Jalastiku ning pronksile algsed närvid kaklevad rannavetes. Neil roosad meri, kärbid pruunes kätes ja põsed punevad kui väikseid täiksed. Kuid kirju õitepärg, põld lillede väiksed siis õhtul heinad koormale aset võttes seal kõrgel häljas kuhjas koju tõttes kõik ära säsit, põlled, korrus käiksid ja kõrtest läbi põimitud udemed, lokid pähe, täie vaimustust nad koju toovad. Muud vuravad, kui väiksed wir, kääde vokid, siis kaua veel neil päeva imedest. Jah, merest, metsast, linnunimedest, sest kõigest Unese veel näeb, lugu loovad. Ja alasti, Ontsid pronksi läiksid, näed vara kahvlevadiorännarites, roosad meri, kärbid kruunes kätes. Ja põsed punevad kui väiksed väiksed. Kui kirju õitepärg, põldlilled väikseid siis õhtul heinakoormale aset võttis, seal kõrgel haljaskuhjas koju detes kõik ära säsit, põlled, korrus käiksid pest läbi põimitud udem lokid. Täie vaimustust nad koju toovad. Soodurevad kui väikseid virgedvakid, siis kaua veel neil päeva imedest? Jah, merest, metsast, linnunimedest, sest kõigest unes veel näed, lugu loovad.
