Öeldakse, et inimese sisse ju ei, ei näe  ja inimese sisse, aga täna meie püüame piilutada inimese sisse,  mitte piilutada, vaid piiluda. Ja me hakkasime mõtlema, et meie võib-olla räägime väga  tihti sellest, mis inimese sees toimub, et süda tuksub ja,  ja kõht koriseb ja kondid, kondid nagisevad,  kopsud, mis kopsud teevad täita. Aga tegelikult me ju täpselt ei tea, mis seal sees toimub,  sellepärast et meie oma kõhu sisse või enda sisse ei näe,  meil seal silma ei ole ja, ja me ei ole ka läbipaistvam. Muideks ja ja sellepärast meie palusime täna endale külla  Katrin küti Eesti tervishoiumuuseumist. Tere, täna ja Katrin hakkab meile siis rääkima täpselt,  mis inimese sees toimub ja mis seal kuidas toimib. Kas see suur mees on tervishoiumuuseumist pärit? Ja see mudel inimesest ja see on siis mees,  tema on meil toodud kaasa tõesti tervishoiumuuseumist,  et oma tundides me kasutame teda selle jaoks,  et saaks vaadata inimese sisse. Ja kui me pärast ka teeme selle siit rinnakorvi,  teeme niimoodi lahti. Niimoodi võtan siit vaikselt selle eest. Ma küsin vahepeal, kas ta nimi ka ei, temal ei ole nime,  meil on, muuseumis on küll näiteks päris muumia,  kelle nimi on vasja ja siis on meil olemas anatoomia teatris Markus,  kelle peal saab teha operatsiooni. Aga sellel mudelil jah, ei ole nii. Aga kas me võime talle panna nime, no muidugi võita,  minu arust võiks olla Mart no siis kutsume ta mardiks,  miks, Mart, las ta olla, Mart eesti mees,  Mart. Las ta olla Mart, et väga ilus siuke jah,  ilus, ilus, ilusa eesti poisi nimi, Mart,  kui mulle meeldiks paremini Urmas, Urmas. Mart, Urmas Marmas, Mart. Et kui teinekord tulla siis muuseumisse,  siis võib tulla vaatama ka Mart Urmast. Ja, ja nüüd ongi, et kui me võtame, eks ole,  siit selle rinnakorvi eest ära, siis on siin kohe näha,  et kuskohas kõik organid paiknevad ja tegelikult neid me  saame siit lahti ka võtta, et neid lähemalt vaadata. Et selle jaoks me teda kasutamegi. Aga räägime siis läbi, missuguseid organeid me praegu näeme? No mida me näeme tegelikult võib-olla alustaks sellest,  et mis on kõige tähtsamad asjad, mida võib-olla kohe kohe  isegi ei oska ju siin niimoodi vaadata, sest et see,  et meil on sees organid, millega me hingame  või näiteks süda, mis meil verd ringi ajab ja,  ja need organid, mis aitavad meil süüa ja seedida toitu  siis üks väga oluline asi, mis ajab siin peitu,  ma tõusen nüüd püsti ja näitan teile siin,  võtan korraks selle peakoore ära, näete,  et talle näeb pähe ka, et me mõtteid päris ei näe,  mida ta mõtleb, aga me saame siit välja võtta väga toredasti  siis pool inimese aju. Ja nüüd. Ja näed, et väga lihtsasti tuleb see siit välja,  et inimese seest me seda niimoodi ei saa võtta,  aga kui me vaatame niimoodi mudelit, eks ole,  siis mudel käib lahti ja siin on näha siis selline poolik aju. Et, et siin on, eks ole, siin on see ajutüvi  ja siis on ajukoor. Ja siin on ka väike aju ja need, see aju on inimesel  väga-väga oluline just sellepärast, et väga palju nagu käsklusi,  mida see keha hakkab tegema. Aju sees on need ajurakukesed, mis annavad  siis käsklused, mida tuleb teha, et kuidas inimese keha peab toimima. Ja näiteks, kui me mõtleme mingeid keerulisi mõtteid,  et mis mulle meeldib või näiteks, kas ma lähen täna sööma  või et ma olen näiteks väga väsinud, siis need kõik  mõtteprotsessid toimuvad ka siin selle halli halli ajukoore sees. Et tegelikult kõik, mis me ikkagi elus teeme,  kõik toimub läbi aju. Jah, ja, ja, ja kõik asjad, mida me nagu juhime ise,  mida me ise otsustame, et siis seda teeb siin see peaaju,  et tegelikult meie selja sees, et seda ka  selle Urmas mardi sees. Mart Mart Urmas sees ei ole hästi näha, aga siin selja,  selja selgroo sees, mis jääb sinna kohe selja taha,  et seal sees on veel seljaaju ka ja see aitab  siis teha selliseid asju, mille peale me tihtipeale ei mõtle. Et näiteks kui sa kõrvetad oma käe ära, siis sa tõmbad käe  õigel ajal ära, sest et seal on need närvi,  mis ütlevad, et rohkem enam ei tohista, et see juba muutub ohtlikuks. Mis sa teed, mina? Me räägime sellest pärast, ma panen praegu ühtlasi ida kokku aju. Aga aju juurest tuleme me. No kui me siit aju juurest vaatame, siis tegelikult üldse,  miks meil aju on, et arvatakse, et see on sellepärast,  et meil on silmad, silmad aitavad, meil on ju valida välja,  et kus me saame hea toidu kätte. Minu aju on palju väiksem. Tavaliselt jah, on niimoodi, et erinevatel liikidel,  et inimestel on nagu natukene suurem ajuga näiteks teistel liikidel,  kui meil on kodus kassid ja koerad, siis kassid  ja koeral on ka väike aju ja sinul on keha väga väike,  siis on arvatavasti sinul ka aju palju väiksem. Nii et kui inimene kasvab, siis tegelikult ju aju kasvab  temaga ja, ja, ja. Ja, ja, ja, ja nüüd ongi, et siin siin on meil näha,  eks ole, sellel Mart Urmasel on, eks ole,  üks silm puudu ja mul on siin kohe selle selle,  selle jaoks, et, et siis ta, et ta ei tunneks ennast halvasti,  võtsin kohe kaks lisasilma kaasa ja, ja silm on selline tore asi,  et kui me näiteks sünnime, siis ta kasvab meil elu jooksul  kõige-kõige vähem. Ja siin minu käes on siis päris elusuurune silm,  et kui me paneksime selle siia siis ta sobib nagu väga hästi  tegelikult tema suuruselt, et siin on need silmalihased on  ümberringi ja silmad, eks ole, aitavad meil  siis valida selle suuna, et kuskohast me saame kõige parema  toidu ja kui me saame nagu head ja tervislikku toitu,  siis meie kogu keha, eks ole, on väga, heas korras  ja tal on nagu seda materjali, millest ennast toas üles  toidu toidu juurde kohale joosta. Inimesel on selline nina, et, et tema nagu lõhna alati  nii kaugele ei tunne, et ta tavaliselt vaatab,  enne, kui ta tunneb seda lõhna, näed kaugelt näed,  et neis põld on enne, võib-olla kui tunned lõhna. No vot, ma ei söö põllul midagi, põllud aga no näiteks näed,  näed, mingit restorani uksed on kinni õi  või näiteks maasikapeenart, eks ole, enne märkad ma maasika lõhna,  ei tunne, aga maasikad on ju hirmus maitsev. Ja ma näen maasikat näiteks siis ma panen jooksuga kohe maasikapõllule. Muideks põllu peal võib mets maasikaid kasvada  ja näed nii, aga läheme siit siis allapoole. Meil on, me oleme rääkinud ajust ja silmadest,  aga minul on selline selline küsimus, et ma olen alati mõelnud,  et ma tean, et õhk liigub läbi kopsude või kopsudesse aga et  mis siis sellest õhust saab? Jah no õhk, hapnik üldse ongi kõige üks olulisemaid asju,  et ilma hapnikuta elu ei ole, ehk siis kui me ei hinga,  siis ei ole võimalik ka elada ja see tähendab,  et seda, et inimesed hingavad, see on nagu väga sarnane meil  kõikide teiste elus asjadega. Et näiteks lilli me ei näe hingamas, aga nemad hingavad samamoodi,  nii et see on kõik, kes on elus, nemad hingavad. Ja me ei hinga ainuüksi nagu selles mõttes ninaga  ja kopsudega või tegelikult on niimoodi,  et inimese keha on ehitatud, kas te ehitusklotsidega mängite vahetevahel? No vot siis me võime kujutada ette, et inimese sees on nagu  niisugused hästi tillukesed ehitusklotsid nimetatakse rakkude,  eks ja nüüd iga rakk meie kehas, ehk siis  nii minu sõrmeotstes kui varbotstes kõik tahavad tegelikult  hingata ja nüüd ongi niimoodi, et kui see õhk läheb siit  ninast sisse, liigub siit niimoodi mööda hingamisteed alla  ja jõuab kopsudesse siis kopsudes on hästi oluline koht see,  et meie vereringe, mida ajab meie süda. Et siis ma võin vaadata ka võtta siit näiteks tüki kopsukest  ära niimoodi, et on näha, et siin kopsusisemust süda pumpab  siis siis ja täpselt süda pumpab verd meie kopsudesse  ja seal kopsudest võtab ta siis selle hapniku kaasa  ja nüüd ta viib üle kogu meie keha selle laiali,  et kõik meie rakud saaksid hingata. Et, et süda on selles mõttes nagu mootor,  et südame sisse, eks ole, meil veri ei tule sellepärast et,  et et ta lihtsalt sinna nagu, et südant ajaks käima  või süda ajab käima just verd, sellepärast et siit kopsudest  tuleks siis õhk meie igasse kehanurka ja vaata  siis on, kui süda saab nagu täis siis laskubki kops üle maksa. No tegelikult see nii ei ole, et meie organid meie keha sees  on niimoodi, et nagu siin on ka praegu näha,  et neil on väga kindel koht, inimesed ütlevad,  et kops läheb, aga see on lihtsalt ütlus  ja et nad lihtsalt ütlevad näiteks ongi niimoodi,  et kui sul vahetevahel on niimoodi, et kui meie peas meie  aju sees toimuvad niimoodi, et me mõtleme näiteks  mingisugusest asjast ja mingi asi meile üldse ei meeldi  siis tegelikult meie süda hakkab nagu kiiremini tuksuma. Ja, ja kui ta kiiremini tuksub, siis meil vererõhk tõuseb  ja siis vahetevahel on inimesel imelik tunne,  et justkui nagu nagu organid muudaksid keha ses ennast ringi,  aga tegelikult nad ei muuda tegelikult lihtsalt vererõhk on kõrgem,  nii et see on ikkagi lihtsalt ütlus, et kops läheb üle maksa ja,  ja, ja kops läheb üle ainu ainult kõnekeeles. Aga kui me vaatame seda südant, siis süda on hästi-hästi,  huvitav tal on, eks ole, neli erinevat osa  ja kui me vaatamegi, see ongi niimoodi, et kõigepealt veri  tuleb siia paremasse kotta. Ja siit ta tuleb siis keha seest ja tal ei ole hapnikku  kaasas ja siis ta liigub siit läbi. Siin on niisugune väikene nagu, nagu uksekene  või vatsakene. Siit ta liigub läbi ja see on sellepärast,  et liiguks ainult ühes kindlas suunas ja ta tuleb siia  paremasse vatsakesse siit nagu läbi selle koja. See on nagu veepaaki. Sena veepaakide süsteem ja siis ongi niimoodi,  et, et, et kui see klapp, mis siin nende  selle koja ja vatsakese vahel on see klapp,  et kui see klapp sulgub, siis see on see,  et kui näiteks kui sa paned, kui Timmu paneb nüüd mihklile  näiteks kõrva vastu rinda, siis sa kuuled,  kuidas süda lööb. No kuula, kuula, kuidas ta lööb, on süda üldse mul,  sul on, rinnus süda on, eks ole, seal kuskil keskel,  et te just nägite, kus ma selle võtsin, kas,  kas sa kuuled, tonkad, tonkad, eks ole, ja täpselt see heli,  kui see klapp läheb kinni, siis seda me kuuleme gi väga hästi. Kuule, aga miks sa tonkad, tonkas ta lihtsalt tonktonk ei tee? No see on niimoodi, et meil on, eks ole,  neli ma ütlesin, et meil on enne mitu osa siin südamel ja,  ja nüüd ongi niimoodi, et kui siit on ju ta jõuab sellest  esimeses osas teise, siis on kui, kui ta nüüd lükkab seda,  see vatsakesed tõmbuvad niimoodi kokku, siis nad löövad vere edasi. Siis ta läheb, siit läheb kopsudesse ja nüüd on niimoodi,  et samal ajal, kui ta läheb kopsudesse, siis kopsudest tuleb  jälle veri, mille sees on õhk kaasas, tuleb siia vasakule  poole ja nüüd ongi niimoodi, et kui, kui ta vasakult poolt  siit vasakesest lüüakse siit aarti ehk siis ta läheb siia  sellesse suurde punasesse veresoonde siis nüüd läheb see hapnikurikas,  veri läheb meie kehasse laiali ja nüüd, kuna see süda teeb  mõlemalt poolt nagu korraga tööd, siis me kuulemegi seda  klappide sulgumise häält ja siis teeb niimoodi tonkadi-tonkad. Toona. Keeruline, aga väga põnev, põnev, aga selline küsimus,  et kui palju on inimese kehas seda verd,  mis käib südamest läbi, kui palju, mitu liitrit. No nüüd nüüd see hästi oleneb, eks ole, inimesest et kui me vaatame,  on ju mind, mina olen juba täiskasvanud inimene,  siis minu sees on viis liitrit verd, et kui sa kujutada ette  piimapakki kui suurt piimapakki näiteks teil ostetakse koju. Liitrine siis oleks nagu viis piima pakki aga kui sa oled noorem,  kui sa ei ole nii vana kui mina siis näiteks kuskil  kaheteistaastasel lapsel võib olla see kolm liitrit. Ja kui sa oled veel noorem, siis see võib olla näiteks kaks  ja pool. Timmul näiteks timmil näiteks võib tõenäoliselt olla,  kus üks liiter, ma arvan, natuke rohkem. Või natuke rohkem või natukene vähem, et me praegu päris  sinu sisse, jah, nagu niimoodi ei oska vaadata. Selge inimeses on kolm tähtsat asja, ülejäänud ei ole tähtis. Ja ei, niimoodi see nüüd küll ei ole, me lihtsalt oleme  jõudnud täna rääkida kolmest tähtsast asjast,  et tegelikult on väga palju olulisi asju inimese sees  ja näiteks Mihkel on siin väga olulised väga vahva puslega  mänginud ja nüüd on siin näha, eks ole, et tegelikult meil  on hästi oluline luustik, kui meil, eks ole,  luid keha sees ei ole, siis me oleme nagu vihmaussid,  et peame niimoodi roomama ja väga raske on liikuda,  me ei saa näiteks võtta millestki kinni,  sest meil ei ole luid, eks ole, aga samas luud ei liigu meil  ilma lihasteta, et siin on kohe näha seda lihasekeha. Aga sa pead veel meile külla tulema ikkagi pikemalt  ja laiemalt lahti rääkima, väga huvitav see asi,  kõik. Nii, lapsed, me saime täna igal juhul väga huvitavad,  väga palju targemaks ja väga palju targemaks. Aitäh sulle, Katrin, täna ja väga tore, et kutsusid aitäh. Mart Urmas. Aitäh. Mihkel, aitäh sulle, Timo, aitäh ja aega,  lapsed, head aega.
