Ma ootan naabrimeest. Ta lubas mind viia saarele linde vaatama. Praegu on pesitsusaeg, ei tohi neid häirida,  kuidas ei tohi häirida, kes sellise mõtte peale tuli. Eesti looduskaitse sai alguse linnukaitsest Vaika saartel  Artur Toomi eestvõtmisel. Tema ei lubanud enam külaelanikel lindude pesi rüüstata. Tollal oli kombeks müüa suvitajatele lindude mune. Selge. Ei tohi mune korjata. Aga miks nad siis neid poes müüvad? Vaata täiesti värsked, täna ostetud, ma panen nad  siiasamasse tagasi. Äkki mõni lind tuleb, leiab üles. Haub välja, tulevad ilusad, kohevad tibud. Vaika saartel algas 1910. aasta augustis Eesti looduskaitse. Vaikadel on lindudele hea pesitseda, sest meri pakub toitu  ja neid ei ohusta kiskjad. Vilsandi tuletorni ülema Artur Toomi ja Riia loodusuurijate  ühingu eestvõttel sai vaikadest 100 aastat tagasi Baltimaade  esimene kaitseala. Et kihelkonna kirikumõisale kuuluvail saartel pesitsevaid  linde kaitsta, tuli Toomi Vilsandi kaptenite abiga rentida  aastaks kuus saart. Vilsandist ja Vaikadest kujunes omapärane linnuriik,  mida käidi uudistamas mitmelt poolt Euroopast. Külastajate seas oli riigivanem Konstantin Päts,  kes tõi Vilsandile ka Soome peaministri. 1937. tegi Eesti kultuurfilm Vaikadest ja Vilsandist esimese loodusfilmi. Linnuriigi hävitas sõda. Saared rüüstati, Artur toom arreteeriti,  vilsandlased põgenesid ja saared hõivasid punaarmeelased. Artur Toomi mõtteid on looduskaitses tunda  ka tänapäeval. Ainult et kaitse hõlmab üksikute liikide  või objektide kõrval palju suuremat maa-ala,  kooslusi ja elupaiku. Praegu on kaitse all 18 protsenti Eesti maismaast. Nii nagu kogu maailm võrgustub, nii ka looduskaitse võrgustub,  see tähendab seda, et ei tegeleta looduskaitsega ainult kaitsealadel,  vaid looduskaitsega tegeletakse juba enam kaitsealadest väljaspool. Ja et looduskaitse on, on globaalne ehk üleilmne protsess.
