Uskumatu, kuidas neid liblikaid ikka nii palju on. Neid elab Eestis 2400 liiki. Mina arvasin siiamaani, et on ainult valge,  kollane ja kirju. Tegelikult on enamik Eestis elavatest liblikatest hämariku liblikad. Nad on ju nii oledad hämariku liblikaid on  ka erksate värvidega. Näiteks päevakoer, päevakoer, kes lendab öösel. Siis ei ole neid üldse näha ju. Liblikad tulevad valguse peale. Ma teen öösel suured lõkked, siis nad näevad,  kuhu maanduda. Suur osa iikliblikas naudib päikesepaistet  ja soojust. Pilvise ilmaga ta lennata ei taha. Tegelikult pole liblikad üldse eriti agarad lendajad. Ühelt metsavälult teiseni jõudmiseks kasutavad nad kitsaid  sihte kraavikaldaid või teeservi. Tartumaal on teadlaste eestvõttel asutud liblikate elupaiku kaitsma,  sest muidu võib suurem osa ikLiblikas hakata Eesti loodusest kaduma. Ja see on niisugune soostunud. Mets, kus on üsna palju raiesmikke, on sihte,  on kraave ja on nüüd siis selline elupaik osutunud väga  sobivaks suur mosaiikliblikale. Ta vajab niisugust niisket keskkonda. Kui me siin vaatame ringi, siis me näeme,  et siin on väga palju noori saarepuid. Saar on väga oluline, sest emaliblikas eelistab muneda just  selle puu lehtedele. Haavalumik ja veel mõned koerlibliklased naudivad  maiustamist rebase väljaheidetel. Enamik Eestis elavaist liblikaist on ööliblikad. Päevaliblika liike on üle 100. Liblikaile on siinsed elupaigad sobivad,  kuid nad vajavad ka inimese abi. Kui sihid ja kraavikaldad on puhastatud,  võsa raiutud ja heinamaadel karjatatakse loomi tekivad  liblikail võimalused lennata ühest sobivast elupaigast teise. Mida mitmekesisem on metsamaastik, seda paremini putukad end  seal tunnevad.
