Selle tellissaare istutasin ma umbes veerand sajandi eest,  aga nagu näha, olen ma mullu jäänud saagi koristamisega hiljaks. Õunu oli sügisel palju, aga kõik, no väikese võitu,  sest puu on mitu setu aastat tagasi lõikamata. Ka nüüd on seda teha peaaegu hilja, aga siiski veel võib,  sest fenoloogiline kevad ei ole tegelikult veel alanud,  ma peen seda ise lõikan ära. Ristised oksad, mõned paralleelsed oksad  või mõned madalad oksad, mis segavad muru niitmist. Teen seda ise nii hästi halvasti kui oskan,  aga tegelikult oleks targem kutsuda appi kutseline puulõikaja. Olen siin Tartu linna kohal. Tama paistavad lauluväljak taga selle pläsku pargid,  majad. Päris kõrge on? Nagu laulusalm, ütleb ta lennata, aga mitte eriti kõrgel. Ega õige armurist ei tohi vist kõrgust küll karta. Sellistel kõrgustel puu otsas ronimine on arboristidele  ehk puuhooldusspetsialistide le igapäevane. Kuid miks vajavad puud üldse hooldust, kui metsas on nad  harjunud looduse mängureeglitega? Linnapuuga on see häda, et tegelikult linnapuu elab  siis suure stressitingimustes, et pinnas  ja heitgaasid, et need on nagu need faktorid,  mis linnapuu elu raskeks teevad ja siis meie asi on hooldada  ja ja sellepärast veel hooldada, et iga puu mahuks õige koha peale,  et kui me istutame, ega me ei mõtle, kui suureks puu kasvab. Regulaarset hooldamist tuleb linnapuule teha kogu tema eluea jooksul. Lõikussüsteemidest saab valida nudipuu, vormipuu,  piiratud või vabalt kasvava võraga, puu rütmi  ja harmooniat eeldavas linnaruumis lõigatakse puud tihti ühe kõrguseks. No sa oled seda puud juba kõvasti nüsinud,  mida sa ära oled? Siit olen kõvasti harvendanud, nüüd oli päris tihe. Siit panin nüüd ühe kaksikladva siit dieedile,  siit on veel natukene ülevalt natuke veel tagasi lõigata. Mis see dieedile tähendab siis, et siit siit. Selle lõike väga suure teeme siia siis see on nagu see  mädaniku kolle läheb hästi ruttu sisse. Ja see on siis nõrk, kahte ütleme, et kuskil 10 aasta pärast  võiks see lapp siit ära murduda. Aga nüüd, kui me paneme selle dieedile, siis ta enam ei paksene,  vaid see kõrvalharu siin pakseneb tunduvalt kiiresti. Ja siis jääb see lõikekoht jääks lõpuks siin,  ütleme võib-olla viie-seitsme aasta pärast,  kui nüüd tulla siia tagasi, hooldama seda  siis siis oleks see lõige ära teha ja siis oleks lõikehaav,  oleks hästi väike ja puu suudaks selle ruttu kinni kasvatada. Sa ise nagu suunad, puud nagu õigesse. Vähemalt üritan, nii et ta teeks nii, nagu ma soovin. Elusorganismina puuvõra ja juurestik omavahel tihedalt  seotud iga ühik vett alt üles tagab efektiivsema fotosünteesi,  mis omakorda võimaldab kasvada nii maapealsel osal kui  ka juurestikul. Kui aga lõigata juured läbi või võtta ära liiga suur tükk võrast,  on puu tasakaal tugevalt häiritud. Viga, mis tehakse, on see, et lõigatakse puupostiks  ja arvatakse, et nüüd saime suurest väikese,  aga ega suurest puust väikest ei saa. Kõik on vast ehk näinud neid tulvastatud puid,  et pärast on paras võpsik seal peal üleval,  et puu reageerib liig tugevale lõikusele tohutu hulga  vesivõsude väljapaiskamisega, sest puu saab aru,  et fotosünteesi pind on läinud süüa poole uued kokad,  ametisse uued lehed, aga teine asi on selline puu  vigastamine ja puul on üsna raske ennast taastada,  kui sellised. Nii ongi. Et kui puul suur oks ära lõigata,  vot siis noh, kui see oks on nii suur, et,  et selle oksa haava kasvatamiseks läheb ikka mitu aastat,  et siis hakkab võidujooks lagundaja seentega. Noori puid saab õigete võtete teadmisel hooldada igaüks. Vanad ja kõrged puud nõuavad spetsialisti  ja korralikku varustust. Et seda Viskeliini siis. Et üles saada, kasutame ära kulkat. Viskeliiniks on selline kahe kuni kahe poole millimeetri läbimõõduga. Niisugune peenike köis. Ja siis on viskeraskus, eks sigine, tavaliselt niisugune 200  kuni 300 grammi kaaluv viskeraskus ja ongi nagu päris  rakulka ja päris rakulka, sellega on tegelikult päris põnev  kartuleid lasta. Nagu sa pead ikka täpne laskur olema, et sinna oksade vahele  kuidagi vahepeal trehvab hästi ja teinekord läheb päris hulk aega. Tagasi ja see läks vist kehvasti, esimene see esimene läks  natukene sutsu kehvasti ja niiviisi vahest lased i 20 korda  enne kui. No kas nüüd õnnestus ja ütleme, et küll mitte sinna,  kuhu soovisin, aga. Loodame, et sobib ka see koht. Töötsoon on siin ümbruses piiratud, kuna siin on üpris  ohtlik ja ka mina pean panema kiir pähe,  sest mine tea, mis sealt ülevalt võib alla tulla. Ahvi kiirusel ronib arborist pärnaotsa. Iga tegevus ja liigutus on läbimõeldud ja hulljulgusel siin  kohta pole. Samal hetkel, kui ta juba tegelikult alt üles hakkas minema,  siis ta juba vaatab ära, millised on, kus on kuivad oksad,  mis ta esmajärjekorras teeb, ta vaatab sellised. Kaks, kolm sammu vaatab ju vett ära ja siis,  kui hakkab järjest üles minema, siis esimesed sammud tehtud,  siis ta vaatab juba järjest järgmised sammud,  mis ta kohe teeb. Puuhooldajate väljaõpe toimub luua metsanduskoolis,  kus lisaks kõrgustes ronimisele õpetatakse puittaimede  bioloogiat ja nende kahjustusi. Arborist peab oskama hinnata puude tervislikku seisundit  ja hooldusvajadust ning olema ka hea saemees. Taavi saada mootorsaak sest ei taha niisama lükata,  et siit, kui väga palju sinna lükata, siis  ka selle oksa ära murda. Paneme ilusasti turvaliselt, paneme mootorsaera enda külge. Saame rahulikult ilusasti selle ära murda,  siit vees ka. Mida sellise vana puuga on üldse mõtet veel teha? No selle vana puuga saab teha veel mida iganes,  et ütleme, parimad pargid ja sellistest vanadest puudest  ikka koosnevadki ja kui võib-olla hetkel mõtleme,  kui palju me või kui vähe me oleme Eestis noori parke rajanud,  siis vist ühe käe sõrmedest jääb üle. Ja vana puu on ikkagi elupaik, ta kannab endas nagu  ajaloolist mälu ja siis on tal Ka kellegi käejälgi, kes eelmisel sajandil elas,  või üle eelmisel sajandil, et sealt saame niimoodi käe sooja  tema tervise katsuda praegu et peaasi on,  et me ta turvalise hoiame. Aga selle puuga ei ole ju tehtud aastakümneid mitte midagi,  eks ju, et teda on nii-öelda käest lastud,  eks ega puudega peab üldiselt tegema nii vähe kui võimalik  ja nii palju, kui vajalik kus ei ole puu endast nagu ohtu  kujutanud ja kus ei ole käiguteid, kus pole laste liivakaste  parki platsi all kus ei lähe mööda ühtegi teerada  ja puu on kuhugi võssa võssa kasvanud, parki sisse jäänud,  et siis ei ole ta ju ka ohuks kellelegi. Et tõsi, kui puu kujutab endast ohtu, et noh,  antud juhul meil on siin ju tee, et et liiklus käib  ja autosid pargitakse, et tõepoolest kuivad oksad tuleb ära lõigata,  et need mõne tormi käigus ju kuhugi peale ei tule. Ja eks me ei pea hindama alati ka tüve mädanemis murdumisohtlikust,  et seda arboristid oskavad teha täiesti. Viimaseks ülesandeks jääb paigaldada spetsiaalne tugivöö,  mis kahte harali kasvanud võra veel aastaid murdumast hoiab. Natuke veel on kohendada, see ring on selle jaoks siia jäetud,  et et annaks natukene pingutada ja kui see ring on siin  mingil hetkel mingil põhjusel kadunud, siis tuleks seda kogu  süsteemi siia üles tulla. Kontrollima. Et mõlemad, nii et kui siin otsas on aasta aastaarvule  vastav värvus on teada, kuna paigaldatud on  ja kui ringid on olemas kahel pool otsas  siis on kõik korras. Ja selliselt ta jääksi ain lõike, see. Lõikes oksa ära sealt pealt. Ja. Tehtud. Kui ma kord noorpõlves Sõstra põõsa alt moosi keetmiseks, saaki korjasin hästi hoolikalt. Põhjalikult ütles ema mulle, et jäta ikka lindudele ka. Nüüd võingi ma öelda, et ma polnud sügisel lihtsalt laisk,  vaid hoopiski hooliv, sest jätsin õunakesed lindudele,  aga nemad näe, ei hoolinud minu hoolivusest. Mine sa tea, kui ma nüüd selle võrra hõredamaks lõikan,  kas see on linnukestele meele järele või teeb nad hoopiski pahaseks? Mina tõesti ei tea. Aga nii nagu seda puudevärki tunnevad, paremini arboristid  nii saavad lindude elust minust hoopis paremini aru. Ornitoloogid. Nad on üsna tavapärased inimesed, ainult et ornitoloogid. Teeme nüüd ühega neist lähemalt tutvust. Ärkav loodus ja lindude rändeaeg on parim hetk ühe  ornitoloogi portreteerimiseks. Riho Kinks kutsus osooni kaasa oma lemmikradadele Alampedja  looduskaitse alal. Praegu meil on hea käia siin matkasaabastega,  aga siis, kui ikkagi on korralik kevad, siis tuleb siin käia  kalamehe kummikuga, sest et vesi on nii kõrge lihtsalt. Ja vaata, siin on üks selline puu, mis on siia vee kohale  langenud ja kobras on seda närinud, nagu oleks hüpanud veest  välja või roninud nagu orav seal, eks ole,  puu peal. Aga tegelikult on selle järgi näha,  et vesi on olnud nii kõrge või siis on jää olnud seal,  et kobras on saanud seda närida, mitte ei ole  siis hüpanud veest välja sinna, nii et see sealt on hästi näha. Kui kõrgel see vesi võib siin olla tegelikult? Milline roll on Kirna matkarajal ja sellel alambed  ja looduskaitsealal üldse sinu elus? No sellel on ikka väga tähtis roll, sellepärast et siin olen  ma teinud esimest korda tutvust tegelikult lindudega  ja seesama matkarada, kus me siin jalutame siit ma olen väga  palju kordi läinud metsa rähne uurima, nii et väga tähtis  roll on tõesti. Aga kui sa veel rähne ei uurinud, mis sa  siis tegid? Tead sellele ma jään isegi vastuse võlgu,  sest et ma ei mäletagi, see on nagu minu uus aja arvamine  algab sealt, et olnud elu. Ma ei mäletagi, mis siis oli jah, tõesti. Niisama looduses käia meeldis Rihole siiski juba lapsena juta,  seepärast ülikooli looduse dust õppima asuski. Aga rähnide uurimise juurde jõudis Riho läbi suure juhuse  kui kirglik ornitoloog Asko Lõhmus otsis endale mõttekaaslasi. No siis oli seina peal kuulutus, kus Asko otsis endale üngreid,  kes hakkaks rähne uurima, et rähnidel kuuldavasti läks tol  ajal halvasti kogu Euroopas ja siis oli vaja  ka teada, et kuidas neil Eestis läheb. Ja üks selline vana metsaliik on valgeselg kirjurähn,  kes Asko arvas, et siin alampedjal kindlasti peab neid olema  ja tõi mu siis käekõrval siia alambid ja kaitsealale sellele  samale matkarajale ja näitas siis seda valge selg-kirju rähni. Ma isegi mäletan seda kohta, kus ma esimest korda nägin seda rähni,  nii et sellest algas nagu minu selline ornitoloogi  või linnuhuvilise elu. Praegu on varakevad, kas täna näiteks võiks olla selline päev,  kus siin õnnestub valgeselgkirjurähni näha  või vähemasti kuulda? Ma arvan küll, sellepärast et praegu on,  eks ole, märtsi lõpp ja täpselt märtsi lõpus,  täpselt sel ajal see rähnide uurimine. Minul vähemalt algaski tol ajal, et märtsi lõpust algasid välitööd,  hakkasin siin ringi müttama, kui siin üleujutused algasid  ja see kestis kusagil aprilli lõpuni. Kuu aega umbes oli see periood, nii et ma arvan küll,  täna on suurepärane ilm. Võime proovida. Ja sul ei ole enam vana makk, vaid midagi hoopis moodsamat  ja tol ajal oli eksole, selline kassettmakk. Nüüd tänapäeval on moodsamad vahendid. Aga proovime, siis, paneme selle peibutuse üles  ja vaatame, äkki meil õnnestub kedagi välja meelitada. See on alati selline põnev koht, et kas tuleb keegi. Kaua aega võtab tavaliselt? Metoodika näeb vist ette, kui ma õigesti mäletan,  et kolm minutit tuleb lasta seda häält. Ja tuligi, see ongi valgeselg kirurähn, kes tuli siia kohe,  hüppas välja. Teeb seda oma jutu, näed, sealt tuleb. Neid on kaks tükki, paistab võib-olla on siin paar,  siis. Eks see ikka ärritab neid kõvasti, kui nende konkurendi häält. Ja nad on tegelikult hästi lihtsalt äratuntavad. Teistest rähnidest, kes siin võivad olla,  et nad on hästi valju häälega ja teevad sellist pehmet nagu, Sa ei ole selles mõttes tüüpiline loodusemees,  et sulle ei meeldi väga vara ärgata siis,  kui linnud ärkavad ja sulle ei meeldi külmetada  ja sellistes ebamugavates oludes olla, nii et kolisidki  lõpuks laua taha ornitoloogiaühingusse. Jah, nagu ma kõigile ütlen, siis ma töötan kapi taga,  et kui tulete kontorisse vaatama, siis olengi pimedas kapi taga,  tuled põlevad päev otsa ja mitte, et see mulle meeldiks. Muidugi. Tööornitoloogiaühingus tõi Rihole ka suure tunnustuse. Ta valiti aasta nooreks looduskaitsjaks,  aga seal kapi taga kirjutab Riho loodushariduslikke projekte  nii mudilastele, kooliõpetajaetajatele. Lisaks annab ta välja teabelehte tiirutaja. Käib koolides esinemas ja korraldab loodusõhtuid,  aga tiitel märkis kindlasti ka üliedukalt lõppenud 2000  neljateistkümnendat jäälinnu aastat. Sul on päris palju tubast tööd, kui tihti sa üldse välja  loodusesse näiteks, nii nagu täna tulla saad? Pean ütlema, et palju, palju harvem, kui ma seda tahaksin. Aga siiasamma oma noh, elu vaat kõige tähtsamale matkarajale,  millal sa viimati üldse sattusid? Ei mäletagi, ma arvan, ei tulegi meelde,  see oli väga-väga ammu. Eelmisel aastal sa vedasid väga edukat aasta linnu jäälinnu projekti,  siis ikka käisid väljas, nägid elusat jäälindu Eestis. Pean ütlema, et isegi siis ma mul oli plaan,  et oi, nüüd ma hakkan jõgede ääres käima,  hakkan jäälinde ise vaatama ja kirja panema  ja muud sellist, aga ikkagi väga harva sain,  et noh, osooniga sain välja minna, jällegi aitäh. Ja juhtus see, eks ole, et. Väike laps sündis meile perre ja siis tuli temaga väga palju  aega veeta, mis on muidugi hästi tore. Oota, kas sa võtsid natuke selle jäälinnu  selle pärast ka ette, et, et see on noh,  väljakutse või, või selline põnev teistmoodi lind. Ja täpselt nii oligi. Kui jäälind sai valitud aasta linnuks, siis igal aastal noh,  otsustatakse ka seda või otsitakse inimestelt,  kes seda aasta lindu hakkab siis vedama,  siis mina olin suure rõõmuga kohe valmis seda tegema. Sest et see jäälind tundus mulle endale huvitav. Selline hästi värvikirev, huvitava eluga lind,  nii et ta pakkus mulle lihtsalt endale sellist huvi,  et, et tahtsin ise saada targemaks. Kui siit Kirna matkaraja äärsest altmetsa vahitornist heita  pilk Kagu-Eesti poole ja lasta end kanda Räpinasse  Lämmijärve äärsesse vaatlustorni, siis ka sealt avanevad  Riho jaoks armsad ja tähendusrikkad, vaated. Kuni Tartusse ülikooli minekuni elas ta Räpinas  ja sealsetest metsadest ning raba dest sai tänu vanematele  alguse kirglik loodushuvi. Isa ja onud olid sul kõvad jahimehed, kas sa väiksena ise  ka jahil kaisid? No ikka, et sellest on hästi palju mälestusi,  mul jäänud meelde just väiksest peast, kus aasta ringi käis  mingisugune jaht, talvel oli seal sea ja,  ja urujaht ja sügisel põdrajaht ja suvel šokujaht  ja kevadel, mis seal oli nepijaht, eks ole,  et. Et väga-väga ilusad mälestused on nendest kõigest,  mitte nüüd sellest, et seal loomi kütiti,  vaid just need mingisugused pildid, et see loodus  ja kõik, mis seal oli, sellega kaasnes, et see oli selline  põnev meie jaoks ja sageli käisime siis ka lihtsalt niisama. Isa viis, kuuvalgel, kui oli kevadel veebruarikuus kuskil  rebastel on jooksuaeg kevadel siis täiskuu öö juhtus olema  ja ilus selline lumi ka maas, see on ilus valge öösel  siis isaga käisime niisama lihtsalt sõitmas,  et vaatame, kas mõnda rebaste kuskil näeme  ja need olid väga ilusad seiklused, sellised,  kus mõnikord juhtus seda, et auto jäi lumme kinni seal  põldude vahel, et siis tuli, mäletan, isa  siis kaevas palju meist vennaga siis ikka abi oli väikesed lapsed,  et et me siis üritasime kuidagi soojas olla seal autos ja. Siinsamas, teisel pool on tegelikult tohutu suured metsikud alad,  rabad, sood, metsad, selline väga metsik värk,  kõik. Ja käisimegi siinsamas, teisel pool minule pakkus see huvi,  sellepärast et mina tegelesin siin selle Räpina Voldri  linnuaia hoiuala loomisega ja mind huvitas,  et missugused maastikud ja linnud seal teisel pool on,  sest et see kõik on tegelikult üks suur noh,  kompott ütleme siin, et ega lindudel nagu siin just nägime,  enne Merikotkas lendas, eks ole, siit Venemaale varsti tuleb  võib-olla tagasi, et teda see ei huvita,  et siin mingi Euroopa Liidu piir on. Polder on siis see, mis jääb otse praegu meie selja taha,  nüüd siis ette ja see on tegelikult ka olnud sinu  selle linnuhoiuala loomine, sinna on olnud sinu töö täitsa  mitu aastat. Jah, see oli isegi, kas neli aastat kestis see projekt? Ja kõigepealt tuli siis see võsa maha võtta,  siis tuli siin vaadata, et kuidas lindude jaoks seda asja  veel paremaks siin teha, et, et neil oleks siin hea  ja tore, nii et see oli selline päris huvitav vaheldus minu  jaoks ja väga huvitav oli ta sellepärast  siis oli mul aega väljas käia, ma käisin hästi palju siin  üle päeviti käisin siin vaatamas, et mis linnud siin on ja,  ja kuidas neil siin läheb ja muud sellist,  et see oli. Ma ei ole kunagi nii palju käinud linde vaatamas,  kui sel ajal. Kui see vesi, siis koguneb siia kevaditi,  tavaliselt siis on siin suured üleujutused  ja vot see meeldib siis veelindudele väga. Ja siinsamas üsna lähedal on sadam, kus me üritame  siis nüüd paadiga korraks järve peale minna,  kui kõrvad peast ära ei kuku, sest ilm on tõeliselt selline  vinge ja tuuline. Paadimeheks tuleb Riho isa, kellega koos kalal käimine  kuulub linnuvaatluse kõrval siiani Riho armsaimate hobide hulka. Kui Riho oli väike, kas siis oli selge ka,  et temast tuleb selline suur looduses ber  ja et loodusest saab tema töö, mis on veel kõige parem asi,  eksju? Me ei saanud midagi aru. Vaikselt koolis käis ja tuli ja läks ja. Aga on siis isale hea meel ka, et ta sellist tööd teeb,  nagu ta teeb. Küll jah, mul on rohkem hea meel, et isa on hakanud  ka linde vaatama, et nüüd ikka helistab mulle,  et näed, siin merikotkad jälle või see hõbehaigur,  kes on siia hakanud nüüd tulema ja ja kormoranid  ja muud linnud, et. Väga tore, et koolitada isa ka vaikselt tundub,  et on jah külge hakanud aga ma ei taha ka väga rumalale neid. Kevadpäeval täiel rinnal hingata ikka kopsutäis hapniku sisse. Ja siis kopsutäis süsihappegaasi välja. Reeglina me ei mõtle sellest, et me hingame. Kui aga mõtlema hakkame, võib meid haarata üüratu süütunne,  sest iga hingetõmbega paiskame atmosfääri süsihappegaasi  ning suurendame selle emissiooni, mis omakorda põhjustab,  peab kliimamuutusi. Emissiooni kahandamisel võim emissiooniks võtta hoida kinni  oma hinge. Kui see aga ei õnnestu, siis tuleb hakata  lihtsalt teistmoodi mõtlema. Näiteks nii et seda süsihappegaasi, mis me välja hingame,  on kellelegi väga väga vaja. Me teame, et taimede jaoks on üks eluliselt oluline  komponent CO kaks ehk süsihappegaas, mida nad kasutavad fotosünteesiks. Osad inimesed arvavad, et kui kasta taimi mulliveega  ehk kaseeritud veega, kus samuti leidub süsihappegaasi,  siis taimed hakkavad kiiremini kasvama. Kas gaseeritud veega taimede kastmine paneb nad kiiremini kasvama? No üldiselt selline asi mõjuda eriti ei saa positiivselt  sest juurte kaudu taimed ei fotosünteesi,  fotosüntees toimub lehtede peal. Kas on siis, ja see süsihappegaas läheb taime sisse kas lehe  alumisel pinnal või ka mõlemal pinnal, sellel taimel võiks  olla mõlemal pinnal olevate pisikeste mikroskoopiliste avade  õhulõhede kaudu. Nii kui ta nüüd mulda seda kallata, seda gaseeritud vett,  no teoreetiliselt võivad ju juured selle sisse võtta. Aga, aga seal? Taimes liikumise käigus seesama süsihappegaas aurab  samamoodi ära nagu ütleme, see gaseeritud vees kuskil klaasi sees. Ilmselt kõik teavad seda, et kui jätta kaseeritud vesi  lauale seisma, siis, Mõne aja pärast ta nii väga kaseeriti ei pruugigi olla,  vaid lahtub sõna otseses mõttes ära ehk gaas pääseb sealt välja. Ja seesama taime sees, kui see vesi liigub,  siis on ta samamoodi avatud, seal ei ole mingit suurt rõhku  ja see süsihappegaasi lahtub ka sellest jääb see tavalise  õhu süsihappegaasi sisaldusega enam-vähem võrdsel hulgal,  nii et nii et sedasi muuta ei saa seda taime kasvamist  paremaks küll, aga noh, jah, eks ole, et kui toas hästi  palju inimesi on koos ja toas on paks õhk,  siis võivad taimed kasvada seal paremini,  kui on piisavalt valgust. Minu käes on üks meie regiooni võiks öelda kõige  mineraalainete rohkem mineraalvesi. Kuidas mineraalvesi võiks mõjutada taimede kasvu? No üldiselt mineraalveega on nüüd küll selline asi,  et. Peale selle, et taim tahab mineraalselt toituda On ta väga valiv selles suhtes ja mineraalvees on,  tulevad kohe, kui hakata vaatama, mis siin sees on,  kindlasti siit võiks leida klooriide midagi jah,  siin kohe on siin, et hästi palju on seda. Kas siin on siis magneesiumi on siin naat ruumi on? Naatriumi ja kloriidid on taimele mittevajalikud enamusele  taimedele või lausa kahjulikud. Kui tänava ääre vaadata, siis see tänava äärsed puud surevad  ära just kluoriidide tõttu. Mineraalveega kastmine enamuse taimede jaoks on keelatud  kasulikke mineraale taime jaoks kasulikke mineraale on seal vähe. Noh, kaalium võib olla magneesium, kaltsium mingil määral  vajab seda, aga tavalises vees on neid ka suhteliselt palju  ja väetise segu on palju mõistlikum panna. Olgu, vesi mulliga või mullita, peaasi et teda on igal pool  ka meie saates. Sest kui jutus ei oleks üldse vett, oleks see ikka väga kuiv. Lisan lõpetuseks veel sortsukese elu, see on põlemine igas  keharakus tõmbaks nagu väike saatan aina tuletikku. Ole sa, kes oled, sul on ikka tuli takus. Õnneks vett me ees on ligi neli viiendikku.
