Täna läheme jälle kuulamisretkele, mis viib meid lindude maailma. Tutvume ühe linnuliigiga, kes peaaegu eranditult elab mere ääres. Ma usun, et inimesele, kes igapäevaselt elab sisemaal ja satub mere äärde vaid mõned korrad aastas on merehääled ja lõhnad alati midagi erilist. Lõhnadest rääkides ei saa me üle ega ümber kuulsatest adrupallidest, mille jaan Tättegi on oma laulu valanud. Aga seal adruvallide vahel ja peal tegutsevad mitmed linnud, kes on mererannikule sama tüüpilised kui adru. Üheks selliseks mererannatunnusliigiks on Merisk. Teda kuusime häälitsemas ka äsja kõlanud mere helipildis kuid seal oli Neid teisi merelinde kuulda. Meriski äratundmine välimuse järgi on päris lihtne. Nõnda selgelt musta-valge kirjusid. Linde on meil vähe. Võib-olla harakas on kõige tuntum sellistest, kelle sulestik on samuti mustvalge. Võrdlus Orakaga on ilmselt väga lihtne tekkima, sest näiteks kas või Meriski soomekeelne nimi ongi meri hara ehk eesti keeles meri harakas. Kuid erinevalt harakas tan märiskil pikk ja punane nokk, punased jalad ja punased silmadki. Noored Meriskit siiski on täiskasvanute justkui kahvatum versioon, selg on neil pigem pruunikas. Jalad on hallikad ja silma punane on ka tuhmim. Riskimenüüs on olulisel kohal tugeva karbiga limused, erinevad karbid ja ka teod. Ja ka koorikloomad, kelle kestast jagu saamiseks talongi vaja. Sellist võimast nokka Eestis küll krabisid looduslikult ei ole, aga seal, kus krabisid leidub, on kammeriski üks oluline roog menüüs. Lisaks. Tegelikult on nõnda, et viimastel aastatel on Eestis ka krabisid võõrliigina järjest rohkem kohatud. Üks selline võõrliik, kes tõesti võiks ka Meriskile söögiks olla on mudakrabi, kes tegelikult on pärit Põhja-Ameerikast ja laevade ballasti veega. Arvatavasti ka Läänemere vetesse sattunud mudakrabi on üsna tilluke, kuni paari sentimeetrine vähilaadne ja teda kohatakse põhiliselt Pärnu lahes Eestis. Merisk võib oma noka toiduotsingul päris mitmel moel kasutada mõni isend spetsialiseerubki teatud tüüpi toidu otsimisele. Karpe võib ta lahti kangutada, pannes siis nokakarbi poolmete vahele või ka puruks lüüa. Ja samas võib ta ka ainult mudas elavatest ussidest toituda, kahlates madalas vees ja haarates neid sealt oma tundliku nokaga. Me riskid võivad isegi teistelt lindudelt toitu röövida, mõned isendid saavad kuni 60 protsenti oma toidust nõnda piraadi kombel tegutsedes. Meritski saabub Eestisse pesitsusaladele kevadel, nagu ikka rändlindudele kombeks. Aga talveks otsib ta paiku, kus kliima on stabiilsem ja alati mererannas toitumisvõimalus siiski olemas. Meriski talvitusalad on Aafrika rannikul kuni ekvaatorini välja ja ka Araabia poolsaarel ja India mererandades. Meritski pesa on päris lihtne lohu libusel mererannal selline pesa on ohtudele üsna haavatu kuid tänu munade ja poegade suurepärasele kaitse värvusele jääb piisavalt palju noori Meriskeid kuni lennuvõimestumiseni ellu ja. Nõndasamuti silmatorkav, nagu on täiskasvanud Meritski välimus on ka tema hääl. Meriski tüütakse vahel ka merepolitseiks, sest kui rannas on mõni lindudele ohtlik tegelane liikvel, pistab Meris kohe kisama. Kuulamegi lõpetuseks, kuidas Meriski hoiatushäälitsus siis kõlab?
