19. sajandil looduses lonkima, siis polnud sugugi tavatu,  et ta võttis jalutuskäigule kaasa väikese vasara  ja toksis siit-sealt mõne kivikillu. Geoloogia oli moes ja geoloogia muutis kogu meie maailma pilti. Kui 18. sajandi keskel arvutati piibli põhjal välja,  et maailm loodi 28. oktoobril 4004. aastal enne Kristust  siis 100 aastat hiljem väitsid geoloogid,  et maailm on olemas olnud juba mitu miljonit aastat. 20. sajandil arvutati aga radioaktiivse lagunemise kiiruse põhjal,  et Meie koduplaneet on umbes neli ja pool miljardit aastat vana. Kas selle teadasaamisega on maapõue teaduse ülesanne  täidetud ja geoloogivasarad võib maha matta? Kindlasti pole see nõnda. No nii, mis kivi see on nüüd siis? Nii no siin on tegemist ühe sellise päris põneva kivimiga,  mille nimi on fosforiit, fosforiit, see ongi see tähtis  Eesti maavara siis ja see, mis on põhjustanud,  sõdasid ja ja võib-olla tulevikus võib Anda riigile mingisugust majanduslikku tulu,  no millest fosforiit koosneb, ma vaatan,  siin on sellised väiksed, kas need on mingid organismid olnud? No just nimelt, et tegelikult fosforiit koosneb  prahiopoodide ehk käsijalgsete fossiilide kodadest need olid  siis sellised organismid, kes elasid kunagi selles ürgmeres  siin Eesti aladel. Umbes 485 miljonit aastat tagasi. Kivimites peituvate maapõue saladustega saab iga huviline  lähemalt tutvuda Tallinna tehnikaülikooli vastavatud särgaua õppekeskuses,  kus hambapuuri sarnased tööristad. Kes nad juba hoogsalt surisevad, mida need tüdrukud siin  praegu teevad? Praegu käib fossiilide prepareerimine, ehk  siis püütakse fossiil kivistised sellest põhikivimist välja  prepareerida välja puhastada, et me näeksime,  kellega seal, kes seal kivises peidus on nii-öelda nagu  peidus on ikka päris suured loomad, et kui vaadata,  siis mis asi siin on nüüd tegemist trilopiidiga,  see on üks selline lülialgne, kes elas siin Eesti aladel  umbes 450 miljonit aastat tagasi. Natukene meenutab keldri kakandit, on selline peakilp suurte  silmadega lüliline keha ja siis sabakilp. Ja vahel siin on juba natukene välja prepareeritud üks teine trilobiit,  kellel olid sellised väga uitavad teleskoobi laadsed silmad,  et see lopet ise nähtavasti istus kuskil mudases peidus  ja ainult silmad vaatasid välja ja kui saakloom tuli,  siis. Tegi ära? Ürgsel siluri ajastul asus Eesti hoopis maakera lõuna poolel  ning liikus tasapisi ekvaatori suunas. Tunnistust ka rohked korallileiud Ja Eesti kivistis iseloomustab just see,  et nad on väga-väga hästi säilinud. Et Eesti kivimid on üldse ei ole kunagi olnud sügaval maaõues,  ei ole saanud kõrgeid temperatuure ega ega rõhku tunda. Ja tänu sellele on need fossiilid ja kogu muu informatsioon,  mis Keolegi huvitab, mis on sinna kivimitesse talletunud,  on meil siin Eestis väga hästi säilinud ja need siin on teod  ja just need on teod, molluskid, et see on tõesti üks fossiilirühm,  mida on hea lihtne ära tunda igal igal inimesel,  kes neid leiab. Aga siin on üks Teine molluskite hulka kuuluv Kivistis aga tavaliselt inimesed toovad neid paletoloogide  geoloogidele ja arvavad, et tegemist on siin kellegi selgrooga,  et noh, Põhja-Eesti klindil tihtipeale neid leitakse  ja tegelikult siin oli selline pikk kooniline koda  ja selle koja siis kõige suuremas kambris elas selline  Galmari moodi elukas. Sauruste kivistis Eestis kahjuks ei ole,  sellepärast et nende. Vastava aja ajal tekkinud kivimeid Eestis lihtsalt ei ole. Aga siin on meil muid näidiseid ka veel Eesti maapõuest  päris põnevaid. Et siin hiljuti poliitikud on rääkinud Eestimaa naftasaadusi. Ta on, et Hiiumaal tõesti mõnes kohas kivimid on sellise  pruuni möginaga impregneerunud, see on nafta  siis või et tegelikult see on nafta. Aga noh, küsimus selles, et teda on ikka siin Eestimaal ikka  õige vähe. Et ammutada siit ei saa, aga küll,  võtame näiteks Gotlandil On naftat toodetud ja,  ja siit saab nuusutada, kuidas, kas on. Kütuselõhnaga, kui see õige asi on, siis on küll vist nafta ja,  aga Eesti nafta on ikka peidus meie põlevkivis,  et sealt on teda vaja siis välja kuumutamisega  ja pressiga välja meelitada. Mida veel huvitavat? No fosforiidist me juba rääkisime, aga siin on üks teine  selline tulevikus võib-olla päris põnev maavara on tegemist  Eesti rauamaagiga. Et see on jõhvi kandist pärit umbes 500 meetri sügavuselt maapõuest. Jõhvi magnetiitkvartsiidid, need on sellised moondekivimid,  kus võib olla kuni 30 protsenti rauda sees,  no kus sa teadsid, et see raud on üldse. Aga selle teeme kohe kindlaks kompassiga. Et rauamineraalid tihtipeale mõjutavad kompassi,  nõela on magnetilised ja see oli ka see meetod,  kuidas tegelikult see maagikeha seal sügavas maapõues avastati. Et maa sisemuses peituvast paremat ülevaadet saada,  tuleb teha maapõue uuringuid. Osoon jälgis Vändra metsade vahel Eesti geoloogia keskuse  teostatavat lubjakivi puurimist. Puuraugust võetavast kivimitulbast ehk puursüdamikust saab  teavet antud paiga geoloogilise ehituse kohta. Eestis on puurauke rajatud üle 100 aasta. Üks selline on ka Toompea all. Geoloogid loevad seda puursüdamikku nagu,  nagu ajal ajalooraamatut või arhiivi. Kuna Eesti geoloogiline ehitus on päris lihtne,  mida sügavam on seda vanem, et see on hea lihtne meeles pidada. Et kui me tõuseme kõrgemale, siin on 26 meetri peal,  näiteks siin on noorem, natukene nooremad kihid,  liivakivid vaikselt liigume järjest noorematesse kihtidesse  ja fosforiidist juba rääkisime, aga siin näeme seda,  et et Toompeal on ka fosforiit täiesti olemas. Ta on küll õige peenikene kihikene siin vaevalt 10 sentimeetrit,  umbes 20 meetri sügavusel, nii et ta ei ole kusagil  kilomeetrite sügavusel, vaid paarkümmend meetrit Põhja-Eestis. Ja Lõuna-Eestis seda üldse ei olegi, nii et fosforiit on  selliste üksikute läätsedena, seega ka Toompea all on  fosforiiti aga hirmus vähe. Läheme Maardusse näiteks siis seal on seda hulga rohkem  ja teatavasti ka teda kaevandatud omal ajal,  aga liikudes nüüd ajas muudkui nooremate kihtide poole. No räägime vanusest ka, et geoloogid räägivad miljonitest  ja sadadest miljonitest aastatest. Et umbes selle koha peal me räägime 485-st 490-st miljonist aastast. Liigume ajas natukene edasi, jõuame meie rahvuskivini. Milleks on siis paekivi? Puursüdamikud on asendamatu infokogu, mida saab kasutada  ka edaspidises uuringutes. Praegu on riigi omanduses üle 24000 kasti puursüdamikke  ühtekokku 145000 meetrit. Ja vaatame, kas saame siit tõsta ühe kasti pealt ära. Kui sa tuled mulle appi, siis. Tõstame selle siia kõrvale lihtsalt maha,  praegu osa. Nad on päris rasked ja et kõige ka õige kivi. Ega siis geoloogide töö ongi raske. Aga selles kastis on nüüd üks päris huvitav kiht siin  lubjakivide vahel on selline poolemeetrine savikiht. Ja kui geoloogid seda nüüd natuke lähemalt uurivad,  siis siis tuleb välja, et see ei ole üldse lubjakivi,  et selle teke on hoopis teistsugune. See on vulkaani plahvatuse tulemusel tekkinud siin meres  lubimudade vahel settinud vulkaaniline tuhk,  mis siis aja jooksul on muutunud? Ja mul ongi siin taskus üks proovikott. Et võtame siit ühe väikese proovi, pärast on mikroskoobi all  seda hea uurida, sest ega palja silmaga me päris täpselt ei näe,  mis siin sees on. 330 meetri sügavusest 454 miljoni aasta vanusest kihist  leitud vulkaaniline tuhk iseloomustab hästi tollal  valitsenud keskkonda, kus mitme 1000 kilomeetri kaugusel  pursanud tohutu vulkaan kattis Eesti meetri paksuse tuhakihiga. See on nüüd üks piotiidi terakene, et lubjakivide sees on  neid selliseid terasid üsna vähe, et kui me neid palju leiame,  siis me juba võime arvata, et ahaa, siin on tegemist  vulkaanilise kihiga. Palju geoloogide sellist peenet mikroskoobi ette. Päris palju, et mina olen ise tegelikult mikropaleantoloog,  et ma uurin selliseid väikseid fossiilikesi  ja kohe ma näitangi siin. Ühte sellist preparaatides on. Palju hambaid sellises väikses hambad ja. Et trilobiite juba vaatasime aga nüüd näitame  ka mikrofossiile, mis on noh, tavaliselt alla millimeetri  sellised väikesed fosfaatsed, hambakesed  ehk tegelikult nad koosnevad samast materjalist,  millest inimeste hambad, sellisest mikroskoopilisest terast  on siis võimalik välja näha kellegi loomahambaid. Ja nii ta on, et tegelikult need üksikud hambad on välja  prepareeritud lahustusmeetodiga sellest samast Eesti  rahvuskivist lubjakivist, et neid nimetatakse konotontideks. Ja nad sellepärast pakuvad geoloogidele suurt huvi,  et ühest küljest nad räägivad meile sellest,  kuidas elu arenes ja. Et oled ürgses meres aga teistpidi nad aitavad meil määrata  geoloogilist aega. Nimetatakse seda meetodit biostratigraafiaks. Ehk kui me tunneme kuskil kihtides ära ühe konkreetse  konodondiliigi Eestis ja näiteks Ameerikas,  siis me teame, et need kihid on tekkinud ühel  ja samal ajal. Millised need konotondid siis vanal ajal välja nägid? See konotoni loom ise oli siis selline silmulaadne elukas  võib-olla kümmekond sentimeetrit pikk ja tema suus oli  siis terve rida selliseid väikseid hambaid,  mis kõik ükshaaval olid seal millimeetri suurused või,  või isegi väiksemad. Aga palju üldse teadlastel sealt maapõuest veel avastamata on,  palju teil veel uurida on? Noh, uurida on ikkagi päris palju, sest uusi liike näiteks  tuleb ka poletoloogidel kogu aeg ette, nii et ma arvan,  et siin võib-olla isegi selles samas proovis on mõni  teadusele veel seni kirjeldamata liik, nii et uurimistööd  jätkub paljudele. Pole liigne teada, et ka mõned kivistised kuuluvad  looduskaitse alla. 1929. aastal saadi Saaremaal Hinniste talu kivimurrust kätte  Ameerika teadlase William Pattini juhtimisel üle 3500  haruldase fossiili mis kõik lastiti Kuressaares laevale  ja viidi Ameerikasse. Tegemist oli umbes 420 miljoni aasta eest lõksu jäänud kalaparvega,  kes olid kõik suurepäraselt kivistunud. Tänapäeval paten enam niimoodi teha ei saaks,  sest too kivikala lebolepis elegans kuulub nüüd esimese  kaitsekategooria kivististe hulka. Umbes samamoodi nagu loomade seas lendorav ebapärlikarp  või merikotkas kelle säästmine ja päästmine vajab üsna  rohkelt meie hoolt ja vaeva. Selle aasta jaanuari lõpus jõudis Eesti meediasse erakordne uudis. Merikotkale tehti vereülekanne. See oli esimene lindude vaheline veredoonorlus Eestis. Keeruline protseduur oli ainus võimalus,  kuidas lind piinadest päästa. Teine variant oleks olnud panna merikotkas magama  selle võimalusega. Eesti Maaülikooli loomaarst Madis Leivits ei leppinud. Kui kliinikusse jõudis Vaatasime linnu üle võtsime verd, verenäitajad. Sellised kiired, mis me tegime, ehk siis vere,  üldvalk ja. Hemata grit ehk siis punaste verepilete osakaal oli üüratult madal,  ehk siis. Niivõrd madal, et enamasti oleks soovitus olnud see lind  magama panna, aga kuna parasjagu oli võimalik,  oli olemas doonor, kes sobis siis puhtalt Kaotada midagi enam ei olnud ja otsustasimegi,  et. Puhtalt praktika jaoks juba teeme selle protseduuri,  vaatame, mis saab. Kogemuse saab kindlasti. Kas sa uskusid, et see kotkas tänu sellele tõesti jääbki elama? Enamasti ei ole olnud sellist võimalust,  et vereülekannet teha, siis. Mul kogemus väga puudus, teades, et inimmeditsiinis see asi  on väga efektiivne ja midagi kaotada ei olnud,  siis juba 24 tundi hiljem, kui vereparameetrid olid muutunud  paremaks ja linnu selline üldseisund ka oli muutunud paremaks. Mingisugune väike nii-öelda lootusekiireke hakkas juba paistma. Paraku on selline lootus kiir suur erand. Paljudel teistel röövlindudel, sealhulgas Merikotkastel,  nii hästi ei lähe. Madis näitab maaülikooli loomakliiniku sügavkülmikut. See on täidetud röövlindude surnukehadega. Surnud linde hoiab arst lahkamiseks, et selgitada surma põhjus. Nii palju, kui me oleme saanud tänasel päeval neid uurida,  siis üheks põhiliseks probleemiks just merikotkastel  ja lindudel, kes raipeid söövad, on ikkagi plii. Jahimoona kuulides ja haavlites sisalduv plii satub  röövlindude organismi siis, kui nad söövad kütitud loomade raipeid. Madis näitab röntgenpilti hukkunud merikotkaste,  kellele sai saatuslikuks plii mürgistus. Siin. Nii-öelda maapiirkonnas on selline Hästi. Tugev, hele pilt, mis on siis metallne objekt? Linnumaas on näha metallitükk, mis jõudis tema seedetrakti  jahimehe poolt avatud loomakorjuse söömisel. Mürgistusest hinge vaakuva merikotka leidsid hoolivad  inimesed ja teavitasid sellest keskkonnaametit. Tänu sellele jäi meie loo peategelane ellu. Täna on see päev, millal merikotkas saab tagasi loodusesse? Ta on terveks ravitud ja see ilus vaade,  mis siin teile avaneb, see ongi tema kodukant. See on Kahala piirkond. Ma annan ta nüüd sinu kätte. Oled enam-vähem kursis? Kuidas teda võtta, võtame tiivad ka kokku või? Nii. Selline poiss. Kui vana ta umbes on? Võiks öelda, et kuskil nelja-viie aastane vanalindudel on,  saba on ju valged, see on enam-vähem tal valge juba. Või noh, ongi valge. Ja siis nokk läheb ka neil ilusasti kollaseks,  et ta siin noka peal veel on, natuke sellist hallikamat. Osoonil oli harukordne võimalus selle nelja-viie aastase  merikotka paranemist dokumenteerida. Läheme ajas tagasi jaanuari keskpaika, kui kotkas on alles  vereülekandes toibumas. Loom on suhteliselt s seisundis ja et natukene vähendada  sellist Käsitlemist siis ma purustan juba siia toidu sisse  ka mõningad tablet ravimid. Et. Kui me teda Sundima hakkame selle massiga. Siis. Mis hetkel sa tundsid, et see vereülekanne on kandnud vilja,  sellest kotkast tuleb elu looma. Need varasemad kogemused hästi kriitilistes seisundis  patsientidega ütlevad, et see kaheksa kuni 14 päeva  ehk siis Kahe nädala täitumine on selline hästi kriitiline. Periood. Nüüd, kui me vaatame siia, siis, Üritan teha niimoodi, et see on natuke ebameeldiv. Hoian pead, et sa võid ka osta. See peaks siis jõudma tegelikult päris sinna tema jah,  et seedeelan mingisse piiri, kus juba seedimine ise toimub  põhimõtteliselt ma sundinud teda üpris sügavale. Ehk siis. Sisestan sondi talle põhimõtteliselt maoli. Läks nagu valatult vist, eks. Palju kogemusi? Aga nüüd, ega siin ei olegi midagi pikemat pidu,  et lahendada looma stressile, paneme talle rõnga jalga. Rõngas läheb ilusasti õietpidi, et et kui keegi pildistab  või binokli või pikksilmaga vaatab, siis oleks nii-öelda identifitseeritav. Üldisemises kirjas, et on Eesti ja mingid numbrid  ja Eesti, Matsalu. Sa kaks, viis, kolm, üheksa. Kui keegi peaks kunagi selle Rõnga leidma, siis me saame. Teada, et kus ta liigub näiteks selle aasta üks patsient  käis eelmine aasta. Talvitus Ungaris. Selge, jätke see number meelde kaks, viis,  kolm, üheksa. Kui binokliga näete, saate teada, et see on see merikotkas. Enne linnu loodusesse laskmist tuleb kirja panna veel mõned mõõdud. Enne kliinikust tulekut ma kaalusin ta ära. Ta kaalus 4,3 kilo ja võrreldes siis 11. jaanuari ga,  kui ta tuli siis ta kaalus 2,8 kilo. Merikotka kaal võikski olla seal. Nelja-viie kilo vahel. Pooleteist kilone kaalutõus on hea näitaja. Keha suuruse järgi saab määrata ka merikotka sugu. Isaslinnud on emastest väiksemad. Et see on päris päris suur, et muidu ei olegi  nii suur lind, aga kui ta tiivad laiali ajab,  on täitsa suur. Täpselt 110 sentimeetrit looma keskpaigast tema siruulatus  oleks kaks meetrit 20 pikem kui Eesti kõige pikem mees. Kujutate ette? Ja ka tiiva sõidu ulatus. Tal on selline spets seadeldis, et, et neid lennata  ja treenida. Pooli külge, millega me siis kontrollime lendu  ja Nii ongi. Tiibade ja lihaste treenimiseks tuli teha taastavat lennutrenni. Esimesed triibud joonistas paranev kotkas õhku juba viis  nädalat pärast vereülekannet. Kas sinu senise kogemuse põhjal selle kotka ellu tagasi  toomine on pigem ime või sellise suure töö tulemus? Ma arvan, et nii mõlemad, et ilma selle tööta ilma vereülekandeta,  ilma nii-öelda selle ravi treenimise ja lõppude lõpuks  vabastamiseta sest linnust asja ei oleks saanud. Samal ajal, kui ma võtan nüüd arvesse, et  ka neid verenäitajaid, mis tal oli, siis need olid ikkagi väga,  väga, väga kehvad ja ja ma arvan, et ka väike ime Juhtus selle linnuga. Kas see Kotkas tunneb praegu ära oma kodukoha? Raske öelda, kui kui see on tema kodu, siis ta tunneb  selle kindlasti ära. Kui see ei ole tema kodu, eks ta siis läheb,  otsib endale selle kõige sobilikuma paiga siin Eestimaa. Esimene Eestis vereülekande saanud lind on terveks ravitud  ja siit algab tema uus elu. Olgu, taevas tänatud selle eest, et seal lendavad veel päris  linnud ning me pea valmistama kunstpääsukesi  või kunstkotkaid, kelle tiibu liigutaks elekter  ja kellel oleks silmade asemel peas minikaamerad. Ükski tehnikaime ei suuda asendada ehedat kotkast,  kes seirab oma kullipilgul, kas mõni rott  või hiir liiga julgelt ringi ei sebi. Nägemismeelel on erinevatel loomakala või linnuliikidel  erinev osakaal ja ka nägijateks saavad nad erinevalt. Need siin on rotipojad ja nad on pimedad. Miks on osa loomapoegi sündides pimedad? Olemas osad liigid, kelle, kuidas öelda nüüd elurada on taoline,  et, et lõimetus, hooldus, ema poolt on väga pikaajaline,  nad sünnivad kuidas öelda, siis nagu väiksed rotikesed  täiesti abitud ja siis ema hoiab neid pikalt üleval,  kuni siis ühel hetkel nad on valmis, vastupidiselt teistele liikidele,  kes peavad kiirelt liikuma hakkama no näiteks metskits. Siis ta peab kohe üles tõusma ja hakkama liikuma,  sest et kui ta seda ei tee, siis ta võib juba kiski ohvriks sattuda,  nii et need on niisugused erinevad elustrateegiad erinevatel liikidel. See siin on täna sündinud merisea poeg ja tema silmad on  kohe sündides avanenud. Tundub pisut kummaline, kui me võrdleme neid rotipoegadega,  kelle silmad võivad olla kolm nädalat suletud. Mis mõttes võib selline pimedana sündimine kasulik olla loomale? No ilmselt sellepärast, et, et siis on võimalik ema loomal  tükk aega hooldada kuskil varjuliselt seda asja. Et on pesakamber kuskilt vaikselt, see emaloom saab nende  poegade eest hoolitseda, noh, kukurloomad on ju veel väiksem  see poeg, kes lõpuks sinna kukrusse ronib,  eks veel äärmuslikum variant. Tavaliselt on need närilised, kes on taolised kiskjad suurel  määral kõik on taolised ja siis vastupidiselt sõralised,  nendel on see olukord vastupidi. Meie enda looduses elav orav on ka üks näide sellest,  kes sünnitab täitsa puu õõnsuses. Kui kaua tema pojad pimedad on? Kuskil kuu aega võiks see pikkus olla kuu aega  ja siis tavaliselt ongi niimoodi, et see silmad  ja kõrvad avanevad koos ja sellest hetkest alates loomad  muutuvad aktiivseks ja tahavad pesakambrist välja minna. Orava ema poolt vaadates on siis targem pojaga. Ja ta ei pea siis ütleme sellel ajal, kui tal see nüüd ema üsas,  see poeg areneb, et ta ei pea sinna liiga palju energiat panema,  eks ju, et ta annab vähem energiat ja pärast  lõimetisooldusega annab seda energiat juurde,  vastupidiselt siis metskitsele, kes peab kohe palju energiat andma. Et noh, see poeg on nagu valmis produkt,  kui me niimoodi võime öelda, naljakas majanduskeeles,  vastupidiselt siis nendele väikestele rotipoegadele,  eks võiks öelda, et nad sünnivad nagu poolfabrikaadid,  kelle eest peab veel kaua kaeva ootama, hoolitsema selleks,  et lõpuks nad siis nagu elujõuliseks muutuksid. Minu käe peal on näha kolmes erinevas vanuseastmes rotipojad,  siin on ühenädalane roosa, ilma karvadeta. Rotipoeg. Siin on umbes kahenädalane rotipoeg,  kelle silmad on samamoodi suletud ja siin on üks juba pisut  aktiivsem tegelane. See on kolmenädalane rotipoeg, kelle silmad on just avanenud. On teada, et nendel rotipesakondadel, kus on rohkem poegi,  avanevad poegade silmad hiljem kui seal,  kus on vähem poegi. See võimaldab emadel oma energiat säästa. Seda lugu vaadates küsis ilma endalt, et kuidas minuga on. Kas minu silmad on juba avanenud? Füsioloogiliselt muidugi on, aga nägijaks saamisest  kõneldakse ka teistsuguses tähenduses religioosses  või esoteerilises kontekstis. Nähtamatuid asju ei ole ma küll hakanud veel nägema,  aga kõige nähtavaga on nii, et täna näen ma seda hoopis  teistsugusena kui 30 10 või kolme aasta eest. Ja ma julgen väita, et kui ka teie võtate nädala pärast taas  osooni vaadata siis näete seda miskipärast hoopis teistsugusena,  kui täna. O kolm. Osoon.
