elada umbes sama kaua,  kui inimesed looduses. Ma pean ütlema, et siin on päris ohtlik olla,  et nad on siin vahepeal juba üritavad naksata,  järelikult nad tunnevad huvi minu vastu. Aga ma väga ei tahaks nende nokaga kokku puutuda,  et ma hoian niimoodi eemale. Ja, ja sellepärast, et kui hommikul talitama tulen,  siis ikka mõnikord võtab mütsi üldse peast ära. Sest et tihtipeale see lihtsalt lendab kuhugi künasse  või veeämbrisse. See on tore, et nad saavad kaugele vaadata,  sest nad on tõesti nii kõrged. Aga samas nad on tegelikult ka väga julged  ja sõbralikud, et noh, nad ei ole agressiivsed vähemalt meil  küll mitte, aga nagu iga looma suhtes peab  ka nende suhtes ettevaatlik olema, sest see jalahoop võib  olla ka surmav. Vikat tipptunti juba vanas Roomas, aga nagu paljud teised  tiiksed asjad, vajus see rooma lagunemise järel unustusse. Selles valguses on üsna huvitav teada, et kui Eestis vehiti  vikatiga juba esimese aastatuhande keskel  siis Euroopas laiemalt võeti ta taaskasutusse 500 600 aastat hiljem. Ju ei olnud seal vikatit nii väga vaja, sest loomi sai  ületalve pidada ka väljas. Venemaale jõudis vikat veelgi hiljem. 1721. aastal andis Peeter esimene välja kaasi,  millega käskis saata talumehi ima niitmist neisse paigusse,  kus seda osati näiteks kuramaale ja Liivimaale,  sest üks mees vikatiga tegi ära sama töö,  mis 10 meest sirbiga. Selles valguses võin ma üsna julgelt väita vähemalt ühes valdkonnas,  nimelt vikatiga vehkimises olid meie esiisad oma tuhatkond  aastat tsivilisatsiooni eesliinil. Kas me oleme sellel eesliinil ka praegu ja kui me oleme,  siis millega me nüüd seal vehime? Kui ma tahan, et ehitada maja Tallinnasse  ja kasutada maksimaalselt ära oma katusel olevaid  päikesepaneele siis siin on ka vist maja suunal oluline märk. Jah, maja suunal on väga oluline tähtsus,  Tallinn on laiuskraad 59,23, paneme sellest 59,23. Et ütleme, et me tahame siis suvel maksimaalselt ära  kasutada päikeseenergiat, siis sooja vee  või elektri tootmiseks. Mis juhtub, kui me need päikesepaneelid asetame põhja,  ilmakaarde? Juhtub selline asi, et see päikesekollektor  või paneel näeb otsest päikesekiirgust ainult väga vara  hommikul kolm-neli viis kuus ja siis on kõik. Tallinna tehnikaülikooli valgustuslaboris asub heliodon. See on mudel, millega analüüsitakse päikesekiirte  langemisnurka ja päeva pikkust maakera erinevatel laiuskraadidel. Siin näeme, kuidas mõjutab päike meie kodu  või töökohta vastavalt hoone asukohale ja hooajale. Kui me paneme need päikesekollektorid suunaga ida suunas,  mis juhtub siis? Suvekuudel saab ta päikest täiesti arvestatavalt kell kolm,  kell neli, kell viis, kell kuus, kell seitse,  kell kaheksa, kell üheksa ja kell 10 lausa kell 11  ja miks mitte ka kell 12. Aga kui me võtame näiteks 21, detsember,  siis, siis on olukord selles suhtes nukram,  et päike tõuseb kagust. Kuus tundi seda päikesekiirgust teoreetiliselt üldsegi on  ja loojub kohe edelas, nii et et võib-olla  siis talvekuudel see ida suund ja, ja samamoodi  ka lääne suund ei sobi. Et kõige optimaalsem oleks Tallinnas, siis paigaldada need päikesepaneelid,  lõuna suund. Tallinna lähedal Rae vallas asub päikeseelektrijaam suunaga lõunasse. Kuigi ilm on pilvine, toodab elektrijaam  ka praegu voolu. Hetkel tuleb mingisugune. 318 vatti. Võimsust. Kui hea päikseenergia tootmiseks on Eesti,  kuna Eesti on ikkagi, no asub suhteliselt põhjas,  siis meil on suvel väga pikk päev. Ehk siis see on see, mis annab meile vähemalt suvisel ajal  väga pika toodangu ja teine asi. Kuna kuna Eestis on ka keskmine suvetemperatuur,  tihtilugu võib jääda kuskil seal 20 kraadi juurde,  siis siis ka see on päiksetootmiseks suhteliselt hea,  sellepärast et et kui temperatuurid küündisid seal üle 30 kraadi,  siis nende päikesepaneelide tootlikkus hakkab suurematel  temperatuuridel vähenema. Ma saan aru, et siit tahvel arvutilt on võimalik näha,  mis parasjagu toimub energia tootmises ja et kuna täna on  niisugune pilvetagune sombune ilm, siis see toodang eriti  tugev ei ole ja kuni, kuni nüüd hommikul kella üheksani on  ta tootnud 0,54 kilovatt-tundi ja siis me saame vaadata  ka siin näiteks näiteks nagu veebruarikuud,  et veebruarikuus oli, siin olid mõned väga head  päikesepaistelised päevad, näiteks kus, kus näiteks 16.  ja seitsmeteistkümnendal oli see toodang peaaegu seal noh,  28 kilovatt-tundi, nii et ega tegelikult  ka talvel. Ta töötab väga hästi juhul kui meil on hea  ja päikesepaisteline linn. Selle pealt annaks siis ka juba pesumasinaid käiata,  pliiti töös hoida mida iganes. Kuue kilovatise võimsusega elektrijaam valmis möödunud suvel  ja on tänaseks tootnud üle 3000 kilovatt-tunni elektrit. See näitab, et kodumaised päikesepaneelid täidavad oma  lubatud ülesande. 1,6 ruutmeetrise pindalaga päikesepaneelide levinuim võimsus  on 250 vatti. Mati hoovil neelab päikesekiirgust 24 sellist paneeli  ning mehel on lähiajal plaan paneele juurde osta,  et jaama praegust kuue kilovatist tootmisvõimsust suurendada. Mis terviklahendus kogu komplekt maksab ja  millest see maksumus sõltub? Ta on reeglina üks eurovatt, võib-olla 1,1 eurovatt. Kui rääkida sellest 10 kilovatti süsteemist,  siis järelikult 10000 või 11000 eurot pluss käibemaks. Ja see hind koosneb siis loomulikult nende komponentide maksumusest. Nii paigaldussüsteem, kaabeldus, päiksepaneel,  inverter töö ja tavaliselt pakuvad siis süsteemide müüjad  ka ka abi inimesele võrguga liitumisel. Isikliku päikeseelektrijaama soetamine on suhteliselt kallis,  arvestades, et jaam teeb oma tööga väljamineku tasa  keskmiselt üheksa kuni 11 aasta jooksul. Kui me tahame selle süsteemi tasuvusaega lühendada,  siis me peaksime tegelikult võimalikult palju enda toodetest  ära kasutama. Ehk siis. Meil õnnestub see sellisel juhul, et et kui me tegelikult  suuname oma tarbimisharju harjumused sellesse perioodi Kui päike paistab ja, ja kui me ise toodame,  ehk siis kui ma näiteks hommikul läheme tööle,  siis enne seda me paneme pesupesumasinasse ja,  ja nõudepesumasinasse laevanõud, eks ole,  ja paneme seal nõudepesumasina käima sellel hetkel,  kui, kui kui hakkab toodangut tulema. Ja teine võimalus on, on näiteks ka elektriboilerile öelda  näiteks kas kellaabil või mingi muu automaatika seadme abil,  et hakka tootma siis kui päike paistab. Tasuvusaja hüppelist vähenemist ei võimalda meil energia hind,  mis on Eestis Euroopa Liidu üks madalamaid. Küll aga lubaks päikeseenergia tootmise algset kulu  tunduvalt alandada. Tehnoloogia areng. Tallinna tehnikaülikooli materjaliteadlased otsivad võimalusi,  kuidas kõike soodsamalt teha. Mida me siin laua peal näeme, millest algab päikesepatarei tootmine. Me kasutame siin võimalikult odavaid algmaterjale nagu vask,  tsink, tina väävel või seleen. Need on maailmas suhteliselt levinud ja seetõttu on lootust,  et meie päikesepatareid saavad olema suhteliselt odavad. Meil on siin näha need algmaterjalid, milles sünteesitakse  siis seda lõpp-produkti, mis on selline monoteraline pulber,  see pulber siis kleebitakse sellisele kilele. Kokkuvõttes selline produkt meenutab liivapaberit  ja sellisest. Õhukesest kilest on siis võimalik edasi teha. Suvalise suurusega päikesepatareis. Meie eksperimentaalsed päikesepatareid ongi siin  nii väikesed ja need eri pisikesed grafiiditäpid siin ongi  päikesepatareid eraldi. Kellel tekib kahtlus, et kas siin välja töötatud patareid  tõesti ka töötavad, siis kahtlejatele on siin väike eksperiment. Mis tõestab, et päikeseenergia või siis valguseenergia  suudavad need patareid suurepäraselt kinni püüda  ja tuuleveski tööle panna, mis siis tavainimese jaoks? Selline asi lõppkokkuvõttes maksma minna,  kui ma tahan oma maja katusele kunagi neid samu paneele. Üks päikesepatarei vatt maksab kuskil üks euro  siis loogiline on see, et, et lõpptulemus peab olema  kindlasti tulema palju odavam kui see üks euro,  nii et võtame võib-olla 50 senti üks vatt. Et umbes selline hind võiks olla nendel päikesepatareidel,  siis ta on nagu konkurentsivõimeline üldsegi. Et pole võimatu, et ühel heal päeval ka Eesti majade  katuseid ehivad siin välja töötatud patareid. Ja kindlasti selles selles suhtes, mina olen optimist. Päikesepaneele soetades tuleb arvestada siiski tänaste  hindadega 10 kuni 11000 eurone väljaminek oma elektrijaama  ehitamiseks vajab kindlasti kaalu. Mis teie arvates oleks lahendus? No eks neid lahendusi peab tegelikult pakkuma välja riik,  et aastal 2012 toimus selline meede oli,  kus toetati taastuvenergia seadmete investeeringutoetust aga  paraku seda raha oli kõigest üks miljon eurot  ja siis raha sai, sai, sai väga ruttu otsa,  nii et õnnelikuks sai ta ainult mingi paarkümmend 30 inimest. Mõistlik oleks võib-olla. See see, see toetus suunata sellisesse finantsinstrumenti,  kus näiteks riik võiks toetada koos kommertspankadega  sellise taastuvenergia seadmete laenu või,  või liisingutoote väljatöötamise, mis annaks mõistliku  krediidikulukuse ja kus inimene peaks võib olla panema  selle laenu võtmisel mingisuguseid lisatagatise,  näiteks et seadme hüpoteeki, mis on suhteliselt kallis 1956. aastal maksis üks vat päikesepaneelidega toodetud  elektrit 300 dollarit. 1971. aastal 100 dollarit. Nii kõrge hinna tõttu kasutati päikeseelemente alguses vaid kosmoses. Aga kosmosevärk on teadagi tihedalt seotud sõjandusega. Meeldib see meile või mitte, aga sõjaasjandus on ära  kasutanud praktiliselt kõik inimsoo leiutised sealhulgas  ka vikati. Kui vikat pandi otse varre otsa,  sai temast sõjavikat ja see polnud mingi hädapärane taplusvahend,  vaid sõjariist, millega võis läbi torgata  ka vastase raudrüü. Muidugi ei ole vikat täiuslik, kui ta jääb vihma kätte,  siis läheb tema teraga üsna kergesti rooste  ja veelgi vägevamalt roostetab see siis,  kui satub merevette, sest merevesi on soolane. Nagu me kõik suurepäraselt teame. Kas aga teame ka seda, et miks see meri nii soolane on? 71 protsenti planeedist maa moodustab vesi,  millest omakorda ligemale 97 protsenti on soolane vesi. Minu selja taga olev Läänemeri on ka pisut soolane. Aga kas teame, miks on merevesi soolane? Sellele küsimusele võib vastata päris mitut periviisi. Ühest poolt on merevesi soolane seetõttu,  et meil on suus väga palju maitsepungakesi,  mis tekitab meil emotsiooni, et asi on soolane. Teiselt poolt on mereväes lahustunud väga suur hulk  erinevaid soolasid. Aga see ei ole mitte alati nii olnud. Ammu-ammu aega tagasi oli ookean võrdlemisi mage,  kuid sinna juba sellel ajal suubus, suur hulk magedat jõevett,  aga jõevesi teatavasti ei ole mitte päris mage,  vaid sisaldab natukene soolasid. Ja kui selline protsess toimub, ütleme 10 20 100. Rohkem miljonit aastat siis selles väikeses soolakogusest  saab suur, isegi väga suur soola kogus ja kui viidaks need  kokku kogu selle soola, mis meil merevees on  siis saame umbes pilvelõhkuja kõrguse soolamäe,  mis katab kogu maakera. Aegade alguses jõudis planeedi maa atmosfääris tekkinud  pilvedest sademevesi maapinnale ja moodustas jõgesid,  mis voolasid ookeani. Ookean oli esialgu magevee. Aastate jooksul kandusid jõevees lahustus ustunud soolad ookeani. Lisaks jõgedest pärit sooladele on ookeani jõudnud soolasid  ka mandritriivi tagajärjel maakoore pragudest  ja vulkaani pursetest. Kui maailmamerre tekkis elu, hakkasid osad lahustunud soolad  kogunema ka mereorganismidesse. Need protsessid toimuvad ka täna, kuid maailmamere soolsus  enam ei suurene. Sama palju, kui tuleb soolasid juurde, setib neid  ka ookeani. Nii põhja, millest tulevad maailma meres erinevate  piirkondade vahel soolsuse erinevused. Mitte kõik mered ei ole ühesuguse soolasusega. Nii ookeanivee soolsus on kuskil seal kolme poole protsendi  paiku ja mageveekogudes teatavasti on nii vähesoolasid,  et me ei tajugi seda soolase veena ja, ja sinna vahele jääb  näiteks meie taamal olev Läänemeri mis on  siis anid ja, ja mageveekogude vahepeal ja  selle meresoolsus on vaid seal kuskil poole protsendi paiku. Erinevus soolsusest on peamiselt tingitud sellest,  kui palju mageveet sinna sisse tuleb või siis,  kui tugev on päikseenergia eks kui aurumine on suurem kui  magevee sissevool, siis merevee soolsus on suurem kui  ookeanis ja kui magevee sissevool on suurem kui aurumine,  siis järelikult vesi on magedam. Kui ookean. Kas me saame näitlikustada selle erinevuse,  mis on Atlandi ookeani veel ja näiteks meil siinsamas Läänemere,  veel? Aga vabalt, hakkame siis valmistama siin. Soolast vett, ühte kurki tuleb. Selline vesi, mis on tüüpiline ookeanile. Paneme siin natukene soolasid. Nii see on nüüd soolane vesi, ookean. Ja kõrvale teeme teise vee. Mis on tüüpiline Läänemerele? Nii lisa vett juurde õiges koguses. Sarnaselt söögisoolale, mida on ookeanivees kõige rohkem? Lahustub see kenasti vees ookeanivesi noh,  kui võrdlete seda intensiivsust on umbes seitse korda. Soolasem kui meie kodune Läänemeri. Lõpetuseks on mul üks nii-öelda viktoriiniküsimus,  aga nimelt millise loodusnähtuse nimetus on eesti keeles  seotud vikati nimega? Saarlased ja võrokesed teavad vastust muidugi paremini  sest seal mail on selle nähtuse nimeks ka tänapäeval veel  vikat kaar. Mujal siis vikerkaar. Keeleuurijate meelest on see algselt olnud kõikjal vikat kaar,  aga siis pani rahva suu vikati kokku kui väikese jumal  pikkeriga ja sündis vikerkaar. Sõnad on küll põnevad asjad kuid nad ei suuda siiski  asendada värskelt niidetud heinalõhna või päris vikerkaart. Õhtu taevas. Ei olegi enam kaua oodata. Kolm.
