Rõndame koos Hendrik Relve Me jätkame ikka oma retki seal kaugel Arktikas, Teravmägedel eelmises saates ajasime juttu ju kahekesi ja kaaslaseks oli Timo Palo mees, kes on Arktikas rännanud rohkem kui ükski teine eestlane ja kes on rännanud lausa põhjapooluselt üle jääväljade teravmägedel. Mõtlesime seal neid Arktika asju nii üleüldiselt. Et mis piirkond see on maakeral ja kus on tema piirid ja milliseid elamusi ta rändurile pakub. Aga tänases saates kõnelen Teravmägede liustikest. Ja kui me laevaga seal ümber mägedes seda pikka tiiru tegime, siis nägime neid liustikke ikka õige palju ja väga erinevaid. Ja mitmete juurde läksime ka retkedele, vahel matkasime liustike peal, vahel sõitsime paatidega alla ja vot sellest, mida me siis seal nägime ja kogesime seal liustikel. Ja mis asjad Teravmägede liustikud üldse on. Sellest ma siis tänases saates kõnelenudki. No see oli nüüd niisugune hääl, et kui kõnnid suvisel liustiku jääl, no näiteks sealsamas Marssi liustikul, mis oli meie esimene matka sihtkatse hääl, kõlas just niisugune hääl et kõndida oli seal Larsi liustikul päris kerge. Kui võrrelda muude järgmiste luustikega või kasvõi nende liustikega, kus ma mujal allmaailma randudel olen käinud näiteks hiigelvõimas Islandi liustik, Vatla jääd kull või siis seal andides Lõuna-Ameerikas periito Moreno või siis Uus-Meremaal Foxi liustik. No need olid ikka sellise tohutult suured võimsad ja, ja ma ütleksin ka ohtlikud. Aga see Larssi liustik, see oli selline kõva ja tasane ilma tagudeta ja täiesti selline horisontaalne. Nii et seal ainult jää tõesti kergelt krõgises talla all sai täitsa ühtlaselt sammud, aga, aga see lossi liustikul käik, see oli omamoodi põnev, noh, kasvõi sellepärast, et see oli esimene Teravmägede liustiku me läksime ja ma kõneleksin sellest natukene pikemalt järjekorras. No me olime just maandunud lennukiga ju longer Piianis seal Teravmägedekeskuses ja enne ekspeditsioonilaevale minekut jäi meil üks vaba päev ja siis me otsustasimegi selle sisustada. Liustikuretkega kaasas oli giid, mis sest, et käik, kui oli ühepäevane. Aga kiik peab siin teravmägedel alati olema ja kiip peab olema alati püssiga. Sest mine tea, äkki juhtub jääkaru vastu sellesse või Teravmägedel kunagi kindel olla. Meie retk läks algul päris kiiresti mööda seda oru põhjas, kui org lõppes, siis algas tõus. On niisugune üsna tüütu tõus, sest rada oli selline kivine ja porine. Praegu augustikuus oli siin võib-olla siiski kergem liikuda kui muul ajal aastast, sest lund ja jääd oli kõige vähem kogu aasta jooksul. Ja sellest oli jälle pori, palju pori eest kaitsesid säärikud. Kummikutega polnudki ma varem kunagi liustikul matkanud, olid ikka olnud jalas matkasaabaste küljes. Kassid kassideks nimetavad matkatses niisugusi naeltega varustatud asjandusi. Et kinnitatakse siis saabaste külge ja nendega nagu küüntega klammerdunud sinna jää pinnale. Ja aga siin me läksime siis säärikutega mööda porist järsku rada ja meie kõrval voolas nisugune kiirevooluline sogane jõgi. Kahtlemata oli see liustiku sulavesi, mis seal niimoodi pahises ja selle jõekese kaldad kõrval olid, väga järsud ja sügavad, kohe mitmeetri kõrgused. Ja eks see oli märk sellest, kui võimsad sulaveed voolavad siin kevadel ja suvel. Ja see maastik, kus me liikusime, ega ta väga inspireeriv ei olnud, tal oli nagu niisugune, võiks öelda, niukene, kuumaastik, lõputu kivi, lõputul rajal, lõputu sopp ja, ja sellised pinnasevallid nagu oleksingi jäigi kaevaldanud midagi, mitte ühtegi rohelist liblett. Aga siin ei olnud kaevandajaks küll kindlasti mitte inimene, vaid loodus, täpsemini need iga-aastased võimsad sulaveed, mis sealt ülevat liustikelt alla tulid. Inimesel siis tund aega tega, rassisime ülespoole, saime ikka naha täitsa märjaks, enne kui jõudsime tasase malemaale seal tasasel maal, maal, seal üleval, seal oli ikkagi ka juba sellist hõredat rohelist taimevaip. Ja oli ka selliseid taimi, mida ma arvasin ära tundvat. Üks oli niisugune, mida Eestiski näeb. Just meie rabades on niisugused toredad taimed, mille otsas on justkui igalühel niisugune valge vatitups. Kahtlemata Ta olid need siin nüüd villpead Meie rabades kasvavate tupp-villpeade sugulased. Ja siis olid sellised tõesti kenade valgete kroonlehtedega lilled. Õite kuju järgi oli selge, et need kuulusid siis moonide või magulate perekonda. Ja see magun, mis siin kasvab, temal kahjuks eestikeelset nime ei ole, aga võiksime ta siis ristida Teravmägede magunaks. Sellepärast, et siin teravmägedel on just see maguna liik kõige levinum ja ta on üldse vist kõige sagedase mõis üldse, mida sa siin artilistel, lillevaestel saartel kohtad. Et sellepärast on seda Teravmägede magunud pakutud lausa Teravmägede rahvuslilleks. Aga ega me siingi ei peatunud, vaid ühkisime ikka veel kõrgemale ja kõrgemale. Vaated muutusid avaramaks ja noh, lõpuks ei olnud tõusta enam kuskile, sest me olime jõudnud määdi puu ja see mägi, kus me olime, seda nimetatakse sarkofaagi mäeks. Nimi on just selle järgi, et ta meenutabki tõesti kujult sarkofaagi piklik lameda harjaga mägi ja meie olime siis nüüd selle hiigelsarkofaagi kõige kõrgemad tipus. Ja otse meie ees avanes tohutult avar vaade sinna longer püüeni orgu, sinna asulasse, mis paistis siit ainult väga pisikesena ja ja nagu lennukilt vaadatuna ja eemal veel olid hammas siis fjordi laiad veed ja kui nüüd pöörata vastassuunda, fordile, vastaspoolele, siis seal oli hoopis teistsugune vaatepilt. See oli siis Teravmägede liustike vaade, sest need liustikke oli seal meie ees kohe päris palju. Ja mida kõrgemale sinna kaljuharjade vahele kilomeetrite ja kilomeetrite kaugusele meist seda laiemaks nad läksid ja nagu ühinesid omavahel seal päris silmapiiril oli lausa nagu selline ühtne hiiglaslik jääkuppel. Ja vot nüüd selle jääkupli pealt laskusid olla nagu sellised kilomeetrite pikkused sõrmed, jää sõrmed ja otse meie sarkofaagi mäest paremal pool oli siis selline liustik, mille nimeks longer Viiani liustike vasall. Kuulge käel siis Larssi liustik, kuhu me ise ka nüüd pidime järgmiseks laskuma ja ja kui me sealt hästi kõrgelt vaatasime binokliga selle Larsi liustiku peale, siis avastasime, et seal liiguvad mingisugused mustad täpid. Mingi kuus musta b binokliga vaadates ikkagi ainult nagu täpid. No tegelikult olid need muidugi inimesed, see oli üks matkajate rühm, kes parajasti ületasid Larssi liustiku tellid just sedasama, mida nüüd hakkasime tegema ka meie ja siis laskusin mägi siis alla sinna liustikul ja läksime selle liustiku kõige lõpuosast nagu risti üle liikuda, oli seal tõesti kerge, et seal laanesile pragudeta pind, nad peaaegu nagu sillutatud asfalt, ma ütleksin ainult, et kui sul on jalas säärikud ja sa kõnnid jää peal, siis pead ikka ette vaatama, et et jalad alt ei lendaks. Aga niimoodi vähem kui poole tunniga jõudsime selle liustikukeele teise otsa ja tundus, et see liustikukeel, kuna ta on ju päris lõpuosa, on hästi õhukene, ta oli niisugune määrdunud, porine, tundus, et kohe-kohe siin all on kindlasti algamas juba see pinnas. Aga kui me jõudsime sinna liustiku teise serva, siis ootas meid seal üllatus. Alguses andis üllatus sellest märku kohinaga niisugune nagu vesi pahiseks kusagil näha polnud midagi ja siis, kui veel rohkem sinna serva poole liikusime, siis korraga avanes meie jalge ees üks niisugune tõsine jääpragu, selline päris lai ja mitmeid meetreid sügav, noh, ma pakun silma järgi viie meetri sügavune ja vot seal põhjas seal nüüd siis paiseskise liustiku sulavesi. Eks ta mõnel meist ikka võttis põlved pehmeks ja ja sama hetkel tekkis ja arusaam, et kui nüüd see on niisugune avanenud oja või jõgi meie silme ees siis sama hästi või Neid ju voolata just siinsamas, kus ma seisan kusagil minu all, jääkaane all Sestest, kuidagiviisi pidid need sulaveed ju siit edasi mere poole saama. Ja Meie giid muidugi ütles niimoodi, et, et teie elu siin küll ohus ei ole, ma ei tookski teid kohta, kus teie elu ohus oleks. Aga et need jääalused, tunnelid ja käigud, mida vesi on uuristanud, need on tõesti ühed põnevad paigad ja nendesse tehakse ka päris omaette retki. Mitte praegu. Praegu oleks täitsa eluohtlik, aga talvisel ajal alates kusagil märtsikuust, siis kui polaaröö on siin möödas ja piisavalt valge. Ja samal ajal on jääs sulaveed täielikult ja ahelates ja vaat siis minnaksegi sinna pragudesse ja tunnelitesse kohe seiklema. Ja et see on igavest põnev selle pärast. Tunnelid on täis nagu jääskulptuure, sa oled nagu jääskulptuuride aias, kulged seal kilomeetreid ja kilomeetreid ja kogu aeg on ees midagi põnevat. Ta mõjus mulle kõvasti sellepärast, et ma olen näinud neid liustikualuseid tunneleid küll kusagil mujal maakeral, kasvõi sealsamas Islandil või siis näiteks Kaug-Idas Kamtšatka all. Aga alati olen ma seal olnud suvisel ajal ja alati on selle ja tunneli põhjas voolamas mingi oja või jõgi. Nii et väga kaugele just ei lähe. Aga tõepoolest, kui tulla siia keset talve, kui vee asemel on igal pool ainult jää. See mõte mõjus mulle värskena. Ja mine tea, võib-olla üks kord tulevikus saab ka sellise põneva retke teoks teha. Nüüd oli siis jälle kuulda seda liustiku kõndimise häält, mida ma olen salvestanud. Aga meie päris tõsine, võib-olla isegi kõige tõsisem liustikuretk teravmägedel oli sellises paigas, millel nimeks Hans Breen. See Hansbreeenna asub seal kusagil mägede lõunaosas. Siis me olime juba laeval ja siis laeva peal. Läksime paatidesse ja sõitsime randa. Maabusime sellisel kivisel tumedal ilma jääta neemel aga sealsamas meie kõrvalt, et ja eest see liustik juba algas, nii et sai mööda lamedat liustiku algust ülespoole minna. Ja mida kõrgemale, seda paksemaks ja laiemaks liustik läks. Ja samal ajal kui me kõndisime, siis rääkis meie giid, siis seda Hansbreeni liustiku lugu. Et Ta, kui me oleksime siia tulnud kusagil pool sajandit tagasi, siis sedamoodi nagu praegu me ei oleks ühegi valemiga sinna liustikule saanud, sest kusagil 1900 kuuekümnendatel aastatel oli oma maanina paksu jää all ja sealt laskus alla täiesti püstloodis jääsein. Aga see Hanspreini liustik on, on taganenud. Ja kuna siin on tehtud need jäävaatlusi väga pikalt üks poola uurimis on siin uurinud aastakümneid seda liustiku taandumist, siis neil on ka väga täpsed andmed. Et näiteks alates 1900.-st aastast ehk siis umbes sajandi jooksul on liustik mere äärest taganenud tervelt kaks ja pool kilomeetrit. Ja see Hanspreini liustiku kahanemine on tüüpiline teravmägedele ka suur enamik teisi liustikke on viimase sajandi jooksul tugevasti taandunud ja mitte üldse ainult teravmägedel, vaid ka Gröönimaal ja üldse Arktikas. Ja põhjuseks teadagi see kliima soojenemine. Ja, ja samas rääkis meie giid seda, et kui mõelda üldse Teravmägede liustike ajaloo peale, siis noh, sellise geoloogilise mõõdupuu järgi on nad suhteliselt noored noh siis just geoloogilise mõõdupuu järgi, et et kusagil 5000 aastat tagasi algas selge jahenemine ja väga kiire Teravmägede liustike laienemine. Ja 5000 aastat, no inimesele tundub see terve igavik, aga geoloogiliselt arvestades On see tõesti suhteliselt lühike aeg. Kui võrrelda kasvõi näiteks Gröönimaal jõustikega, Gröönimaa liustike iga on kusagil seal 100000 aastat pööraselt palju rohkem. Aga jah, praegusel ajal just parajasti sulavad nii Gröönimaa kui Teravmägede liustikud ja kui kaua see kestab? Seda teadlased ei oska öelda. Geoloogid vaatavad nendele asjadele, noh niimoodi võiks öelda. Rahulikult stoiliselt Nad ütlevad, et jah, tõsi, viimase 100 aasta jooksul on, on see sulamine olnud tõesti bioloogilises mõttes lausa tohutult kiire. Kaua see jätkub, seda me ei julge öelda. Võib-olla kogu lähima sajandi, aga võib olla ka mitte, aga võib olla ka hoopis kauem. Et need on keerulised ja põnevad asjad ja ärgitavad mõttelendu, eriti veel siis, kui hakkad mõtlema, et kui palju siin kõiges on siis seda inimese osa tänapäeva maailmas. Aga see on, on põnev, aga, aga niivõrd mitmetahuline teema, et, et see läks, pole meil kahjuks siin saates nii pikalt mahti ja jätame ta parem siia paika. Praegu olime tõesti seal Hansbreni liustikul ja kui me nüüd seal läksime, siis ta oli, mis sellest, et üle kahe kilomeetril lühemaks jäänud, aga, aga ikkagi tohutult võimas, 16 kilomeetrit pikk ja keskmiselt kaks kilomeetrit lai ja mida ülespoole vaevalisemaks meie liikumine läks. Ja ma ütleksin, et, et see rada läks ka ähvardavamaks. Sest toad siin oli nüüd neid jääpragusid ja jäälõhesid ja muid takistusi, selliseid suuri jää, Rinki kuhjunud üksteise otsa. Ja mõned jääpraod olid ikka nii sügavad, et põhja polnud kohe nähagi. Ja need jääpraod olid väga erikujuga ja üks auk jää sees. No see oli ikka eriti fantastiline, see lihtsalt püüdis pilku. Minu meelest meenutas kõige rohkem mingit tohutut püünisauku. Ta nägi välja nagu selline hiid-lehter, lehter, mille läbimõõt on üle 10 meetri ja selle lehtri servad olid siis sealt kaugemalt sellised hästi lauged ja vaevumärgatava kaldega. Aga mida rohkem sinna lehtri keskpaiga poole, seda järsemaks nad muutusid. Ja viimaks seal südamikus olid nad täiesti püstloodis ja sellest Sulawette porist nagu tumedaks määrdunud. Nii et seal keskel oli nagu selline tumetoru, mis kadus kusagile põhjatusse jäämasside sügavusse. Ja tahtmatult tuli see mõte, et et see nii väga salalik, see lehter siin, et et sa oled päris eemal sealt, aga aga ja libe ja korrakski vääratad, hakkad natukene libisema. Mida lähemale sa sinna keskosale libised, seda kiiremini ja päästmatulmat sa edasi liigud ja ja lõpuks kaobki sinna musta auku täitsa ära. Ja, ja muidugi see oli niivõrd ähvardav hiigellehter seal jää sees, et ega me teda lähedalt vaatama minna ei julgenudki, aga giid ütles, et see ongi tegelikult viimane piir, kuhu me lähme edasi läheb tee juba kole kaela murdvaks. Et teeme oma pildid ära, vaatame siin ringi nii palju, kui tahtmist on ja, ja läheme siis paatide juurde gaasi ja nii me tegimegi. Aga seal tagasiteel juhtus ikkagi üks äpardus seal ühe rootslasest turistiga Tallinn vanemapoolne rootslanna ja küllap siis oli tal vähe kogemusi või oli ta lihtsalt ette vaatama, tuvid ka täpselt ei teagi, mis temaga juhtus. Mina nägin teda siis, kui teda juba kätel kanti ja paati tassiti. Ega midagi, väga hullu tal ju juhtunud ei olnud. Ta oli libisenud mingisse suhteliselt madalasse, jääb kohv ja õngitseti sealt kenasti välja ja luud-kondid terved. Riided olid küll üleni Sulawe poriga koos ja pahkluu oli ta pahasti välja rännanud. Eks ta siis toimetati paadiga kiiresti laeva, seal on ju arstid, need andsid esmaabi ja pärast ta liikus seal laevas ringi küll. Noh, ausalt öeldes küll rohkem komberdas, aga ega teda enam retkedele ei lastud, pidi kogu selle reisi lõpuni seal laevas püsima. Et jah, liustikud on on väga võimsad, väga uhked, aga kindlasti ka ohtlikud ja ettevaatus on seal alati esimene reegel. Sedamoodi siis see jää seal liustikul astudes talla all krõbiseb. Ja kui nüüd mõelda kõigi nende Teravmägede liustike peale, mida me nägime, siis kõige võimsam ja suurejoonelisem kõigist liustikest oli kindlasti aust Fonna liustik. See aust, Honna liustik asub Teravmägede saarestiku kõige kirdepoolsemad saarel ja selle saare nimi ongi kirde maa. Väga karm paikno teravmäed on niigi karmid, aga kirdema on nendest veel kõige karmima kliimaga, sest sealt pressivad kogu aeg peale, et arktilise merejäämassid ja selle saare kohal hõljub alati see arktiline kõõle hingus. Ja kui kliima on selline, siis liustikele, see on väga hea liustikud saavad siin väga hästi areneda ja siin kirdemaal ongi kõige suuremad liustikud kogu teravmägedel. Piltlikult seal seal niimoodi, et see kirde maasaar on täiesti nende liustike alla üleni mattunud ja kokku moodustavad nad sellise sellise võiks öelda kupli üle kogu kirde maasaare ja vot selle jääkupli kõigevägevam osa. See ongi see aust Fonna liustik. Ja sinna me minna ei saanud, see oli juba täitsa laeva pealtnäha, miks ei saanud, sellepärast et selle liustiku see osa, mis nüüd ulatus merre, see oli nagu Hiina müür ikka kümneid meetreid, kõrge, ühtlane kilomeeterite, kümnete kilomeetrite laiune, selline helesinine, püstine müür. Ja selle tagant algas siis see õige liustik läks sisemaa poole. Nii kaugele, kui silm ulatus passida, ainult helendavad jääväljad. Ja no see pilt oli väga mõjuv silmale, sest parajasti oli õhtune aeg ja taevas oli sellistes tumedates süngetes pilvedes, aga just seal silmapiiril seal selle jääkupli kohal oli pilvi vähem ja sealt vahelt aeg-ajalt siis murdsid päikesekiired läbi sinna Helendavale jää pinnale. Ja see läbinud seal siis tekitas niisugusi pidevalt muutuvaid valgusemänge. See oli tõesti suurejooneline, mõtleksin piibellik vaatepilt. Ja see aust Honna liustik saan ikka tõesti suur ta pindala. Ta on kokku 8120 ruutkilomeetrit. Koib siin Eestimaaga mingi võrdlus tuua, see oleks siis üks viiendik Eestist Alseks austkonna liustik. Ja ta ongi Euroopa kõige suurem liustik üldse koos seal Islandil oleva Vatla ja kulli liustikuga. Ühest liustikuretkest tahan ma siin saates kindlasti veel kõnelda. No kasvõi sellepärast, et see sinna minek. Ta oli teistmoodi võrreldes eelmistega ja sinna me läksime siis niimoodi, et kõigepealt sõitsime laevaga ühte fjordi, selle fjordi nimi on issi ordeni fjord ja see asub nüüd Teravmägede lääneosas ja vaat see nisugune fjord, kuhu laskub neid liustikke kohe mitmest ilmakaarest. Ja kui me nüüd olime seal laevas ja vaatasime enda ümber kallaste suunas, siis noh, see oli ikka tõesti vaatepilt igalt poolt laskus ülevalt mägedest allapoole, sellised ma ütleksin, jää kas kaade või jääjõgesid voolavat jää, näed. Ja no tegelikult ju ongi niimoodi, et mis need liustikud muud on, kui jää, jõed lihtsalt tahkunud vesi mis iseenda raskuse, allvoolusängi surutuna hakkab iseenda paine tõttu voolama mere suunas. Ja kui need liustikud jõuavad siis merre välja, siis nad ju ka vajuvad merre, aga mitte nii nagu tavaline jõgi, vaid tahkete tükkide haaval. Ja vot seda jää tükkide kukkumist liustiku otstest, vot seda me siia issi organisse õieti jahtima tulimegi ja, ja selleks me siis läksime siis laevalt paati ja sõitsime sinna liustiku seinale nii lähedale kui vähegi võimalik. No nii mõnekümne meetri kaugusele, et juhuks, kui mõni eriti suur jäätükk pudeneb ja tekitab väga suuri laineid, et see mingil kombel meie paati ei ohustaks. Aga üldse seal fjordi vees paadiga liikumine, see oli ka omamoodi vägitükk, sellepärast et koguse veepind oli kaetud jäätükkidega, mõned olid suuremad, mõned olid väiksemad. Ja üldse see oli nagu mingisugune jääsupp. Ja kui nüüd paat seal vahel niimoodi edasi pressis, see tekitas väga huvitavad ja mitmekesiseid hääli. Nisukesi, kriginoidia, Kiiliinaid ja, ja kolinaid omani kõrvus vaheldusrikas jää, hääl vastu, paadi pardaid. Ja mõned jäätükid olid ikka ilmatu suured, mitu korda suuremad kui meie paat, et sellised helesinised kamakad, igaüks erineva kujuga ja niuksed, keerukad, fantastilise välimusega, tõelised looduse taiesed. Ja siis, kui me passisime sa sellele jääliustiku järsul serva lähedal, siis paar korda me tõesti saime ka näha, kuidas uus jää sinna seordi vajus. Ta hakkas liikuma niimoodi alguses täiesti märkamatult tundus peaaegu, et hääletult aeglaselt nagu aegluubis. Aga mida rohkem ta hoogu sisse sai, seda kõrgemale lendasse jääpuru seal ümber ja seda vägevamat raginat kostis. Ja nagu niisugune kõuemürin, ma ütleksin. Ja siis vajus lahmakas üleni vett pritsides, igasse kaarde vee alla. Oli paar sekundit all, paistis, et ta nüüd ära uppunud, aga siis nii siukse aeglase, väärika tõusmisega kerkis järsku sinna veepinnale suur uus võimas jäätükk. Siis üks järjekordne looduse skulptuur siia issi ordeni fjordi. Ja see päev, kui me seal olime. See oli selline sombune ja hall ja tuult peaaegu ei olnud. Ja ka lindude hääli ei olnud üldse, ei mingeid muid looduse hääli, kui need jäähelid väga erinevad helid, võiks öelda siis, et liustike häälitsused ja siis ma mõtlesin, et, et see liustike häälitsemine, see ongi vast Teravmägede looduse kõige iseloomulikum hääl. Sest Teravmägede loodus, see ongi ju jääriik. Praegusel ajal, mis sest, et need liustikud on taandanud siin teravmägedel on ometi enamik Teravmägede pinnast kaetud luustikega kusagil seal 60 protsenti kogu maismaast. Ja vot see, et enamik maast on liustike alla mattunud, see on midagi väga tüüpilist arktikale. Sest Arktika, see ei olegi midagi muud kui selline jäävöönd või võiks öelda, jääkõrb maakera põhjapooluse ümber. Väga äärmuslik ala, väga eluvaenulik, kala, väga külm ja karmi kliimaga ala, aga samas väga suursugune. Ja ma ütleksin, et nii ongi Teravmägede liustikud Se Teravmägede kõige iseloomulikum maastik. Niimoodi kõlas siis selles saates viimast korda Se liustikul kõndimise hääl ja sellega saab otsa ka tänane saade saade Teravmägede kõige iseloomulikumat testmaastikest liustikest. Aga järgmises saates rändame juba Teravmägede Elurit kamatesse maastikesse. Need on siis arktilise tundrad. Neid on kah teravmägedel päris palju ja selles järgmises saates käime ka siis linnulaatadel ja saame kokku polaarrebase ja põhjapõdraga. Rändame koos Hendrik Relve.
