Tahaks liuelda sullakas, ma mängin lendoravat,  nii armas punnsilm, orav ja lendab, ei ole võimalik,  ta on väga haruldane ja tegutseb öösiti. Sellepärast sa polegi teda näinud, pealegi ta ei lenda,  vaid liugle poolt poole, mis talle siis nägu? Tiivad ka või tal on esi ja taga jalgade vahel naha kurd. Maandudes tõstab ta saba püsti ja ajab lennunaha kummi. Ajab lennunaha kummi, tule eest ära, ma proovin ka. Lendoravat kohata on suur haruldus ehkki pabulad puu all kinnitavad,  et ta on siin olnud. Viimaste aastate raadiotelemeetriliste uuringutega me oleme  suutnud selgeks teha, et, et meie lendaravad eriti emased  emasloomad on suhteliselt vaiksed ja nad kasutavad vaid no  kolm kolme-nelja hektari suurust metsaala. Lendoravale meeldib elada vanades metsades,  tema elu on seotud ka teiste liikidega. Nii näiteks valib ta koduks vana haava, millesse on õõnsuse  teinud hoopis suur kirjurähn. Talveks teevad nad endale samblit, sammaldest,  heinast ja okstest. Mõnusa toakese. Lendorav tegutseb öösel. Orav on kaitse all kolmekümnendaist aastaist,  Eestis on ta esimese ehk kõige rangema kaitsekategooria liik  ja ometi on lendorava asuala viimase sajandi jooksul  vähenenud nii Eestis kui ka mujal. Kui eelmise sajandi algul võis teda kohata kirja Edela  ja Kagu-Eestis siis tänavu on lendoravaid leitud vaid  Virumaa haavametsades. Vanade metsade osakaal väheneb, haavad raiutakse maha,  enne, kui neist kujunevad lendoravaile sobivad õõnsused  ja elupaikade vahele on tekkinud lagedad alad,  mida lendoravad ületada ei saa. Et õõnsuste nappust leevendada, on teadlased katsetanud  erinevast materjalist pesapakke. Vähemalt ühte neist on lendorav viimaseil aastail kasutanud. Et lendorava koju ehk õõnsuse juurde pääseda,  tuleb uurijail tõusta paarikümne meetri kõrgusele. Päris hea soe nahk. Selle ronimise peale eriti, kui palav ilm on Aga? Aga samas seal üleval vaade on Lond oraval päris ilus. Ümbruskonna ja.
