Mis sa siin teed? Ma kuulsin, et kaanid on imeravitsejad. Ma asutan kaanikasvanduse, siit tiigist leiad sa ainult hobugaani,  tema ei jõua inimese nahkaga läbi hammustada. Millise siis vaja on apteegikaane? Nemad olid vanasti arstide abimehed, apteegikaani tunned ära  pruunide oranžide triipude järgi. No siis ei ole mõtet sind solberdada. Ma lähen apteeki. Apteegis võid sa kohata apteekrit, mitte apteegikaani. Rikkusid oma äriplaani jälle ära. Apteegikaan on Eestis elavast 18-st kaaniliigist tuntuim. Tänapäeval võib teda kohata rohkem kui 30. elupaigas. Suurimad asurkonnad asuvad Läänemaal ja saartel. Nii Eestis kui ka enamikus teistes Euroopa riikides on  apteegikaan kaitse all. Apteegikaan on läbi aegade olnud Põhja-Euroopas levinud  nendes veekogudes, mis piirnevad inimese poolt karjatatavate aladega,  sest et ta oma eluviisilt oma füsioloogiat on apteegikaan,  obligatoorne parasiit, see tähendab seda,  et ta ei saa mööda ilma. Toitumiseta verest ja eelistatakse s just soojavereliste  ehk siis imetajate verest ja see omakorda on  siis läbi aastatuhandete tähendanud, et apteegikaan on. On olnud inimese hea naaber. Looduses toituvad kaanid kuni paar korda aastas. Äsja kõhu täis saanuna võivad nad olla 15 sentimeetrit pikad  ja kaaluda 10 kuni 15 grammi tehistingimustes regulaarselt  toituvate kaanide kehakaal võib-olla isegi kuni 30 grammi. Tema säilimine meie looduses näitab seda,  kui looduse lähedane on inimese Eluviis ja ja inimese kontaktid loodusega  ja kui puhtad on meie madalsoode rannikujärvede väike veekogud. Ja kui mitmekesine on elustik nii nendes veekogudes kui  nende veekogude ümber. Tõenäoliselt tekitavad apteegikaani eluviis  ja toitumisharjumused paljudes inimestes võõristust kuid  tegelikult on kaanid ja inimesed sajandeid heanaaberlikult  kõrvuti elanud.
