Kuula. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relve. Oleme parajasti oma rännakutega Teravmägedel seal Arkilistel saartel, kust põhjapooluse, nii on maad vaid mõnisada kilomeetrit. Ja eelmises saates oli juttu Teravmägede liustikel, need katavad üle poole Teravmägede saarestikus. On sellised jääkõrbed ja oma suursuguses ka vägevad vaatamis väärsused. Väga tänases saates tahaksin minna elu rikk kamatesse paikadesse teravmägedel. Need on tundrad. Neid tundraid on teravmägedel ka päris palju olnud, on üsna tüüpilised maastikud teravmägedele ja seal tundras kohtasin maga, polaarrebast ja põhjapõtra. Ja veel. Ta on tänases saates kõnelda Teravmägede lindudest, eriti linnukolooniatest ja elamustest seal linnukolooniates. Et mereäärseid linnukolooniat, no need lausa kihavad elust. Ja kui mõelda, et mis on üldse kõige elu küllasemad paigad kogu teravmägedel, siis need ongi ilmselt just need hiiglaslikud linnukolooniad. Siin nüüd siis kõigepealt kuulajale mõistatus. Mis hääl see on? Vihjeks ütlen, ei olnud konn, nagu võib-olla mõni kuulaja arvab, ütlen, et see on üks lind. Ja ütlen veel, et seda lindu Eestimaal ei ole. Noh, see on ikka vist nii raske küsimus, et pean ise vastuse ära ütlema, sellist häält teeb lumepüüd. Lumetöö on väga tüüpiline lind artikale ja ka teravmägedele ja seal, mis nüüd siin oli salvestatud. Seda mina pole salvestanud, ma olen näinud küll lume püüsid, näiteks tai mõõril või, või Põhja-Norra ras küll suvel, küll talvel, mul on meelde jäänud see, kuidas talvel on nad sellised üleni valged ja suvel sellise pruuni-valge-hallikirjud. Aga lume pühalt, sellist häält nagu siin kuuldus, ma ei ole ise kunagi kuulnud. See salvestis on pärit Vene ornitoloogide arhiivist, sealt kusagilt Põhja-Siberist. Aga seda lumepüüd ennast nägime me esimest korda teravmägedel kohe oma esimesel retkel. Siis kui läksime sealt longer püüeni asulast mägedesse ja seal nad olid, me olime ise liustiku peale, siis vaatasime niimoodi üles mäeharjale ja nad olidki kivide peal seal mäeharjal. Ja võib-olla sellepärast, et ta, et nad olid seal mäeharja peal, aga need jätsid tohutult suure mulle. No suurema, kui nad tegelikult on. Ja võis põhjus olla ka selles, sest ta oli ju augustikuulinnud, olid valmistumas talveks, kogunud naha alla rasva ja ja kasvatamas juba neid, seda talvist sulekuube. Aga tegelikult võib ka olla, et nad olidki suuremad kui need lumepüüd, keda ma varem olen näinud, sellepärast et zooloogid ütlevad et just Teravmägede lumeöö, alamliik, kui on suurem kui mistahes mujal Arktikas, need lumepüüd on. Aga kui me nüüd läksime juba sellele ümber Teravmägede laevareisile siis käisime ka paaris kohas tundrates ja need tundrad on väga iseloomulikud maastikud teravmägedele, võib-olla liustike järel, teiseks kõige levinumad maastikud ja tundrad. Nendest rääkima hakates pean siiski paari sõnaga ütlema, mis asjad need tundrat üldse on. Pealtnäha on nad siuksed, kõledad, lagedad, puudeta paigad kaugel põhjalas ja levivad põhja poolkeral alati seal, kus mets enam kasvada ei suuda. Ja Ma olin näinud neid tundraid mujal põhjalas, nüüd oli põnev mõelda, et millised nad siin on. Ja esimene võimalus nüüd põhjalikumalt Teravmägede tundra näha oli ühel saarel. Selle saare nimi on parents, hoia saar ja see asub nüüd seal idaosas, nendest Teravmägede saarestiku idaosas. Me läksime paadiga maale, hakkasime sellel maal kõndima, pinnas oli siin selline kohati vesine ja lirtsuv, peaaegu nagu soos, vahepeal jälle selline kuiv ja kivine. Kui ma tuletasin siin nagu meelde oma varasemaid kogemusi tundratega, siis siis need vesised ja noh, nii-öelda soised märjad tundrad olid mulle just tuttavat mõõrilt sealt põhja Aasiast. Ja no seal on nad tuhandetel kilomeetritel üsna kõik ühesugused. Ja jälle see kivine osa siin, see meenutas mulle just ütleme, Põhja-Skandinaavia tundraid, need asuvad seal siis nagu madalates mägedes ja ja mõnikord nimetatakse neid mägede tundraid veel omaette sõnaga tundruteks. Nii et esimene mulje Sid, Teravmägede tundratest oli siis midagi sellist, et et midagi nagu vahepealset nendele Sostele tundratele ja kivistele tundrutele. Aga kindlasti olid need taimed siin väga erilised, nii kui korra niimoodi maha kükitasin ja hakkasid lähemalt uurima taimi, siis oli ka selge, et sa oled jah, tõesti, Arktikas väga paks, erinevate samblaliikide kiht, aga nende hulgas ka palju rohttaimi ja kõik sellised madalad, justkui ära nuditud, lühikese varrega. Aga ega leidsin keegi muu pole nuttinud kui seesama Arktika kliima sest siin jäävad ellu ainult need taimed, mis on hästi madalad. See on juba näiteks see, et kui sügis tuleb ja tulevad esimesed karmid talved, siis kui sa oled madal, siis saad kõige kiiremini endale peale kaitsva lumevaiba, mis sind terve halvesis karmi pakasest kaitseb. Või siis jällegi teine põhjus, miks need artiliste taimede varred nii lühikesed on see, et varre kasvatamiseks kulub siis vähem energiat, vähem kasvuenergiat. Kui sa teed endale lühema varre ja siin Arktikas on ju iga suved päev kulla hinnaga, sellepärast et siin suvi on tohutult lühike sugune tormiline ja lühike ja taimed peavad kõik ka oma elutsüklit alates siis õitsemist kuni viljade valmimiseni selle imelühikese suvega läbi tegema. Nii et see on niisugune tormakas areng nendele taimedele, mis siin on ja veel üks niisugune huvitav asi, vähemalt loodusehuvilistele mõelda, et siin Teravmägedel ei ole ju putukaid. Aga me teame ju, et õisi tolmeldavad putukad, et mismoodi need taimed siinses tolmendamisega hakkama saavad? No ongi nii, et siin kõik taimed tolmlevad ainult tuulega, sest putukaid lihtsalt ei saa olla, nad ei suuda nii karmis paigas elada. Ja praegu oli augustikuu, kui ma siin parajasti kükitasin, siin paren, sojasaare tundras ja neid taimi uurisin. Ja üllatav on, tundus alati see, et et ka suve lõpus sa näed õisi just sellepärast, et kõik siin toimub ju nii üksteise otsas, nii tormiliselt, nii kiiresti mõned taimed õitsevad. Mõnedel on viljad valmimas, mõnedel viljad juba täiesti valmis. Ja nende õitsvate taimede hulgas arvasin ma ära tundvat kivideks, kes need kirikud on, on väga ilusad siin kaugel põhjalas, nad moodustavad niisugusi nagu pisikesi taid ja tegelikult on see taim, millel on siis palju varsi, palju lehti ja need tekitavadki nihukese mättatunde ja sealt siis napilt lehtede ulatub välja ka siis palju selliseid ilusaid valge servaga või, või kollase servaga õisi. Ja siin oli ka näha seda, et mõned taimed olid õigupoolest puud. Aga need olid kirjeldamatult pisikesed puud, niuksed, kääbuspuud, näiteks siinsamas oli näha niisugune puu, mida ma ka Eestis tean. Tundsin ta ära sõrmeküünte suuruste ümmarguste lehtede järgi. See oli kahtlemata vaevakask, see, mida meil ka Eestis soodes kasvab, Eestis ta kasvab, ikka põõsana. Aga siin ta oli täiesti maapinnale liibunud, puitunud varred roomavad mööda maad, nende küljes on siis sellised ümarad lehed ja need olid värvunud sügiseselt, nii nagu Eestimaalgi vaevaga. Seal sügise värvid on niuksed, punakollased, väga ilusad sügise värvid. Ja siis oli siin kahtlemata veel üks selline puu, noh, kui me saame seda puuks nimetada, kui ta roomab mööda maad ja on madalam kui kämblakõrgune. Aga noh, puitunud varsi tal oli. Ja see oli kindlasti paju, tal olid juba viljad niisugused, noh nagu niuksed, vatitupsud seal peal näha ja see paju, kes nii kaugel karmis põhjalas elab, saab olla ainult üks, tema teaduslik nimi on põhjapaju ja see ongi siis kogu maakera kõige põhjapoolsem puuliik või noh, on ta siis nüüd puu või ei ole, see on ütleme, dendro loogilises mõttes siis nagu ikkagi on puuliik. Aga kui mõelda, et kui kõrge ta on, siis siis tõesti Eestimaa kõige madalamast põõsast ka madalam, aga teistmoodi sa siin teravmägedel ju ellu ei jää. Aga siin, Barentsi ojasaarel me õigupoolest olime hoopis mitte taimede pärast, vaid me lootsime näha põhja, Tra põhjapõtru on teravmägedel siin ja seal väga tihti võid sa seal käia päevade kaupa ja mitte ühtegi põhjapõtra näha. Aga siin, Barentsi hoia, saarel oli lootos kõrge sellepärast et et siin pidi neid olema rohkem kui mujal Teravmägedel. Ja kui me seal nüüd siis matkasime, siis lõpuks me tõesti ei pidanudki pettuma, tõusi, mehe järjekordse lamedad nüüd ka harjale ja seal eespool madalas Horus vastaspoolel nägimegi kahte põhjapõtra olid söömas seal närvilisel tundravaibal saali selline kollase punase roheline värvikirevus ja seal nad siis rahulikult sõid. Nad olid ju vist võib-olla veerand kilomeetri kaugusele, siis oli nagu küsimus, et, et tahaks nagu lähemale, aga kuidas lähemale saad, kui on selline täiesti lage maastik igal juhul nad märkavad meid. Aga meie looduse giidil oli muidugi kogemusi sellisteks minekuteks ja tema oskas aimata, vaata, kui lähedale nad meid endale lubavad ja siis teda usaldades me siis tema sabas lihtsalt läksime kohe otse avalikult silmalt, täpselt põhjapõtrade suunas saime ikka kuskile, mõtleks, hindaks kuskil 100 sammu peale sisegid otsustavalt seismas, see oli märguanne, et seal nüüd lähim piir siit edasi me ei lähe, põhjapõdrad sõid täiesti rahulikult seal edasi. Aga sidki oli väga hea ju uurida, silmitseda, pildistada kõiki üksikasju vahadeldaja mõttes võrdlesin neid põhjapõtru Nende teistega, keda ma olin varem näinud kusagil mujal põhjalas. Ja, ja tõesti, nad olid teistsugused kui need varasemalt nähtud põhjapõdrad. Sarved olid sellised väga uhked Stahli nisukesi, uhkeid harali sarvi olen ma küll varem ka näinud, aga kummaline oli nende kehakuju, nad olid sellised, kuidagi niuksed, jässakad noh, võiks öelda, peaaegu paksud, hästi lühikeste jalgadega, no peaaegu nagu nagu polekski põhjapõder, et on mingi muu kui põhjapõder ja madalam akse paksema karvaga, lühemate jalgadega. Midagi muud Ta ju olla ei saanud, tegelikult eks ta ikka põhjapõder oli, aga vot see oligi see Teravmägede põhjapõder ja mis ta niisugune priske välja nägi. Põhjus oli muidugi selles, et oli ju suve lõpp ja Taali Endale kasvatanud juba pooleldi valmis selle paksu talveks kasuka ja teiseks oli ta ennast hästi tugevasti nuumanud. Teadlaste hinnangul umbes tervelt veerandi võrra võtab põhjapõder suve jooksul kaalus juurde, et siis sellele raskele ja toiduvaesele talvele vastu minna. Ja need põhjapõdrad siin teravmägedel on tegelikult ka ütleme loodusuurijate jaoks paras müstika, sest siiamaani ei osata väga kindlalt öelda, mis valemiga nad üldse siia saartele on jõudnud. Kindlasti on nad tulnud siia looduslikul viisil, inimene pole neid toonud, sest kui esimene inimene siia üldse jõudis sadu aastaid tagasi, olid põhjapõdrad siin liikumas. Kuidas nad siia tulid? Ei tea, loodusteadlased on isegi geenide põhjal uurides ikkagi veel hämmingus. Nad ütlevad, et, et nendel on lähitunnuseid nii, ütleme sealt kuskilt Alaska kandi põhjapõtrade kui Skandinaavia põhjapõtradega. Aga täpselt ei oska öelda, tõenäoliselt on nad tulnud tuhandeid aastaid tagasi mingitel külmadel ajajärkudel pärast viimast suurt jääaega. Ja siis sel ajal, kui merejää on olnud nii laialdane ja ühtlane, et nad on saanud läbida siis tuhandeid kilomeetreid, et siia jõuda. Ja siis on nad siia nagu lõksu jäänud. Kui inimene juba teravmägedele jõudis, siis asus ta muidugi need põhjapõtru täiesti ohjeldamatult küttima. Ja põhjapõtrade hulk muutus ikka täiesti juba tiliseks siin kuskil sadakond aastat tagasi. Siis pärast seda 20. sajandi keskpaiku hakati neid juba kaitsma, küttimine lõpetati. Ja praegu on neid siin teravmägedel ikka kohe päris palju ja mitte ka liiga palju. Just parasjagu. Loomauurijate hinnangul. Niimoodi õige veidralt ja omapäraselt kõlab siis arktilise linnu lumedi hääl. Sellist häält teeb just suvisel ajal isalind. Ja lumetee elab teravmägedel tihti ka sisenema. Ta on maismaa lind, täpsemini ainus maismaa linnuliik teravmägedel üldse, kes peab siin vastu terve aasta ringi. Ülejäänud. Rändavad siit minema. Aga kui mõelda üldse kogu Teravmägede linnuriigi peale, siis maismaa linde on siin ikkagi suhteliselt vähe ja valdavad on merelinnud ja merelinnud, elavad seal mererannikul ja asustavad seal nisukesi tohutu suuri linnukolooniaid rannakaljudel. Ja see kära ja see lindude hulk on seal nii suur, et, et siis neid paiku nimetataksegi linnu laatadeks ja nendel linnulaatadel Me mõistagi Teravmägede reisi ajal ka käisime. Ja kõige pikemalt me olime just niisugusel saarel, mille nimi on hoia saar asub ka nüüd seal idapoolses saarestiku osas ja sellest hetkeojasaare retkest ma tahaksin pikemalt rääkida, sest peale lindude nägime me ka siin siis polaarrebast. No kui me läksime paadist kaldale, siis kõigepealt oli meie ees niukene lage tundra avarus, aga oli ka näha, et see seal sisema pool seal oli selline kaljuastang ja Kaljo astangu sisse oli lõigatud nagu noaga selline kitsas tume pragu. Siit kaugelt oli täitsa võimatu aru saada, et kui kõrge see kaljuastang on, kui suuse pragu seal kalju sees on, aga sinna suunas me oma sammud seadsime. Ja mida lähemale me jõudsime, seda suuremaks muidugi see kaljuastang kasvas. Ja hakkas paistma ka, et selle kaljuprao ümber tiirlevad sellised valged täpid lendavad seal, no ei saa aru täpselt, aga, aga igal juhul kindel leidu seal kohutavalt palju ja millegipärast nad seal tiirutavad selgelt. Tegelikult oli see siis ju linnukoloonia seal selles kaljupraos ja kui me veel lähemale jõudsime, siis juba jõudis kõrvu selge kajakate kisa ja see kaljupragu laienes tegelikult kui me lähemale jõudsime, ikka päris tumedaks kuristikuks. Ja eks see linnukoloonia asuski siis selle kuristiku mõlemapoolsetel seintel. Ja kui me nüüd siin lähemale tulime, siis, siis me giid rääkis ka seda, et hoidke silmad lahti. Et siinkandis on liikumas ka polaarrebaseid ja ta rääkis ka põhjuse, miks polaarrebane just siin on. Noh, loomulikult sellepärast et siin on see linnukoloonia, sest linnukoloonia kindlustab neile toidulauast. Et muidugi ei suuda rebased, kuigi nad on väga osavad ronida nendele püstloodis kaljudele pesade juurde. Aga nad ei peagi ronima, nad kõnnivad ja passivad seal kaljuseinte all. Ja kui siin on nii suur koloonia, siin on tuhandeid ja tuhandeid linde siis ikka aeg-ajalt juhtub seal üleval pesas mõni äpardus, näiteks veereb mõni muna üle pesaääre välja või mõni lennuvõimetu kajakapoeg kaotab tasakaalu ja kukub alla. Ja siis, ega need polaarrebaseid midagi muud tegema, kui patrullivad seal all maapinnal edasi-tagasi ja ikka midagi leiavad nii endale kui oma pisikestele poegadele. Noh, me siis hoidsime lähenedes kogu aeg silmad lahti ja siis nägimegi esimest polaarrebast Taali paremal pool sellest kuristikust niisuguse lauge rohelise nõlva peal. Ja ta oli, noh, ta oli päris kaugel rohkem kui 100 meetri kaugusel. Ja esimene mulje oli see, et, et noh, et on ikka pisikene küll, niisugune meie rebasega võrreldes kindlasti palju väiksem. Ja ometi ma aimasin, et see oli enam-vähem täiskasvanud polaarrebasemõõtu loom seal. Sest ma olin näinud polaarrebaseid ka varem Arktikas. Aga samas käitus ta niimoodi, nagu saab käituda ainult üks noor ja kogenematu polaarrebane, ehk siis ma arvan, et see oli ikka tänavuse aastasest pesakonnast. Sest nii kui ta meid eemal nägi nii hakkas ta käituma tõesti nagu, nagu laps korraldas meile ikka kohe tõelise etenduse algul heitis sinna kõrte vahele pikali ja uuris meid sealt niimoodi oma meelest märkamatuks jäädes ja ja ilmselt vaadates, et mis imelikud loomad need on. Ja siis muidugi uudishimu, mis saab kõigest võitu, toetan vaja selgeks teha, kes need loomad seal ikka on ja siis ta tuli lähemale, aga mitte sugugi niimoodi otsejoones ja hiilides vaid ikka nagu, nagu lapsed niimoodi möllates hullates vahepeal joostes nõlvast üles, vahepeal alla, siis jälle paigale jäädes. Ja niimoodi ta tuli meile lähemale ja lähemale. Lõpuks jõudis nii paarikümne meetri peale ja vot siis jäi juba tõsiselt seisma ja paigale meid uudistama. Ja noh, eks me siis uudistasime teda ka sealt hästi lähedalt. Ta on tõesti armas loomakene, siukene, hästi koheva karvaga, et tal oli muidugi ka see, et praegu suve lõpus oli tal juba tekkimas talvekarv, talvel on ta üleni valge, suvel üleni pruun ja see suvekarv on niisugune õhukene. Aga nüüd oli ta õieti niisugune nagu vahepealne suuremat jaolt valge, aga selliseid hallikaid pruunikat, laiku keha oli seal karvade sees ka veel alles. Aga tema nägu oli selline ümmargune niukene, noh, niukene nisu, nina, ümarat, võrdlemisi suured kõrvad ja sellised suured tumedad silmad, millega ta meid uuris ja uuris oma uudishimu täis, siis lähemale ka ei tulnud, vaid läks niimoodi kaarega meist mööda ja läks siis sinna ranniku poole oma polaarrebase asju ajama. Meie läksime siis sedasi sinna kuristiku sisse ja seal nägime neid polaarrebaseid veel kogu selle retke jooksul ikka päris mitmeid kokkuma, pakuks oma poolt tosinat looma. Vanad, no lausa jalgade juurde ei tulnud, aga nad olid päris julged ikkagi mõnekümne meetri kaugusel liikusid seal ja olid sellised heledapoolsed hallikirjud ja niisugused pisikesed nääpsukesed. Ma arvan, et osa nendest olid isegi vanad loomad, aga osa nendest olid ka tänavuaastased. Nad olid juba peaaegu täiskasvanud mõõtu ja seal nad siis neid oma arveid klaarisid. Nuuskasid seal vahepeal 11, vahepeal läksid päris karvupidi kokku, möllasid, aga mitte niimoodi kurjalt, vaid pigem mürades nagu lapsed ja pidevalt ikkagi seal maapinnal ninaga nuuskides, et ehk on midagi söödavat pudenenud ülevalt sealt kaljude pealt. Ja need pollarid labased, no nende eluring on muidugi aasta jooksul selline, et suvi on nendele nagu selline paradiis. Sest kusagilt nad siin suveajal ikka toitu leiavad väga tüüpiliselt just linnukolooniate juurest. Aga isegi kui sealt midagi hamba alla ei saa, siis siis ka rannikult, sest meri uhub ka kaldale üht-teist söödavat. Nii et suvisel ajal on toit kindlasti polaarrebasele kindlustatud. Aga talv seal tõesti karm aeg, siis jahivad nad neid lume püüsid, kellest meil siin varem juttu oli. Lumepüüd ei ole sugugi kerge kätte saada ja siis viimases hädas nad siis kõnnivad ka mööda mererandu nendes paikades teravmägedel, kus vesi ei ole külmunud. Et siis loodavad sealt leida mingisuguseid mereloomade teenuseid või korjusaid. Ja üks trikk on neil veel talve üleelamiseks kuskil hilisel sügisesel ajal nad hakkavad matma kinni püüdma tud linde või ka siis lihtsalt korjuseid või korjusetükke, mida nad leiavad maa sisse, peidavad niisugustesse paikadesse, mis nad ise meelde jätavad. Ja siis käivad talvel neid lahti kraapimas neid oma jääkeldreid ja, ja ka sealt siis toitu juurde võtma siga tehes. Rebane on täiuslikult kohanenud selle arktilise kliimaga ja peab vastu nii siin kui ka mujal Arktikas. Aga nüüd ikkagi sellest kaljukajakakolooniast, mis meie ümber siin kaljuseintel oli? No kuidas tunne oli seal olla, esiteks oli see kaljulõhe ju ikka kitsas ja valgust tuli ainult sealt ülevalt kõrgelt mitmekümne meetri kõrgused, nii et et siin oli hämar. Lõhn oli niisugune, noh, kõige rohkem oli tunda ikkagi seda linnusõnnikulõhna siin ja siis muidugi kisa, täiesti kõrvulukustav kisa, mitte nii väga meie pärast, vaid see tuhandete pealine kajakate kolooniasse lärmadki kogu aeg niimoodi hirmus kõva häälega. Ja siis lotot kõrgemale siis näed, et, et kõik kaljuseinad, iga väiksemgi kaljunukki igale väiksemgi orv, mis seal kivi sees on, need on pesa aluseks ära kasutatud. Tõsi on lugematul hulgal, nad on mingitest taimedest niimoodi nagu punutud pruuni värvi ja ümberringi siis seal kaljunukkide peal on seda valkjad linnusõnnikut hästi palju. Ja siis need kajakad seal kogu aeg teevad, kogu aeg toimivad, kogu aeg ajavad oma kajaka asju. Muide, see liik, kes siin oli, see oli kaljukajakas, kaljukajakas on üks kõige tüüpilisem kajakaliik siin teravmägedel. Ja praegu augustikuus oli ju see aeg, kui õietise poegade eest hoolitsemine oli peaaegu lõppenud, linnupojad olid suureks kasvatatud, enamik nendest juba lennuvõimelised ja nüüd seal pesade peal olid siis vanalinnud, kui noored raske vahet teha, kes on kes. Ja päris pisikesi poegi praktiliselt üldse näha ei olnudki. Ja nende kajakate vahel noh, üldiselt valitses üksmeel, aga ikkagi, kuidas keegi naabriga läbi sai. Ühel pool vaatad, kaks naabrit omavahel vadistavad järele jätmatult rahulolevalt räägivad ilmselt väga olulist informatsiooni seal üksteisele ja samas teisel pool jälle üks niisugune huligaani tüüpi täiesti selgesti ründab pesas olevat plakat ja, ja see teine siis sirutab tiivad laiali, ajab oma nokka laiali, teeb hirmsaid kriiskeid, viskub vastu sellele esimesele, Nad keerlevad seal õhus nagu mingisugused sulepallid. Siis vihane kaklus lõpeb sellega, et see, kes ründas, see põgeneb. No siis on siin kõike sõbrustamist ja kiindumusi, vaenu ja tülisid. Aga noh, kokkuvõttes on ikkagi selge, et koloonias elamine on Nende lindude jaoks kindlasti parem kui ühekaupa pesitsemine. Sest nii on kindlam. Nii on turvalisem. Naabrivalve on ju kogu aeg toimimas ja kui mingi tõeliselt suur oht Ta ähvardab, siis saab ju üheskoos sellele vastu hakata. Ja sealsamas koloonias olime tunnistajaks ühele tõeliselt dramaatilisem sündmusele. Seda võiks nimetada siis lapserööviks. See oli siis niimoodi, et siin ei olnud ainult kaljukajakaid, oli lendamas ka mõningaid teisi linde ja enamasti olid nad sinika tiirutamas kurjade kavatsustega ja üks nendest oli siis, keda me silmasime, oli vandel kaja. Kas vandel kajakas on selline suur kajakas, palju suurem kui kaljukajakas ja nime on ta saanud sellest, et ta on päris ilus värv, niisugune vandli karva ele tool. Ja see vandel kajakas on, on arktiline lind, ta suudab elada veel karmimates tingimustes, isegi kui kaljukajakad. Ja teistpidi on ta kas siis kartmatu ja isegi röövtoiduline lind, nii et kui on midagi, milles tema jõud üle käib, siis seda ta ka rünnata püüab. Praegu oli siis selline hetk, et seal ühes pesas oli ainult üks kaljukajakapoeg. See oli palju väiksem, kui need muud seal koloonias. Ilmselt oli see selline hiline poeg, ta oli veel täiesti udusulis ja lennuvõimet. Ja vaat see saigi siis vandel kajaka sihtmärgiks. Ta lendas otse sinna pesa peale haaras linnupoja noka vahele ja, ja tõusis lendu. Ema ja isa olid ei tea kus, igatahes lähedal neid ei olnud, ükski naaber ei jõudnud isegi reageerida, kui juba see vandel kajakas lendas eemale valge sulepall nokas ja läks siis sinna kuskile rusu vallile surmas selle linnupoja eakastas sööma. No see oli niisugune vaatepilt muidugi, kes nüüd esimest korda midagi sellist looduses näeb, esimene tunne on, et et küll on alatu. Küll on halastamatu, nii ei tohi teha, aga loodus on ju loodus. Ja looduses on omad reeglid. No ma isegi arvan niimoodi, et see kaljukajakapoeg kes seal nüüd oli, ta ei olekski esimest arktilist talve üle elanud, sest ta oli alles udusulgedes suve lõpus ja tõenäoliselt oleks ta esimese talve jooksul niikuinii hukkunud. Nii et vandel kajakas võttis lihtsalt selle kõige nõrgema kõige elujõuetu oma. Ja üldse on niimoodi, et loodus, selliseid mõõdupuid nagu jõhkrus või, või julmus Või halastamatus ei tunne. Loodusel on omad reeglid. Need on just looduse enda reeglid ja nende reeglite järgi loodus siis toimib. Nõnda kõlas siis taaskordse imelik arktilise linnu lumegi hääl. Et kui seda varem kuulnud ei ole, siis võib-olla ei oskagi linnuhääleks liigitada. Aga kui need mereliin lindude häälte peale mõelda, siis need toolid eestlase kõrva jaoks palju tuttavlikku mad. Et kui oled käinud palju Eesti mererandades suvisel ajal, siis nad on küllaltki sarnased hääled, näiteks need kajakate hüüded, jaa, tiirude hõiked, terav mägedelgi on kate ja tiirude liike, nad on küll teised liigid kui Eestimaal, aga ikkagi sama perekonna esindajad. Aga siin Teravmägede linnukolooniatest saab muidugi kohata ka selliseid linde, kellel Eestimaal mitte mingeid sugulasi ei ole. Ja vot selliseid tüüpiliselt arktilisi linde. Me nägime sellises linnukoloonias, mille nimeks on alkeff, jälle algefiellet asub nüüd siis Teravmägede rannikul seal kuskil kirderannikul ja see on üks kuulsamaid linnulaat kogu teravmägedel üldse. Juba see kaljumaastik, mis su pilgule seal avaneb, on väga muljetavaldav, noh, laevaga avamerelt sinna lähenesime. Ja see udust kerkisid sellised nagu iidse kindluse müürid ja tornid. Ja need olid tõesti kõrged inimene poleks iialgi suutnud nii kõrgeid müüre torne ehitada ikka tublisti nii 100 meetri kõrgused ja otse püstloodis merre laskuvad ja kilomeetreid pikad ja mõne koha pealt sealt vahelt laskusid olla sellised vägevad veekaskaadid. Eks nad tulid sealt kaugemalt sisemaalt liustikest. Ja see pilt, see üldine maastikupilt oli, oli väga majesteetlik. Ja seal Kaljo järsakutel oli ka väga palju erinevaid linnuliike no ilmselt mitte nii palju, kui siinsamas kohas oleks olnud kuu aega tagasi, siis praegu oli ikkagi see suve lõpp. Enamik linnupoegi olid saanud lennuvõimeliseks ja, ja olid juba lahkunud kolooniast. Aga noh, kui sa tahtsid lihtsalt vaadata, et milliseid erinevaid linnuliike siin on, siis siin oli selleks võimalusi ikka palju. Ja kui nüüd rääkida just nendest erilistest nendest artilistest lindudest, siis näiteks oli binokliga näha lund, nunnid on siuksed, naljakad linnud minule, nad tekitavad alati niukse muige, tõsised pisikesed untsakad, linnud lendavad hästi kiiresti tiibadega sebides ja neil on hästi jäme ja värviline nokk. Selline nokk nagu papagoid ja oma pesa teevad kalana päris kummalised maa sisse, kaevavad sinna uru ja siis sinna uru sisse teevad pesa. Aga siin läbi binokli oli näha ka näiteks väike alke, noh, väike Algid on niisugused pisikesed linnud tuvist selgelt väiksemad värvilt ka sellised tagasihoidlikud musta-valgekirjud. Aga selle eest on neid siin väga palju. Tihtipeale olnud pinnad Teravmägede linnukoloonia kõige levinumad linnud ja neid oli siin alkeks Jeldi kaljudel näha. Ja kunagi elas ju siinsamas teravmägedel ja mujal Arktikas selle väike algi suur sugulane Sali hiidalk, see oli väga huvitav lind. See oli selline rohkem kui poole meetri kõrgune, võimas suur lind ja täiesti lennuvõimetu. Nii et ainus niisugune põhjapolaaralalind, kes meenutas siis nagu lõuna poolkeral seal ümber Antarktika elavaid pingviine, et pingviin on ju palju liike ja nad on siiamaani seal ringi tatsama, ujumas need on ka lennuvõimetud. Aga siin põhjalas oli niimoodi, et kuna inimene siin palju rohkem ringi liikus ja hakkas palju varem seda loodust mõjutama, siis see hiid oli esimestele meremeestele ja vanastajatele ikka väga kerge saak, sest ta ju ei osanud lennata. Ja neid notiti maha ikka halastamatult. Nii et see hiidalk on praeguseks maakeralt täielikult välja surnud. Aga noh, siis tema väikene vend, väike algsis, elab ikka ilusasti edasi ja siis siinsamas kaljudel nägime veel ühte sellist väga klassikalist arktika lindu põhja Dirki põhja, Dirk on niisugune noh, pealt must kõhupoolt valge lind, kuid tiivad laiali sirutab siis ikka niisugune poolemeetrise tiibade siruulatusega ja väga osav kalakütt. Nii et kui me nüüd seal laevas olime, siis me nägime alailma neid linde sealt mööda lendamas põhja Dirgid olid siis sealt avamerelt lendamas sinna linnukoloonia poole ja enamikul nendest oli igal juhul nokas üks korralik kala. Ja kui ma nüüd mõtlen üldse nende Teravmägede linnukolooniate peale, et miks neid siin nii palju on siis neid on siin sellepärast, et nad on kindlustatud korraliku toiduga. Noh, selline alkesselleti linnuga Estonia nagu siin meie ees parajasti siingi oli ju suvel kümneid ja kümneid tuhandeid linde ja selliseid hiigelkolooniaid on teravmägedel päris paljudes paikades kokku on kogu teravmägedel neid merelinde pesitsemas miljoneid ja miljoneid ja kõigile jätkub toitu, sest nad saavad oma toidumerest. Ja meri on siin Teravmägede ümber väga elurikas. Mõned linnud söövad merikarpe ja teisi karpe, mõned söövad sellist grilli ja muid niisuguseid pisi kesi, koorikloomi põletsevad kalu. Igale ühele jätkub siin midagi ja nii kaua, kui see meri on nii elurikas nagu tasin Teravmägede ümber. Nii kaua on elu rikad ka Teravmägede linnukolooniat. Selline oli siis tänane saade Teravmägede tundrotest lindudest, põhjapõtradega, polaarrebastest. Järgmises saates jätkame seda Teravmägede loomade uurimist ja seekord põhiliselt mereelukaid. Ühes elab tõesti üllatavalt palju loomi, paljud neist on õige, suured on näiteks palju hülgeliike, aga on ka vaalasid vooladest kõige suurem Sinivaalse tänapäeva maakera kõige suurem imetaja üldse. Ja veel, lisaks tahan ma järgmises saates kõnelda sellest Arktika kuningast arktika suurimast maismaa kiskja ost, sest kui kida Teravmägede loomadest, siis jääkarust ei saa mitte mingil kombel ei üle ega ümber. Kuula. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relve.
